Kontakt Eints - ütleb (21:16)
hmm...
Kontakt Eints - ütleb (21:17)
kui me eeldaksime, et sul tekkib mingi naisterahvaga suhe... kas oleks korrektne öelda, et kõnealune naisterahvas hakkab "Piiri pidama?"
Kontakt Eints - ütleb (21:19)
kolm naisterahvast on juba Piiri pidanud
aga edutult
Kontakt Rait - Shiro 刺客 ütleb (21:19)
xD
Kontakt Eints - ütleb (21:20)
see ongi sinu vabandus tegelikult
"Sorri, te olete väga toredad jne... aga te lihtsalt ei suuda Piiri pidada"
Pime keskaeg on läbi saanud ning minu blogi on taaskord aktiivne. Valgustus laskub taas maailma peale, illumineerides hingepimeduses vaevlevaid surelikke läbi minu pühade tekstide, mis tuleks jäädvustada tulevastele põlvkondadele marmorisse.
Okei, okei. Mõned teist on ehk märganud, et ühtegi postitust pole juba mitu kuud ilmunud. Seega las ma selgitan miks läks selle postituse tulekuni lausa absurdselt kaua aega.
Nimelt juhtus suve lõpus selline lugu, et minu läpaka adapter ei töödanud enam. Pärast uue adaptri ostmist ning selle mõneajalist kasutamist otsustas aga kogu süsteem ära kõrbeda. Alguses ei paistnud lugu nii hull olevat ning nii viisin läpaka parandusse, kus diagnoositi läbipõlenud toitepesa. Lubasid ära parandada paari päevaga. Seejärel selgus aga hoopis, et minu läpakale käib mingi võrdlemisi raskesti leitav toitepesa ning nad pidid seda kusagilt Euroopast tellima hakkama. Sellega läks tervenisti kaks nädalat. Nii kaua ilma arvutita olemine ei mõjunud mulle just kõige paremini, kuid vähemalt sain oma telefoniga internetti kasutada (ning isegi animet vaadata ja mangat lugeda) niiet täielik luupainaja elu polnud. Paraku ei piirdunud minu kannatused kahe nädalaga. Lõpuks helistati ja öeldi, et uus toitepesa sai paika pandud, aga paraku tuli selle käigus välja, et emaplaat on ka omadega läbi. Minu läpakas oli jõudnud oma viimse teekonna lõppu. Raha minult paranduse eest ei küsitud, kuid nii jäin ma päris pikaks ajaks oma telefoni kasutama. Nagu arvata võite siis mõjus see päris frustreerivalt.
Mõni aeg hiljem tuli Klickis päris suur soodusmüük, mille käigus löödi kõigel hinnad 30% alla. Pärast erinevate inimestega nõupidamist sai välja valitud üks laptop ning nüüd on mul uhiuus silmarõõm. Kuid isegi pärast seda ei saanud ma oma oma blogi kirjutada (ega Xiolat for that matter), sest kõik vana informatsioon oli eelmise läpaka kõvaketta peal. Kiire elu ja mitmete muude tegurite tõttu ei olnud mul eriti aega sellega tegeleda. Lõpuks aga sain Zelori juures toimunud D&D käigus kõik vana infi kätte.
Ma ei hakka teile nüüd kirjutama mitme kuu pikkust kroonikat oma tegemistest. Teie ei viitsiks seda lugeda ja mina ei viitsiks seda kirjutada. Selle asemel pakun aga lühiülevaadet sellest, millest ma oleks kirjutanud.
Ma oleks kirjutanud Wheel of Time review, sest sain Augustis selle hiiglasega lõpuks ühele poole. Ma oleks kirjutanud ka King Killer Chronicles review, mille lõpetasin sügise esimese poolega. Audiobookidest on käsil hetkel Mistborni saaga, millest kirjutan täpsemalt võib-olla järgmises postituses. Ma oleks kiitnud Mardock Scramble uut filmi ning täiesti maha teinud Dragon Age anime. Ma oleks halanud selle üle, kuidas ma jäin hiljaks baka suvisele kokkutulekule registreerimisega ning uhkeldanud sellega, kuidas sain ühe interneti tuntuima anime streamingu lehe moderaatoriks. Oleksin teile rääkinud oma suguvõsa kokkutulekust ning Taavi sünnipäevast, mis oli tüüpiliselt suur läbu. Oleksin isegi pühendanud terve eraldi postituse Animatsurile ja seal toimunule, kuid näitan nüüd ainult pilte: http://fotoalbum.ee/photos/Arrancar/sets/1322707
Ma oleks ka hypenud teile uut (nüüdseks enam mitte nii uut) Ensiferumi plaati ja seda laulu http://www.youtube.com/watch?v=FN5NpaSbVQU
Ma oleks paitanud teie kõrvu kaunite AMVdega ning hellitanud teie silmi meeliülendavate cosplay pildidega.
No worries, neid tuleb veel.
Üks minu lühilugu mis võitis AU lühilugude võistluse:
Nüüd aga veidi uuemate sündmuste juurde. Enne, kui matan teid oma animeteooriatesse ja muudesse nolife teooriatesse räägin ka veidi igapäevasematest asjadest. Esiteks üks järjekordne vigastuse ülevaade (hämmastav, kui palju ma suudan neid koguda). Juba kaks nädalat nüüdseks ei kannata minu vasaku käe ranne mitte mingisugust survet ega raskust õieti. Mis sellega juhtus? Enri juhtus. Ei, tegelikult juhtus minu lollus. Õigupoolest on isegi lollust raske süüdistada sellises asjas kuna minu keha tegutses iseenesest, ilma ajuga eriti konsulteerimata. Sparringu sessiooni käigus saatis suur mehemürakas oma massiivse koiva minu poole teele (with the force of the thousand suns) ning minu keha paigutas käe muidugi eriti shounen mangalikku blokeeringusse (lihtsalt tuimalt peopesa ette) ning blokeerisin löögi ära. Küll aga kandus kogu löögi jõud peopesast randmesse. See ei pruugi esmapilgul võib-olla just väga suur asi olla, kuid ühel hetkel kauges minevikus murdsin ma mõlemad oma randmed ära ning sellest ajast saadik pole need osad minu kehast just eriti tugevad olnud. Ja nüüd ei taha see kuidagi paraneda. Oh well, tuleb lihtsalt oodata....nagu kõigi teiste oma vigastustega. Ärge vaadake mind nüüd nii hukkamõistva pilguga, Ken ja Kevin suudavad minust veel sagedamini vigastusi koguda. Igaljuhul praktika tõestab, et Enri on endiselt BP’st pika puuga kõige tugevama löögijõuga mees. Et mitte täiesti tema varju jääda teie silmis õigustan end kõrgemate relvavõitlus oskustega.
See viimane väide toob meid Hanna sünnipäeva juurde. Ta otsustas nimelt anda oma sünnipäevale rollimängulise hõngu ning nii sai sellest hoopis deemoniküttide ordu kokkutulek. We are weird and creepy? I’l punch you in the face asshole.
Igaljuhul korraldati selle raames ka väiksemat sorti mõõduvõtmine, kui mitte öelda turniir. Selgitati välja seltskonna parim mõõgavõitleja ning auhinnaks oli üks amulett. Jah, mina sain selle tiitli. Aga miks kuradima päralt ei tekitanud see minus üldse head tunnet? Sellel lihtsal põhjusel, et turniiril taipasin ma nii hästi, kui kehvad minu oskused tegelikult on. Ma ei eita, et olen võrdlemisi hea mõõgavõitleja, aga ma olen nii auke täis oma kaitses ja reaktsiooni aeg jätab kõvasti soovida. Karli ja Zeloriga võideldes tapsime pidevalt üksteist korraga ära. See ilmnes ka veidi aega hiljem trennis Keniga. Peaaegu iga kontakt lõppes sellega, et lõikasime üksteist korraga maha. See on väga frustreeriv tegelikult, sest ma ei taha võidu hinnaks surma.... Tuleb lihtsalt rohkem harjutada ja selleks kusagilt aega leida.
Ahjaa, ma pidin Hanna sünnipäevast kirjutama. Jah see oli täiesti tore tegelikult.
Veidi veel võitluskunstide teemadel. Paljud ei pruugi selle väitega nõustuda, aga minu meelest on see kohutavalt morjendav, et tänapäeva ühiskonnas ei lubata erinevaid relvi kanda ensesekaitseks (välja arvatatud tulirelv, kui sul selle luba on ning see on ka üks paks jama). Igal inimesel peaks olema võimalus ennast kaitsta, eriti arvestades Eesti politsei haledat passiivsust (cough Viljandi juhtum cough) ning vigast karistusseadustikku. Taolised asjad sunnivad mind vaatama alternatiivlahenduste poole. Relvana tuleb kasutada asju, mis ei ole seaduse silmis relvad. Üks väga hea relv on aga koguaeg minu nina all olnud. Minu metallotsaga vihmavari. Sellest sai mõnda aega tagasi mõttekäikude ahel, mis viis mind põhimõtteliselt uue võitluskunsti (või õigemini enesekaitsetehnikate kompleki) väljatöötamiseni. See kõik on alles arendusjärgus ning vajab kõvasti testmist, kuid üldine idee on paigas juba. Enesekaitse (mittekokkukäidava) metallotsaga vihmavarjuga. Selle võib hankida omale iga inimene ning nii saab endaga kaasas kanda pidevalt enesekaitse relva. Kuid kuidas sellist asja võitluses kasutada? Põhimõtteliselt nagu rapiiri. Olgu, tegelikult on asi veidi keerulisem ikkagi, aga põhimõte ise on lihtne. Enamvähem soliidse struktuuriga ning metallotsaga vihmavari suudab inimese tappa või halvata hea õnne korral ühe torkega. Tuleb lihtsalt torgata kiiresti, ootamatult ja õigesse kohta (eelistatavalt kõrri, ribidesse või kolmnurka). Vihma varjuga ei saa paraku kaitsta eriti (nt kurika eest), ega lajatada küljega, sest see läheks katki lihtsalt. Seega ainus kaitse on rünnak ning ainus rünnak on torge. Kõige levinum osside relv on kurikas seega kasutagem seda võrdlusena. Kurikas on võrdlemisi aeglane võrreldes vihmavarjuga. Enne löömist tuleb kurikas tõsta hoovõtuks ning siis lajatada. Vihmavarjuga tuleb sooritada üks kiire ja ootamatu torge. Kui torge on piisavalt tugev (aga mitte liiga tugev, sest muidu tuleb vangi minna mõrva eest) siis sellest ühest piisabki. Kui aga midagi nihu läheb, siis muutub lugu palju kurvemaks. Seepärast võibki nimetada seda suures osas ühe löögi võitluskunstiks. Muidugi ei tähenda ühe löögi viltu minek kohe automaatset kaotust, kui sa oskaja oled ning selle kallal ma hetkel töötangi. Eesmärgiks on muuta vihmavari võimalikult optimaalseks ja effektiivseks enesekaitsevahendiks, mida võiks kasutada kõik inimesed.
Mõni aeg tagasi toimus päris mõnus koosviibimine Riho juures, kus tarbiti mõõdukas koguses alkoholi (kujutate ette päriselt ka. Mõõdukas koguses!) ning tõmmati vesipiipu ringis. Selle viimase jätan ma üldiselt vahele oma niigi vähese vastupidavuse säilitamise jaoks. Sain teada, et Tiiu on tulnud sama asja mida mina õppima (Signe ka kusjuures) ning nüüd võib neid aegajalt kooli peal silmata. See on mõnevõrra üllatav, kui paljud minu tuttavad tulevad seda eriala õppima, arvestades, kui perspektiivitu see reaalselt on. Ju siis ei suuda paljud meist vastu panna Jaapani popkultuuri võimsale tõmbele. Päris naljakas õhtu oli, arvestades, et mingil hetkel otsustati lihtsalt for teh lulz vaadata Yaoi animet. Alguses oli kõigil meestel lihtsalt totaalne poker face (välja arvatud suurimal perverssuse ja rõveduse imperaatoril Rihol, kes selliseid asju orgunnibki sageli ning kes on üks peamisi baka.ee kommuuni moraalse kõlbluse langetajaid), kuid see oli lihtsalt nii jabur ja lollaks, et mingil hetkel me kõik irvitasime seda vaadates. Lõpuks viskas aga meestel ikkagi anaalraiumisest ning tütarlaste kleitides noorte poiste vägistamisest üle ning vaadati väheke normaalsemat kraami.
Sellest järgmine sotsiaalne koosviibimne oli Enri sünnipäev (või midagi selle sarnast). Võrreldes anime seltskonda ning Enri sõpru on vahe suurem, kui päev ja öö. Seal olid ikka korralikud, normaalsed, viiskad inimesed ning minusugune musta korrumpeerunud hingega rõvedik pidi oma powerlevelit madalal hoidma. Alguses tehti kerge LAN igivanade mängude seltsis (või siis ajatu klassika, tõlgendamise küsimus) ning korraldati üks verepulm Half Lifes. Pärast seda algas üks suur pubiralli, kus käidi kõik Tartu tuntumad kohad läbi. Lisaks Enri sõpradele olid kohal ka Raido ja Taavi, niiet BP oli 4/5’st olemas. Sain Tartu alkoholigeograafiaga kõvasti rohkem tuttavaks (üldiselt on mul sinna asja ainult anime sündmuste raames.) Enri sõbrad otsustasid kinkida kamba peale Jonny Walker Green Labeli, mis on väga väärtuslik märjuke. Ma üldiselt jälestan viskt ning ei suuda kuidagi seda kraami oma kõrist alla saada, kuid see tundus isegi joodav. St. ma sain selle kuidagi alla ning lõpetasin isegi oma klaasipõhja ära. Kallis alkohol või mitte, viski pole ikkagi minu jaoks.
Kusagil seal kandis (ei tegelikult siiski varem, minu kronoloogia lonkab) toimus ka üks lolitade üritus. Sushimon teeb viimaselajal väga põhjaliku koostööd eesti animekommuuniga ning nüüd ka lolitadega. Koostöös LFIEga (Lolita Fashion in Estonia) toimus Sushimonis uue sushikomplekti „Lolitamoni“ pidulik avamine. Kohale tulid lolitad, eesotsas oma ordumeistri Teelega ja ka mõned animeinimesed oma suure juhi Kaiaga (need kaks kommuuni kipuvad mõnikord kattuma) ning koos veedeti väga tore õhtu sushi ja meeldiva seltskonnaga. Sellega aga õhtu ei lõppenud. Pidime Kaiaga mõlemad bussi peale minema veel hilja õhtul, kuid selleni oli aga ja nii siirdusime Kaia, Riho ja Taneliga Indreku töökoha juurde. Indrek on nimelt kohvimeister (like for real, tõeline meister) ning seal sain ma oma elu parima kohvi elamuse. Ei, ma ei liialda. Kui tahate kunagi tema kohvi maitsta siis minge Ülemiste keskuse kõrval asuva autopesula juurde. Seal saab päris erinevat tüüpi kohvi omale tellida ning luban teile, et te ei kahetse seda kogemust.
Suhteliselt hiljuti toimus ka animeklubi Asashio sünnipäev. Pidu korraldati larparite kogunemiskohas Nurus, kuhu kogunes kokku päris omajagu inimesi. Larparid olid sinna jätnud päris omajagu erinevat nänni ning anime rahvas otsustas muidugi asjad kasutusse panna. Sai siis proovitud erinevaid kilpe, relvi ja osad leidsid isegi rõivastust omale. Hiljem öösel leidis ka kohalik gaasimask kasutust.... kreatiivsetel otstarvetel....
Muidu oli anime pidu nagu ikka. Sai nalja, sai juttu ajada, sai tantsida ja muidugi....alkoholi tarbida. See viimane on isegi liigagi levinud komme selle rahva hulgas. Aga samas....kus see ei oleks levinud eestlaste seas. Osad tulid ka cosplays kohale ja osad said cosplayeriteks kohapealsete materjalidega. Järgmine hommik ei olnudki inimesed väga katki ning nii sai Riho juures koos Valdariga hommikust süüa ja kuna bussini oli aega siis sai ka Taaviga ringi kolada - peamiselt raamatupoodides.
Zelor hakkas jälle om DnD kampaaniat edasi tegema. Lisada sellele Ally Firefly, siis rollimänguelamustest viimaselajal puudu ei tule. Loodetavasti algab Enri oma ka varsti.
Ja nüüd! *trummipõrin*
Anime!
Nagu alati kopeerin puhtalt oma laiskusest siia enda baka.ee ülevaate selle hooaja animest. Teen siiski mõningaid muudatusi, sest see postitus on juba suhteliselt vana ning mõned asjad on muutunud vahepeal.
Shinsekai Yori - Kena animatsioon, head karakterite disainid ning kummaline tuleviku ühiskond. Mulle meeldib see kuidas seda maailma kujutatakse. Pole midagi kõhedamat, kui selline normaalne igapäeva elu, aga on tunda, et see on selline forced. Inimesed üritavad iga hinna eest normaalselt elada ja teha head nägu, et varjata midagi. Seda peegeldab väga hästi see kuidas inimeste kadumisi lihtsalt ignoreeritakse nagu poleks midagi juhtunud. Anime kujutab väga müstilist ja huvitavalt tehtud kauge tuleviku ühiskonda (kauge as in tuhandeid aastaid tulevikku) 8/10.
Kamisama Hajimemashita - Ehk mäletate eelmisest hooajast Inu x Boku SS. See on sama ideega, aga sisse on pandud rohkem komöödiat. Tütarlaps saab omale teenriks bishounenist Youkai ja siis hakkab asju juhtuma. Erinevalt Inu x Bokust muudab selle komöödia isegi vaadatavaks. Selle anime openingul ja endingul on mulle peaaegu hüpnootiline mõju. 6/10.
Tonari no Kaibutsu kun - Tundub võrdlemisi äge shoujo olevat. Kui seal ainult ei oleks seda neetud meespeategelast. See tüüp on lihtsalt täielik ajudeta ahv/hälvik. Ma soovisin esimest osa vaadates pidevalt, et teda tabaks mingi Anotheri stiilis surm. Teises osas muutus ta veidi normaalsemaks (talutavamaks) ja head nalja sai ka. Mulle meeldib see naissoost kõrvaltegelane, kes arvab, et kõik poisid tahavad teda. Hetkel 6/10.
Jotmungand: Perfect Order - Keegi ei oska endiselt lasta. Kõik on suht samas stiilis nagu eelmine hooaeg, aga nad julgesid isegi ühe peaaegu erootilise stseeni sisse panna. Relvakaupmeeste asja ajamised jätkuvad. 7/10.
Litchi De Hikari Club - Selle asemel, et teha adaptsioon sadistlikule horror mangale otsustasid nad hoopis animeerida selle manga komöödia specialid. WTF!? Dropped.
Hayate no Gotoku - Ruka tegelasele on päris hea disain loodud animes. Muidu jäi nagu nõrgaks veidi. Hayate ei ole nii tasemel, kui varem enam. Halb animatsioon nätab madalat eelarvet. 5/10.
Chuunibyou Demo Koi ga Shitai! - Olgu siis tegu moega või mitte, aga KyoAni lihtsalt teab kuidas asju hästi teha. Seda sama oli näha eelmine hooaeg Hyouka puhul. Lugu ise oli täiesti igav, kuid see animatsioon, directing, stseenid, tegelaste vahelised interaktsioonid jms muutsid selle lihtsalt nauditavaks. Seekord pole erand, kuid nüüd tundub olevat ka omamoodi huvitav plot. Ma suudan larparina selle anime psühholoogilise elemndiga relateda. Lugu räägib siis rollimänguritest.....kiiksuga rollimänguritest.... Soovitan vaadata kõigil larparitel. Hea töö KyoAni poolt nagu alati 8/10.
Busou Shinki - Poistel on väiksed peopesa suurused waifud, kes pannakse üksteisega võitlema napiide riietega küberturvistes. 4/10. Dropped.
Zetsuen no Tempest - Tervislik doos mindfucki. Loen selle mangat juba pikemat aega ning pean seda päris heaks. Adaptsioon on teinud source materjaliga head tööd (seda ei juhtu eriti sageli) ning muusikaline pool on lausa suurepärane. Räägib siis maagidest, ühe tütarlapse salapärasest mõrvast, müstiliste vägede ärkamisest ning kahest noormehest, kes üritavad selle läbi leida kättemaksu, tõde ja kui aega üle jääb siis päästa ka maailm. 9/10.
K - Kaunis animatsioon, kaunid disainid, kõik näeb meeldiv välja. Eelarvega pole hellitatud ja kamp kuulsaid voice actoreid ka koos. Sellel animel on stiili ja klassi ning tegelased on karismaatilised ja huvitava minevikuga. Alguses tundus kuidagi sisutühi, kuid nüüd hakkavad erinevad ploti killud Baccano ja Durarara stiilis klappima, luues üpris huvitava loo. Also dat Neko.... 8/10.
Btooom! - Loen ka selle mangat juba pikemat aega ning pean ennast fänniks. Paraku erinevalt Zetsuen no Tempestist ei ole selle adaptsiooniga nii head tööd tehtud. Anime on kuidagi shounenilik, kuigi see manga on tegelikult hoopis palju süngem ja ilmselgelt seinen. Gore, seksuaalne vägivald ja kõik muu on täiesti mahatoonitud lihtsalt. Loodetavasti ei vägista nad head source materjali täielikult ära. Opening theme on mõnus. 7/10.
JoJo no Kimyouna Bouken - Mulle hakkas kohe alguses tugevalt vastu see stiil ja karakterite disain. Seejärel osutus kogu asi üheks eriti overblown shouneniks. 4/10. Dropped.
Onii chan bla bla bla - Iga hooaeg peab olema ikka mõni väga pika nimega incest service anime. 2/10.
Sukitte Ii na yo - Shoujo. Vägemalt pole siin nii rõvedat meespeategelast, kui Kaibutsus. Paraku pole siin ka nii värvikaid tegelasi ja kõik on igavam üldiselt. Muidu tavaline shoujo värk. Vaikne, mitte kellegagi suhtlev iseseisev tüdruk ja kooli kõige kuumem kutt keda kõik tahavad. 5/10.
Code:Breaker - Veel üks vähestest juhustest, kus adaptsioon on mangast parem. Ma olen mangat lugenud ja see on kohutavalt kehva lihtsalt. Algus on normaalne aga hiljem muutub väga jaburaks shouneniks. Anime teeb nii kehva source materjaliga isegi võrdlemisi head tööd. Tegu on siis looga eriliste võimetega eriagentidest, kes seisavad seadusest kõrgemal ja tapavad kurikaelu. 6/10
Magi - Huvitav kas selle autor sai Prince of Persiast inspiratsiooni.... väga palju dungeon crawlingut araabia stiilis fantaasia maailmas. Igaljuhul vähemalt on see hooaeg üks hea shounen ka. Mõnus seiklusi täis setting ja shouneni kohta üllatavalt kaval peategelane. Hakkasin ka selle mangat lugema ning kogu värk hakkab mulle üha rohkem meeldima. Head shounenid on haruldased asjad. 7/10.
Teekyuu - Cute girls doing cute stuff version 3209594657. 3/10. Dropped.
Ixion Saga DT - Arvutinohikust poiss sattub kogematta fantaasia maailma ja saab kangelaseks seal. Kõlab nagu täielik saast? Ojaa. Aga tegelt on isegi hea, sest see on üks paras komöödia ning parodeerib kogu seda fantaasia värki. 7/10.
Little Busters - Selle hindamisel ei suuda ma mitte kuidagi objektiivne olla, sest see VN on minu absoluutne lemmik omasuguste seast. Ma annaks heameelega sellele kohe 10/10, kuid proovin siiski animest ka lähtuda. JC staff teeb üllatavalt head tööd adaptsiooniga ning on jäänud VNile väga tõetruuks jättes isegi pmst kogu muusika samaks. Heck, nad on isegi minigame tiitlid kasutusele võtnud. Nende kuulmine tõi meeldiva nostalgia. Kui ma poleks VNi mänginud siis ma ei annaks esimestele osadele rohkem, kui 5 punkti, sest see tundub lihtsalt mingi kooli moe bla bla. Aga kuna ma tean VNi siis....9/10 hetkel.
Sakurasou no Petona Kanjo - Selle hooaja teine JC staffi teos. Kohe näha, et kõik raha on Little Bustersi peale pandud. Igapäeva kooli komöödia mõningase twistiga. Nimelt on tütarlapsest peategelane autist. Sisaldab rohkelt servicet, kuid miskipärast on see täiesti vaadatav. Vb selle pärast, et see läheneb romansile veidi mõistlikumalt, kui teised omasugused. Ma usun millegipärast, et ma võin selle skoori varsti isegi tõsta. 6/10.
Girls und Panzer - Selle plot tundus piisavalt jabur, et minus huvi tekitada. Paraku taandus ikkagi kõik cute girls doing cute stuffi peale. Ma isegi ei tea kas droppida või mitte hetkel. 4/10.
Medaka Box Abnormal - Täiesti sürr koolisõda jätkub, kus supervõimetega õpilased peavad koolis maha Bleachi stiilis lahinguid, mille käigus hävivad klassid ja korrused. Eriti masendav on see, et ta ei teeb seda kohati täie tõsidusega. 4/10. Dropped.
Robotics; Notes - Steins; Gate ei alanud ka paljulubavalt, kuid lõpetas eepiliselt ja aasta 2011 parima animena. Selle kaudne järg Robotics; Notes alustas samuti võrdlemisi igavalt, kuid ei jätnud fännide ootusi petmata. Asi kasvas kiiresti Sci fi müsteeriumiks geniaalse plotiga ning võib täiesti reaalselt saavutada Steins; Gate taseme lõpuks. Räägib siis lähitulevikus ühes jaapani väikelinnas elavast grupist noortest, kelle hobiks on robotite konstrueerimine, kuid selle käigus pooljuhuslikult sattuvad nad ka salapärastesse müsteeriumitesse ning vandenõudesse, mis võivad neile peagi eluohtlikus saada. Hetkel konkureerib Psycho Passiga selle hooaja parima tiitlile. 9/10
Hiiro no Kakera 2 - fantaasia shoujo reverse harem. Shinto temaatika on huvitav, aga selle vaatamine tegi mind sõna otseses mõttes uniseks. See on lihtsalt meeletult igav. 4/10. Dropped.
Psycho Pass - Lõpuks ometi mingi tõsiselt võetav süngema sisuga Cyberpunk. Asja kallal on siis Madoka ja Fate Zero looja ning asi tundub juba kohe esimese osaga tõeline maiuspala. Also this: http://www.animenewsnetwork.com/interest/2012-10-11/psycho-pass-chief-director/word-moe-is-banned-among-staff
Põhimõtteliselt on tegu Ghost in the Shelli stiilis poilitseilooga, kus futuristlikus ühiskonnas püütakse kurikaelu kinni. Küll aga erinevalt GITSist on kogu ühiskonnal hoopis teine vibe. See on väga rangelt kontrollitud ning isegi julm seaduseriik, kus seadust tõesti tasub karta. Seadus kipub seal olema karistustega väga ennetav ning seda võib võrrelda filmidega Equilibrium ja Minority Report. Hetkel 9/10.
Niisis, mida võib selle hooaja kohta üldiselt öelda?
Fucking Awesome. Nii palju häid animeid polegi minu mäletamist mööda (see tähendab niikaua, kuni ma olen anime hooaegadest teadlik olnud) ühes hooajas koos olnud. Isegi tervelt kaks potensiaalset 10 punkti kandidaati on Robotics;Notes ja Psycho Passi näol.
Minu selle hooaja top 6 hetkese seisuga:
1) Robotics; Notes
2) Psycho Pass
3) Zetsuen no Tempest
4) Shinsekai Yori
5) Chuunibyou Demo Koi ga Shitai!
6) Little Busters
Soovitan neist kõiki vaadata.
Sai ka mõned uued mangad ette võetud. Õigupoolest kaks. Üks shounen ja teine shoujo.
Last Game - Mulle üldjuhul ei meeldi shoujod samal põhjusel miks shounenidki. Nad on justkui kõik ühe kindla malli järgi tõmmatud ja järgivad sama valemit. Shoujode puhul on selleks siis vaikne tuupurist tüdruk, kellel ei ole mingeid silmatorkavaid omadusi ja kooli kõige kuumem, rikkam ja andekam kutt, keda kõik tahavad (mõnes mõttes vastand sellele, et kõik kooli kõige kenamad tüdrukud tahavad selgrootut luuserist poissi). Ühesõnaga otakute ja fujoshide wishfulfillment. Noormees on enamustes selle žanri esindajates ülbe ja agressiivne tõbras ning kohtleb tüdrukut, kui mingit täieliku kõntsa ja enda eset. Mõnikord ähvardab isegi vägistada. Naised mis teema sellega on? Teile ei meeldiks ju tegelikult, et keegi teid nii ahistaks? Kallid anime vaatajatest sõbrannad, proovige seda mulle kuidagi selgitada. Igaljuhul.....tagasi teema juurde - Last Game. Mõnikord juhtub nii shoujode, kui shounenite seas olema pärle, mis kalduvad tüüpilisest mallist mingit moodi kõrvale või teevad oma asja väga hästi lihtsalt. Last Game on üks neist. Nimelt on seal vahelduseks tugev naispeategelane. Ja tegevus toimub ülikoolis mitte keskkoolis nagu enamasti. Antud loo meespeategelane on küll tüüpiliselt rikas, andekas bishounen, kuid tal ei õnnestu lihtsalt mitte kuidagi selle tüdruku südant võita. Mis veel naljakam, tüdruk lihtsalt tuimalt friendzoneb ta ära ja nii hakkab seal igasugu romantilist nalja saama. Meespeategelane ei ole tüüpiliselt ülbe bishounen vaid pigem selline veidi tsundere ja siis ta emob koguaeg selle üle, et see tüdruk ei saa aru, mida ta öelda tahab ning sõpradel on hirmus naljakas kogu asja vaadata. Mingil hetkel leidsin ma ennast lihtsalt kogu hingest meespeategelasele kaasa elamas - midagi mida pole mul juhtunud ühtegi teist shoujo mangat lugedes. Väga hea lugemine. 8/10
Magi - Sellel hooajal alanud anime hakkas mind huvitama ning veidi tausta uurides sain teada, et selle mangat kiidetakse taevani. Võtsin siis asja ette ning veendusin, et Magi on ka üks neist vähestest pärlitest, mis ei järgi sama malli nagu enamus teisi shouneneid/shoujosid. Anime jättis juba sellise mulje, et tegu on hea shouneniga, kuid manga ületas minu igasugused ootused. Tegu on siis lähis ida (ja osaliselt ka kaug ida) sugemetga fantaasia maailmas aset leidva seikluslooga, kus kuningriigid tõusevad ja langevad, maailma mõjutavad müstilised maagiad ning dungeonid ootavad exploremist. Magi on loonud väga mittetüüpilise ning üpriski omapärase fantaasiamaailma ja eriti ägeda maagia süsteemi, mis suudab päris palju asju selle maailma töötamise kohta ära selgitada. Sealne maagia ei ole lihtsalt mingi vägi vaid omab palju sügavamat ja spirituaalsemat tähendust, olles peaaegu midagi šamanistliku. Teos sisaldab küll tüüpilisi shounenilike ärritavaid (ja naiivseid) elemente, kuid need on loo üleüldise taseme tõttu täiesti ärakannatatavad. 8/10
Mõned mängud on saanud ka vahepeal läbi mängida. Õigupoolest kaks. Üks neist oli väga hea ja teine....mitte niiväga.
Dishonored - Trailer: http://www.youtube.com/watch?v=E1HlYTukh9A
Kes mind vähegi tunneb võib öelda, et see on midagi, mis mulle täiuslikult sobib. Sünge industrialiseeritud steampunk fantaasiamaailm, kus saab mängida maagiliste võimetega assassinit. Ma pean tunnistama, et Dishonored võib olla üks huvitavamaid mängumaailmu, mida ma veel kohanud olen. Katkust laastatud räämas linn, mida valitsevad ülikud ja tavainimesed nälgivad vaesuses ja haiguses. Dunwalli linna võib pidada tõeliseks kunstiteoseks juba puhtalt visuaalselt. Kontrast on suur. Aadlikud elavad vägevates paleedes, mida kaunistavad luksuslikud aiad ning kõrgeima kvaliteedi sisustus ning tänavad on laipadega kaetud agulid, mida patrullivad sõdurid.
Neist lühikestest, aga väga kunstilistest vidodest saab huvitavat taustainfot:
Peategelaseks on siis kuninganna ihukaitsja Corvo Attano, kes lavastatakse süüdi kuninganna atendaadis. Koos mõningate mässulistega asub ta kokku panema vastupanuliikumist, et troonile seada endise kuninganna tütar, kes tuleb ka muidugi enne valedest kätest kätte saada. Corvoga võtab ühendust salapärane jumalus nimega "Outsider", kes kingib talle maagilised võimed, mis muudavad kogu mängu kuradima lõbusaks. Ja nii asub ta ette võtma erinevaid aadlike ning nende eluküünlaid kustutama, sattudes nii kaunitele maskiballidele ja peentesse bordellidesse. Dishonored on uskumatult mitmekülgne mäng, kus erinevatele mõrvadele saab läheneda väga erinevat moodi ja olla tõeliselt kreatiivne. Ma viitsin mõningaid missoone ikka ja jälle üle teha, sest võimalusi on nii palju ja nalja saab ka.
See for yourself: http://www.youtube.com/watch?v=-XbQgdSlsd0
See laul on meeletult kaunis lihtsalt.
Teine mäng, mille läbi mängisin oli Call of Duty: Black Ops II. Nagu paljude teiste FPSidega pettusin ka selles. See oli lisanud mõningaid uusi elemente nagu kogu meeskonna korraga kontrollimine strateegilisel tasandil, kuid üleüldiselt oli samasugune shooter nagu iga teinegi - kohutavalt lineaarne ning mitte midagi muud peale vastaste tulistamise teha ei saanud. Selline asi muutub kiiresti väga üheülbaliseks ja repetitiivseks. IGN ekspertidel on õigus: FPS, kui žanr on ennast ammendanud ning sinna oleks hädasti vaja uusi tuuli. Minu meelest võiksid FPSid võtta eeskuju rohkem sellistelt mängudelt nagu Deus Ex: Human Revolution ja STALKER, kus kombineeritakse shooter RPG elementidega.
Vähemalt trailer on fancy: http://www.youtube.com/watch?v=x3tedlWs1XY
Seekordne cosplay silmailu:
Ja ongi kõik selleks korraks. Järgmine postitus tuleb loodetavasti Detsembri lõpu poole. Until then!
AMV kullafondond on seekord veidi suurem, kui tavaliselt mitme kuu möödumise tõttu:
Ma olen aru saanud et see peaaegu-vägistamine või isegi otsene vägistamine ühe osapoole poolt teise suhtes on Jaapani mangades täiesti levinud temaatika, nii heteroseksuaalsete kui ka homoseksuaalsete paaride puhul, mis on ka üks põhjus miks ma väga palju romantilisi asju lugeda ei taha. Samas võib öelda ka seda, et ega lääne meedia selle koha pealt kuidagi parem pole, lihtsalt teistmoodi feil. See on juba meie maailma viga, et peetakse normaalseks, et meesterahvas võtab väljendeid "ei" ja "võib-olla" tähendusega "suru peale, küll 100ndal korral on vastus teine", vms.
ReplyDeleteMa võiks sulle eeposeid vesta sellest et miks asjad nii on, aga ma ei viitsi. :D
Ning ei, mina neiuna ei peaks seda romantiliseks kui mingi vend mind seksuaalselt ründama tuleks. Igasuguste toimunud keisside puhul olen ma tavaliselt saanud tapjalikult vihaseks ja kahetsenud et ma niivõrd vägivallaaldis pole et suudaksin mõtlemata tüübile peksa anda. :) Tore sind ka jälle internetimaailmas näha. Ära ennast ära tapa.
Ma saaks aru, kui mingid perverssed mehed kirjutaks vägistamisest, sest see on nende mingi fetish vms, aga naisautorid naistele???? Maailm (eriti Jaapan) ei lakka mind üllatamast.
ReplyDeleteMa olen kuulnud teeoriaid, et see on mingi psühholoogiline enesepetmise trikk. Ühelt poolt on arvestataval (ma öelnuks suurel, aga pole kunagi uuringut läbi viinud, what do I know) teismelistest tüdrukutest ähmane teooria, et ihasid ei peaks nagu omama, because that is dirty sluttery. Teiselt poolt on suuremal osal inimestel ihad, sinna pole midagi parata. Ning vägistamisfantaasiad on mingil moel "lubatud" fantaasiad - vägistatav ise ei alusta midagi, seega pole ta lits ka.
ReplyDelete(Ma olen lugenud USA ultrareligioossetes isoleeritud homesteadi peredes üles kasvanud naistest, kes põhimõtteliselt ei saa pärast abiellumist esialgu muud moodi seksida kui teeseldes, et nad ei ole sellega nõus. Kui on terve elu õpetatud, et seks on halb, siis ei muutu see mindset päevapealt.)
Tõbrastest love interestid on selle teooria järgi nagu ventiil (allasurutud) ihadele. Lugeja samastub naispeategelasega ja kuna too eriti millelegi ei consenti, saab lugeja psühholoogilise loa kujutleda end stseenides, mis temas tegelikult mingit reputatsiooni kaotamise hirmu vms tekitavad.
See, mida inimesed endale ette kujutavad ja see, mis neile tegelikult meeldib, on vahel väga erinevad asjad. Ma olen kindel, et enamus naisi, kes bastard boyfriendidest loevad, ei taha päris elus sellisega käia.