The big news!: http://www.ign.com/articles/2013/02/05/the-witcher-3-is-official
Vasakukäeliste elu on ikka raske. Koolis tahvli juurde minnes tulevad minu kirjutatud kanjid väga värisevad, sest ma ei saa kätt tahvlile toetada, muidu tõmban kõik laiali. Õppejõule pakub selliste kunstiteoste loomine mõningast meelelahutust. Muidugi minu vasakukäeline pinginaaber Tiiu suudab täiesti korralikult kirjutada tahvlile ja võib-olla olen ma lihtsalt väga värisevate kätega inimene. Hoidsin käes täna hommikul (nüüdseks ilmselt mitte enam täna hommikul) kohvitassi ja vaatasin kuidas kohvi värises käes. Võtsin paberilehe kätte ja vaatasin kuidas see tudises sõrmede vahel. Huvitav mis põhjustab käte värisemist noomoodi? Vaevalt, et seda aastate pikkune sparring teinud on. Mu ema spekuleeris, et see auku kukkumine võis mõjutada närvisüsteemi, kuid ma isiklikult olen skeptiline selle teooria suhtes. Mnjah, igal juhul vasaku käega on ikkagi raske tahvlile kirjutada.
Veebruari kuu algas minu jaoks Baka.ee juubelikokkutulekuga, kus tähistati baka.ee 10 sünnipäeva. See iseenesest ei muutnud seda kuigi palju erinevamaks igast teisest talvisest kokkutulekust. Inimesed tulid kokku, istusid maha, tarbisid alkoholi ja tegid vahetevahel mänge ja ettekandeid. Indreku juhitud viktoriinis tuli minu meeskond kolmandaks. Jätkuvalt on minu nõrgaks kohaks küsimused, mis puudutavad vanemaid animeid. Ahti tegi üpris adekvaatse ettekande (mitte kõigi meelest adekvaatse) echhi animest ning sellest tekkis meie hilisem idee (milleni ma jõuan kusagil all pool) teha anime õhtu teemal Midori no Hibi. Üks uus asi oli Baka tiitlite välja jagamine. Nimelt otsustati luua internetihääletus kus valiti välja kõige seksikam mees ja naisbakalane, kõige nunnum mees ja naisbakalane, foorumielukas (???), troll, kõige abivalmim kasutaja, kõige aktiivsem kasutaja, kõige targem kasutaja ja....mul ei tule kõik meelde. Neid oli omajagu. Mina ja Robin olime saanud ühe palju hääli ning pidime jagama kõige targema bakalase tiitlit. Kumb meist tegelikult rohkem animest teab? Uuematest kindlasti mina. Üleüldiselt teab aga Robin kindlasti rohkem. Ta ikka on tõeline anime sage. Toimus ka muidugi iga aastane Gundami viktoriin, mis oli nagu alati kõigile üks suur bingo mäng. Minu teadmised Gundamist piirduvad ainult 00 sarja ning Unicorn sarjaga ja neist polnud ühtegi küsimust. Selle viktoriini võitis Valdar. Ülejäänu aja inimesed lihtsalt pidutsesid.
Hmm...ei. Pidutsemine ei ole õige sõna ja seda märkasid ka mitmed teised inimesed. See kokkutulek oli kuidagi...rahulik. Üha enam hakkab nii välja kujunema millegipärast, et nooremad bakalased käivad rohkem suvistel kokkutulekutel ja vanemad bakalased talvistel kokkutulekutel. Ma ei teagi, kas sellel kokkutulekul oligi ühtegi alaealist. Igal juhul vanemad inimesed ei viitsi niiväga tantsu lüüa ja möllata ning armastavad rohkem hea joogi saatel juttu ajada. Seda enamuse ajast tehtigi. Mul ei olnud just igav aga huvitavam oleks küll võinud olla. Ma olen inimene, kes ei suuda kuidagi paigal püsida ja ilma tegevusteta olla ning suvised kokkutulekud on selles osas palju paremad - ilm võimaldab igasugu välitegevusi.
Valdar soovitas mulle ühte mangat nimega All Arounder Meguru. See pidavat olema MMA manga, kus kujutatakse kõiki võtteid ja treeningud jms asju väga reaalselt. Hakkasin siis asja lugema ning tõesti oli päris hea. Kummaline on õppida mangast uusi võtteid.
Draama ja tegelaste vahelised suhted olid ka üpris nauditavad. Rohkem pole hetkel sellest väga palju rohkem rääkida, sest ma pole veel kuigi kaugele jõudnud.
Wheel of time viimane raamat ( numbriga 14) Memory of Light tuli sellel talvel lõpuks välja ning muidugi ei saanud ka mina seda vahele jätta. Wheel of Time pole küll minu meelest just parim fantaasia raamatu sari olnud, aga kui sa midagi kuulad 13 raamatut, ehk siis umbes aasta otsa iga päev siis saab see kuidagi koduseks ning neist tegelastest saavad justkui vanad sõbrad (isegi, kui nad on nõmedad). Nii sai Wheel of Time mingis mõttes osaks minust, umbes nagu Naruto ja Bleach, mis on sisuliselt lapsepõlve sõbrad. Vanemaks saades kasvasin ma lahku neist sõpradest ja meie huvid pole enam ühised, kuid sõbrad oleme ikkagi. Nii see lihtsalt käib vanade sõpradega.
Igal juhul...raamatu juurde. Ma teen kohe ühe asja selgeks. Memory of Light oli parem, kui ülejäänud 13 raamatut kokku! Iseenesest oli seda ka oodata. Nii kuulsa ja suure sarja lõpu hype oli väga kõrgel ning midagi vähemat ei saanud Brandon Sanderson lihtsalt endale lubada. Lisaks sellele hingas talle kuklasse Robert Jordani naine, kes tahtis, et tema kadunud mehe elutöö leiaks väärilise lõpu. Ma kujutan ette, et vaesel Brandonil oli väga suur surve peal selle looga ning ta pidi andma oma absoluutse parima. Õnneks on Brandon Sanderson aga kirjanduslik geenius ning nii suutis ta luua parema lõpu, kui Robert Jordan oleks iial suutnud luua. Sellega nõustuvad ka mitmed kirjanduskriitikud, et Brandon Sanderson muutis kogu selle sarja paremaks ning ka minu meelest tõusis lugude kvaliteet märgatavalt pärast tema üle võtmist.
Kui te ei taha spoilereid siis ma soovitaks järgmise lõigu vahele jätta.
Viimane raamat käsitleb kogu oma ulatuses viimast lahingut ning kogu lugu on üks sõjategevuse kirjeldus. Mitte ükski raamat pole mind suutnud lihtsalt PIDEVALT elevil hoida. Üldiselt on raamatutes sellised rahulikumad momendid ja pinge langused ning siis kruvitakse pinge jälle üles. Memory of Light kruiisis lihtsalt max pingel algusest lõpuni. Pinge, action ja möll oli koguaeg üleval ja see ei muutunud selliseks, et sellega ära harjuks. Hämmastav töö eepilisuse üleval hoidmisega. Viimasele osale oli ka hoopis teine toon antud. Sellest sai peaaegu dark fantasy, kus autor kirjeldati lahingute õudu, vägivalda ja brutaalseid surmasid. Peategelaste tapmisega tagasi ei hoitud ning koguaeg oli üleval selline lootusetuse atmosfäär, justkui polekski võimalik seda viimast sõda võita. Mida lõpu poole raamat keris, seda keerulisemaks olukord muutus ning selle võrra ka koguaeg pinge tõusis. Ma pole mitte kunagi ühtegi raamatut nii suure kiirusega jutti sisse ahminud, ilma ära tüdinemata. See oli täielik roller coaster, mis tegi pidevalt järske ja äkilisi pöördeid ning suutis mind peaaegu alati üllatada, muutumata samas etteaimatavaks. Muidugi polnud varasemad Wheel of Time ärritavad elemendid täielikult ära kadunud. Kõigil naistel oli endiselt mingisugune ora tagumikus meeste vastu ja nende käitumine oli kohati tobedalt absurdne. Juhtusin lugema mõni aeg tagasi ühte Memory of Lighti teemalist artiklit IO9's ning ka seal kirjutati, et Jordan suht failis oma naistegelastega. Ma ei saaks selles osas rohkem nõustuda. Mis mulle veel ei meeldinud oli Rand'i lõpplahing Dark One'ga. See oli väga...antiklimaatiline ning midagi eriti ei toimunud. Ma ootasin midagi suurt. Ma ootasin võimast heitlust ja tohutut vägede duelli. Selle asemel aga mängisid Dark One ja Rand mängu, kes oskab paremini graafilist disaini ja programmeerimist.
"Check out my code noob! AI and graphics are really awesome!"
"Pffft, I can do better. Immah gonna pwn your shitty drawing."
"Oh my god, he draws better pictures than me. I'm having a mental crisis now! I will perish!"
Muu kõik oli lahe. Üks minu lemmik kohti oli viimane tagaajamine Perroni ja Slayeri vahel, kus nad jooksid mööda lahinguvälja, samal ajal blinkides koguaeg ühest reaalsusest teise. See oli kuradima vinge lihtsalt. Ja see oli ka väga vinge, kuidas Seanchan armee naasis taas lahinguväljale tulistades lendavatelt koletistelt põlevaid nooli.
Kokkuvõtvalt võin öelda, et Wheel of Time sari ei kuulu kaugeltki minu lemmikute hulka.
Aga Memory of Light on võib-olla kõige parem raamat mida ma kunagi lugenud olen.
Järgmine sihtmärk: The Lies of Locke Lamora. The Gentleman Bastards sari. Ma arvan, et see peaks mulle vääga hästi sobima...
17 veebruar saime animeklubi inimestega Imoti juures õhtul kokku ja korraldasime ühe anime vaatamise. Õhtu teemaks oli anime nimega Midori no Hibi ja oh, kui palju nalja seda vaadates sai. See 2004 aastast pärinev vana komöödia räägib ühest veidi päti moodi noormehest, kes ühel hommikul avastab, et tema parem käsi on muutunud väikseks tüdrukuks (oh the sweet irony). Tüdruk nimega Midori on pärit ühest rikkast perekonnast ja mingit moodi muutus tema teadvus selle poisi, Seiji paremaks käeks samal ajal, kui tema enda keha langes kooma. Sellest saab alguse lugu, kuidas nad peavad kummalise olukorraga toime tulema, kuidas nad üksteisesse armuvad ning sellega käib kaasas lihtsalt suurepärane huumor ja väga kummaliselt jaburad olukorrad nii, et kogu rahvas teleka ees laginal naeris. Sarja lõpu poole muutub romantiline element üha tugevamaks ning sellest kasvab välja üpris liigutav armastuslugu, kuigi lõpp oli veidi antiklimaatiline.
Kokkuvõttes jõudsime järeldusele, et selle anime looja oli kindlasti midagi tarbinud.
21 veebruar sai üle tüki aja Megazones käidud. Üks real life FPS kuluski vahelduseks ära ning kõik jäid madistamisega üldiselt rahule. Tegime kaks roundi ja see võttis ka enamus inimesi üpris läbi. Mul olid järgmisel päeval jalad isegi natukene valused. Järeldused: punaste teamis olles on kasulik baasis campida. Palju kille tuleb, kuna punaste baas on lihtsasti leitav. Stealth mängu pole mõttet teha, sest surma pealt miinuspunkte ei saa ning, kui sa ringi lurkid, kaotad väärtusliku killide saamise aega. Ühesõnaga kvantiteet üle kvaliteedi.
Pärast Megazone lahinguid polnud inimestes aga huvi veel koju minna ning nii mindi koos St. Patricku sööma ja jooma. Aeti hääd juttu ning prooviti uusi kokteile. Ka minu lemmik kokteilide nimekiri kasvas paari uue nime võrra. Samas jäin truuks ka vanadele lemmikutele ning ei lahkunud sealt ilma ühe White Russian'ita.
Kusagil seal kandis jõudis ka üks tellimus Jaapanist kohale. Mõtlesin, et mis õige anime fänn (st. rõve creepy otaku) ma ikka olen kui anime tegelaste figuuriine pole. Ma üldjuhul veidi pelgan nii sügavale otaku kultuuri laskumist (sest ma tegelikult ikkagi ei taha olla rõve creepy otaku) ning igasuguseid alasti preteen anime tüdrukutega voodilinasid, patju ja onaholesid jms väldin parema meelega, kuid figuuriinid on ilusad asjad ja ma ei näe nende omamises midagi halba. Seega otsisin endale ühe sobiliku ja tellisin ära. Välja valituks sai siis üks minu lemmik anime tegelasi ühest minu lemmik animest.
Ryougi Shiki anime filmidest Kara no Kyoukai:
Ja ka paar pilti minu telefoni mitte just kõige parema kaameraga, mis hägustas kõik detailid ära:
Tollimaksud jms stuff on ikka kohutavad asjad. Selle kohale toomine läks maksma rohkem, kui figuuriin ise xD
Aga see oli täiesti seda väärt!
Amaterasu translations sai lõpuks tõlgitud Key uusima Visual Noveli Rewrite ning loomulikult ei saanud mina sellist asja vahele jätta. Key visual novelid on liiga head selleks, et neid vahele jätta.
Ma pole küll kogu looga veel lõpuni jõudnud (pole isegi poole peal), seega annan vaid oma esialgsed muljed. Seda on näha, et Key on midagi uut üritanud. Pmst kõik Key lood keskenduvad kooli ümber (see pole ka erand) ning mingist hetkest tuleb ühe tüüpilise Key scripti järgi sisse tegelaste psühholoogilised traumad ja sellele järgnevad omakorda üleloomulikud jõud, siis traagika, siis armastus, siis veel traagikat ja veel armastust. Mulle pakkus nalja üks hiljutine 4chani kommentaar, kus üks sell tõdes, et enamus Key visual novelite peategelasi on hullemini traumeeritud, kui Vietnami sõjaveteranid.
Igaljuhul....Rewrite. Lisaks oma tüüpilisele valemile viskab Key esimest korda mängu shounen stiilis actioni, üleloomulikud supervõimed ja lahingud. Nad tegid sellele stiilile vist natukene soojendust juba Little Busters Extacy versiooniga. Rewrite hiilgab aga hoopis teiste külgedega. Nimelt oma huumoriga. Seal on lihtsalt kulda väärt jaburad dialoogid, eriti, kui asi puudutab peategelast. See võib olla kõige naljakam Visual Novel, mida ma mänginud olen.
Lugu räägib siis veidi futuristliku maiguga modernsest linnast nimega Kazamatsuri, mis peaks olema ülimalt loodussõbralik eksperimentaalne inimasundus. Linnas kasvab väga palju puid ja muud rohelist ning aktiivselt tegeletakse igasuguste bio sõbralike asjadega. Meie peategelaseks on noormees nimega Tennouji Kotarou ja ma lihtsalt jumaldan seda tüüpi! Ärge nüüd minust valesti aru saage, ma mõtlesin tema iseloomu. Ta on lihtsalt üks täielik troll ja pullivend, kelle suurimaks hobiks on teiste inimeste närvi ajamine ning üleüldiselt lolluste tegemine. Tal pole selle pärast küll eriti palju sõpru, kuid see teda eriti ei takista. Ma ei näe küll väga mõtet kogu lugu ümber jutustada (ma isegi ei tea kogu lugu veel), aga ütleme nii, et ta kistakse erinevate müstiliste sündmuste keskele, kui ta leiab omale uusi sõpru ning asi läheb lõpuks iidsete salaorganisatsioonide, inimkatsete, maagia, koletiste, supervõimete ja muude müsteeriumite skaalale. Üldiselt jätab sellise Fate Stay Night stiilis Urban Action Fantasy maigu.
Rewritel on väga ilus visuaalne stiil ning ma olen siiani kogu asjaga väga rahul. Eriti sellega millist nalja see tüüp ikka koguaeg teeb. Draama on tüüpiliselt Key stiilis südant lõhestav ja romanss väga armas ja süütu. Huvitaval kombel pole ka naistegelased tüüpilised clichede hunnikud, mida Key'st oodata võiks. Kõigest ainult pooled neist! Kahel naistegelasel on isegi väga huvitav ja karismaatiline iseloom. Ma räägin neist järgmises postituses pikemalt.
Rewrite opening on ka päris hea ja mulle lausa meeldib see laul:
Ühtlasi üks quote Tennouji Kotarult...
"So basically this guy hates liars."
"In which case it makes perfect sense to hate me"
"I do half-ass a lot of things. Even I've been bothered by
that"
"That's why I'm envious of people who can live more seriously."
"I'm a fake, A sham. An imitation."
"Acting bright and cheerful is the only way to move forward with
life"
"It's hard to hang out with people and be honest with them."
“I have no soul”
Yeah....he is kinda like me.
Viimasel ajal olen leidnud ennast rohkem muusikat kuulamas, kui muidu. Tõmbasin isegi omale kogu Yuki Kajiura diskograafia, mis algab aastast 1993 ja kogu tema muusika kaust on üle 15 giga suur. Ma pole jõudnud sellest veeranditki läbi kuulata.
Ühtlasi olen tänu Moetroni blogi Vocaloid song popularity chartidele hakkanud ka nende muusikat rohkem kuulama. Mulle meeldivad üldjuhul väga vähesed Vocaloidi laulud, aga need vähesed on see eest kulda väärt. Hiljuti leidsin mitmed päris head ja jagan neid ka teiega.
Mulle on alati läinud kõige rohkem peale laulud, mis jutustavad mingit lugu. Nii sattusin ma hiljuti ühe laulude triloogia peale, mis seovad ennast kõik üheks storyks. Ma küll ei tea täpselt milline on nende kronoloogiline järjekord loo jutustamisel, aga siin nad on:
http://www.youtube.com/watch?v=8wi2gJx6osI&list=PL8B3A69C84668DD9C
http://www.youtube.com/watch?v=jQih8wmIn_M&list=PL8B3A69C84668DD9C
http://www.youtube.com/watch?v=ds_coNvMXlM&list=PL8B3A69C84668DD9C
Aaah, mulle nii meeldib see muusika ja visuaalne stiil. Ja nende tegelaste riided on lihtsalt.....pure win. Isver millele ma mõtlema olen hakkanud, ma olen vist liiga palju aega lolitadega veetnud ja see värk on mulle pähe hakanud!
Kogu triloogia storyst kirjutada oleks liiga pikk niiet ma annan teile Vocaloid Wiki lingi:
http://vocaloid.wikia.com/wiki/Night_%E2%88%9E_Series
Ma sügavalt soovitan lugeda seda, sest see on sügavalt haarav gothic horror story needustest, mustast maagiast, hullusest ja massimõrvast. Kogu aeg on muutnud üheks süngeks teatrietenduseks mis on määratud korduma ja korduma. Ühesõnaga tõeline mind fuck.
Ühtlasi tundub, et see lugu pole läbi veel ning laule on veel tulemas.
Pärast selle triloogiaga tuttavaks saamist hakkas minu peas kerkima mõte, et äkki on veel Vocaloidi laule, mis jutustavad selliseid pikemaid lugusid. Oh sa kuramuse päralt mida ma siis avastasin.
Nimelt ma juhtusin sellise asja peale nagu The Evillious Chronicles.
http://vocaloid.wikia.com/wiki/The_Evillious_Chronicles
Nagu....mother of god.
The Evillious Chronicles is a complex chronology created by Mothy, which connects all of the series and most of the songs created by him in one timeline which lasts at least a thousand years.
Sellest on tervelt mitu plaati laule, mis jutustavad kõik ühte pikka lugu. Nagu arvata võite siis ma ei saanud jätta sellest kõigest läbi puremata. Enamus neist lauludest olid samuti üpris head, kuid ma kopeerin teile ainult oma lemmiku. Ülejäänud, kui tahate võite soovi korral leida selle Wiki lingi kaudu.
http://www.youtube.com/watch?v=35FAku5tjg0&list=PL8B3A69C84668DD9C
Pärast selle laulu avastamist sai Kamui Gakupo minu teisena lemmikuks Vocaloidiks Megurine Luka järel.
Ühtlasi: Ni ma usun, et see laul meeldib sulle... väga xD
Ja selle pika Vocaloidi jutu lõpetuseks üks naljakas laul Kamuilt xD:
http://www.youtube.com/watch?v=BDjXSH5-QxQ&list=PL8B3A69C84668DD9C
Aaah, ma ei suuda seda endiselt vaadata ilma naermata.
Kui juba popmuusikast sai räägitud siis üks huvitav tähelepanek:
Nädalavahetustel kodus käies olen sunnitud sageli kuulama lääne popmuusikat, sest vend laseb seda elutoas telekast sageli muusikakanalitelt. Nii mõnigi kord olen poole kõrvaga kuulama jäänud ning avastanud, et selles kohutavalt saastas muusikas on mingisugune muudatus toimunud. Tundub nagu lääne popmuusika oleks...vanemaks saanud, täiskasvanulikumaks muutnud. Mõned laulud on isegi lausa vaimukad või head.
Siin on paar paremat juhtumit sellest nähtusest:
http://www.youtube.com/watch?v=ghb6eDopW8I
http://www.youtube.com/watch?v=PVzljDmoPVs
1 Märts sai mängitud Ally juures taaskord BSG'd (Battle Star Galactica lauamäng), kus inimesed kaotasid seekord rekordilise kiirusega. Huvitaval kombel pole ma BSG'des õieti kunagi Cylon. Kokku olen vist ainult paar korda olnud. Viimane mäng oli mul käes isegi 5 loyalty kaarti ja kõik näitasid inimest.
Pärast seda siirdusin Miyako koosolekule, kus pidin seekord korraldama viktoriini. Võtsin siis teemaks Kyoto Animation ja inimeste teadmised sai proovile pandud. Kui keegi tahab oma teadmisi proovida või lihtsalt sellele pilgu peale heita siis viktoriini enda leiab siit:
http://speedy.sh/y59gx/MoeMoeKyun.pptx
Vastused võite minult küsida. Viktoriini võitis Valdar, kes jäi eelmise viktoriini ajal teiseks ning väga napilt (0,5 punktiga) jäi teiseks Riho. Kolmanda koha sai Tanel.
Lisaks sellele valisime ära ka anime öö teema ning minu pakutu võitis! Vaatame siis kõik koos Kara no Kyoukai filmid ära, mida on umbes 10 tunni jagu. Tanel ütles, et 1080p formaadis on nad kõik kokku 54 giga. Ma loodan, et see ei kattu nüüd mõne larbi ajaga (niikuinii sõnusin ära).
Tegime ka koos sushit ning ma ise proovisin oma kätt esimest korda selle kallal. Kellelgi ei tulnud just see päris hea ja "õige" sushi, sest ühte või teist asja lisati liiga palju või liiga vähe, aga midagi söömata ei jäänud. Pärast koosolekut oli plaanis sõita bussiga koju, aga see plaan jäi soiku, kui Riho otsustas enda juures väiksemat (mitte nii väga väikse tegelikult) sorti olemise teha. Mina ja Tanel otsustasime lõpuks ka ööseks jääda ning pärast enamuse rahva laiali minekut ilmus ka Indrek välja. See oli....naljakas öö. Jaurasime kusagil kella neljani ning siis otsustasime mina ja Tanel magama minna. Rihol ja Indrekul selliseid plaane polnud ning need kaks said alles täie hoo sisse siis (alkoholi mõjul). Ükski normaalne inimene poleks vist suutnud selles toas magada, aga mina ja Tanel olime nii väsinud lihtsalt, et lärm eriti ei huvitanud. Ennegi saanud kisa ja kära sees magada. Riho ja Indrek otsustasid mingil hetkel animet vaatama hakata ning siis nad räuskasid kõvasti üle maja naerda mingit komöödiat vaadates. Mind pani mõtlema, et äkki keegi politseid ei kutsu. Õnneks seda ei juhtunud, sest naabrid olid vist juba harjunud müra terroriga. Siis aga muutus asi (vähemalt minu, kui magaja jaoks) huvitavaks. Nad hakkasid Madokat vaatama ja Madokal on suurepärane Kajiura Yuki soundtrack. Suht äge tunne tekkis selle muusika saatel pool unes, pool ärkvel olla. See oli selline....taevalikult hea tunne ja viiul mängis peas. Madoka temaatikale aitas kaasa ka see, et ma magasin ühe laua juures ja selle laua alumisel astmel oli Homura figuriin otse minu kõrval. Täitsa Madoka themed uni oli.
Kokku sai und tegelikult väga vähe ning järgmisel päeval lohistasin oma zombie keha Põltsamaale koju. Bussijaama kohvi ja võileib on saanud juba üpris sagedaseks hommikusöögiks.
Cosplay delivery:
Ongi selleks korraks kõik. Järgmise kuu postitus peaks tulema hullumeelselt sündmuste rohke, sest mingil veidral põhjusel toimub märtsis väga palju asju. Eriti pabistama paneb mind 20 toimuv loeng KUMU's, mida ei vii keegi teine läbi, kui mina. Ainuüksi sellest mõtlemine tekitab täieliku paanikat, eriti arvestades, mis inimesed kõik seda kuulama võivad tulla. Enesekindlus vajub saapasäärde mõttest, et ma pean võib-olla rääkima animaatoritele animatsioonist. Sai vist veidi liiga suur suutäis haarata, kuid nüüd ei jää enam muud üle kui see kuidagi alla neelata.
Bai Bai.
Järjekordne AMV kullafond. See kuu on eriti hea selektsioon minu meelest.
http://www.youtube.com/watch?v=4UDa3OHU4ZY&list=PLE1C18CDB2E3F4D58
http://www.youtube.com/watch?v=5_aZ7dDn3rE&list=PLE1C18CDB2E3F4D58
http://www.youtube.com/watch?v=IcMz7N5JGZU&list=PLE1C18CDB2E3F4D58 (inspiration anyone?)
http://www.youtube.com/watch?v=BWP9OS6NuqA&list=PLE1C18CDB2E3F4D58 (Sellest saab Enri raamatu soundtrack. Ta lihtsalt ei tea seda veel.)
Viimasel ajal olen leidnud ennast rohkem muusikat kuulamas, kui muidu. Tõmbasin isegi omale kogu Yuki Kajiura diskograafia, mis algab aastast 1993 ja kogu tema muusika kaust on üle 15 giga suur. Ma pole jõudnud sellest veeranditki läbi kuulata.
Ühtlasi olen tänu Moetroni blogi Vocaloid song popularity chartidele hakkanud ka nende muusikat rohkem kuulama. Mulle meeldivad üldjuhul väga vähesed Vocaloidi laulud, aga need vähesed on see eest kulda väärt. Hiljuti leidsin mitmed päris head ja jagan neid ka teiega.
Mulle on alati läinud kõige rohkem peale laulud, mis jutustavad mingit lugu. Nii sattusin ma hiljuti ühe laulude triloogia peale, mis seovad ennast kõik üheks storyks. Ma küll ei tea täpselt milline on nende kronoloogiline järjekord loo jutustamisel, aga siin nad on:
http://www.youtube.com/watch?v=8wi2gJx6osI&list=PL8B3A69C84668DD9C
http://www.youtube.com/watch?v=jQih8wmIn_M&list=PL8B3A69C84668DD9C
http://www.youtube.com/watch?v=ds_coNvMXlM&list=PL8B3A69C84668DD9C
Aaah, mulle nii meeldib see muusika ja visuaalne stiil. Ja nende tegelaste riided on lihtsalt.....pure win. Isver millele ma mõtlema olen hakkanud, ma olen vist liiga palju aega lolitadega veetnud ja see värk on mulle pähe hakanud!
Kogu triloogia storyst kirjutada oleks liiga pikk niiet ma annan teile Vocaloid Wiki lingi:
http://vocaloid.wikia.com/wiki/Night_%E2%88%9E_Series
Ma sügavalt soovitan lugeda seda, sest see on sügavalt haarav gothic horror story needustest, mustast maagiast, hullusest ja massimõrvast. Kogu aeg on muutnud üheks süngeks teatrietenduseks mis on määratud korduma ja korduma. Ühesõnaga tõeline mind fuck.
Ühtlasi tundub, et see lugu pole läbi veel ning laule on veel tulemas.
Pärast selle triloogiaga tuttavaks saamist hakkas minu peas kerkima mõte, et äkki on veel Vocaloidi laule, mis jutustavad selliseid pikemaid lugusid. Oh sa kuramuse päralt mida ma siis avastasin.
Nimelt ma juhtusin sellise asja peale nagu The Evillious Chronicles.
http://vocaloid.wikia.com/wiki/The_Evillious_Chronicles
Nagu....mother of god.
The Evillious Chronicles is a complex chronology created by Mothy, which connects all of the series and most of the songs created by him in one timeline which lasts at least a thousand years.
The history takes place in six countries (one being an empire) that conform the fictional region denominated Evillious and talks about the events after Eve's actions that tainted the world with the crime, unleashing the Seven Deadly Sins.
Most of this series is centered in the Seven Deadly Sins, the consequences and events triggered by them, and the different groups and people who are searching for them.
Sellest on tervelt mitu plaati laule, mis jutustavad kõik ühte pikka lugu. Nagu arvata võite siis ma ei saanud jätta sellest kõigest läbi puremata. Enamus neist lauludest olid samuti üpris head, kuid ma kopeerin teile ainult oma lemmiku. Ülejäänud, kui tahate võite soovi korral leida selle Wiki lingi kaudu.
http://www.youtube.com/watch?v=35FAku5tjg0&list=PL8B3A69C84668DD9C
Pärast selle laulu avastamist sai Kamui Gakupo minu teisena lemmikuks Vocaloidiks Megurine Luka järel.
Ühtlasi: Ni ma usun, et see laul meeldib sulle... väga xD
Ja selle pika Vocaloidi jutu lõpetuseks üks naljakas laul Kamuilt xD:
http://www.youtube.com/watch?v=BDjXSH5-QxQ&list=PL8B3A69C84668DD9C
Aaah, ma ei suuda seda endiselt vaadata ilma naermata.
Kui juba popmuusikast sai räägitud siis üks huvitav tähelepanek:
Nädalavahetustel kodus käies olen sunnitud sageli kuulama lääne popmuusikat, sest vend laseb seda elutoas telekast sageli muusikakanalitelt. Nii mõnigi kord olen poole kõrvaga kuulama jäänud ning avastanud, et selles kohutavalt saastas muusikas on mingisugune muudatus toimunud. Tundub nagu lääne popmuusika oleks...vanemaks saanud, täiskasvanulikumaks muutnud. Mõned laulud on isegi lausa vaimukad või head.
Siin on paar paremat juhtumit sellest nähtusest:
http://www.youtube.com/watch?v=ghb6eDopW8I
http://www.youtube.com/watch?v=PVzljDmoPVs
1 Märts sai mängitud Ally juures taaskord BSG'd (Battle Star Galactica lauamäng), kus inimesed kaotasid seekord rekordilise kiirusega. Huvitaval kombel pole ma BSG'des õieti kunagi Cylon. Kokku olen vist ainult paar korda olnud. Viimane mäng oli mul käes isegi 5 loyalty kaarti ja kõik näitasid inimest.
Pärast seda siirdusin Miyako koosolekule, kus pidin seekord korraldama viktoriini. Võtsin siis teemaks Kyoto Animation ja inimeste teadmised sai proovile pandud. Kui keegi tahab oma teadmisi proovida või lihtsalt sellele pilgu peale heita siis viktoriini enda leiab siit:
http://speedy.sh/y59gx/MoeMoeKyun.pptx
Vastused võite minult küsida. Viktoriini võitis Valdar, kes jäi eelmise viktoriini ajal teiseks ning väga napilt (0,5 punktiga) jäi teiseks Riho. Kolmanda koha sai Tanel.
Lisaks sellele valisime ära ka anime öö teema ning minu pakutu võitis! Vaatame siis kõik koos Kara no Kyoukai filmid ära, mida on umbes 10 tunni jagu. Tanel ütles, et 1080p formaadis on nad kõik kokku 54 giga. Ma loodan, et see ei kattu nüüd mõne larbi ajaga (niikuinii sõnusin ära).
Tegime ka koos sushit ning ma ise proovisin oma kätt esimest korda selle kallal. Kellelgi ei tulnud just see päris hea ja "õige" sushi, sest ühte või teist asja lisati liiga palju või liiga vähe, aga midagi söömata ei jäänud. Pärast koosolekut oli plaanis sõita bussiga koju, aga see plaan jäi soiku, kui Riho otsustas enda juures väiksemat (mitte nii väga väikse tegelikult) sorti olemise teha. Mina ja Tanel otsustasime lõpuks ka ööseks jääda ning pärast enamuse rahva laiali minekut ilmus ka Indrek välja. See oli....naljakas öö. Jaurasime kusagil kella neljani ning siis otsustasime mina ja Tanel magama minna. Rihol ja Indrekul selliseid plaane polnud ning need kaks said alles täie hoo sisse siis (alkoholi mõjul). Ükski normaalne inimene poleks vist suutnud selles toas magada, aga mina ja Tanel olime nii väsinud lihtsalt, et lärm eriti ei huvitanud. Ennegi saanud kisa ja kära sees magada. Riho ja Indrek otsustasid mingil hetkel animet vaatama hakata ning siis nad räuskasid kõvasti üle maja naerda mingit komöödiat vaadates. Mind pani mõtlema, et äkki keegi politseid ei kutsu. Õnneks seda ei juhtunud, sest naabrid olid vist juba harjunud müra terroriga. Siis aga muutus asi (vähemalt minu, kui magaja jaoks) huvitavaks. Nad hakkasid Madokat vaatama ja Madokal on suurepärane Kajiura Yuki soundtrack. Suht äge tunne tekkis selle muusika saatel pool unes, pool ärkvel olla. See oli selline....taevalikult hea tunne ja viiul mängis peas. Madoka temaatikale aitas kaasa ka see, et ma magasin ühe laua juures ja selle laua alumisel astmel oli Homura figuriin otse minu kõrval. Täitsa Madoka themed uni oli.
Kokku sai und tegelikult väga vähe ning järgmisel päeval lohistasin oma zombie keha Põltsamaale koju. Bussijaama kohvi ja võileib on saanud juba üpris sagedaseks hommikusöögiks.
Cosplay delivery:
Ongi selleks korraks kõik. Järgmise kuu postitus peaks tulema hullumeelselt sündmuste rohke, sest mingil veidral põhjusel toimub märtsis väga palju asju. Eriti pabistama paneb mind 20 toimuv loeng KUMU's, mida ei vii keegi teine läbi, kui mina. Ainuüksi sellest mõtlemine tekitab täieliku paanikat, eriti arvestades, mis inimesed kõik seda kuulama võivad tulla. Enesekindlus vajub saapasäärde mõttest, et ma pean võib-olla rääkima animaatoritele animatsioonist. Sai vist veidi liiga suur suutäis haarata, kuid nüüd ei jää enam muud üle kui see kuidagi alla neelata.
Bai Bai.
Järjekordne AMV kullafond. See kuu on eriti hea selektsioon minu meelest.
http://www.youtube.com/watch?v=4UDa3OHU4ZY&list=PLE1C18CDB2E3F4D58
http://www.youtube.com/watch?v=5_aZ7dDn3rE&list=PLE1C18CDB2E3F4D58
http://www.youtube.com/watch?v=IcMz7N5JGZU&list=PLE1C18CDB2E3F4D58 (inspiration anyone?)
http://www.youtube.com/watch?v=BWP9OS6NuqA&list=PLE1C18CDB2E3F4D58 (Sellest saab Enri raamatu soundtrack. Ta lihtsalt ei tea seda veel.)
No comments:
Post a Comment