Blog post after tomorrow.

Kas keegi proovis seda? http://www.youtube.com/watch?v=Ds_OtkVNdZM
Would be fun right?


Tähelepanek: Kitsastel pükstel on laiade ees isegi üks eelis. Kui nööp eest ära tuleb, siis püsivad nad jalas edasi. Kasulik.

Suvalistel teemadel veel - Square Enix on teinud veel ühe väga ilusa CG video, et oma surnud MMO'd ellu äratada. Kas see neil ka õnnestub? Kes seda teab. Video on kaunis igal juhul, üks kaunemaid, mida näinud olen. Vaadake kindlasti HDs ja full screenil.  
http://www.youtube.com/watch?v=39j5v8jlndM&feature=g-high

Alustan seekord mängude teemal. Ma üldiselt ei tegele väga palju gaminguga, sest neid mänge, mis mulle meeldivad ei tule eriti sageli välja. See kuu on saanud aga keskmisest rohkem oma aega mängimisele pühendada (mis ei ole minu kõigile muudele tegevustele üldse hästi mõjunud).

Esiteks mainiks sellist MMO'd nagu Planetside 2. Tegu on siis uue sci-fi MMO FPS'ga, mille tegevus toimub kaugel tulevikus ühel koloniseeritaval planeedil ning kolm võimsat factionit sõdivad ressursside ja territooriumi nimel. Tegu on ikka tõeliselt massiivse kaadervärgiga, kus sajad mängijad võitlevad korraga lahingutandritel ning, kui sa oled uus mängija siis lööb kõik see sul ülepea kokku ja raske on millegist aru saada. Suured õhulaevad vihisevad üle pea, tuld välja süljates. Tankid ja soomustatud transpordid mürisevad mööda viies rohkem sõdureid kuhu vaja ning andes vastasliinide poole tina. Kõik kontrollitud mängijate endi poolt. Sellises kaoses ja põrgus jääb ühe lihtsa automaadiga mehikese eluiga ikka väga lühikeseks, kui sa ei tea mida teha (ja isegi kui tead siis jääb see sageli lühikeseks). Tuld saab igalt poolt näkku ning selle mängu kuldne põhimõte on "FIND COVER!". Kõike mis liigub lastakse ning kõike kuhu võiks peita pommitatakse kaugelt suurtükkidega. Ühesõnaga see ei ole Unreal Tournament stiilis mäng, kus sa lendad üleinimliku kiirusega peale vastaseid maha nottides. See on mäng kus sa roomad kivide ja puude vahel samal ajal, kui kõikjal sinu ümber käivad plahvatused ja mängijad surevad. Tõeline sõja tunne tekib ikka. Suurepärane mäng! Paraku ei saa ma seda eriti mängida, sest õhtuti logib nii palju inimesi sisse ja siis lähevad lahinguväljad nii suureks ja  actioni rohkeks, et see tõmbab mul mängu aeglaseks lihtsalt. Mitte küll väga aeglaseks, aga FPS'd tahavad üldiselt väga kiiret frame per second rate't, et saaks ellu ka jääda. Kellele meeldivad massiivsed sõjalised operatsioonid, kindlustatud baaside, tehaste, lennuväljade jms vallutamine, masinatega ringi vuramine ja sci-fi, neile sügavalt soovitan seda mängu. Seda eeldusel, et sul on võimas arvuti muidugi. 

http://www.youtube.com/watch?v=41QFL4QB3NE

http://www.youtube.com/watch?v=r_htNqTRnv0

Teine mäng, mille see kuu ette võttsin oli Assassin's Creed III. Ma ei ole AC mänge kunagi eriti palju gameplay pärast mänginud (mis on väga ebarealistlik) vaid story poolest, mis on lihtsalt suurepärane. Ulmemüsteerium, mis sisaldab iidseid ennustusi, salajasi ordusid, ebamaiseid tsivilisatsioone ning inimgeneetikas peituvaid saladusi. Ja ta topib selle kõik kokku keskajaga! Või siis antud juhul uusajaga, sest kolmas osa viib meid vabadussõja aegsesse Ameerikasse, kus järjekordne Templarite plot tuleb peatada ning Desmond jätkab müsteeriumite lahti arutamist, mis seonduvad iidse tsivilisatsiooni, Eedeni Õuna  ning tuleva maailmalõpuga. Kõike seda muidugi Dan Browni stiilis maiguga, kus vanadest kohtadest võib alati leida mingeid iidseid mõistatusi. Combat süsteem on muudetud varasemate osadega paremaks ning mehaaniline pool on üldse saanud ühe korraliku upgrade, eriti nüüd, kui mängus on ka tulirelvad. Eriti meeldis mulle kogu see laevanduse teema ning missioonid laevadel. Mind aga härib AC juures üks asi, mis üha enam ja enam silma hakkab paistma. Nimelt peategelane ei ole nagu mingi tõeline assassin enam. Mäng on muudetud nii suureks sandbox'iks (see on ju tegelikult iseenesest hea), et sa oled samal ajal ka laeva kapten, ärimees, väejuht ja lisaks kõigele haldad oma maid, küla ja selle elanikke. Sandbox on tore, aga mitte siis, kui peategelane peaks olema elusive assassin.   

http://www.youtube.com/watch?v=-pUhraVG7Ow Kas te näete selles traileris kusagil assassinit? Mina mitte.

Hiljuti võtsin ette ka sellise asja nagu Far Cry 3. See pole küll kohe üldse selline mäng, mis mulle üldiselt meeldida võiks, kuid millegipärast oli ühel hetkel mängu isu peal ning see nägi parima kandidaadina välja. Lugu räägib siis grupist uljastest noortest kes tahavad hard core pidu panna ning lähevad selleks puhkusele ühele troopilisele saarele. Parim koht pidutsemiseks ju? Aga oh üllatust oh üllatust. Saar kubiseb piraatidest ja narkoärikatest, kes on pannud oma asundused sinna püsti, et hoida eemale seaduse valvsate silmade eest. Seltskond võetakse kinni ja müüakse orjadeks. Üks noormeestest (meie tulevane kõndiv hävitusmasinast peategelane) pääseb aga põgenema ning pärast mõningast manhunti lõpetab ühe sõbraliku hõimu (gängi?) juures, kellel on samuti oma territooriumid saarel. Peategelane Jason saab neilt õpetust jungli seaduse vallas ning muidugi kuidas jahtida nii loomi, kui mehi. Sellega muutub kogu mäng üheks troopika GTA'ks kus tuleb kurikaeladele tina sisse pumbata (või siis minu puhul neid leegiheitjaga põletada) ning saab varastada autosid, osta relvi, ajada äri jms. Saab muidugi ka jahti pidada loomadele ning nende nahast omale suuremaid kotte valmistada, et rohkem kola kaasas kanda. Kui te seda mängima hakate siis ärge valige raskusastmeks normali, sest see on liiga lihtne. Mäng polnud poolepealgi, kui vastastest polnud mingit challenget mulle enam. Ma equippisin ennast kiiresti karmide relvade peale ja hakkasin vastaste baase justkui möödaminnes vallutama. Mängus saab ka omajagu nalja, eriti, kui sul leegiheitja on. Nimelt võivad sisuliselt kõik asjad seal tuld võtta. Ühest leegiheitja valangust võib saada alguse suur metsatulekahju või terve küla maha põlemine. Ma ei pidanudki sageli vastastega otsesesse kontakti astumagi, sest panin kogu ümbruse põlema lihtsalt ning vaesed mehikesed (koos ümbritsevate metsloomadega) hukkusid tulekahjudes. Üleüldiselt on Far Cry 3 mäng, mis ei paku eriti pinevust huvitava story ja plot twistidega, kuid sobib ajasisustamiseks, kui on verejanu peal ja tahtmine on meelt lahutada massi mõrvadega. 

http://www.youtube.com/watch?v=J6gnOVJsCsM

Ja nüüd viimasest mängust, mis sai ette võetud. Kui te oleks mulle öelnud mõni aeg tagasi, et ma seda kunagi mängima hakkan siis oleks ma ilmselt lihtsalt naernud teie üle. Nimelt on see üks massihüsteeria, millega ma arvasin, et ei lähe mitte kunagi kaasa. See ei tundunud kohe üldse minu mäng olevat, olgugi, et tegu on maailma kõige mängituma MMO'ga. 

 Jah sõbrad, ma räägin League of Legends'ist. Ma olen lõpuks selle neetud nakkuse külge saanud. Seda aga hoopis teistel põhjustel, mis enamusi inimesi selle mängu juurde tõmbavad. Haters gonna hate, aga mulle hakkas väga meeldima selle mängu lore. LoLi maailm on väga huvitavalt üles ehitatud ning see, kuidas kõik need championid Leagues sellega seonduvad.  Ühtlasi on äge kogu see Fate/Stay Night stiilis lähenemine, kus summonerid kutsuvad välja omale servanti ning aitavad tal võidelda oma maagiaga. Minu isiklikuks lemmikuks sai Leaguest osa võttvatest rahvastest Ionia saarestik, mis on loodud põhimõtteliselt Jaapani mütoloogia põhjal (I'm forever weeaboo) ning ka enamustel nende championitel on Jaapani maik küljes. Ahri the Nine Tailed Fox, Akali the Kinkou ninja, Lee Shin the fighting monk jne. Kuna LoL on väga tehniline PvP mäng siis sellega alustamine pole mitte üldse lihtne kunst, kuid õnneks on minu vend seal high ranking mängur ning temalt sai kõik põhitõed kätte. Ma olen noob, kuid ma vaikselt arenen ning võib-olla jõuan varsti järgi ka mõnedele veidi kogenumatele mängijatele nt Enri. Kui kaua ma mängin seda, enne, kui ära tüütab? Kes teab. 

Mängud mängudeks, nüüd aga teiste teemade juurde. Minu ajad Freelancerina on Eesti anime maastikul läbi. Varem käisin ma kõigi animeklubidega tihedalt läbi olemata reaalselt ühegi liige. Ma ei näinud otsest vajadust nendega liitumiseks, sest ma võtsin osa kõigist nende tegevustest ja üritustest ning olin selline "neutraalne" force. Nüüd siis olen aga hoopis Tallinna animeklubi Miyako liige. Mismoodi see juhtus? Mitte väga kaua aega tagasi oli Miyako väga pisike klubi, kus liikmeid eriti ei olnud enam ning kogu asja taheti üldse ära kaotada, sest kõikjal domineeris Tartu juurtega animeklubi Asashio, mis korraldab kõik suuremad animeüritused (tänu Kaiale loomulikult) ja laienes nii ka Tallinna. Miyako eksistentsil polnud vajadust enam, sest nii Tallinna, kui Tartu inimesed sai liita ühe klubi alla (kõik eestlased st, venelased kuuluvad endiselt Eva'sse). Ühel hetkel otsustasid aga mõned Tallinnast pärit Asashio liikmed (Tanel ja Margus) klubi sisuliselt üle võtta ning puhuda asjale uus hing sisse. Nad arvasid, et Tallinnas ja Tartus võiks ikka eraldi klubid olla, sest Asashio Tallinna haru ei töödanud eriti hästi. See oli võrdlemisi mitteaktiivne, sest niiöelda "core" astus Tartus. Miyako sai ootamatult uue jõu ning tänu Taneli ja Marguse aktiivsusele ka palju uusi liikmeid. Muidugi vaadati ka, et mismõttes Rait ei kuulu ikka veel kuhugi ning nii pisteti ankeet nina alla ja nii see läks. Mulle täiesti meeldib uus Miyako, sest nad korraldavad päris palju pisemaid üritusi ning kogu Tallinna Asashiost sai põhimõtteliselt Miyako. Uue poweriga Miyako kogunes esimest korda 5 detsembril St. Patricu kohvikus, kus sai süüa ja maitsta head paremat keelekastet. Mina, kokteilifänn nagu ma olen leidsin paar uut magusat lemmikut muidugi. Seal arutati klubi edasised arengusuunad läbi ning mida võiks koos ette võtta. Laule käidi päris mitmed head ideed ning ma ootan huviga nendest osa võtmist. 

Esimene Miyako plaan käivitus juba õige pea. Seda siis klubi jõulupeo näol, mis toimus seal, kus kõik teisedki Miyako peod on toimunud - EAT'is. Kohale tuli päris arvestatav hulk inimesi ning nii sai mööda saata üks järjekordne meeldiv pidu öö.

Veidi enne Miyako jõulupidu toimus ka üks lolitade kogunemisõhtu Sushimonis, kus sai taaskord nautida head toitu ja vahelduseks ka veidi rahulikumat ja rafineeritumat seltskonda. Seda ühe uue erandiga, kuid see selleks. Esimest korda oli lolitade üritusel peaaegu sama palju mehi, kui naisi. Üldiselt tore õhtu oli. 

Üks huvitavamat sorti uudis ka. See on küll alles idee järgus, kuid Eestis tahetakse hakata välja andma  anime ajakirja. Kunagi käis üks vahetevahel, aga see suri välja. Ma ei saa hetkel mingit täpsemat infot selle kohta anda, kuid ilmselt hakkan olema üks autoritest. 

Üle tüki aja sai käidud ka larbil. Neid ei toimunud millegipärast õieti üldse 2012 suvel ja sügisel. Larpi korraldasid Lea, Dani ja Martin. Ma ei läinud sinna just kõige kõrgemate ootustega, sest see tundus alguses olevat intriigikas ning larp ilma actionita on sama, mis toit ilma maitseaineteta (see on kõigest minu arvamus). 

Oh hell how wrong I was.

See larp on praeguse seisuga pika puuga kõige parem larp, kus ma üldse kunagi käinud olen (ja ma olen käinud nii mõnelgi).  Jah, alguses oli tegu tõesti intriigikaga ning ma ei olnud eriti kindel, kuidas ma oma tegelast peaksin välja mängima, sest kõik teised tegelased tundsid üksteist ja ma olin võõras element, tundes ainult ühte (okei kolme, aga ülejäänud kaks ei loe, sest nad olid mulle ohtlikud) tegelast. See super awkward vaikuse ja kummaliste kommentaaridega õhtusöök oli ikka brilliant xD Rahvas istub lihtsalt laua taga ja söövad ning alguses keegi ei ütle mitte midagi lihtsalt. Õhk oli nii paks, et seda võis noaga lõigata ja mul kadus sellises pinges isegi OG igasugune söögisu ära niiet ma pigem nokkisin oma taldrikut. Lõpuks hakkasid osad tegelased vestlema, kuid nende kommentaarid olid ka üksteise suhtes väga ümbernurga torkavad. Ahjaa, selleks, et te aru saaks siis ma selgitan veidi, mis teema on. Story toimub aastas 1927, kus üks väga rikas raudteemagnaat sureb ära ning tema sugulased ja mõned muud inimesed kutsutakse tema testamendilugemisele. Sellega kogu asi algas. Minu tegelane tuli sinna kadunukese tütre saatjana, kes oli tegelikult kuulus petis ja con artist, kes sebis seda noort näitlejannat, selleks, et saada temaga testamendi lugemisele kaasa. Kasutades oma niidiotsi lasin story järgi ühe testamendi lugemise kutse ümber saata hoopis endale ning läksin sinna pmst kolmik-identiteeti mängima. Minu tegelase õige mina (con artist), raudteemagnaadi tütre saatja, ehk siis üks fake ID Londoni ärimehest, kes töötas USAs ning kolmas identiteet kauge sugulane, kes kutsuti testamendi lugemisele. Neist viimase pidin ma revealima alles siis, kui mulle midagi pärandatakse, ettekäändega, et ma ei julgenud oma tõelist identiteeti alguses avaldada salapäraste tapmisähvarduste pärast. Nagu arvata võite siis tegu oli ülimalt keerulise rolliga ning ma murdsin pidevalt pead selle üle kuidas tuua see kolmas identiteet mängu nii, et mitte kahtlust äratada. Sellega aga ei olnud probleemi, sest mäng otsustas pöörata horror - mystery - mindfuck - sci fi'ks. 
Awkward õhtusöök lõppes sellega, et üks keedetud munadest laual oli seest verd täis ja see isik, kes selle lahti kopsas sai päris ebameeldiva üllatuse. Sealt edasi hakkasid aset leidma väga õõvastavad sündmused (isegi OG õõvastavad), kus majast kadus elekter. Alguses ei paistnud väga midagi viltu olevat, kuid siis hakkasid ilmuma asjad, mis muutsid selle mängu brilljantseks. GMid tegid kavalat tööd sellega, et muutsid meie ümbrust vaikselt (pisidetailhaaval) nii, et meie seda ei märganud. Ühel hetkel avastasime, et kõik perepildid majas hakkasid häguseks muutuma (GMidel oli piltidest palju versioone nagu nad hiljem selgitasid) ning siis hakkasid piltidel olevate inimeste näod deformeeruma. Mis veel ägedam - lilled hakkasid närtsima. GMidel oli isegi lilledest värsked ja kuivanud versioonid, mida nad salaja vahetasid. Päris creepy oli ühel hetkel avastada, et vaasis olnud lilled olid tuppa tagasi tulles kärbunud. Pimedusest hakkas vahetevahel kostuma hääli ning seinte ja uste tagant koputamist.  Aknatagant ehmatas mind ühe viirastusliku maskiga selli nägemine, kes kiiresti kadus. Maja peale ilmus veriseid hambaid, kummalisi sõnumeid ning inimesed hakkasid kummalistel asjaoludel surema. See viis muidugi inimestevahelised pinged ja närvilisuse maxi ning see õhkkond muutus parimaks õudusfilmi settinguks üldse. Peagi võis leida ka VÄGA creepy välimusega nukke. Ma ei hakka sellest pikemalt seletama, sest see läheks liiga pikaks, kuid kogu asi osutus lõpuks teaduslikult ära seletatavaks ning mängu tulid paralleelreaalsuste vahelised anomaaliad, salajased valitsuse katsed ning isegi robotid. Mäng hakkas sisuliselt toimuma kahes erinevas reaalsuses, mis omavahel haakusid. Kui tahate täpsemalt teada, mis kogu mängu idee ja story oli siis küsige minult lihtsalt. 

Dragoni muljete lingi leiab siit: http://www.dragon.ee/foorum/viewtopic.php?f=6&t=12636
Pilte ei saanud eriti pimeduse tõttu teha, vähesed valguse käes tehtud leiab siit: http://www.flickr.com/photos/90486324@N04/sets/72157632102383277/with/8219923161/

Enne, kui anime juurde siirdun aga veidi veel elulistel teemadel. Uute asjate proovimise hull nagu ma olen, otsustasin liituda ühe programmeerimiskoolitusega, kus koolitatakse välja JAVA koodi tundvaid inimesi. Eestis on hetkel väga suur IT töötajate puudus ning sellised oskused ei jookse kindlasti mööda külge maha. Seda muidugi eeldusel, et minusugune humanitaar, kes ei jaga absoluutselt numbreid on üldse võimeline selle läbima. Sellel otsusel on seega lisaks plusskülgedele ka mitmed varjuküljed. Eriti see, et ma võtsin endale midagi veel aega nõudvat kooli kõrvalt, arvestades, kui kehvasti seal läheb (ma pole kindel kas minust on üldse võimalik halvemini ülikoolis käia nii, et välja ei kuku.)

Meh...vähemalt nad maksavad mulle seal koolitusel käimise eest. 

Enne, kui aastavahetus kätte jõudis toimus ka lolitade jõulupidu. See möödus üpriski huvitavalt ja seda mitmes mõttes. Päevakava oli juba Teele poolt paika pandud ning nii siirdusin juba hommikul Tallinna, et saaks koos teistega vaatama minna Hobbitit. Te ei kuule seda arvamust ilmselt mitte kellelgilt teiselt, aga minu meelest ei olnud Hobbit eriti hea. Jah, visuaalid olid suurepärased (lausa meistriteosed), sealhulgas sügava 3Dga, kuid story.....WHAT STORY? See oli üks kõige suurem fantaasia clichede hunnik üldse, millest lihtsakoelisemat ploti annab luua. A bunch of guys go on a quest to slay an evil dragon. Ja see oligi põhimõtteliselt kõik. Kogu lool oli lastemuinasjutu maik küljes ning igasugune võitlus oli raskelt ära tsenseeritud. Kui ma õigesti mäletan siis mingil hetkel raitui seal kellelgi pea maha ja verd ei tulnudki. Alles hiljem sain ma teada, et tegu ongi lasteraamatuga, seega pole minu etteheited täiesti õigustatud..... siiski not my cup of tea. 

Okei, tagasi lolitade juurde. Pärast Hobbitit läksime ühte restorani sööma ning ma proovisin ära kunagi Enri poolt soovitatud Caesari salati. Päris hea oli. Pärast seda läksime ühte muuseumi, kuhu oli välja pandud grotesksete nukkude näitus. Selle koha leidmiseks läks päris palju aega ning töötaja oli koju läinud, kuid lõpuks aeti ta tööle tagasi ning me saime nukud ära vaadata. Need olid päris ägedad tegelikult. Twisted mõistusega inimesed olid väljendanud oma kunstimeelt ja andnud oma tehtud nukkudele omapärase sünge ilu. Kahju, et mulle ei tulnud pähe telefoniga neist pilti teha, siis oleks saanud siin jagada. Ma usun, et nii mõnelegi selle blogi lugejatest oleks need meeldinud. Õhtul läksime Teele juurde ja seal veetsime niisama aega, sõime ja ajasime juttu. Ka koju tagasi minek ei möödunud ilma seiklusteta. Okei seiklus on nüüd väga vale sõna, sest õige termin oleks pikalt külmetamine ja ootamine. Nimelt oli keegi teinud bussijaamale pommiähvarduse ning inimesi ei lastudki sinna lähedale politsei poolt (Die Hard right?). Kõik bussid hilinesid päris korralikult, kuid lõpuks sain siiski koju. 

Aastavahetuse öö sai veeta Tallinnas Nõmmel Imoti juures, koos animeklubi Miyako inimestega. Imotil on noor superenergiline koer ja siis temaga sai päris palju nalja. Ta harassis koguaeg inimesi oma mängimisega ja see pakkus nii mõnelegi loomaarmastajamast külalisele ajaviidet. Osad mängisid Stepmaniat, sai saunas käidud ning rakette lastud (Tallinnas ikka ilutulestikega ei hellitata). Polnud just mingi suur pidu, nagu anime inimestele sageli kombeks, kuid mõnus hooliamta sellest.

Tallinna saabusin aga päev enne seda juba, et osa võtta järjekordsest Lea Firefly dnd'st (R.I.P Zelori tegelane) ning jäin ka nende juurde ööseks. Koos Hanna ja  Ilmariga sai mängida ka päris korralikult LoLi. Hanna sai Pentakilli (väga haruldane asi LoLis) ning Ilmar oli parim support, keda ma kunagi näinud olin. Ta suutis mind nii hästi elus hoida, et isegi väga squishy tegelasega surin ma kõigi mängude peale surma ainult paaril korral. 

Selle postituse ilmumise ajaks on sügise animehooaeg juba läbi saanud. Aeg teha mõned järeldused. Kokkuvõttes võib nimetada seda hooaega üheks parimaks üle mitme aasta ning animete keskmine tase oli võrdlemisi hea. Minu arvamused muutusid päris mitmel korral erinevatest animetest ja parimate top 5 jäi lõpuks selliseks: 

1) Shinsekai Yori
2) Psycho Pass
3) Chuunibyou demo Koi ga Shitai
4) Robotics; Notes
5) Zetsuen no Tempest

Minu suurimaks üllatuseks sai Chuunibyou demo Koi ga Shitai, sest KyoAni polnud enam ammu juba ühtegi korraliku romance animet teinud (Hyouka ei loe!). Ma julgen isegi väita, et see on parim romantiline komöödia pärast Toradorat ja see tuli välja 2008. See ütleb nii mõndagi ma arvan. Ühtlasi soovitan seda kõigile rollimänguritele ja larparitele, sest just sellest see anime suures osas räägibki. 

Aeg on jätta aga sügishooaeg seljata, sest kohe kohe tuleb talve oma peale. Siin on tutvustav poster ka teile:

http://img40.imageshack.us/img40/2725/ibfb4amzrnugez.jpg

Teen laiskusest veidi copypastat ning kopeerin teile oma bakasse postitatud arvamused tulevast talvehooajast:

Pehmelt öeldes pole vaatepilt just kõige parem. Targemad inimesed interneti avarustes teavad rääkida, et talve ja suve hooajad pididki üldiselt nõrgemad olema, kui kevade ja sügise omad. 
Silmapaistvamatest tähtedest saab järje Chihayafuru, mille eelmine hooaeg ostus üpriski edukaks ning fänne sellel jagub. See on vist ainus anime mida ma tulevast hooajast ootan... 

Alguses tundus mulle kogu vaatepilt ikka kohutavalt trööstitu, kuid lähemal uurimisel tekidasid mõned nimed siiski vähemalt mingit kaudset huvi. 


Sasami-san@Ganbaranai võib isegi heaks osutuda. Miks? Sest selle kallal töötavad päris huvitavad inimesed. Animet teeb siis Shaft, kes supleb viimaselajal samasugustes rahamägedes nagu KyoAni ning kogu asja veab ei keegi muu, kui Shinbou Akiyuki - mees keda võib teada selliste animete järgi nagu Bakemonogatari (ja kõik ülejäänud monogatarid) ning Sayonara Zetsubo Sensei kõik hooajad. Scriptiga tegeleb Takayama Katsuhiko (Baka to test to Shoukanjuu, ef - a tale of memories, FMA, Mirai Nikki). Kui sellest midagi head ei tule, siis midagi omapärast kindlasti. 


Maoyuu Maou Yuusha - Tutvustus tundub jällegi masendav, kuid väidetavalt teeb seda animet sama meeskond, mis tegi Spice and Wolfi. Anime põhineb ühel 2chani novellil ja sellest teatakse rääkida, et tegu pidi päris hea teosega olema (sisaldab palju vaimukat dialoogi). Mis on siis konks? Stuudioks on Arms, kes on loonud sellised.... vägevad fantaasia lood nagu Hagure Yuusha no Estetica, Qeen's Blade ja Ikkitousen.... 


Hakkenden: Touhou Hakken Ibun - Väärib ära märkimist ainult oma directingu poolest. Yamazaki Mitsue on varem tegelenud selliste asjadega nagu Durarara, Kurenai, Sakamichi no Apollon ja Mawaru no Penguindrum. Kas võib tema käe all midagi head tulla sellisest asjast? Vaevalt, aga loota ju võib. 
KyoAni tuleb ka oma järjekordse mo...khm kvaliteetanimega lagedale, kuid ei järgi seekord oma tüüpilist repertuaari päris. Nimelt on nende uusim teos Tamako Market anime originaal ehk siis täiesti omalooming. Asja veab Naoko Yamada, kelle käe all valmis K-ON ning võib-olla just tänu selle edukusele on antud talle seekord täiesti vabad käed tegemaks mida ta tahab. Sellest hoolimata võib ilmselt oodata ühte tüüpilist KyoAni teost. 


Päris palju häid täispikki filme tuleb välja, kuid jumal teab millal me neid alles näeme. Oodatumate hulka kuuluvad siis Kizumonogatari, Nekomonogatari, Toaru Majutsu no Index, Berserk ja Rakuen Tsuihou.

Ühesõnaga tulev hooaeg on crap. Muidugi võib ka üllatusi tulla ja ma loodan et tuleb ka. See eest käivad kuulujutud, et kevadhooaeg pidavat erakordselt hea tulema. Mitte niiväga usaldusväärsete allikate põhjal võin seda ise ka kinnitada. Kevade hooaja vägevusest annab märku juba see, et ühe minu lemmik manga (ja üldse väga paljude lemmiku) anime adaptsiooni trailer on väljas:

http://www.youtube.com/watch?feature=player_embedded&v=KKzmOh4SuBc#

Jah, see on Shingeki no Kyojin. Üks kõige gritty'maid ja düstoopsemaid teoseid, mida ma tean. Kui teile meeldib puhas karakterite despair ning võitlus julma, lootusetu saatuse vastu hambaid kiristades ja mitte alla andes, siis on see õige asi teile. 

Can we just skip the winter season please?

Mõni aeg tagasi võtsin üle väga pika aja Riho soovitusel ette ka ühe vanema anime. Loo nimi on Cossette no Shouzou (Le Portrait de Petit Cossette). 3 osaline OVA on siis aastast 2004 ning tegijaks on Aniplex.  Juba selle tutvustust MALis lugedes tekkis minus kohene huvi ning ma ei pidanud selles pettuma.  
http://myanimelist.net/anime/514/Cossette_no_Shouzou

Tegu on siis gothic stiilis psühholoogilise mindfuck horroriga (okei horror mitte niiväga), kus ühte kunstnikust mehe kinnisideeks saab 18 sajanil brutaalselt tapetud aadlineiu hing, mis on ühe eseme sees kinni ning ta armub sellesse. Surnutega mehkeldamine ei too aga kunagi midagi head ning peagi leiab mees ennast raske needuse alt ning tema kontaktid reaalsusega hakkavad nõrgenema. Kui vaadata, kes on tegelenud selle anime directinguga, siis ma ei imesta üldse, mis see nii psühhedeeliline teos on. Ei keegi muu kui Shinbo Akiyuki, mees keda praegu tuntakse über hipster monogatari sarjade järgi (Bakemonogatari, Nisemonogatari jne) ja loomulikult Madoka järgi.  Jah, tegu on selle sama Madoka režisööriga, seega võite ise arvata, mida sealt oodata võib. Muusika on loole teinud Yuki Kajiura (minu lemmik Jaapani muusik üldse). Suurepärane anime.

Enamasti ma ei räägi oma blogis muusikast eriti, sest pole just palju öelda. Küll aga tekkis mulle hiljuti üks uus lemmik bänd ning see väärib ära mainimist. Tegu on selliste sellidega nagu Sabaton (googeldage ise). Mulle hakkasid paljud nende laulud kiiresti meeldima, kuid eriti südamelähedasteks said need: 

http://www.youtube.com/watch?v=Rmfe3XVkiO0

http://www.youtube.com/watch?v=01IaKb6DmTw

Mul on nõrkus laulude vastu mis kannavad endas võimsat emotsionaalset sõnumit ja oskavad seda ka edasi anda. Ma pole vist kunagi ühtegi laulu nii palju jutti kuulanud ja need kummitasid ikka päris pikka aega. Minu uuele obsessioonile lähenes väga osavalt aga Enri, kes otsustas teha (väga) varajase sünnipäevakingi ning nii sain ma pileti kevadel Rock Cafes toimuvale Sabatoni tuuri kontserdile *kummardab tänust *. Loodan näha seal ka Ni'd.  

Sigh... tegelikult ei taha ma kevadele üldse mõelda, sest siis pean tegema KUMU's anime ettekande suure audientsi ees ja see aktiveerib koheselt minu lavahirmu häire. Asjale ei aita kuidagi kaasa see, et ma pole antud teemaga just eriti kodus (animatsioon ise). Peakski hakkama selle kallal nokitsema juba. 

Sain hiljuti valmis ka oma esimese (täiesti ise tehtud) AMV. Olin juba ammu planeerinud ühe teha, kuid see tundus nii keeruline ja aega nõudev. Jamh, AMV tegemine ongi tegelikult keeruline (ja väga tüütu), kuid lõpuks klopsisin midagi valmis siiski. Siin see on: 

http://www.youtube.com/watch?v=3n8YrUb7t0w

Lubasin eelmises postituses kirjutada Mistbornist. Sain lõpuks selle raamatu triloogiaga ühele poole + sidestoryga. Üldiselt olen kogu asjaga rahul. Brandon Sanderson lõi võrdlemisi huvitava maailma, ploti ja karakterid. Eriti meeldis mulle Kelsier, sest ta meenutas veidi Code Geassi Lelouchi. Kogu Mistborni esimesel raamatul oli Code Geassi maik küljes ja mulle meeldis see väga. Kõigist kolmest raamatust pidasingi parimaks esimest. See on üks väheseid raamatu sarju, mis on suutnud mind täielikult üllatada oma plot twistidega nii, et ma ei suutnud neid üldse oodata. Kui ma peaks seda hindama 10 palli skaalal, siis tuleks 8 ära. 

Üllataval kombel meeldis mulle hoopis veel rohkem aga triloogia järjelugu "Alloy of Law", millele julgeksin kohe 10 punkti anda. Selle lugu leiab aset mitusada aastat peale triloogia sündmusi ning kätte on jõudnud steampunk ajastu. Sanderson tegi selle raamatuga veel paremat tööd, luues kõvasti huvitavama ploti ja kohe kindlasti palju huvitavamad tegelased. Kaks peategelast moodustasid ikka super ägeda politseinike duo ning nende iseloomud olid väga mitmekülgsed. Huumor oli ka ikka kulda väärt. Alloy of Law lõppes cliffhangeriga  ning ma ootan sellele järge. Ma julgen väita, et tegu on teisena lemmik raamatuga Song of Ice and Fire sarja järel. 

AGA EI!  Selle asemel, et teha järg Alloy of Law'le hakkas Sanderson kirjutama uut saagat Stormlight Archives, mida ma hetkel kuulan. Ma ei saa aru nagu, mis autoriga juhtus. See sari on palju nõrgem, kui Mistborn ja maailm ei meeldi mulle kohe kuidagi. Võib-olla on asi selles, et ta peab kirjutama ka Wheel of Timet ja selle pärast on vähemalt minu meelest kogu sellel lool ja tegelastel Wheel of Time maik juures. See pole aga kohe üldse hea maik, sest ta on võtnud Wheel of Timest üle sellised nõmedad asjad nagu soorollide rõhutamine ja lawful stupid tegelaste tüübid. Kuhu jäid Alloy of Law muhedad tegelased, kellel on äge suhtumine ning värvikas taust? 

Olgu, ma olen ilmselt veidi liiga karm Stormlight Archive'si vastu. Seal on ka huvitavaid asju, kuid need jäävad lihtsalt Halo turvistes lendavate rüütlite ja muude kummaliste asjade varju. See raamat ÜRITAB kangesti olla väga teistsuguse maailmaga, kuid see tõukab mind hoopis eemale sellest paraku. Siiski jätkan lugemist (kuulamist), sest tahan teada, mis teema on vana kuninga surma mõistatusega ja mis saab sellest super assassinist. 

Selle kuu eye candy:

Phew, saigi järjekordse monster postiga ühele poole.

Kõike paremat teile uueks aastaks!


http://www.youtube.com/watch?v=-3MzvL8f2_E&list=PLE1C18CDB2E3F4D58

http://www.youtube.com/watch?v=yCakeAQONNU&list=PLE1C18CDB2E3F4D58

http://www.youtube.com/watch?v=1jVbLNlgjYI&list=PLE1C18CDB2E3F4D58

http://www.youtube.com/watch?v=YDDGzHWe-w0&feature=slpl

[21:19:19] Nisa: :DD

[21:19:46] Nisa: rait

[21:19:50] Nisa: idk why but

[21:19:58] Nisa: you remind of harry potter

[21:21:16] Rait: O.o