Natukene ilusat kunsti tumblrist.
.jpg)
Ma ei mäleta ühtegi nii külma kevadet, kui see. Talv nagu ei tahakski ära minna ning isegi praegu seda blogi postitust kirjutades sajab õrnalt lund (ja kuupäevaks on 30 märts!). Väga ebaharilik kevad.
Sellel aastal, kui mina sündisin oli samal ajal kusagi 20 kraadi sooja väljas.
Mõnikord töötab minu mõistus väga arusaamatuid viise pidi. Tegin ühel hommikul kohvi: panin vee keema, panin puru tassi, ootasin kuni vesi ära kees, valasin vee kohvile peale, segasin, valasin kohvi kraanikausist alla. Ja siis ma alles hakkasin mõtlema "oot, oot, mida ma just tegin."
Stopa; kui Rait
oleks kosmosejaam, oleks ta Rait Мир
http://www.tallinnapostimees.ee/1170892/suvel-peetakse-tallinna-lahel-ajalooline-merelahing - All my want. Kindlasti lähen võimalusel sinna suvel!
Tekkinud on mõtteid muuta blogi inglise keelseks. Nimelt leidub mitmeid potentsiaalseid lugejaid väljaspoolt Eestist. Peab veel mõtlema selle üle.
Mõtteainet on pakkunud ka mitmed muud asjad viimaselajal. Imot läheb ära Austraaliasse tööle ja elama ning ei plaani sealt enam tagasi tulla, kui kõik sujub. Mona läheb samuti Austraaliasse. Pille-Triin ja Nike õpivad jätkuvalt Jaapanis keskkoolis ning plaanivad seal ka ülikooli minna. Riho on korduvalt maininud, et Eesti on dead end riik ning, kui tal oleks rohkem viitsimist siis pühiks ta kodumaa tolmu jalgadelt ja kaoks siit. Ni tahab samuti Jaapani tagasi minna. Tija mõlgutab mõtteid Jaapani balletikooli minekust. Rauno läheb ka ilmselt millalgi Koreasse ära. Eestlased lahkuvad massiliselt. Minu sõbrad lahkuvad - hargnevad mööda maailma laiali. See tekitab üpriski vastakaid tundeid.
Ka minus on tekitanud kogu see väljaränne mõtteid minna Jaapani elama. Eesti riik on üks väga vigane koht ikkagi ja meie võimuladvik ei muutu olenemata kõigist oma pattudest - nad situvad rahva peale ja kedagi ei huvita.
Kuid mul on küljes üks ankur, mida teistel ei paista olevat. Kuidas suudavad inimesed kõik oma sõbrad ja sotsiaalse elu maha jätta ning minna kuhugi kus neil pole ühtegi sõpra? Ma kujutan ette, et kui ma Jaapani läheks siis ma hakkaks õige kiiresti igatsema anime õhtuid, larpe, pidusid jms üritusi ja sõpru üleüldiselt.
Kuid mul on küljes üks ankur, mida teistel ei paista olevat. Kuidas suudavad inimesed kõik oma sõbrad ja sotsiaalse elu maha jätta ning minna kuhugi kus neil pole ühtegi sõpra? Ma kujutan ette, et kui ma Jaapani läheks siis ma hakkaks õige kiiresti igatsema anime õhtuid, larpe, pidusid jms üritusi ja sõpru üleüldiselt.
Ju siis suudavad teised inimesed seada oma unistused sõpradest kõrgemale. See on ilmselt õige mõttelaad ka, sest nad pole emotsionaalsetest sidemetest kammitsetud ega piiratud mingit moodi. Nad saavad ennast realiseerida.
Kuid selles kõiges on midagi väga kurba. Ja sellest mõtlemine muudab melanhoolseks.
Ma ei suuda otsustada kas ma tahan lahkuda või ei.
Kuulge kolime kõik Jaapani. Siis saab uue elu ja vanad sõbrad korraga. Profit.
Mõni aeg tagasi tuli lihtsalt kohutav D&D isu peale. Küll aga kuna keegi hetkel ühtegi õiget D&D kampaaniat ei tee (Zelori oma ei loe, sest see toimub umbes korra aastas) siis pidin leidma muid väljundeid selle janu kustutamiseks. Nii tegin midagi enda kohta võrdlemisi ebatavalist ja tõmbasin ühe vanema arvutimängu. Ainuüksi fakt, et ma mingi vana mängu tõmbasin näitab, kui suur oli minu D&D isu. Mänguks oli siis Neverwinter Nights 2 koos kõigi expansionitega ja see suutis mind väga positiivselt üllatada. Story polnud küll midagi erilist, kuid kõik muu oli oma aja kohta üpris hästi tehtud ning eriti nautisin ma party kontrollimist. Mulle millegipärast hullupööra meeldib mängudes mingit väikest gruppi kontrollida ja neid isemoodi üles ehitada. See on ka üks põhjustest miks mulle niiväga Dragon Age meeldib. Eriti hea on see muidugi siis, kui party kaaslaste vahel tekivad erinevad suhtlused ning nendega saab repi muuta. Rassiks valisin omale Moon Elfi ning klassiks Swashbuckleri, millelt läksin hiljem üle Shadowdanceri peale. Paraku näitab high fantasy jätkuvalt, et magic casterid domineerivad suure võimuga üle melee classide. Pärast seda, kui minu party hakkas koosnema (lisaks minule) wizardist, sorcererist ja druidist ei peatanud mind ükski jõud enam mängus. Kui nad kõik lükkasid oma area of effect spellid korraga peale siis ei elanud mitte miski väga kaua. Seda olen ma märganud fantaasia mängudes üleüldiselt (Skyrim jne). Nuker casterid on ikka üle kõige, sest miski ei ela piisavalt kaua, et neile damaget teha (või üldse nendeni jõuda). Ja kui jõutaksegi siis lükkavad maagid omale mingid maagilised mullid ümber, telepordivad minema vms. sõltuvalt mängust ja süsteemist. Võib-olla ainsad kes suudaks maagia kahureid peatada on assassin klassid, kes saavad nähtamatuna ligi hiilida. Paraku saavad taolised klassid omale nähtamatuse väga vähestes mängudes. See põhjustab mõningast imbalancet. Asjale ei aita sugugi kaasa see, et maagid pilluvad ka rõvedaid staatus effekte nagu paralyze, stun, confusion, charm, hold jms.
Läksingi jutuga mängust täiesti kõrvale. No matter, aeg siirduda oma selle kuu tegemiste juurde.
Märtsi esimene suurem üritus oli animeklubi Miyako White Day pidu.
White Day on siis teatavasti üks Jaapani (kommerts)tähtpäevi, kus mehed kingivad naistele šokolaadi vastutasuks Valentini päeval (mitte)saadud šokolaadide eest. Nagu juba klubi pidudele traditsiooniks saanud toimus see vanalinna kohvikus EAT. Alo ja Valdar oli viitsinud isegi paraja koguse šokolaadi ja kooki valmis teha ning need maitsesid ülihästi. Teised vedasid lihtsalt snäkke ja eestlastele omaselt palju alkoholi kaasa. Maka kandis Evangelionist Mari cosplayd. Was pretty hot. Indrekul läks paar pudelit katki ja sellega tegeledes õnnestus tal ennast veristada. Palju mingeid uusi inimesi oli, keda mina ja enamus teisi ei teadnudki. Mingid Marguse töökaaslased vist. Paar seltskonnamängu korraldati ka Taneli ja Marguse poolt. Ühes kleebidi kõigile anime tegelaste nimed selja peale ja nad pidid leidma oma paarilise, küsides ainult "kas" küsimusi (Kirito ja Asuna, Okabe ja Makise jne). Lots of manlove ensued. Teine mäng oli ägedam. Rahvas jaotati kaheks meeskonnaks ning kumbki pidi oma meeskonna kaptenile särgi selga saama. Särgid olid aga kokku voldid ja täiesti ära jäätatud. Sain oma põlvele sinika jää murdmisel. Ehk siis pärast korralikku särkide lahti lõhkumist tuli need veel vaestele kaptenitele selga ka ajada.
Miyako White Day people järgnenud aeg muutus minu jaoks täielikuks õudusunenäoks. Laisk procrastinator nagu ma olen ei viitsinud ma sugugi 20 märts toimuvat KUMU loengut kuuaega ette valmistama hakata, nagu oleks nii suure asja puhul vajalik olnud. Seega tuli kogu asi valmis klopsida nädalaga. Asjale ei aidanud kuidagi kaasa see, et selle nädala lõpus toimus suur kanji töö, milleks ma samuti polnud viitsinud varem ette valmistuda. Nii tuli hakata rabama nagu hullumeelne ning iga mööduva päevaga minu paanika üha süvenes, sest ma pole just kõige kiirem töötaja ega õppur. Neljapäevaks olin suhteliselt kindel, ei suuda toime tulla kumbagiga. Alla aga ka ei tahtnud anda (ma olen tõeliselt vilets kaotaja) ning nii tegin oma asja lihtsalt edasi mõttelaadiga "fuck it, I don't care what happens". Masendus ja paanika asendus iroonia, musta huumori ja ükskõiksusega.
Minu mõningaseks üllatuseks läks reedene kanji töö üpris hästi ning see jättis mulle veel nädalavahetuse ja 3 päeva valmistuda KUMU loenguks. Mida mina tegin? Vaatasin terve nädalavahetuse animet, sest olin nii väsinud möödunud nädalast ja ei viitsinud ajurakkugi liigutada. Animes olin ka kõvasti maha jäänud ning seda tuli tasa teha (kui ma nädal aega animet ei vaata siis tekib lihtsalt tohutult palju järgi vaatamist). Esmaspäeval tabas mind loomulikult täielik depressioon, nähes kui vähe ma tegelikult midagi loenguks valmis olin teinud. Sellele järgnes taaskord kaks hullumeelset päeva ning kolmapäeval koitiski 20 märts. Mul ei olnud endiselt oma loeng valmis tehtud ning pärast mõnigast pusimist otsustasin, et lihtsalt improviseerin kõiges milles jääb valmis tehtud materjal vajaka. Minu võime riskida ei tunne ilmselgelt mitte mingisuguseid piire. Võtsin paar õlut sisse, et närve rahustada ning peas suriseva alkoholist tekkinud ükskõiksuse ja resignatsiooniga siirdusin KUMU'sse oma loengut pidama.
Siin on minu loengut tutvustav link ka: http://www.kumu.ee/et/kylastajale/kalender?view=event&id=890
[22:09:18] Lisa: You can do it!
[22:09:21] Nisa: GOODLUCK RAIT
[22:09:21] Nisa: <3 span="">
[22:09:23] Lisa: Believe in me who believes in you!
[22:09:46] Rait: Well...at least it cures some of my anxiety...
[22:09:54] Lisa: Good.
[22:10:25] Lisa: And if you somehow still screw up, which you won't, you
can just slice their heads off.
[22:10:50] Rait: Yeah, I should just take a sword there and lock all the
doors.
[22:10:56] Lisa: Yes.
[22:11:01] Lisa: Great plan.
[22:11:12] Lisa: Well, it'll give you some confidence, at least
[22:11:21] Kyle Williams: inb4 mass murder at museum in north europe
Astudes sisse oma loengu saali leidsin, et oleks viimane aeg eeskuju võtta Locke Lamorast ning tekitada mask rõõmsast meeleolust ja enesekindlusest. See isegi töötas ning osa minu närvilisusest isegi kadus huvitaval kombel, nähes rahvast sisse tulemas. Seadsin oma slaidi show valmis ja jäin ootama kuni kell saab kuus. Asjale aitasid kaasa ka Kaia, Riho ja Tanel kellega juttu ajamine tekitas isegi mõneti muheda meeleolu. Hirm lihtsalt kadus minust. Lõpuks hakkasin loenguga pihta ning nii tegin seda mida ma teen kõige paremini: rääkisin animest. Mingisugusel müstilisel kombel õnnestus mul venitada oma nigel materjalinatuke pooleteisetuniseks loenguks, mille aega pidin isegi veidi piirama ja nii jätsin mõned videod näitamata. Esitasin inimestele küsimusi ja vastasin inimeste küsimustele. Panin nad ka kohati naerma naljakate videodega moest ning ka vaikima (see oli lihtsalt totaalselt naljakas kuidas ruum jäi haudvaikseks pärast Higurashi video vaatamsit xD) Kohati läks küll keel veidi pehmeks ja sõlme (õllest), kuid kõik sujus üllatavalt hästi ning loengu lõpuks tundusid kõik kuulajad väga rahul olevat - sain isegi aplausi ning KUMU kinkis mulle raamatu animatsioonist. Sain väga positiiivset tagasisidet. Riho aga hiljem mainis, et minu loeng oli küll hea, aga siiski oleks saanud mõnesid asju paremini teha. Nimelt ei seletanud ma mõningaid mõisteid piisavalt hästi lahti (kemonomimi nt), sest ma pidasin neid liiga enesestmõistetavateks. Kõik kuulajad ei pruukinud taolistest mõistetest täiesti aru saada. Tasub kõrvataha panna juhuks, kui pean kunagi midagi veel sellist tegema (ma sügavalt loodan, et ei pea).
Õhtu polnud aga kaugeltki läbi selle loenguga. Läksime pärast seda seltskonnaga Solarise Itaalia restorani sööma ning pärast seda kinno vaatama filmi Django Unchained. Tegu oli siis Tarantino tehtud Hollywoodi westerniga. Minu suhtumine Hollywoodi filmidesse on üldiselt väga negatiivne, kuid sellel filmil polnud väga vigagi. Tegelikult oli see isegi hea. Tarantinole meeldib oma filmid teha mõnusalt veriseks ja samas ka veidi kunstiliseks. See sakslasest pearahakütt oli lihtsalt totaalselt awesome tegelane ja üks kõige lahedamaid filmikangelasi, keda ma üle tüki aja näinud olen (mitte, et ma vahiks väga palju filme). Ta oli stiilne, vaimukas, surmav ja muhe vanahärra, kes nagu mentor tüüpi tegelastele omana pidi lõpuks surema. Kui ma peaks seda filmi hindama 10 puntki skaalal siis tuleks tubli 7 ära, kui mitte 8.
Selle õhtuga langes väga suur koorem minu õlgadelt.
Sellele järgnenud nädalavahetuse laupäeval (23 märts) toimus Mona viimane larp enne Austraaliasse minekut. Tegu oli Saarerahva teise ja viimase mänguga, sari, mis oli omamoodi side story Fyerellalile (toimusid samas universumis). Algselt pidi see tulema vist pikem sari ning seepärast oli tunda, et kogu story võeti väga kiiruga kokku viimase mänguga. Hoolimatta sellest rushimisest ja väga limiteeritud ajast suutis Mona suhteliselt soliidset tööd teha kogu asjaga. See polnud eriti minu maitse järgi mäng, sest tempo oli aeglane ning mäng põhines üldiselt ühe eseme juurest teise jooksmisega ning nendega seonduvate mõistatuste lahendamsiga. Küll aga antud võimaluste piires ei saanudki ilmselt midagi paremat teha ning seega ei ole mul mingit õigust ka krtiseerida. Mona tegi antud võimalustega väga head tööd. Management levl: 99.
Väga rahule jäin sellega, et olin üks kolmest mängijast kes mängu lõpuks ellu jäi xD (kui OG magavat Maarjat mitte arvestada). Teised kaks olid minu IG partner (assistent) Mirju ning Kadri tegelane. Asjaolude sunnil olime sunnitud enamuste mängijate eluküünlad kustutama mängu lõpuks seda kõige lihtsamat moodi: relvaga. Ma nägin seda lõpplahendust juba mängu algusest saadik tulemas ning teadsin, et pean mingil hetkel hakkama PC'sid tapma ning siis selle käigus kas langema või elama. See omakorda muutis mind terve mängu ajaks väga paranoiliseks, sest arvasin, et teised mõlgutavad samasid mõtteid. Olin väga mures ka Mirju tegelase poolest, sest ta ei paistnud midagi väga ette võtvat selles suhtes, et me mängu lõpuks ellu jääks ning lõpu poole avastasin, et ta oli suhteliselt resigneerunud ja juba oma surmaga vist arvestanud. See muutis mind veel omakorda murelikumaks, et kuidas kuradima päralt peaks ma üksinda kõigile vastu saama. Õnneks pöördus minu poolele ka Kadri ning ka Mirju otsustas siiski õigel hetkel relva järgi haarata. Nii lõppes ootamatu lõpplahendus meie võiduga (kuigi Hanna suutis mind peaaegu ära tappa oma last stand skilliga - see oli ikka väga jõhker asi.)
Hmm....see tuletab meelde, et peaks oma muljeid jagama ka Dragonis.
Tagasiteel larbilt rääkisime Sillega ühistest tuttavatest (Taavi ja Liisi on Sille kursakaaslased) ning leitsime, et võiks nad mõlemad tuua larbi maastikule. Taavi oleks juba ühekorra äärepealt sattunud larbile, kuid see jäi kahjuks ära (Tiair).
Larbist puhata mul ei õnnestunud. Kohe järgmisel hommikul tuletas Maka mulle meelde, et KUMU's on Jaapani päev (mille raames toimus enne ka minu loeng) ning nii seadsin end valmis ja jõudsin kella poole üheks kohale. Asashio rahvas oli juba infolaua püsti pannud ning Stepmania samuti. Janek valmistas oma töötuba ette anime tegelaste joonistamisest ning Margus valmistus nekomimi töötoaks. Nii Janek, kui Piiu tulid kohale Animatsuri maskottidena (Aki ja Souske). Aitasin neid mõningate asjadega ning passisin suht niisamama alguses. Nägin ka kahte Jaapani koolivormi kandvat tüdrukut, kuid ei tundnud neid alguses ära. Seejärel ilmus Maka koos oma sõbrannaga ning koos läksime näitust vaatama ülemisele korrusele, mille teemaks olid urbanistlikud linna disainid Jaapani animatsioonis. Vaatasime seal lõike Ghost in the Shellist ja Evangelioni rebuildist ning uurisime Anno ja mitmete teiste kuulsate anime tegijate tehtud jooniseid ja visandeid.
Taas allakorrusele infolaua juurde jõudes oli kogunenud juba rohkem anime rahvast ning nii algas üks niisama juttu ajamine ja muljetamine ning Stepmania mängimine. Seejärel tundsin ka kaks koolivormis tüdrukut ära. Pille-Triin ja Nike olid tulnud natukeseks ajaks Jaapanist tagasi Eestisse (nad õpivad Jaapanis gümnaasiumis). Pille oli eriti palju muutunud (ja seda üldse mitte halvemuse poole) ning selle pärast ma ei tundnudki teda alguses ära. Nad jagasid oma muljeid oma koolielust Jaapanis ja sellest sai üleüldine jututeema. Tegime Hannese, Anette, Taneli ja Valdariga ka paar raundi binksi, sest sinna oli mingil põhjusel laud toodud koos reketite ja pallidega.
Siin on mõned pildid ka:
Hiljem jagasime kogu rahva autode peale ära ja Kaia broneeris Sushimoni ära. Sadasime sinna väga suure pundiga sisse mõne aja pärast ning neil kulus selle pärast ka terve igavik, et kõiki neid tellimusi valmis teha. Seal läks ikka päris korralikult aega. Pärast kehakinnitusi hargnes rahvas laiali ning Tartu inimesed siirdusid koduteele. Meie Tallinnlased aga (osa Tallinnlasi) läksime hoopis alko poest läbi ja siis Riho juurde. Seal sai ära vaadatud selline nelja osaline OVA anime nagu Dai Mahou Touge, mis oli ikka täiesti sürr musta huumoriga komöödia. Selleks, et te aru saaks, KUI jabura animega tegu oli siis opening (pange eriti sõnu tähele mis seal all näitab):
Kujutage ette nunnut moe mahou shoujot nimega Punie-chan, kes on tegelikult evil mõrvarlik manjakk. Üle tüki aja üks hea komöödia mida vaadates sai korralikult naera.
27 märts toimus kaua oodatud Sabatoni kontsert Rock Cafes. Ni'l õnnestus haigeks jääda korralikult ja ei saanud tulla ning Tanel, kes pidi ka tulema oli sunnitud minema hoopis Miyako inimestega Megazonesse, sest ta oli asjade kuupäevadega veidi valesti arvestanud. See jättis minu suhu veidi mõru maigu, sest oleks ka tahtnud Megazonesse minna teistega, kuid kallist piletit ei tahtnud ka raisku lasta. Nii siirdusin kontserdile üksi ja kohapeal ei näinud ka kedagi tuttavat. Vähemalt alguses mitte. Lõpuks ilmus Valdar välja ning nägime ka Riinet. Esimeseks bändiks oli mingisugune (vähemalt minu jaoks) tundmatu Wisdom. Neil polnud viga, kuid nad ei teinud midagi erilist. Tüüpiline warm up bänd ühesõnaga. Neile järgnes Eluveite, kes tõmbas kohe minu tähelepanu oma huvitavate muusikariistadega, mille hulka kuulusid näiteks flöödid ja torupillid. Paraku laulmise asemel nad karjusid ja rögisesid ainult, rikkudes kõik ära.
Las ma ütlen teile ühte. Kes iganes tegeleb Rock Cafe heliga on täielik kõrvavärdjas. Muusika oli pandud nii haigelt valjuks, et see hakkas summutama lauljate endi hääli ning minu kõrvad tahtsid varsti verd jooksta. Selleks ajaks, kui Sabaton lõpuks lavale jõudis (nad millegipärast venitasid väga pikalt ja lava oli mõnda aega tühi) valutasid minu kõrvad juba nii korralikult, et tahtsin koju minna. Õnneks on Sabaton lihtsalt nii hea, et ma suutsin selle valu peagi unustada. Nende solist meenutas mulle oma olemuselt veidi Jaagup Kreemi. Kargab hästi palju laval ringi ning on publikuga väga interaktiivne. Laulude valikul polnud ka viga ja ma kuulsin enamus oma suurematest lemmikutest ära. Paraku varjutas jällegi kogu elamust lihtsalt kohutav helitehnika. Ülimalt vali muusika muutis tema hääle vaikseks ja seepärast kaotasid paljud laulud suure osa oma jõust.
Mu kõrvad kumisesid ja vilisesid terve järgmise päeva. Niipea ei taha Rock Cafe'sse tagasi minna.
29 märtsi hommikul korraldas Lea oma taaskordse Firefly mängu, mis sisustas ära esimese poole päevast. Õhtupoole viisid teed mind aga Imoti juurde, kuhu kogudes kokku tüüpiline Miyako punt anime vaatamise õhtuks. Teemaks oli anime nimega Narutaru.
See tekitas kõigis vaatajates üpris vastuolulisi reaktsioone. Ma pole siiani kindel mida täpselt sellest arvata....
Narutaru oli ikka üks väga räigelt sürr, sadistlik, jabur mindfuck. Kõlab nagu midagi, mis mulle meeldida võiks? Jah. See kuidas anime ennast presenteeris aga polnud kohe mitte kuidagi vastuvõetav. Esiteks oli kohe aru saada, et eelarve oli neil olnud suhteliselt olematu. Animatsioon oli lihtsalt kohutavalt halb ning sageli hoiti ühte kaadrit päris kaua, et aega raisata. Teiseks plotiga käidi kohutavalt ümber. Mõned asjad unustati ära, uusi tegelasi tutvustati täielike ass pullidena ei kusagilt ning lõpuks otsustas kogu lugu üldse mingiks teiseks looks hakata. Fiasko...ikka korralik fiasko.
Aga siiski mitte täielikult. Seal leidus kohati päris head psühholoogilist mindfucki ja horrorit (See kuidas kiusatud ja vägistatud tüdruku valu ja hirm materjaliseerus sadistliku koletisena oli päris äge). Mõned inimesed teadsid rääkida, et manga olla isegi täiesti adekvaatne, kuid anime üritas kogu selle asja 13 osa sisse suruda ja see muutis asja läbikukkumiseks. Üldmulje jäi inimestele negatiivseks.
Hilja õhtul vajus rahvas laiali ning enamus inimesi suundusid koju. Ühistranspordid enam ei käinud ning nii tuli vähemalt minul ja Makal jala minna (nojah ta oli rattaga tegelikult) ning pärast üht pikemat öist jalutuskäiku jõudsin mina ühikani ja tema jätkas oma teed.
Minu tee polnud tegelikult aga läbi. Nimelt oli minu toakaaslane teinud järelduse, et ma läksin nädalavahetuseks ära koju (elu õppetund: ära eelda asju). Tegin toa ukse lahti ja leidsin ta oma tüdruksõbraga voodist. Pärast sekundilist brain freezi jõudsin järeldusele, et ei lähe neile kolmandaks ja nii jätsin noorpaari oma maiste kirgede rüppe.
Selle asemel läksin hoopis Riho juurde, kuhu jäid ööseks ka Tanel ja Piiu. Neist viimane läks magama ning mina, Tanel ja Riho asusime hoopis pudelit rummi lahendama, millega tegelesime enamuse ööst. Lõpuks saime siiski ära magama, kuid meie uni ei jäänud kauaks kestma.
Järmisel päeval algas kell 12 Rauno juures Nike ja Pille-Triinu korraldatav Jaapani teetseremoonia kuhu ka meie suundusime. Nike on nimelt oma Jaapani koolis teeklubi president ja ta jagab seda teemat päris hästi (Pille-Triin on pesapalli klubi manager). Kohale tulid päris mitmed Tallinna anime inimesed ja Nike käe all sai päris huvitavaid asju näha ning taevalikult head (ja kuradima kallist) teed joodud. Ta kandis isegi Yukatat selle jaoks. Pärast tee joomist ei läinud inimesed kohe koju ning nii räägiti taaskord pikemalt niisama juttu, mille käigus jagasid Pille ja Nike oma elamusi Jaapani koolielust. Vaatasime ka mõningaid videosid youtubest ning kuna Rauno läpakas ärandati tüdrukute poolt ära siis ta oli peagi Facebookis relationshipis Valdariga. Nad olid väga õnnelik paar.
Eelmises postituses mainisin, et järgmiseks raamatuks võtan ette Gentlemen Bastards sarja. Selle esimene raamat: The Lies of Locke Lamora on nüüdseks läbi. Kuidas seda nüüd kirjeldada.....
Ma lihtsalt armastan seda! See on hea - õigupoolest niivõrd hea, et ma olen seadnud selle samale tasemele The Song of Ice and Firega. Nimelt suudab Gentlemen Bastards teha midagi, mis on sisuliselt võimatu tänapäeval: luua mitte-cliche medieval fantaasia maailm. World building on lihtsalt võrratu. Meieni tuuakse hiliskeskaegne mere teemaline fantaasia maailm, mis toimub esimeses raamatus ühes suures linnas (linnriigis) nimega Camorr, mis on sisuliselt süngem versioon keskaegsest Veneetsiast. Kõik on selline itaalia ja hispaania maiguga ning väga vahemereline. Camorr on linn täis kuritegevust, korruptsiooni ja gängstereid, kuid seda kõike ehib aadlike ja kaupmeeste suursugune ja rikas eluviis. Kuldmündid voolavad sama moodi nagu peened veinid samal ajal, kui kusagil tänaval saab keegi nuga jälle mingi äritehingu pärast. Kõik ametnikud ja korrakaitseorganid on ära ostetavad õigete summade eest ning linnas valitseb habras tasakaal ja hierarhia erinevate jõukude vahel, kes on kõik valitsusega lepingud sõlminud. Gentlemen Bastards on üks paljudest sellistest gängidest, eesotsas oma juhi Locke Lamoraga. Nad pole aga tavalised thugid ja vargad, kes tegelevad igapäevase röövlieluga. Gentlemen Bastards on omal alal meistrid, kunstnikud ja näitlejad. Nad petavad rikkuritelt välja tohutuid summasid väga keerukate petuskeemidega ning varjavad seda kõike ülemate gängide ja muude võimude eest. Muidugi ei saa neil kõik alati hästi minna ning lõpuks saavad nad osaks palju suuremast plaanist, mis muudab Camorri igaveseks.
Gentlemen Bastards on sari täis suurepäraseid kontraste. See on ilus ja glamuurne maailm, kuid samas täis veriseid arvete õiendamisi ja salamõrvu ning elu suudavad omal sees hoida ainult kavalad. Raha juhib kogu elu.
Muidugi ei puudu ka müstiline maagia ja alkeemia ning isegi iidsed tsivilisatsioonid.
Kindlasti üks parimaid fantaasia maailmu.
Las ma ütlen teile ühte. Kes iganes tegeleb Rock Cafe heliga on täielik kõrvavärdjas. Muusika oli pandud nii haigelt valjuks, et see hakkas summutama lauljate endi hääli ning minu kõrvad tahtsid varsti verd jooksta. Selleks ajaks, kui Sabaton lõpuks lavale jõudis (nad millegipärast venitasid väga pikalt ja lava oli mõnda aega tühi) valutasid minu kõrvad juba nii korralikult, et tahtsin koju minna. Õnneks on Sabaton lihtsalt nii hea, et ma suutsin selle valu peagi unustada. Nende solist meenutas mulle oma olemuselt veidi Jaagup Kreemi. Kargab hästi palju laval ringi ning on publikuga väga interaktiivne. Laulude valikul polnud ka viga ja ma kuulsin enamus oma suurematest lemmikutest ära. Paraku varjutas jällegi kogu elamust lihtsalt kohutav helitehnika. Ülimalt vali muusika muutis tema hääle vaikseks ja seepärast kaotasid paljud laulud suure osa oma jõust.
Mu kõrvad kumisesid ja vilisesid terve järgmise päeva. Niipea ei taha Rock Cafe'sse tagasi minna.
29 märtsi hommikul korraldas Lea oma taaskordse Firefly mängu, mis sisustas ära esimese poole päevast. Õhtupoole viisid teed mind aga Imoti juurde, kuhu kogudes kokku tüüpiline Miyako punt anime vaatamise õhtuks. Teemaks oli anime nimega Narutaru.
See tekitas kõigis vaatajates üpris vastuolulisi reaktsioone. Ma pole siiani kindel mida täpselt sellest arvata....
Narutaru oli ikka üks väga räigelt sürr, sadistlik, jabur mindfuck. Kõlab nagu midagi, mis mulle meeldida võiks? Jah. See kuidas anime ennast presenteeris aga polnud kohe mitte kuidagi vastuvõetav. Esiteks oli kohe aru saada, et eelarve oli neil olnud suhteliselt olematu. Animatsioon oli lihtsalt kohutavalt halb ning sageli hoiti ühte kaadrit päris kaua, et aega raisata. Teiseks plotiga käidi kohutavalt ümber. Mõned asjad unustati ära, uusi tegelasi tutvustati täielike ass pullidena ei kusagilt ning lõpuks otsustas kogu lugu üldse mingiks teiseks looks hakata. Fiasko...ikka korralik fiasko.
Aga siiski mitte täielikult. Seal leidus kohati päris head psühholoogilist mindfucki ja horrorit (See kuidas kiusatud ja vägistatud tüdruku valu ja hirm materjaliseerus sadistliku koletisena oli päris äge). Mõned inimesed teadsid rääkida, et manga olla isegi täiesti adekvaatne, kuid anime üritas kogu selle asja 13 osa sisse suruda ja see muutis asja läbikukkumiseks. Üldmulje jäi inimestele negatiivseks.
Hilja õhtul vajus rahvas laiali ning enamus inimesi suundusid koju. Ühistranspordid enam ei käinud ning nii tuli vähemalt minul ja Makal jala minna (nojah ta oli rattaga tegelikult) ning pärast üht pikemat öist jalutuskäiku jõudsin mina ühikani ja tema jätkas oma teed.
Minu tee polnud tegelikult aga läbi. Nimelt oli minu toakaaslane teinud järelduse, et ma läksin nädalavahetuseks ära koju (elu õppetund: ära eelda asju). Tegin toa ukse lahti ja leidsin ta oma tüdruksõbraga voodist. Pärast sekundilist brain freezi jõudsin järeldusele, et ei lähe neile kolmandaks ja nii jätsin noorpaari oma maiste kirgede rüppe.
Selle asemel läksin hoopis Riho juurde, kuhu jäid ööseks ka Tanel ja Piiu. Neist viimane läks magama ning mina, Tanel ja Riho asusime hoopis pudelit rummi lahendama, millega tegelesime enamuse ööst. Lõpuks saime siiski ära magama, kuid meie uni ei jäänud kauaks kestma.
Järmisel päeval algas kell 12 Rauno juures Nike ja Pille-Triinu korraldatav Jaapani teetseremoonia kuhu ka meie suundusime. Nike on nimelt oma Jaapani koolis teeklubi president ja ta jagab seda teemat päris hästi (Pille-Triin on pesapalli klubi manager). Kohale tulid päris mitmed Tallinna anime inimesed ja Nike käe all sai päris huvitavaid asju näha ning taevalikult head (ja kuradima kallist) teed joodud. Ta kandis isegi Yukatat selle jaoks. Pärast tee joomist ei läinud inimesed kohe koju ning nii räägiti taaskord pikemalt niisama juttu, mille käigus jagasid Pille ja Nike oma elamusi Jaapani koolielust. Vaatasime ka mõningaid videosid youtubest ning kuna Rauno läpakas ärandati tüdrukute poolt ära siis ta oli peagi Facebookis relationshipis Valdariga. Nad olid väga õnnelik paar.
Eelmises postituses mainisin, et järgmiseks raamatuks võtan ette Gentlemen Bastards sarja. Selle esimene raamat: The Lies of Locke Lamora on nüüdseks läbi. Kuidas seda nüüd kirjeldada.....
Ma lihtsalt armastan seda! See on hea - õigupoolest niivõrd hea, et ma olen seadnud selle samale tasemele The Song of Ice and Firega. Nimelt suudab Gentlemen Bastards teha midagi, mis on sisuliselt võimatu tänapäeval: luua mitte-cliche medieval fantaasia maailm. World building on lihtsalt võrratu. Meieni tuuakse hiliskeskaegne mere teemaline fantaasia maailm, mis toimub esimeses raamatus ühes suures linnas (linnriigis) nimega Camorr, mis on sisuliselt süngem versioon keskaegsest Veneetsiast. Kõik on selline itaalia ja hispaania maiguga ning väga vahemereline. Camorr on linn täis kuritegevust, korruptsiooni ja gängstereid, kuid seda kõike ehib aadlike ja kaupmeeste suursugune ja rikas eluviis. Kuldmündid voolavad sama moodi nagu peened veinid samal ajal, kui kusagil tänaval saab keegi nuga jälle mingi äritehingu pärast. Kõik ametnikud ja korrakaitseorganid on ära ostetavad õigete summade eest ning linnas valitseb habras tasakaal ja hierarhia erinevate jõukude vahel, kes on kõik valitsusega lepingud sõlminud. Gentlemen Bastards on üks paljudest sellistest gängidest, eesotsas oma juhi Locke Lamoraga. Nad pole aga tavalised thugid ja vargad, kes tegelevad igapäevase röövlieluga. Gentlemen Bastards on omal alal meistrid, kunstnikud ja näitlejad. Nad petavad rikkuritelt välja tohutuid summasid väga keerukate petuskeemidega ning varjavad seda kõike ülemate gängide ja muude võimude eest. Muidugi ei saa neil kõik alati hästi minna ning lõpuks saavad nad osaks palju suuremast plaanist, mis muudab Camorri igaveseks.
Gentlemen Bastards on sari täis suurepäraseid kontraste. See on ilus ja glamuurne maailm, kuid samas täis veriseid arvete õiendamisi ja salamõrvu ning elu suudavad omal sees hoida ainult kavalad. Raha juhib kogu elu.
Muidugi ei puudu ka müstiline maagia ja alkeemia ning isegi iidsed tsivilisatsioonid.
Kindlasti üks parimaid fantaasia maailmu.
Sain hiljuti ka oma teise anime figuriini kätte Ni käest. Tegelaseks on siis Irisviel von Einzbern animest Fate Zero. Postitaksin pildi ka, aga minu telefon jätaks sellest ainult ebameeldivalt häguse mulje.
Talve animehooaeg osutustki üheks väga suureks läbikukkumiseks ning ainus hea anime oli Chihayafuru 2 (vaadake seda sarja kindlasti, see on suurepärane). Kõik teised olid kas keskpärased või lihtsalt halvad. Peamiselt seda teist siiski. Talve hooaja kohta polegi rohkem midagi kirjutada.
Järgmises postitses saab juba muljeid jagada kevadhoojast. Praegu aga poster ja mõningad esmamuljed info kogumisest enne hooaja algust (millest kirjutasin bakasse):
Internetis on tekkinud päris suured ootused selle hooaja suhtes ning seda mitte ilma põhjuseta. Mitmed suured nimed on saanud adaptsiooni ja paar üpris kuulsat järge on tulemas. Ka mind huvitavaid pealkirju on päris mitmeid:
Shingeki no Kyojin - Loen selle mangat juba aastaid ning see kuulub minu lemmikute hulka. Seega ootan antud animet kahtlemata tulevast hooajast kõige rohkem. Ka üleüldiselt tundub see tuleva hooaja kõige oodatumaid olevat, sest manga on saanud Jaapanis tõeliseks hitiks ning seda teades on antud anime tegijatele ka üpris soliidne eelarve animtsiooni jaoks.
Suisei no Gargantia - Gen Urobuchi. Rohkem põhjuseid pole vaja selle ootamiseks. Kuigi ma oletan, et ta üritab teha seekord midagi vähem tüüpiliselt endalikku. See ei pruugi omakorda ilmtingimata hea olla.
Kakumei Valvare - Tundub samuti midagi, mis võiks hea olla. Selle kallal töötavad päris mitmed tuntud nimed, nende hulgas näiteks Matsuo Kou, kelle käekirja kuuluvad Mobile Suit Gundam 00 ja Rozen Maiden. Ta produtseeris ka Millennium Actress'i. Opetning theme T.M Revolution ja Angela? Yes please!
Ginga Kikoutai: Majestic Prince - Kolmas selle kevade mecha trio liige. See ei tõmba mind eriti nii palju, kui teised kaks (ning mul on paar halba eelaimdust selle osas), kuid pilgu viskan ikkagi peale.
Aku no Hana - Uurisin veidi selle tausta ja kohe hakkas intrigeerima. Eriti MALi kasutajate iseloomustused selle manga kohta stiilis: "This manga is crazy. I'm sorry, actually, allow me to correct myself, this manga is FUCKING crazy" ja "demented never-ending nightmare." Muidugi ma võin veel pettuda selles. Tegu on ikkagi ühe kooli looga.
Red Data Girl - Taaskord lööb välja minu nõrkus Shinto ja folkloori vastu. Ühtlasi see on tehtud pikema novelli põhjal (mitte light novel) ja see on enamasti hea märk.
Ja siis muidugi uus Higurashi. Küll aga kaldun ma arvama, et me ei pruugi seda kevadhooajal näha. Nimelt pole kusagil täpsustatud kas tegu on sarja, OVA või filmiga. Kahe viimase puhul ei pruugi me seda niipeagi näha veel ja arvestades, et see on tehtud lühiloo järgi siis ilmselt ongi tegu ühega neist.
Sellest on trailer ka väljas: http://www.nicovideo.jp/watch/1362129748
Muide ma soovitaks filmidest silma peal hoida sellisel asjal nagu Kotonoha no Niwa. (The Garden of Worlds). Seda teevad täpselt need samad sellid, kes tegid 5 Centimeters per Second.
Ja lihtsalt vaadake seda trailerit....
http://www.youtube.com/watch?v=udDIkl6z8X0
Cosplay service:
.jpg)
Mul oli plaanis kirjutada ka Psycho Passi ja Shinsekai Yori võrdlus (sest need on mõlemad sci-fi tuleviku animed, mis nüüd ära lõppesid), aga see postitus on juba nii pikaks veninud, et ma lihtsalt ei viitsi. Sellistest asjadest hakkan üldse vist rohkem kirjutama Anime.ee blogis, mis varsti aktiveerub.
Kui keegi tahab testida oma anime teadmisi siis siin on quiz anime openingude kohta: http://www.sporcle.com/games/5camp/20-years-of-anime-openings-quiz-1992-2012
Teadmiseks teile, siis ma sain ainult 26/100. See on suht hard core test ikka.
Tulekski otsad kokku tõmmata nüüd.
Sayonara!
http://www.youtube.com/watch?v=fha9XT-57LY&list=PLE1C18CDB2E3F4D58
http://www.youtube.com/watch?v=pHSphUP84Y0&list=PLE1C18CDB2E3F4D58
No comments:
Post a Comment