Raito nikki: Adventures with cat ears.

Yes please!

Enamus vist küll teavad, aga mul on juba mõnda aega tumblr olnud. Keda huvitab, siis siin on link: http://shirosensei.tumblr.com/

Juuli möödus üldiselt töises vaimus, kuid ka meelelahutusest ei tulnud puudust. Sai ära maitsta oma elu esimesed 10 tunnised vahetused, kolm päeva jutti. Neid ma kindlasti taga ei igatse. Enamasti piirduvad tööpäevad siiski 4-5 tunniga (mõnikord ka 8) üpris varjeeruvates kohtades. See kuu passisin peamiselt Solarise EMT's, mida võis pidada võrdlemisi meeldivaks tööpostiks. Solaris on üldse mulle millegipärast alati meeldinud (asi pole üldse JAFFis onju). August viib mind juba Rocca Euronicsisse.

Sain ka erialavahetusega ühele poole ning sügisest õpin hoopis ajakirjandust. Proovin kanda nii palju aine punkte üle, kui võimalik ning jätkan ka ilmselt Jaapaniga seonduvate ainete võtmist. Ainult nüüdsest tasuta, mis on täiega profit. Gümnaasiumi lõpus oli ajakirjandus minu teine potentsiaalne valik Jaapani filoloogia järel, seega ei tohiks probleemi sellega tulla, et uus eriala ei huvita. Erialale sisse saamine oli huvitaval kombel täielik käkitegu, kuigi ma arvasin, et uus õppesüsteem muudab sisse astumise palju raskemaks.

Eks näeb, mis sügisest saama hakkab. Võib juhtuda ka, et sõjavägi korjab ära.

8 juuli toimus järjekordne Zelori DnD mäng. Meist on saanud nüüd ajarändurid! Postapokalüptiline fantaasia maailm siit me tuleme.

9 juuli käisin üle...mitme aasta? hamba arsti juures. Viimati sai selline asi ette võetud vist põhikoolis. Üks auk vajas lappimist ning minu rikutud otaku mõistus suutis protseduuri ajal mõelda peamiselt asju stiilis "aaah, seinsei, you are being so rough inside me."

12 juuli läksin juba hommikul puhtast uitmõttest Tallinna Merepäevadele, sest tuli tahtmine natukene purjetada. Uitasin Tallinna sadamates ringi, tegin veidi pilte laevadest ja lõpuks sain isegi ühe purjelaeva pardale, millega sa Soome lahel veidi sõitu teha. Mind pandi lõpuks vesilennukite hangaari lähedal maha ning seal parkis ennast ka maailma suurim purjelaev Krusenstern, mis jättis ikka tõeliselt vägeva mulje. Mulle on millegipärast alati laevad ja meri meeldinud ning mõte mereväkke minekust muutus jälle natukene ahvatlevamaks. Õhtul pidi toimuma ka merelahing, kuid piletid selle spectator laevale olid välja müüdud. Tavalised inimesed ei saanud niikuinii lahingust osa võtta (minu suureks pettumuseks) ning nii ei jäänud ma seda üritust ka taga igatsema.

Pildid võib leida siit:

https://www.facebook.com/shiro.rait/media_set?set=a.10200707673192232.1073741826.1173559161&type=3

Veel samal õhtul läksin Imoti juurde, kus leidis aset uute suvehooaja animete vaatamise õhtu. Siin on Imoti koostatud tabel meie hinnangutest (kuhu ei ole sisse arvestatud järgesid):

13-14 juuli toimus Põlvamaal järjekordne Saatuse Radade larp, kuhu jõudsin lõpuks ka mina (ma ei tea mitmele SRi mängule ma juba minna olen plaaninud, kuid pole kunagi ühel või teisel põhjusel jõudnud). Retke võtsime ette ühes autos mina, Karl, Mari, Kadri ja Maarja ning selle käigus hüppasime ka Põltsamaalt kodust läbi. Lõpuks kohale jõudes avanes meie ees korralik eestimaa mets ning ilus selge järv metsa sees. Mänguni oli veel aega (ma ei ole kunagi ühelgi larbil käinud, mis oleks õigeaegselt alanud - ausalt ka) ning nii otsustas seltskond ka ujuma minna. Pean tõdema, et see oli minu suve parim ujumiskogemus. Vesi oli väga soe ja puhas. Samuti sai enne mängu ka muljetada inimestega, keda polnud juba tükkaega näinud.
Kõik PC'd jagunesid lõpuks gruppideks ja üksiküritajateks ning minust sai koos Zelori ja Mirjuga üks sünge trio:

Nojah, võib-olla mitte nii väga sünge...

Mäng ise ei olnud minu (ja minu meeskonna) jaoks kuigivõrd huvitav, kuid see tuli paljuski rolli iseärast. Ma lihtsalt ei näinud rolliloogiliselt, miks enamus sündmusi sellel mängul minu tegelast huvitama oleks pidanud. Samuti oli mul vahelduseks mitte eriti verejanuline tegelane, kes eelistas võimalusel konflikte pigem vältida ning nii õnnestus meil ka mängu kaklustest vaikselt kõrvale jääda, kuigi meie võitlusvõimekus oli üpris suur. Võtsime osa ainult kõige viimasest lahingust (ja seal lasime ka teistel PC'del NPC'de agro endale tõmmata enne ise välja tulekut.) Võrdlemisi nauditav oli ka teiste PC'de paranoia meie grupi suhtes, sest me olime üpris halva mainega tegelased (ja seda põhjusega), kuigi meil polnud otseselt plaane kellelegi halba teha. Samas, kui keegi oleks meie missioonile ette jäänud siis oleksime ilmselt ta kõhklemata elimineerinud. Sellised hästi süstemaatilised, praktilised ja külmad tegelased olime.
Mäng ise kujunes suhteliselt aeglaseks ning tempo võeti vahepeal ikka väga maha (liigagi maha minu maitse jaoks), kuigi see tuli väidetavalt mõningatest tehnilistest probleemidest. Samas kujunes minu esimene SR sarja mäng üpris selliseks nagu ma SR'i alati ette kujutasin - metsas ringi möllamise seiklusmänguks. Jään ootama järgmist mängu ning tegelase upgrade punkte (uued oskused on juba välja valitud).
Pilte:
http://www.dragon.ee/gallery/main.php/v/larp/saatuse_rajad/poimunudlood/

http://www.dragon.ee/gallery/main.php/v/larp/saatuse_rajad/sr_p6imunudlood/gm_kaamera/

Juuli kuus juhtus ka midagi suhteliselt haruldast. Nimelt leidsin omale MMORPG, millest ma ei tüdinenud esimese paari päevaga ära. Mulle on alati kummalisena tundunud, kuidas mõned inimesed väldivad MMO'de mängimist, sest kardavad sõltuvusse jääda või siis mängivad nagu maniakid (khm Enri). Mina tüdinen neist küll enamasti väga kiiresti ära, sest MMO'd kipuvad olema hästi repetitiivsed ning nõrga storylinega.

Closed beta faasi läks Final Fantasy XIV: A Realm Reborn, mis on sisuliselt Titanicu moodi põhja vajunud Final Fantasy XIV reboot täiesti uue mänguma. Mitu postitust tagasi linkisin ka selle intro traileri, mis näeb absoluutselt fantastiline välja:

http://www.youtube.com/watch?v=39j5v8jlndM

Sain closed beta invite (paadunud beta tester juba nüüdseks) ning siirdusin uut maailma avastama tuhandete teiste weeaboodega. Final Fantasy XIV on lausa loodud anime fännidele (duh FF) ning seepärast võis just communityt väga meeldivaks pidada. Umbes iga kolmas tegelane kandis mõne anime tegelase nime xD ning erinevaid queste, raide ja dungeone grupiga tehes tulid sageli diskussiooniks uuemad animed ja mangad. FFXIV pole üle läinud veel Action Based süsteemile, millest on saanud uus trend MMOde maailmas, vaid kasutab vana hotkey skill based süsteemi, mis sai kunagi ammu populaarseks World of Warcraftiga. Sellest hoolimata on see vana kulunud süsteem väga ära lihvitud ning üllatavalt sujuvaks muudetud, muutes lahingu hoolimata skillide spämmimisest üllatavalt voolavaks. See torkas eriti silma minu tegelase classi juures (kes spetsialiseerus käsivõitlusele), sest ta liikus erinevate skillidega ühest võitlus stance'st teise, sooritades erinevaid võtteid. Päris tore on kollile round house kickiga näkku lüüa.

Mis mind selle mängu külge aga liimis polnud mitte tugevalt jaapanilik rpg õhkkond, ei anime fännidest koosnev community ega voolav kiire gameplay (muidu mängiks ma endiselt Phantasy Stari). Need kõik mängisid loomulikult olulist rolli, kuid minu õngekonksuks sai hoopis story (väga üllatav onju). Tegelikult las ma sõnastan täpsemalt: mitte story ise, vaid see, kuidas mängija sellesse kaasati. Mis paistis alguses suhteliselt mageda vanilla fantaasiana kasvas kiiresti keerukaks intriige täis müsteeriumiks, kus mängija proovis pidevalt tõe jälile jõuda. Vahepeal tekkis tunne, et ma ei mänginudki MMO'd vaid single player rpg'd, koos kõigi pikkade videode ja cut scenedega. Samuti polnud NPC'd lihtsalt paigal passivad quest hubid vaid aitasid mind sageli questide tegemisel ning uurimisel kaasa, pillates sageli ka olulisi infokilde. Teisisõnu nad mõjusid huvitavate isiksustena ning neil kõigil oli oma lugu (ja anime voice actorid!). Mõni lugejatest võib-olla imestab nüüd, et kas mitte selline asi ei kaota ära interaktiivsust teiste mängijatega, sest see on ju ikkagi MMO mõte. Vastus on ei, sest paljude questide lahendamiseks tuleb teiste mängijatega grupeeruda. Party omabki FFXIV's väga suurt rolli just selle pärast, et see mäng on kuradima raske tegelikult. Üksinda kusagile laamendama minnes on väga suur võimalus surma saada, sest NPC'de AI on MMO kohta suhteliselt hea, neil on oma skillid ning suhteliselt kõrged statid, võrreldes sama leveli mängijaga. Mitme kolliga korraga võitlemine oli enamasti peaaegu võimatu, rääkimata dungeonitest.

Closed Beta faas sai mõni aeg tagasi läbi ning nüüd jään ootama Open Beta't.

See artikkel täpsustab lähemalt, miks on FFXIV nii suur hitt MMO turul hetkel ning tuhast tõusev fööniks:
http://www.mmorpg.com/gamelist.cfm/game/446/feature/7549/Five-Good-Things.html/page/1

Seoses Final Fantasy'ga: http://www.youtube.com/watch?v=6HqKiWha06E

21 juuli sain telefonikõne oma vanalt sõbralt Märdilt, keda polnud juba väga pikka aega näinud. See sell oli otsustanud juba mõnda aega tagasi minna koos oma kaksikõe Kärdiga ülikooli haridust otsima hoopis Taani, kus nad nüüd ka elavad. Märt tuli lühiajaliseks puhkuseks Eestisse tagasi ning tahtis oma vanade semude ja trenni kamraadidega jälle kokku saada.

Me läheme Märdiga juba väga kaugele tagasi, karateklubi Neko varastesse aastatesse (kurat, kui vanad me juba oleme.) Trennides jaotuti harjutuste ajal paaridesse ning nii said meist Märdiga paarimehed pikkadeks aastateks. Julgen oletada, et olime ühed parimad trennis (jäädes alla ainult Enrile ja Heigole), kuid sellest hoolimata lähenesime kõigile harjutustele....omamoodi. Nimelt me (ma) ei viitsinud kunagi ühte asja väga pikalt üle ja üle teha (selgitab nii mõndagi mmo'de kohta) ja siis koosnesid meie paarisharjutused sageli kummalistes poosides aelemisest, mis tõmbas päris palju naissoost karatekade tähelepanu (naistel on kõigil vist peidus kusagil mingi fujoshi) ning nii mõnedki tehnikad muutusid improviseeritud sparringuteks (loe: müramiseks). Korrale meid eriti ei kutsutud, sest, kui meil paluti midagi ette näidata, suutsime seda korralikult teha. Kindlasti mõne karateka lawfulness kannatas selle all (me juhtisime inimeste tähelepanu kõrvale harjutustelt), kuid ükski hobi pole õige hobi, kui selle tegemine lõbus pole.

Kurat, jäin meenutama ja läksin teemast kõrvale. Igal juhul... Märt tahtis üle pika aja jälle kokku saada ning mina juhtusin ka parajasti Põltsamaal olema. Mõeldud, tehtud - saime kokku Pubis Rivaal ning pärast ühte mehist embust sai ka kohe esimesed õlled tellitud. Muljetasime vanadest aegadest ja rääkisime kuidas kummalgi eraelus läheb. Peagi liitus meiega ka Enri ning siis tellisime lisaks õlledele ka juba snackid. Märt oli väga heldes meeleolus (ma oleks ka, kui ma nii palju Taanis raha teeniks) ja tegi meile muudkui õlut välja. Pärast pubi liikusime edasi Enri juurde, kus ootasid juba järgmised õlled, mida Enri oma kodus hoidis ning juttu ja muljetamisi jätkus pikalt. Hüva märjuke päästis kolme härra keelepaelad korralikult valla ikka.

Hiljem liikusime kaugelt kostva muusika järgi Põltsamaa Lossi hoovi, kus toimus mingisugune simman. Seal kutsusime oma seltskonda ka Kevini ja Holgeri ning Märt avastas oma rõõmuks, et keegi müüs rummi seal. Tema rõõmust sai loomulikult ka teiste rõõm. Polnud enam ammu niimoodi sõpradega Põltsamaa vahel jõlkunud ja sellega tuli meelde teismeiga, kus see oli suhteliselt tavaliseks nähtuseks.

Nüüdseks on Märt juba oma õega tagasi Taanis ning kes teab millal neid jälle näeb.

Juba järgmine päev, 22 juuli algas Lea Firefly kampaania finaal maratonmäng (mille organiseerimine oli inimestele paras peavalu olnud). Ootasin seda suure huviga ning õhtul kogunesimegi Zelori juurde, kus pidi alguse saama mänguöö, mis paneks punkti kõige vägevamale tabletop kampaaniale, mis meil veel olnud oli. Sellesse mängu ja sealsetesse karakteritesse oli juba investeeritud palju aega ja vaeva ning nad kõik olid meile südamelähedaseks saanud. Umbes nagu hea raamatu või sarjaga. Mängisime minu mäletamist mööda kusagile kella ühe (või poole kahe?) kanti välja ning selle lõpuks oli kõigi juhe parajalt koos. Põltsamaa kampaanias sai küll mängitud mõnikord peaaegu hommikutundideni, kuid see eest mõttetöö arv oli väga erinev ning Lea kampaania oli lihtsalt vaimselt palju intensiivsem - seega pole ka ime, et inimesed kiiremini väsisid.

Hommikul loivasid kõik jälle üles ning Zelori valmistatud pannkookidega läks mäng jälle käima, kestes peaaegu poole kolmeni välja, sest pärast seda pidin ma tööle minema. Hiljem kampaania üle mõtisklemine ja oma telelase epiloogi peas valmis küpsetamine sisustas väga efektiivselt töötunde. Töö juurest astusid ühel hetkel läbi ka Zelor, Sillu ja Maarja, kes tõid sinna ühe tassi, kus oli kogu meie karakterite meeskonna pilt peal. Andsime sinna oma tegelaste allkirjad ning kinkisime selle Leale eduka kampaania lõpu puhul. Tutvustasin neile ka oma karakteri epiloogi ideed ning minu suureks üllatuseks nõustasid nad isegi minu plaaniga. Profit.

Kes soovib selle kampaania kohta rohkem lugeda, võib tutvuda mängu blogiga, kus on üleval ka kõigi mängude kroonikad: http://puukmoor.wordpress.com/

Juuli kuu kulmineerus 26 -28 toimunud animeklubi retkega Hiiumaale, mida oldi planeeritud juba üle poole aasta.

Päev 1: Retk algas reedel Tallinnast, kus eelnevalt paika pandud autod hakkasid erinevatel kellaaegadel Haapsalu poole liikuma. Meie autos oli juhiks Tanel ning seltskonnaks mina, Tiiu, Robin ja Margus. Hakkasime liikuma pärast tööpäeva ning käisime enne Tallinnast väljumist poest ka läbi toidu ja joogi varusid täiendamas. Sõit möödus võrdlemisi lõbusas meeleolus ning härrased Robin ja Margus otsustasid juba tee peal oma rummi ja viskipudelid avada, muutes tagaistme väga elavaks. Küll aga ei jõudnud nad kokkuleppele kumb siis ikkagi parem jook on. Auto täitus tugeva alkoholi lõhnaga ning see pakus arutlust, milline oleks politsei nägu, kui Tanel neile oma auto akna avaks ja kogu see aroom meie vapratele korrakaitsjatele näkku voogaks. Sellele aitas eriti kaasa tõsiasi, et Taneli auto konditsioneer oli katki, tehes kogu asjast aroomisauna.

Haapsalu sadamasse jõudsime teisena, sest Kareli auto seltskond oli otsustanud õige varakult kohale laekuda ja pikalt oodata (ning seejuures mitte poodi minna). Mitte kaua pärast meid ilmus järjekorra tahaotsa ka Imoti auto ning kogu klubi otsustas meie juurde koguneda. Kõik välja arvatud Riho ja Maka, kes olid juba Hiiumaal ees ootamas neljapäeva õhtust saadik. Ilm soosis meid meeldiva päikeseloojanguga ning väga sooja õhtuga. Naljakal kombel saime praami peale kõige esimesena meie, sest Karel and co ei jõudnud oma auto juurde õigeks ajaks tagasi, tekitades hetkelise seisaku, lubades meil teisest reast mööda sõita. Praamisõit ise möödus seltskonnaga lobisedes ning meie rummi gurmaan Robin oli selleks ajaks juba õige häälekas seltskonna lõvi. Mulle tegelikult väga meeldib tema alkoholi maitse, sest ta ostab alati kalleid ja suhteliselt haruldasi rumme ning nende maitsmine on minulegi omaette elamus. Kaotab peaaegu tahtmise ära neid tavalisi asju juua. Peaaegu.

Hiiumaale jõudes paitas minu esteetilisi meeli sealne ülimalt kaunis loodus. Õhtune udu muutis tihedad metsad ja heinamaad lausa maagiliselt müstiliseks, pannes fantaasia meele tööle. Nägime läbi näiliselt inimtühja maa sõites tee ääres nii rebased, kui põtru ning vahepeal sõitsime pikalt lihtsalt kõrgest metsast ümbritsetud puude koridoris. Polnud raske hakata Hiiumaad armastama. Meie sihtmärgiks oli Kõpu poolsaare lähedal paiknev Maka maakodu, millest sai Miyako operatsioonide baas.

Esimese õhtu operatsioonideks oli grillimine, saun ning alkoholi varude kergendamine. Tutvusime ka Maka vennaga ning ühe tema sõbraga, kes sulandusid kiiresti seltskonda sisse. Uue liikme debüüdi tegi ka Enri. Pandi üles telgid ning imetleti juttu ajades kohalikku maalilist ilu. Pralle kestis hiliste öötundideni välja, kuid mitte hommikuni, sest graafik nägi ette suhteliselt varajast ärkamist. Meid ootas ees pikk päev.

Päev 2: Magamine möödus telgi kohta väga meeldivalt, sest jagasime ülisuurt telki ainult kolmekesi koos Taneli ja Robiniga ning see oli strateegiliselt varju paigutatud. Hommikul pikka logelemist ei toimunud ning juba 10 ringis võtsime ette pika jalgsimatka läbi Kõpu poolsaare, mille pikkus pidi sisustama ära kogu ülejäänud päeva ( kusagil 23 km, koos ujumispeatuste ja muude puhke peatustega vaatamisväärsuste juures.) Ilm oli üpris palav ning see pani pidevalt kõndides vedelikku tarbima - kaasa oli varunud korralikud veevarud, et vedeliku kaotust ei tekiks. Samuti sai korralikult päevitada. Esimesed 10 km polnud eriliseks probleemiks ning peagi tehti ka peatus ühes ujumiskohas, milleks sai kõrvaline koht ühes väga kivises rannaääres (me ei näinud kordagi mitte kivist randa). Vesi oli aga hirmus külm ning nii piirdus kogu ette võtmine jalgsi vees sumpamisega ning kivide peal turnimisega, sest vesi oli isegi jalgadele peaaegu talumatult külm. Mõni mees otsustas ka paari õllega ennast kosutada. Osad inimesed ei viitsinud aga üldse ujuma minna ning läksid ees ära ja selle käigus lagunes grupp laiali, erinevad väiksemad pundid eri tempol (ja eri radasid pidi) edasi rühkides. See tekitas veidi muret sest ühe grupiga kadus üldse kontakt ära ning neil polnud kaarti ka. Tee viis meid edasi mööda suhteliselt metsikut loodust, jättes ainult mõned üksikud talu laadsed asjad meie teele ette. Tegime ka pausi Põrgukivil, mis kujutas endast lihtsalt ühte suurt rahnu keset metsa, kuhu sai ka otsa ronitud.

Mõne aja pärast leidsime ennast korralikus männimetsas, mille aluseid katsid mustikad. Marjade rohkus võttis grupi tempo kõvasti alla ning eriti agar Tiiu sai isegi omale sinised hambad. Nägime ka kitsi. Logistilist sidet pidades avastasime aga, et olime ikkagi kõigist gruppidest kõige eest ning vahepeal peatusime lihtsalt teeääres ja ootasime teisi järgi. Selleks ajaks võisime kõndinud olla kusagil 16km….vist ning paljud olid juba üpris väsinud. Ise erilist väsimust ei tundnud, kuid pidev kruusa peal kõndimine muutis tallad veidi hellaks. Teisi järgi oodates sai Margus demonstreerida ka oma…eeem… modelli annet. Nimelt otsustas ta ainult klassikaliste ujumispükste ja eest lahti lillelise triiksärgi väel, toigas käes mööduvatele autodele poseerida, pakkudes teistele matkajatele korralikku meelelahutust. Sellest toikast sai Marguse ustav sõber, niikaua, kuni ta leidis omale EXCALIBURI!

Pärast teise grupiga liitumist (mõned inimesed olid jätkuvalt kadunud) korraldasime ka anime ja Jaapani teemalise viktoriini, mille eriti kirvestele küsimustele ei osanud eriti keegi vastata. Kurb oli tõsiasi, et mitmed asjad, mida ma tegelikult teadsin ei tulnud lihtsalt meelde (minu mälu, nagu ta on.)

Päev hakkas veerema õhtusse, kui lõpetasime ühes rahnude, kiviklibuga ja valgeks, kuivanud puudega rannas, mis moodustasid võrdlemisi huvitava vaatepildi. Sellel hetkel hakkas mõnede inimeste jaoks kõige huvitavam osa matkast ja mõnede inimeste jaoks kõige ebameeldivam osa matkast. Nimelt ei jäänud see meie planeeritud teele, kuid tegu oli lihtsalt niivõrd huvitava ja laheda kohaga, et otsustasime mööda seda minna. Miks oli see parim osa matkast? Teede puudumise (ja üldse käidava ala puudumise tõttu) pidime hüppama mööda kivisid ja kivide vahele jäi vesi. Paljud sportlikumad inimesed, mina nende hulgas sattusime taolisest ekstreemse võitu ettevõtmisest lausa ekstaasi, sest kivid olid suhteliselt suured (ja varieeruvad) ning see nõudis korralikku turnimis, hüppe ja tasakaalu oskust ja alati oli oht vette libiseda. Miks mitmetele inimestele see ettevõtmine ei meeldinud? Just nendel samadel põhjustel. Õnnetuste ja vigastuste oht oli suhteliselt suur ja meil polnud õigust neid niimoodi riskima panna. Samuti olid paljud juba selleks ajaks täiesti kurnatud. Mina nautisin seda igal juhul täiel rinnal. Seal leidis Margus ka omale EXCALIBURI! Nimelt oli keegi ühe suure õõnsa kivi sisse torganud valge saua ja see seisis seal väga fantaasialikult püsti. Margus tõmbas saua välja ning kuulutas ennast väljavalituks ja sellest hetkest sai meist hoopis fantasy party, kes seikles läbi kummalise maa. Keegi nägu kusagil eemal metsavahel ka mingisuguseid larpareid vms rollimängureid ja seega spekuleerisime hiljem, et vb panime mingi olulise plot itemi rotti. Oih.

Tulnud rannalt välja, leidsime ennast ühe poolsaare tipu juures asuva küla juures. Selle nimi oli vist Kaberneeme vms. Huvitava kokkusattumusena toimusid seal parajasti mingisugused külapäevad ning väga palju inimesi liikus ringi. Samuti müüsid erinevad talud ja suvilad oma kohalikku kokandust. Meie grupp sulandus külavahel ringi käivate inimestega ühte (välja arvatud Margus, kes käis endiselt ringi oma lahtise pluusi ja ujumispükste väel, EXALIBUR! käes, tõmmates omajagu möödujate pilke.) Enn oli ka omale kusagilt mingisuguse jämeda rondi leidnud, mida ta kandis meile tundmatutel põhjustel oma õlal. See ront sai talle väga armsaks. Kohaliku Hiiumaa ajalehe peatoimetaja tegi meist pilti ning nii sattusime ka kohalikku lehte (peaks selle eksemplari hankima omale).

Meie tee viis aga külast edasi poolsaare lõpuni välja, kus asusid vanad sõjaväelised rajatised. Päev oli selleks ajaks juba suhteliselt õhtusse tiksunud. Uurisime lähemalt ühte kuulipilduri pesadega varustatud Teise Maailmasõja aegset seiretorni ning selle aluseid käike. Mööda läbi roostetanud treppe ja vanu redeleid torni tippu ronimine ei mõjunud minusugusele kõrgust karvale inimesele eriti hästi, kuid käisin siiski ära. Päris vägev vaade avanes. Jäin ainult kahetsema seda, et kõik olid juba nii väsinud, et teiste vanade varemete uurimine jäi ära.

Tegime pikema ja viimase puhke peatuse rannas, kus oli isegi midagi liiva laadset (või sinna lähedale) ja otsustasime veelkorra ujumist proovida. Vesi oli endiselt jäiselt külm, kuid julgemad mehed ja naised otsustasid ennast kokku võtta ja ikka korra üleni sees ära käia (mõned isegi mitu korda.) See protsess möödus valjude karjete saatel. Seal liitusid meiega ka lõpuks Hannes ja Anette, kellega oli igasugune kontakt päris pikaks ajaks ära kadunud. Lebotasime niisama rannas, ajasime juttu ja tarbisime oma viimaed vee ja toiduvarud ära. Pärast seda siirdusime autodega Maka maakodusse tagasi. Tollel õhtul said mitmed inimesed omale jalgadele korralikud villid ning keegi polnud eriti agar õue peal ringi käima. Istuti niisama, aeti juttu, grilliti jne. Valdar sai kõigi meestega maadlemise samuti läbi proovida (ta tahtis oma uusi MMA võtteid proovida). Mul läks temaga maadeldes millegi pärast süda pahaks ning pidin andma oma parima, et kogu toit üles ei tuleks. Õnneks möödus see kiiresti. Sellel öösel läksid kõik kurnatusest suhteliselt varakult magama.

Päev 3: Enamus inimesi magasid väga kaua ning nii mõnegi jalad olid üpris läbi. Seega istuti peamiselt niisama ja mängiti lauamänge. Mina, Hannes, Enri ja mõned teised proovisime kätt ka võrkpalli peal, kuid pall oli paraku suhteliselt tühi ja nii ei tulnud mängust eriti midagi välja. Maka tõi välja ka oma optilise sihikuga õhupüssi ja nii prooviti täpsuslaskmist märklauale. Käsime poes (selleks pidi Kärdlasse sõitma, sest mujal poode polnud) ja Riho rallis Kareli autoga ringi. Praam läks alles õhtul ning nii sisustatigi terve päeva peamiselt niisama leboga ära. Päike lõõskas palavalt ja nii mõnigi sai omale punased õlad ja kaela.

Õhtul sõitsime sadamasse, kuid praam hilines ja selle pärast saime veel sealgi niisama istuda, merd vahtida ja juttu ajada. Praamisõit ise möödus lauamänge mängides ja Haapsallu jõudes oli väljas juba pime. Meie auto inimestel läks ka kõht tühjaks, kuid paraku Hess oli kinni juba ning ühtegi muud toidukohta meie teele ette ei jäänud. Jõudsime järeldusele, et Haapsalus kesklinna tee ääres burksi putka asutamine oleks väga ära tasuv idee. Sellest arenes välja veel jaburam idee, kus burksi putka oleks hoopis enne Haapsalu linna algust ning müüks seal „kõhu lahtisti burksi.“ Selline nimi olekski ning küll mingid ossid ikka ostaks. Seejärel asutaks Haapsalus tasulise WC, mis hakkaks samuti kõvasti kasumit sisse tooma. Ideed muutusid sealt edasi üha totramaks ja naljakamaks ning Tallinna linna jõudes olid minu lõua lihased juba naermisest valusad. Meie kõhud olid aga endiselt tühjad ning nii sõitsime keset ööd ikkagi burksi jahile. Sõpradega öösel Tallinnas burksi nosides lõppeski meie Hiiumaa retk.

Rohkem pilte leiab siit: https://www.facebook.com/media/set/?set=a.432731530173329.1073741829.118777294902089&type=1

Ja nüüd väga hiljaks jäänud selle hooaja anime arvustus:

Genei wo Kakeru Yaiyou - Keegi tuli lõpuks mõttele, et võiks teha midagi Madoka sarnast, äkki saab ka palju raha. Teisisõnu süngema alatooniga mahou shoujo, kus väiksed armsad tüdrukud saavad läbi elada meie lõbustuseks erinevaid traumaatilisi kogemusi ning võidelda koletistega. Või vähemalt nii mõtles ilmselt selle teose originaalne autor, sest Madoka on tegelikult palju enamat. Genei wo Kakeru Yaiyou paraku aga mitte. Tundub, et peale armsate mahou shoujode näitamise proovibki see anime ennast põhiliselt „shock value“ peal müüa. Põhimõtteliselt on tegu siis Madoka varjuga, mis teeb kõike valesti, mida Madoka õigesti tegi. Neist vigadest suurim on täiesti valedele asjadele rõhku panemine (näiteks koolielu!!) 5/10.

Fantasista Doll – Mäletate animet Busou Shinki? See on sisuliselt TÄPSELT sama asi, ainult nüüd on üksikute noormeeste märjad unenäod suuremad ja ilusamate riietega, Rozen Maideni stiilis. Kaardimängustiilis pannakse nad üksteisega võitlema, nii nagu nendes laste mänguasju promovates animetes (yu gi oh jne) 3/10

Blood Lad – Soul Eateri ja Beelzebubi abieluväline laps. Jabur ecchi action komöödia rohke fan servicega, orienteeritud vähemalt esmapilgul shouneni austajatele. Sellel on omajagu fänne, kuid jättis mind täiesti külmaks 4/10

Free! – KyoAni teab, kuidas raha teha, see on fakt. Just see paistab olevat ka Free! eesmärgiks. Kõrge animatsiooni kvaliteediga (ei midagi uut KyoAni puhul) moe fan service naistele. Tegelikult on KyoAni tüüpilises võrrandis ainult üks asi muudetud. Cute girls doing cute stuff asemel on nüüd cute boys doing cute stuff. Isegi moe käitumis mallid on paljuski samaks jäätud ning seepärast ei mõju sealsed tegelased üldse mehelikult (kui siis ainult homo seksuaalselt). Nagu KyoAni teoste puhul alati, siis rahvamassid rõkkavad rõõmust ning raha sajab. Miks? Sest nad oskavad oma asja kuradima hästi teha. 4/10

Kiniro Mosaic – tuntud ka, kui Engrish lesbian Mosaic. Lihtsalt kurb, et mõnede teoste kohta polegi midagi rohkemat öelda, kui cute girls doing cute stuff. Täiesti sisutühi tüdrukute omavaheline jutuajamine ja mitte naljakad naljad. 3/10.

Uchouten Kazoku – Selle hooaja peidetud pärl. Kvaliteetsed animed ja oodatud hitid saavad sageli juba enne hooaja algust staarideks, kuid hoolimata tasemel meeskonnast jäi see teos fänniradari raadiustest välja. Õigupoolest jäi see ka minu radarilt välja. Ma nimetaks seda ka hooaja üllataiaks, kuid meeskonda vaadates pole tegelikult midagi imekspandavat. Loo on kirjutanud Tomihiko Morimi (Tatami Galaxy) ning projekti juhib Yoshihara Masayuki, kes on osalenud Ghost in the Shell Stand Alone Complex’i kõigi sarjade loomisel, filmi loomisel ja tema käsi on mängus ka Seirei no Moribito ning Higashi no Eden’i tegemises. Seda informatsiooni teadmata sain esimest osa vaadates meeldiva üllatuse osaliseks. Tegelased on kõik värvikad ja omamoodi isiksused, igaüks oma kiiksuga ning nende vahelisi dialooge presenteeritakse kohati lausa Monogatari sarjade stiilis, kus vaimukaid lauseid pillutakse edasi-tagasi ning need võivad omada mitmeid peidetud tähendusi. Samuti ei topita vaatajale supilusikaga ploti suhu vaid pigem vihjatakse pidevalt erinevatele sündmustele, jättes vaataja mõtlema. Sama võib öelda erinevate tegelaste motiivide kohta. Läbi sarja voogav huumor ei koosne „vaimukatest“ punch line’dest nagu komöödia animetele meeldib väga tänapäeval teha, vaid pigem tegelaste vahelistest interaktsioonidest. Soovitan kõigile vaimuka komöödia fännidele 8/10.

Kamisama no Inai Nichiyoubi – teise nimega „where’s your god now?“ Loogika pole just selle anime kõige tugevamaid külgi. Ma ei saa siiani täpselt aru kuidas see maailm seal töötama peaks või mida kuradima päralt sealsed tegelased oma tegevusega taotlevad. Vaataja mõistatama panemine ei mõju siin sugugi positiivselt, sest ennast nii tõsiselt võtma anime kohta mõjub kõik seal suhteliselt absurdselt. Hoolimata nii suurest puudujäägist on Kamisama’s aga üllatavalt palju häid fantaasia kontseptsioone, tekitades minus reaalset huvi. Kui seda millegagi võrdlema peaks, siis oleks see Dantalian no Shoka. Samuti jätab teose kunstiline külg väga ilusa mulje endast ning opening theme on parim näide sellest:

http://www.youtube.com/watch?v=dxGsSR8UOBs 6/10

LoveLab – Cute girls doing cute stuff. 4/10

Teekyuu2 – Cute girls doing cute stuff on crack. 4/10

Servant x Service – Nimi ütleb päris palju onju? Tuleb välja, et siiski mitte. Tegu on hoopis komöödiaga, mis räägib kontoritöötajatest ja nende läbi käimistest tööl ja väljaspool tööd. Kui keegi on näinud animet Working, siis omate üpris head ettekujutust sellest, mida sealt oodata võib. Tegelikult on isegi autor sama ( opening theme bänd samuti). Erinevalt Workingust koosneb tegelaste cast aga enamuses täiskasvanud inimestest. Mulle Working meeldis ja see on vägagi sarnase maiguga. Hoolimata läbi ja lõhki ära leierdatud „build up - punch line“ huumorist omab see üllatavalt palju meelelahutusväärtust 7/10.

MakaiOuji: Devils and Realist – Keegi justkui üritas Kuroshitsuji järgi teha, et saada naissoost fännidelt palju „kyaaa“ sid välja, kuid kukkus haledalt läbi sellega. Lahjendatud Kuroshitsuji olekski parim väljend sellele, sest räägib kena välimusega shota poisist ja tema nägusatest deemon - bishounen teenritest, rohkete homoseksuaalsete vihjetega. Mis veel – plotiks on see kuidas nägusad bishounenid võitlevad tema nimel, et saada deemoni maailma valitsejaks! 4/10.

Watashiga Motenai no wa Dou Kangaete mo Omaera ga Warui! – Viimaste aegade tähelepanek, et mida pikem nimi, seda halvem anime on saanud vahelduseks ühe erandi. Watamote sai juba ammu 4chanis ja 2chanis ikooniliseks, kuid jäi neist kohtadest väljas võrdlemisi vähe tuntuks. 4chani ja 2chani lugejaskonnad on aga piisavalt suured, et anime adaptsioon ennast ära tasuks. Oonuma Shin (ef: a tale of memories, Kokoro Connect, baka to test) on teinud algmaterjaliga tõeliselt kulda väärt tööd. Tal õnnestub just õigesti edasi anda seda morbiidset ja sünget huumorit, mille poolest Watamote nii kuulus on ning need olukorrad ja situatsioonid lubavad kindlasti ka nii mõnelgi anime fännil ennast samastada peategelasega. Mis veel parem – peategelane Tomoko pole ainult vääriti mõistetud ohver ja hea inimene. Ta on egoistlik ja vihane süsteemi peale ning süüdistab oma ebaõnnestumistes kõiki teisi enda ümber, rääkimata happelisest kadetsemisest teiste tütarlaste ees. Me ei peagi teda nägema ainult sotsiaalse süsteemi ülekohtu saajana vaid teos teadvustab, et see asi ongi tegelikult kahe otsaga. Tomoko lahendus reaalusega tegelemisel on sageli hoopis eskapism ning anime kasutab mõningaid päris kavalaid visuaalseid trikke selle edasi andmisel. Näiteks (vähemat minu meelest) kujutab anime opening endast seda, kuidas Tomoko ennast ise näeb ning ending seda, mis ta tegelikult on. Ahjaa, siia läheb ka hooaja parima openingu tiitel:

http://www.youtube.com/watch?v=HAIAXFQ0T74 8/10.

Hakkenden: Touhou Hakken Ibun 2 – Shoujo elementidega Jaapani müstika fantaasia on saanud teise hooaja. Mulle meeldivad Hakkendini paari episoodilised lühilood erinevatest müstilistest nähtustest, sest need on ühe shoujo anime kohta sageli üllatavalt mõtlema panevad, liigutavad ja kurvad. Mulle tuleb neid vaadates meelde Musishi ja isegi toon on veidi sarnane sageli. Lühilood on Hakkendeni tugev külg, kuid „main“ plotiga seostuvad episoodid ei tundu kunagi päris nii huvitavad ega nii hästi üles ehitatud. Tegelikult on võib-olla asi selles, et main plot on üles ehitatud ühe vana Jaapani novelli järgi (samuti nimega Hakkenden ja see on maailma pikim novell muide), kuid see on väga tugevalt ära transformeeritud, kohandumaks rohkem modernse fantaasia tavadega. Soovitan kõigile keda huvitab müstika ja mütoloogia, kui te suudate üle elada natukene klassikalist bishie shoujot. 7/10.

Stella Jogakuin Koutouka C3 bu – Nunnud tüdrukud relvadega hullus jätkub ja mõne sellise ilmumine iga hooaeg on saamas traditsiooniks. Põhimõtteliselt lisatakse cute girls doing cute stuff valemisse militaarhobi (olgu selleks siis tankid, tulirelvad, külmrelvad vms) ning boom, uus raha tegemise valem on valmis! 4/10.

Brother’sConflict – Fujoshi reverse harem, millest on tehtud ka otome game. Tüdruk saab omale 11 bishounenist kasuvenda vanuses 32 – 11. Eraldi noormees igale fetishile. 3/10.

Fate/kaleidliner Prisma Illia – Kinkou Nasu pole vist veel piisavalt rikas ja nii lubab ta igasugu rahval Type Mooni fandomi teha. Sellised asjad võivad päris hästi lõppeda (Fate Zero), või siis nii nagu see… Tuntud Nasuverse naistegelastest on saanud moe Mahou Shoujod. Ma kahtlustan, et keegi sai inspiratsiooni Fate/Hollow Attaraxia visual novel’ist (mis saab varsti ka inglise keelde lõpuks tõlgitud), kus Rin muutus vahepeal kerge comic reliefi jaoks Mahou Shoujoks. Äkki peaks ka proovima oma Fate lugu kirjutada, mine tea, tehakse animeks veel. 4/10.

Rozen Maiden 2013 - Rozen Maiden on Jaapanis juba pikki aastaid väga soliidset mainet hoidnud. Intrnetis ilmus jätkuvalt fan arti tohututes kogustes, hoolimata sellest, et sarjad triivisid üha kaugemale minevikku. Rozen Maideni aga ei unustatud ja just selle pärast pole ka üldse põhjust imestamiseks, et uus hooaeg on tulnud. Viimasest hooajast on möödas 7 aastat ning see on hea näide sellest, et fännide pikk visadus võib ennast lõpuks ära tasuda. Uue hooaja tulek andis ka mulle kevadel motivatsiooni kõik varasemad sarjad ära vaadata ning ma ei pidanud pettuma. Rozen Maiden pole ainult lugu ilusatest maagilistest nukkudest, kes omavahel võitlevad. See on lugu purunenud elu kildude kokku korjamisest, oma vaimsete probleemidega võitlemisest, nende aktsepteerimisest ja ületamisest. 8/10.

Kitakubu Katsudou Kiruku – Cute girls doing cute stuff. 4/10.

Danganronpa Kibou no Gakuen to Zetsubou no Koukousei – Hea näide sellest, kuidas hype võib täiesti mööda panna. Enne hooaja algust muudkui kirjutas sellest internetis igal pool ja kiidulaulu lauldi ühes ja teises kohas, sest visual novel olla väga hea. VNDB skoor oli samuti väga kõrge ja see kruttis ka minu ootused kõrgeks, hoolimata faktist, et sisu tutvustus hoiatas mind juba kohe alguses millegi potentsiaalselt halva eest. Sarja algus ei tundunudki kõige hullem. Esimene osa jättis mulle sellise Mirai Nikki stiilis over the top whacky mulje ning Mirai Nikki puhul see täiesti töötas. Teine osa purustas aga kõik lootused millegi sellise suhtes. Ma ei tea kas nad üritavad VN’ile meeletult truuks jääda või on nad lihtsalt väga laisad animaatorid, aga isegi anime enda stseenid on üles ehitatud nagu visual novelis ja see mõjub lihtsalt kohutavalt halvasti. Neid kahte meediumi ei saa lihtsalt suvaliselt kokku klopsida. Kolmas osa muutis selle anime aga nii fenomenaalselt halvaks, et ma ei tahtnud seda isegi droppida enam. Tegelased ei mõju isegi inimestena vaid nad on pigem mingite absurdsete ideede arhetüübid, mis pritsivad välja enda sisse kodeeritud punch line’sid (sõna otseses mõttes punch linesid, sest mõnikord need purustavad teiste tegelaste sõnade mullid). Ma pole veel kunagi ühelegi animele 2 punkti andnud ja ma tahaks selle skoori välja jagada, kuid Danganronpa pole sellist au väärt. 3/10.

Monogatari Series Second Season – Ainus SHAFT’i sari, mis suudab Madokaga konkureerida populaarsuselt. Nii novellide, kui anime müüginumbrid on astronoomilised ning kas see sellist tähelepanu ka väärib jääb igaühe enda otsustada. See on lihtsalt selline teos, mida sa armastad või ei salli üldse. Mina kuulun nende esimeste hulka ja olen isegi nii vägev hipster, et fännasin seda enne, kui see populaarseks sai (kui originaalne lause). Väga tore on näha, et hoolimata suurest edust pole Shinbo mitte midagi muutnud Monogatari omanäolise stiili juures esimesest hooajast saadik. Naljakal kombel kujunes suur osa sellest stiilist välja just eelarve nappuse tõttu. Selles maailmas ei eksisteeri ruumilisust, sest kõik on ruumitu ning kõik taustad pigem üritavad ainult peegeldada tegelaste vahelisi interaktsioone, sest just need moodustavad kogu loo südamiku. Monogatari on lugu, mis on üles ehitatud AINULT dialoogidele ning kõik muud asjad on mõeldud ainult nendele dialoogide toetuseks. Tegelaste vahelised interaktsioonid kipuvad sageli ka väga nilbeks minema ning paljud interneti anime bloggerid ütlevad, et see on lihtsalt kõik üks väga peenekujuline ümbernurga porno. Ei saa sellele faktile vastu vaielda, kuid lisaks hipster smutile pakub Monogatari kõige paremat sorti dialooge, mida animetest üldse leida võib + korraliku doosi folkloori ja müstikat. 9/10

Inuto Hasami wa Tsukai you – Animal torture the animation. Üldiselt kipuvad service animed vähemalt minu meelest minema seda rada pidi, et igale lihahimu maitsele leiduks midagi. Nii võib oodata kõige rohkem erinevaid vaatajaid. See absurdilugu on endale aga kindalt ühe sihtgrupi välja valinud ning annab seda juba esimese osaga selgelt mõista. Rõõmustage masohhistid, te olete lõpuks saanud anime, mis on ainult teie päralt! Terve lugu räägib seksikast sadistist naisest, kes piinab koera kehasse kinni jäänud noormeest. Mida kuradit!? 3/10.

High School DxD New – Kas te usuks, kui ma ütleks, et ma vaatan seda animet üllatavalt hea OST ning actioni pärast? Ei, nii suuri illusioone ei suuda isegi mina omale luua. See ei muuda aga fakti, et sellel tits and ass animel siiski on üllatavalt hea OST. High School DxD pakub kõike, mis ühele noorele mehepojale huvi pakkuda võib: alasti poseerivad naised, rebenevad riided, mehised shounen võitlused ja superpowerid. Pole ka siis ime, et sellel MAL’s nii kõrge skoor on. 5/10.

Ginno Saji – Arakawa Hiromu (FMA) uusima manga, mis pole enam nii uus, adaptsioon. See naine teab, kuidas head shouneni teha ikka. Sellest annab märku ka tema teise manga tohutu edu, mida ma hakkasin juba kohe ilmumisest saadik ka lugema. Adaptsioon oli ainult aja küsimus ja siin see on – peaaegu samade inimeste poolt, kes tegid FMAB (ending theme on sama bändi poolt ka muuseas). Arakawa kasvas üles farmis ning nii saame eriti täpse ülevaate sellest, kuidas elukene Hokkaido agraarringkondades veereb. Hoolimata shounen žanrist keskendub Gin no Saji paljuski slice of life aspektile, vürtsitades kogu asja korraliku huumoriga. Me saame lõbusa ja liigutava maaelu draama, kust leiame ka eluraskusi, armastuslugusid ning hill billy noorte tuleviku plaane. Hetke skoor on 8/10, kuid see võib veel 9 peale minna, sest just selle skooriga on mul manga hetkel.

Hyperdimension Neptune – Moe sci fi mahou shoujo anime pedofiilidele, tehtud moe sci fi mahou shoujo mägu järgi pedofiilidele. 3/10

Gatchaman Crowds – Selle hooaja suurim üllataia. Minu tugev vastumeelsus klassikaliste sentai superherode vastu (ja superherode vastu üleüldiselt) takistas alguses selle pärli ilu märkamast. Samuti käis esimeses osas hyper genki peategelane närvidele. Pärast esimest osa droppisin, kuid lugedes väga positiivseid arvustusi targemate inimeste blogidest internetis otsustasid asja veelkord käsile võtta. Tuli välja, et tegu ongi väga hea animega, sest superhero aspekt on kõigest sekundaarne selles värvikas ja veidi over the top loos. Gatchaman Crowds on lõpuks võtnud käsitlusele ühe temaatika, mida anime ja ulme üleüldiselt veel eriti palju kasutanud pole – sotisaalmeedia mõju inimkonnale. Üks esimesi pioneere selles vallas oli Summer Wars, kuid Gatchaman astub sammu edasi ja muudab selle aspekti veel kõvasti mastaapsemaks. Selle sarja üks läbivaid väljendeid on „uptade the world“ ning seda mõeldakse üpris otseses mõttes. Hooaja teisena kõige parem op:

http://www.youtube.com/watch?v=K7yriIA5k38 8/10

KamiNomi Zo Shiru Sekai: Megami Hen – Katsuragi Keima targad õpetused sellest, kuidas võimalikult paljusid naisi korraga petta jätkuvad - selleks, et maailma päästa loomulikult. Küll aga on naljakast ja romantilisest situatsioonikomöödiast saanud natukene tõsisema plotiga asi, kuid paraku sellisele teosele see ei sobi. Kami Nomi tegi hästi, mida ta tegi, kuid nüüd mitte niiväga enam. See säras just naljakate ja piinlike olukordade loomisega, kui Keima üritas taaskord ühte või teist tüdrukut ära võrgutada, kuid nüüd on neid kuidagi väheks jäänud. 6/10.

Genshiken Nidaime – Selle võib küll see hooaeg panna ühte patta Rozen Maideniga - vana ja kuulus veteran uue hooajaga pärast pikki aastaid. Loomulikult nagu Rozen Maideniga pidin ka kõik eelnevad hooajad järgi vaatama. Genshikeni üks suurimaid võlusid on see, et ta ei paku idealiseeritud versiooni mingist hobi klubist (nagu Oreimo näiteks, mida võib pidada Genshikeni kehvemaks klooniks) vaid näitab otakusid sellistena nagu nad tegelikult on. Seda vaadates suutsin tuua koguaeg paralleele enda animeklubiga ning nende inimeste igapäeva elu probleemid mõjusid samuti väga reaalselt, pannes mind mind automaatselt samastuma. See pole lugu ainult sellest, kuidas otakud oma hobiga tegelevad vaid ka sellest, kuidas nad üritavad selle hobi paigutada kogu oma ülejäänud ellu. Genshiken Nidaime teeb just selle viimase osas eriti head tööd, sest mitmed tegelased on juba ülikooli lõpetanud ning asunud tööellu. Madarame ülikooli järgse elu jälgimine tuletab mulle kangesti meelde meie enda anime foorumi veteranide vestlusi elust ja eriti ühe kindla ircu kanali vestlusi. Genshiken on absoluutselt suurepärane komöödia ja draama, millest suur osa anime fänne võivad leida ühte ja teist iseenda kohta. 9/10.

Kokkuvõtteks võib öelda, et suvehooajad on üldiselt (koos talvehooaegadega) kehvad, kuid see suvi on olnud haruldaseks erandiks, tuues üllatavalt palju hitte endaga. Sellega paistavad nõustuvat ka suur enamus interneti anime bloggereid.

Eye candy: