Mul pole vist elus veel kunagi nii vähe vaba aega olnud, kui see sügis. Ajast on lihtsalt pidev puudus ning animega olen ka kusagil nädal aega maas konstantselt. Tundub, et piisavalt aega ei jää ei kooli ega töö jaoks, sest pean pidevalt nende kahega (kolmega tegelikult) žonglöörima. Asjale ei aita sugugi kaasa tõsiasi, et peaaegu iga nädalavahetus toimub midagi kusagil, kas siis animeklubi inimestega või larbi rahvaga. I will manage...somehow.
Kõige selle taustal pigistan endale öötundidest aega ka Xiola kirjutamise jaoks ning motivatsiooni blogi kirjutada selle kõige kõrvalt tegelikult üldse ei ole. Ainuüksi selle postituse alustamine nõudis suurt kogust tahtejõudu ning fakti, et ma istun bussijaamas ning ootan Põltsamaale sõitu, mis kingib mulle mõned tunnid blogi kirjutamist.
Miks ma siis veel blogimist lõpetanud pole? Selle pärast, et aeg ajalt ütleb keegi mulle taas, kui hästi ma kirjutan ja et neile meeldib minu blogi lugeda. Sellised ütlused annavad motivatsiooni juurde ja ei lase mul lõpetada. Ma tänan, et hoiate mind kirjutamas.
Ahjaa, mul on uus töö nüüd. Veedan suure osa oma ajast sellises kohas nagu Localization Services OÜ tõlgina. Erinevalt Samsungi tööst jätab see juba sellise "õige töö" maigu suhu ning tunnen ennast reaalse tööinimesena. Paraku reaalne tööinimene olemine ei mõju eriti hästi kooliskäimisele. Tõlke tähtajad hõljuvad pidevalt peakohal ja päris sageli tuleb üks või teine loeng ohverdada, et asju õigeks ajaks valmis jõuda. Sellest ka viimasel ajal tekkinud krooniline vaba aja puudus.
Sain töö läbi Riho, kes seal samuti töötab ja mind soovitas. Nüüd on saanud meist töökaaslased ja päris äge on käia koos lõunapausidel ning jagada tööl üksteisele naljakaid linke ning anime uudiseid.
Ka ülejäänud kollektiiv on väga mõnus ja suhteliselt väike. Kontoris korraga kohal ei viibi enamasti üle viie inimese, sest tõlgid saavad tegelikult oma tööd ükskõik kust teha. Kõik jätavad sellise veidi omamoodi või isegi "hipster" mulje ning ma ei mõte seda üldse solvanguna, kui väidan, et seal töötab kamp veidrike. Just veidrad inimesed sobivadki mulle.
See eest erinevate sündmuste kokkulangevuse ja pidevalt nädalavahetustel hobialaste sõpradega aega veetmise tulemusel on kursakaaslased mulle täiesti võõraks jäänud ning ma ei suhtle koolis põhimõtteliselt mitte kellegagi. Kuidas ma saakski? Ma käin koolis parimal juhul ainult loengutes.
Sain ka ühe figuriini võrra rikkamaks hiljuti jälle. Tegu on siis värskelt välja tulnud Hatsune Miku 2.0 figmaga, millega tuli kaasa terve hunnik igasugust nänni ja seepärast on võimalik seda ka väga eri moodi kujundada.
Aga aitab olevikust hetkeks. Vaja on kõik oktoobris juhtunu kokku võtta.
3 okt. toimus traditsiooniks saanud BSG Kadri juures. Kõigi viimaselajal juhtunud sündmuste valguses tundub see juba kauge minevikuna ja ma ei mäleta sellest tegelikult mitte midagi. Tõenäoliselt Cylonid võitsid jälle.
Järgmisel õhtul, 04 okt. korraldas Tanel enda juures filmiõhtu, et ära vaadata mõni aeg tagasi välja tulnud Ruroni Kenshini film, mis käsitleb manga esimest 12 peatükki (Hannese sõnul). Film nägi suhteliselt kena välja, kuid kubises ploti vigadest ja loogiga vigadest, mille välja toomine muutus filmi lõpu poole juba peaaegu võistluseks, pakkudes kõrge kriitikameelega vaatajaskonnale vähemalt meelelahutust, kui mitte midagi muud. Filmi lõppedes ei viitsinud rahvas veel laiali minna ning nii otsustati vaadata animet peale veel. Täpsemalt Kill la Killi, et õhtu jooksul midagigi head ära vaadatud saaks. Mäletan, et ostsin sellele õhtule töölt tulles mingit huvitavat rohelist värvi gurmee juustu. Maitses päris hästi.
Taaskord, järgmisel õhtul 05 oktoober toimus Alo DnD kampaania, kus tegi debüüdi ka minu Drow Ranger. Silma paistis see mäng Hannese huvitava impro. ravimeetodi suhtes. Juhtus nii, et ühe suurema madistamise käigus löödi Taneli tegelase elupunktid nulli. Mitte kellelgi (peale minu) polnud ka ravi potionit ning ma olin liiga kaugel selleks, et seda edasi anda. Hannes oli kusagilt metsast aga leidnud ravi potioni toorainet, ehk mingisuguseid lilli, millel pidi raviv mõju olema. Taneli tegelasele ei saanud aga neid sisse sööta, sest teadvusetu inimene ei saa ei mäluda ega neelata, eriti midagi sellist. Hannes, loominguline mees nagu ta on jõudis järeldusele, et taime mahlad suudavad jõuda ju organismini ka läbi limaskestadest imbumise. Nii leidis aset taimede anaalsisestus, mis tõi meie kamraadi taas pildile, kuigi omapärase sensatsiooniga tuharate piirkonnas. Kõik said pisarateni naerda.
11 oktoober vaatasime kogu klubiga sügishooaja animete esimesi osasid ning hindasime neid. Ebatavaliselt suure anime rohkuse tõttu see sügis jõudsime ära vaadata ainult teatud osa neist. Pika puuga sai kõige kõrgemad hääletustulemused loomulikult stuudio Trigeri ja Hiroyuki Imaishi (Gurrenn Lagann) Kill la Kill, mis paistab olevat aasta 2013 üks suurimaid megahitte. Mina isiklikult leian, et Kyousougiga on vedi parem, kuid see selleks. Enamus animest, loomulikult oli väga halb nagu alati. Animet lahkan põhjalikumalt all pool.
13 okt. toimus juba uus Alo DnD sessioon, mis jõudis väga huvitava lõpplahendusini. Kohtusime dungeoni bossiga ning suure lahingu käigus temaga lõpetasid mitmed kamraadid 0 elu peal. Nendeks olid Hannes, Tanel ja Valdar, kui ma õigesti mäletan. Minu tegelane oli bossi surma ajaks kaugel eemal peidus (ma selline sniper tüüp)ning evil aligned Anette rogue otustas, et ta tahab nõrgestatud Robini cleric tegelaselt võtta ära ühe maagilise eseme, mis talle kuulub. Ta otsustas seda teha relva ähvardusel. Asi lõppes nii, et mina ja Tiiu (maag) pommitasime ta distantsilt kiiresti surnuks ning Anette pet, Owlbear läks berserki ning teadvusetud Hannes, Tanel ja Valdar hingasid oma viimased hingetõmbed. Robin pääses õnneks eluga ning ellu jäid ainult mina, Tiiu ja Robin. Üle poole seltskonnast surnud läbi PVP. Päris epic. Minu tegelane ei kaotanud isegi ühte elu ja pole siiani kaotanud mitte ainsatki.
14 okt. toimus Zelori dnd. Kaks päeva jutti tabletopi, wee. Selles kampaanias on rollimängu tase hoopis teises dimensioonis ning vahepeal polnud Zeloril mitte midagi teha, sest kõik PC'd olid aktiivselt draama loomisega ametis ning feelse lendas igas suunas. Kõik peale minu tegelase, Renzo, kes oli ametis ühe kindrali purju jootmisega. Mängijate vastasseisu tõttu edasiste sammude suhtes venis mäng eriti pikaks ja me mängisime seda hiliste öötundideni välja. Pole enam ammu saanud nii mõnusalt kaua jutti mängida. Tundub, et party on lõhenenud kaheks, kus ühel pool moraalset kuristiku seisavad Sillu ja Karl ning teisel pool mina ja Kadri. Maarja jääb sinna kuhugi vahepeale. Esimest korda näen ma, et DnD's hakkab alignment laiemas perspektiivis suurt rolli mängima ning võib põhjustada päris paksu pahandust. Sillu ja Karl üritavd teha hetkelist head ja käituda nii nagu on õige, samas, kui Kadri ja mina üritame laiemas perspektiivis head teha, teadvustades, et seda tehes tuleb tuua ohvreid meie enda inimlikkuse arvelt. See oli mitmes mõttes huvitav ja intrigeeriv mäng, sest mitmed inimesed pidid tegema moraalselt raskeid otsuseid.
18 okt. toimus taaskord BSG, kus tegime mitu mängu jutti. Mängisin üle väga pika aja jälle Cylon Leaderit ning leidsin, et see roll on väga meeldiv. BSG mängud hakkavad muutuma tee tegusteerimiseks, sest iga mäng saab mitut tüüpi teed proovida. I approve.
19 okt. toimus animeklubi Miyako ametlik animeöö, mille teemaks oli seekord paroodia animed. Tegime sellele üritusele päris kõva promo ning Järve noortekeskusesse kogunes päris palju inimesi. Õigupoolest nii palju, et vahepeal tekkis juba mure vabade kohtade pärast. Isegi animeklubi Eva'st oli kaks inimest kohal, mida võib pidada haruldaseks nähtuseks. Paraku on jätkuvaks takistuseks meie klubide vahel keelebarjäär ning ma usun, et neil ei olnud eriti huvitav seal. Ka Mirju tuli kohale ning taaskord sai ta anime inimestega veidi rohkem tuttavaks. Ma usun, et ei lähe enam kaua, kuni ta on täiesti integreerunud. Kas see ka tema vaimsele tervisele hästi mõjub, seda veel näeme.
Paroodiad oli suhteliselt hea valik teemaks, sest sageli juhtub nii, et hommiku poole jäävad enamus inimesi lihtsalt kurnatusest magama. Sagedane naermine aitas seda protsessi aeglustada ning inimesed pidasid üllatavalt hästi vastu. Ma ise jäin vist ainult üheks või kaheks episoodiks tukkuma hommikupoole ööd. Veidi peale kuute, kui ühistransport hakkas jälle käima läks enamus rahvas laiali ning pärast Mirjuga ühikas koti järel käimist läksin mina bussiga Põltsamaale ning tema Solarisse kooriproovi, magamata. Animeöödele järgnevad päevad on alati magamispäevad. Bussisõit möödus õndsas unes.
28 okt. toimus jälle Zelori Linna kampaania DnD (on alles DnD rohke kuu). See oli võib-olla, et kõige frustreerivam Linna mäng üldse. Mitte taaskord Zelori pärast, vaid mängijate pärast. Moraalierinevustest tulenevad tülid lõid jälle lõkkele ning umbes pool mängust oli Karli, Sillu ning Maarja tegelase õe vaheline dialoog, kus nad lahkasid eksistentsiaalseid küsimusi planeedi tuleviku osas. Zelor hiljem kommenteeris, et minu ja Kadri näod vajusid lõpuks ikka väga ära, sest meil polnud lihtsalt mitte midagi teha. Vahepeal juhtus nii, et minu tegelasest sai raid boss, sest ma ründasin ühte Maarja tegelase õe minioni koos Kadriga ning asi lõppes nii, et Karl, Sillu ja Maarja võitlesid külg külje kõrval kollidega minu vastu, et mind relvituks teha xD
Ühiste pingutuste tulemusel lõppes minu ja Kadri agressioon ning me otsustasime nad jätta oma dialooge pidama. Olugi, et veidi igav mäng, ma tegelikult väga naudin sellist draamat, sest see lisab nii palju uusi kihte mängule.
29 okt. rakendas Kadri ühte võrdlemisi huvitavat ideed, mis tal tekkis. Nimelt tegime kõik omale BSG tegelased iseendast ja mängisime nendega. Mäng sai kohe täiesti uue hingamise sellest ning minu vahepealne tüdimus sagedastest BSG sessioonidest kadus. Siin on mõned näited:
Welcome to Japan folks! http://www.vice.com/en_se/the-vice-guide-to-travel/the-japanese-love-industry
Üpriski...eem...valgustav vaatamine.
Samal teemal veel:
http://www.theguardian.com/world/2013/oct/20/young-people-japan-stopped-having-sex
Hoolimata võrdlemisi heast ülevaatest soovitan ma seda infot siiski mitte absoluutse tõena võtta. Jah, olukord on üpris halb tõesti, sest sotsiaalsete normide kriis muutub üha tõsisemaks (uued väärtused tulevad peale, kuid osad vanad ei kao ära ja need põrkuvad tugevalt), kuid see ei kehti kindlasti nii paljude inimeste puhul, kui sellest videost arvata võiks. Meediale meeldib alati natukene liialdada (ma olen sündinud ajakirjanik!) ning ma kinnitan teile, et paljunemine pole Jaapanis veel ära lõppenud.
Kui Jaapan ei olnud seda enne, siis ta on küll muutumas kultuuriliselt ja sotsiaalselt maailma kõige kummalisemaks ja vastuolulisemaks maaks. Mitte kusagil pole nii palju topeltstandarteid, nii kaugele arenenud niši kultuure, mis on tugevas konfliktis tugevalt konservatiivse üldkultuuri ning sotsiaalsete normidega. Igalt poolt karjuvad näkku vastuolud, mis ei klapi mitte kuidagi üksteisega ning hõõruvad teravalt üksteise vastu, lüües sädemeid. Seksuaalsus on lihtsalt vaid üks osa sellest.
Kulutuur, kui selline ei saa kaua enam nii töötada ja on kokku kukkumise äärel.
Ma usun, et see on Jaapanit uurivatele antropoloogidele ja psühholoogidele (mulle küll on) väga huvitav nähtus. Jaapani ühiskond on tekk, mis on kokku lapitud erinevat värvi materjalidest ning selle all pole kohe kindlasti mugav magada.
30 okt. toimus VEEL üks DnD Alo juures, millest võtsid osa ainult eelmisest mängust ellu jäänud. Teisisõnu mina ja Robin, sest Tiiu ei saanud tulla. Midagi märkimisväärset ei toimunud peale level upi.
31 okt. toimus sõjaväe tervisekontroll! Juhei! Seda oligi vaja! Läksin sinna vara hommikul teadmisega, et nüüd on kindel minek. Minu kehal pole absoluutselt mitte midagi viga ning ma olen terve, kui härg. Õnneks aga...khm... pole minu peatrauma veel endiselt paranenud ning ma vajan rahu, puhkust ja mitte liiga palju liikumist.
Oktoobris tegin ka oma uue jooksurekordi! 17km. See lõppes WC poti kallistamise ning külmavärinatega. Sai vist natukene üle tehtud. Seadsin esialgseks standartiks 15 km, mis paistab hetkel ka töötavat.
Kusagil oktoobri kuu jooksul tekkis mul nälg mängude järgi (oh need toredad ajad, kui veel vaba aega oli) ning rollimängu manjakina tõmbasin omale Telltale Games'i Walking Dead the Game. See oli minu jaoks esimene kokkupuude selle frantsiisiga, sest sarja polnud ma enne näinud. Õigem oleks vist nimetada seda visual noveliks, kui mänguks, sest enamus sellest möödus dialooge pidades. Ja oi kuidas see mulle meeldis. Mida aeg edasi liigub, seda rohkem kaldun sinna mängurite punti, kes leiavad, et ilma pikkade ja põhjalike dialoogide ning karakterite vaheliste interaktsioonideta mäng pole hea mäng.
The Walking Deadi julm, kuid samas inimlik ning kannatusi täis story muutis selle kiiresti üheks aasta lemmik mänguks (koos Bioshock Infinite ja Metro: Last Light'iga). See lugu sisaldas kõike mida ma ühest loost otsin ja selle blogi pikaajalisemad lugejad kindlasti teavad juba, mis nendeks on. Mulle lihtsalt väga meeldib näha inimgruppe keerulistes oludes koostööd tegemas ning takistusi ületamas, ilma idealiseerimata või heroiseerimata. The Walking Dead pakkus seda ja enamgi veel. Mul polnud kordagi igav ning see mäng koos oma tegelastega lihtsalt neelas mind endasse.
Mäng läbi tehtud, polnud minu janu veel kaugeltki kustutatud. Nii võtsin ette The Walking Dead sarja ja maratonisin selle paari päevaga läbi, kuni jõudsin praeguse järje peale neljanda hooaja keskel. Sari osutus mängust veel paremaks ning teise hooajaga hakkas see meeldima juba sama palju, kui Game of Thrones. Minu lemmik tegelaseks sai loomulikult Daryl, kellega võin ennast isegi natukene samastada, kuid vaatamise ajal tekkis kusagil pimedamates hingesoppides kõhedust tekitav mõte, et sellises olukorras võib minust saada hoopis keegi Shane sugune.
Kokkuvõttes võib öelda, et The Walking Dead oskab eriti südantlõhestavalt oma tegelasi maha tappa väga armetul moel ning nii mõnigi kord suudab see ka minusuguse kalgi tõpra südame tuksuma panna. Meistriteos.
Minu mängunälg siiski ei lõppenud. Rollimängu otsinguil sattusin sellise asja otsa nagu Fable III, kuid paraku ei osutunud see ei huvitavaks ega rollimänguliseks. Huumor oli kohati päris hea, kuid fantaasia komöödia pole kunagi päris minu teema olnud.
Fable III lõppu tehtud, avastasin, et mul on mängimata selline kunagine kuulsus nagu Fallout III. Üks aasta sai küll New Vegas läbi tehtud, kuid III ise jäi kuhugi kõrvale. Tõmbasin koos kõigi expansionitega ning kuidagi kujunes välja nii, et tegin expansionid läbi ja ka mängu pea story, kuid niiöelda originaalsed secondary questid jäid enamuses tegemata. Expansionid tegid mängu natukene liiga lihtsaks ka, sest väga kiiresti sain omale kõrgtehnoloogilise relvastuse ning enamus mängust kujunes väga lihtsaks. Arendasin kiiresti oma stealthi maksimumini ja kasutasin sellist asja nagu Chinese Stealth Suit, mis pani veel cloakingu ka peale (pmst constant stealth boy). Ma ei pidanudki tegelikult kedagi tapma, sest kõigist võis lihtsalt mööda jalutada enamasti, kuid expi saamiseks tegin ikka puhta töö ning ka see oli lihtne, sest stealthist kellelegi pähe laskmine oli peaaegu alati insta kill sniper perki ja energia relvaga.
Fallouti maailm pole üldse nii huvitav, kui Metro oma, kuid sellest hoolimata on tegu väga hea mänguga, seda just suure laia maailma poolest ning võimaluse poolest lahendada olukordi väga erimoodi (sealhulgas rääkides). Nii on igal mängijal võimalus mängida võimalikult endalikult.
Mul oli esialgu plaanis panna siia postitusse ka sügise animehooaja ülevaade, kuid pean ajapuuduse tõttu selle järgmise kuu sisse jätma. Proovin (jätkuvalt) postitusi varem valmis saada, kuid see ei taha kuidagi õnnestuda.
Selle asemel pakun teile ühe ilusa pildisessiooni Jaapani neti kunstniku KARASU poolt:
Mõneks ajaks kõik jälle. Stay tuned!
....or something like that...
Selle kuu cosplay pärlid:
....ja AMV kullafond:
No comments:
Post a Comment