"Because fuck me Rait?"

Meie seast on lahkunud anime fännide seas väga tuntud ja armastatud novelist Noboru Yamaguchi, kelle panuseks Jaapani popkultuuri oli teos nimega Zero no Tsukaima, millest tuli terve hunnik volüüme ja tervelt neli hooaega animet. Seda kõike muidugi päris suure fänni baasiga. Zero no Tsukaima oli suurepärane, omapärane ja....

bleh, tegelt ei olnud. Üks paras ecchi, fan service fantaasia komöödia oli. Aga siiski võrdlemisi hea. Mulle reaalselt meeldis ning respect mehele. Kahju, et ta nii noorelt vähi pärast minema pidi.  Ta oli kõigest 41. 

We will remember you.

Siin üks AMV näitamaks, kui laheda sarjaga oli tegu: http://www.youtube.com/watch?v=1USZ_aflKW0&list=PLE1C18CDB2E3F4D58 

Game of Thrones hakkas jälle käima! Uus hooaeg pole endiselt oma taset kaotanud ning eelarve on ainult kasvanud. Kõik episoodid on sellest hooajast pikemad ning neid on rohkem. Antud hooajal siis 12. Mis seal parata. Eks raamatud läksid ka pikemaks ja ploti tuleb üha juurde ja juurde (POV karaktere ka.)

Kui juba sarjadest rääkida, siis hakkasin vaatama ka sellist uut History Channeli sarja nimega Vikings. Räägib siis (üllatus!) viikingitest varakeskajal ning ühest eriti karismaatilisest sellist nimega Ragnar Lothbrok ja tema meestest (ja naistest). Alguses ma ei pidanud sellest sarjast eriti lugu, kuid osade möödudes muutus see üha paremaks ja paremaks. Plot on huvitav, mitte etteaimatav ning mis kõige parem - kuradi julm. Viikingeid ei kujutata seal mitte vähimalgi määral heroiliselt ning meie peategelasi üritatakse näidata sellistena nagu viikingid tegelikult olid - julmad, barbaarsed ja kavalad. Aga samas ka inimlikud koos kõigi oma murede ja elurõõmudega. Soovitan.

5 aprill toimus kauaoodatud Kara no Kyoukai animeöö lõpuks. Toimus see siis Järve noortekeskuses ning animet kogunes vaatama lisaks Miyako inimestele ka kohalikud noored. See oli iseenesest naljakas, sest Kara no Kyoukai on väga sünge ja verine teos ning nähes neid väikseid tüdrukuid  anime algust ootamas, ei suutnud me kuidagi naeru tagasi hoida. They were in for quite a surprise. 

Kara no Kyoukaid oli üle mitme aasta taas hea näha ning taipasin, et esimest korda vaadates olin liiga noor, et seda keerukat teost mõista. Nüüd animeööl uuesti üle vaadates olin juba tuttav Type Mooni Universe'ga (Nasuverse) ning anime pagas oli samuti kõvasti suurem. Uue pilguga üle nägemine pani mind Kara no Kyoukaid palju rohkem hindama, sest kunagi aastaid tagasi meeldis mulle ainult actionit vaadata (shouneni friik nagu ma olin toona.)

Kara no Kyoukai on uus klassika ning üks animatsiooni kunsti kõrgnäiteid. Soovitan seda kindlasti, kuid hoiatan ka, et see pole kindlasti lihtne vaatamine ning kindlasti mitte kõigile maitsetele. Tempo on väga aeglane ning leidub suurtes kogustes keerukat protofilosoofilist juttu. Vaadake seda, kui otsite midagi tõeliselt sügavat ja sünget. Ärge vaadake seda, kui otsite tempokat actioni ja kiirelt arenevat ploti. 

Järgmisel päeval, 6 aprill leidis aset lolitade kevadine kokkusaamine, kuhu leidsin oma tee taaskord ka mina. Peaks tõesti hakkama ka endale mingisuguseid aristokraadi riideid hankima, sest muidu olengi selle rahva seas väga elemendist väljas ja kuidagi kaotab minu mõtte seal ära. Keegi tahab õmmelda? Anyone? Anyone....? .....anyone...??.....pfft, fine!

Animeöö pärast polnud eriti magada saanud (Maka tegi õigesti, et läks varem ära öösel koju magama), kuid lohistasin ennast siiski kohale sinna vanalinna kohviku, mille nime ma enam ei mäleta. Üllataval kombel olin üks esimesi saabujaid ning peagi tellisin endale kohvi, et väevõimuga und eemale peletada. Kui kõik kohale said telliti ka süüa ning aeti niisama juttu. Kui mõningad nalimehed välja arvata, siis oli väga meeldiv vestlus ning seltskond samuti. Hiljem läksime Raekoja platsile pildistama. 

Selle käigus jalutas mingi rõngasturvist ja kahekäe mõõka kandev sell meie läheduses ringi (no fucking idea) ning vaatas mida huvitavat me teeme. Siis otsustas Ni aga tema käest mõõga ära võtta ning andis selle hoopis mulle. Mees läks asjaga kaasa ning toppis oma rõngasturvise peakaitse mulle pähe (ajades nii kõik mu juuksed sassi). Sellest sündis ka paar pilti: 

Pärast seda jagunes rahvas mitmeks seltskonnaks ning valgus laiali. Ühel Ni ja Maka sõbrannal oli bussini natukene aega ning selle aja sisustamiseks läksime ühte teise väiksesse vanalinna kohviku. Seal sain ma uskumatult head kakaod (nimi oli Asteekide kakao vms). Ajasime taaskord niisama juttu ja lõime aega surnuks. Hiljem õhtul sõitsin bussiga Põltsamaale. 

Siit leiab ka mõningaid kostüümi pilte:

https://www.facebook.com/media/set/?set=a.518093171582806.1073741826.132319223493538&type=1

Mul pole aimugi kuhu enamus neist piltidest said. 

11 aprill sain üle tüki aja telefoni kõne Jaanuselt, kes oli omale soetanud airsoft relvad ja tahtis neid koos testima minna kuhugi. Välja valitud sai Nõmme park, kuhu ka koos peagi suundusime. Ta oli ostnud endale nii automaadi, kui revolvri ja nii saime mõlemad laskmist harjutada. Valisime välja koha, kus inimesi eriti ei käinud ning riputasime tema seljakoti eemale ühe puuoksa külge. Kuulidest puudust ei tulnud ja nii käis üks korralik tina kütmine kuni automaadil aku otsa sai. Samal õhtul toimus ka Lea juures järjekordne Battle Star Galactica lauamängu õhtu.

Kusagil seal kandis hakkasin mängima ka Bioshock Infinite't, kuid see jäi ajanappuse tõttu pooleli mõneks ajaks ning vast kirjutan sellest pikemalt järgmises postituses (või ülejärgmsies). Siiani tundub olevat absoluutselt suurepärane story, mis meenutab veidi Gatehouse'i larpi.

13 aprill viis mind üle väga väga pika aja sellisesse kohta Jõgeva maakonnas nagu Torma (täpsemalt Vanamõisa), kus siis elavad mõned ema poolsed sugulased. Vanatädil oli sünnipäev ja nii kogunes suurem osa suguvõsast sinna kokku. Mõtlesin, et vahetevahel peaks ka oma nägu ikkagi sugulastele näitama ja noh pealegi....seal sai head toitu palju :D Nagu tavaliselt siis tunti palju huvi minu "väga eksootilise" eriala kohta, millega seoses valgub alati palju küsimusi. Rohkem, kui ma vastata jõuan ja tahan. Mõningaseks üllatuseks tehti juttu ka minu KUMU loengust. Ma ei arvanudki, et info sellest levis, kuid väidetavalt olla sellest ajalehes kirjutatud. Wat?? Küll aga suutsin sellel üritusel veenduda taaskord mängumaailma võimsas haardes meie noorsoo üle. Erinevad sugulased tõid terve hunniku eri vanuses väikseid lapsi, kes põhjustasid parajas koguses kaost. Väiksed tüdrukud ja poisid jooksid ringi, mängisid peitust ja mürgeldasid niisama, tekitades nende noortele emadele omajagu peavalu. Mingil hetkel sai mul lauas kõht täis ja nii siirdusin ühte vaiksemasse tuppa ja võtsin oma läpaka välja. Interneti sellises maakohas pole ning nii hakkasin lihtsalt igavusest Bioshocki Infinite mängima. Ei möödunud kaua kuni minu ümber oli kogunenud kari lapsi, kes kõik vaatasid pingsalt ekraanil toimuvat ning elasid Bookeri ja Elizabethi ohutule käekäigule väga emotsionaalselt kaasa. Emad ei suutnud ära imestada, kui vaikselt kõik lapsed ühe koha peal püsisid ja minul ei jäänud muud üle, kui tõdeda, et arvuti on jätkuvalt parim laste kasvataja.

18 aprill pidin elu eest kanji tööks õppima, mis oli saabumas kõvasti varem, kui ma seda soovisin. Ainult, et ma ei õppinud, sest doramast tulid juba jutud, et Coca-Cola Plazal on sünnipäev ning kinopiletid on kõik väga soodsad. Nii koguti kamp kokku ja mindi koos kinno hoopis. Kui ma õigesti mäletan siis mina, Riho, Tanel, Valdar, Margus, Anette, Tiiu ja Maka. Esimeseks filmiks sai valitud sci-fi nimega "Oblivion", mille peaosa mängis Tom Cruise (aga seal oli ka Morgan Freeman ja Nikolaj Coster-Waldau). See osutus üllatavalt heaks ning meeldis meile kõigile, kuid mitmed leidsid, et see oli üpris etteaimatav ja ebaloogiline. Minjah, kui sa oled piisavalt palju fantaasia ja sci-fi animet vaadanud, raamatuid lugenud ja arvuti mänge mänginud siis muutuvadki asjad etteaimatavaks. Siiski sai Oblivion ulme filmi kohta hästi hakkama, näitlejatöö oli hea ning visuaalid samuti.
Teiseks filmiks sai valitud õudukas nimega "Dark Skies". Raidol läheb ilmselt hari jälle punaseks, kuid ma ei saa seda ütlemata jätta. See oli lihtsalt kohutav cliche. Üks kulunud USA õudusfilmi trope teise otsa. Kas ma olen nüüd diskrimineerija? Selle jätan ma lugejate otsustada. Igal juhul the usual thing: idülliline USA äärelinn, eramute rajoon, kus elab tavaline perekond ning siis hakkavad kummalised asjad juhtuma. Kõigepealt tajub seda muidugi pere väikseim laps. Perekond paneb kaamerad ülesse, et näha mis toimub ja hakkab üldse uurima. Scary music and sudden appearances on screen ensue. Minu jaoks oli see film väga sarnane ühe teise õudukaga nimega "The Fourth Kind", mis käsitles sama teemat ja sama moodi kah veel. Need kaks filmi on üldse uskumatult sarnased. Sama moodi uskumatult jaburad ja ebaloogilised ka. Siiski....üpris õudsad. Piisavalt, et inimesed kinos hüppasid ja võpatasid sageli (me included).

Võiks arvata, et ma hakkasin pärast seda korralikult kanji tööks õppima. Ooo ei. Suvel tuleb välja uus Rozen Maideni  (also known as Dollfetish the animation) hooaeg ning sellest lasti välja ka teaser. Mul oli juba ammu plaanis olnud see sari käsile võtta ning nii otsustas minu uskumatult valede prioriteediga aju vaadata mõlemad vanad hooajad ära. Mida ma selle kohta öelda võin? Ei tasu oodata mingit sügavat ploti, vägevat directingut või kõrge kvaliteediga animatsiooni. Sellest hoolimata on Rozen Maiden väga hea. See tekitab vaatajas emotsioone ning paneb tegelastele kaasa elama. Samuti oli huumor piisavalt tasemel, et hoida mind sageli naermas. Ja siis muidugi kõik need nukud.... nad on niiiii ilusad. Eriti Suigintou (kellest sai üks mu lemmik anime tegelasi) ja Suiseiseki.  Ilmselgelt lõi taaskord välja minu kiindumus traagilise taustaga kättemaksjate suhtes, kes otsivad oma kohta siin maailmas ja proovivad ennast tõestada läbi väe. Peategelase kohta võin seda öelda, et mind üldiselt väga häirivad igasugused selgrootud herbivoorid, kuid mitte sellel korral. Rozen Maiden adresseeris peategelase probleeme reaalsete probleemidena ning ta proovis nendega toime tulla nukkude abiga. Just see osa, kuidas peategelane hakkas vaikselt arenema ning oma sotsiaalsetele probleemidele näkku vaatama oma sõprade abiga oli üks selle sarja tugevamaid punkte. 8/10

Muide selle opening laulu võibki lihtsalt jutti kuulama jääda:
 http://www.youtube.com/watch?v=oyGRtbx6_uY

Teise hooaja oma on ka äge:
http://www.youtube.com/watch?v=5JvLbyUC0TI

19 aprill toimus järjekordne Miyako koosolek, kus leidis aset ka järjekordne viktoriin. Viktoriini tegi seekord Valdar (giri giri) ning see käis selle anime hooaja kohta. Esimest kohta jagasid mina ja Robin (Zindrel), kes on tegelikult üldiselt anime alal minust natukene (vb rohkem, kui natukene) targem. Nagu tavaliselt pärast Miyako koosolekuid ei viitsinud enamus rahvast koju minna ning nii võeti tee hoopis Maka juurde. Peab tõdema, et tal on võrdlemisi hea koht igasuguste istumiste korraldamiseks, sest seal on ruumi inimestel istuda + bad ass TV anime vaatamiseks. Rihol tuli ka mõte ühte animet vaatama hakata, mille nimi oli...mille nimi oli...hmm... ma ei mäleta. Igal juhul keegi ei viitsinud seda eriti vaadata ning siis lällati niisama ringi ja imetleti Maka figuriinide kollektsiooni (mis on üpris vägev) kuni enamus seltskonnast otsustas koju minna. Jäid ainult mina Tanel ja Robin ning siis tuli kellelgi idee hakata vaatama Berserki II filmi, mida ma  veel sellel ajal näinud polnud. Nagu Berserkist oodatagi võis ostus see väga heaks (välja arvatud CG) ning kõik jäid üpriski rahule. Mulle millegi pärast meeldib väga Berserki uus op http://www.youtube.com/watch?v=7_jg2_-0WGs  See kuidagi sobib ideaalselt ühele dark fantasy'le ja jätab väga eepilise maigu ka. Jäime Taneli ja Robiniga ka sinna ööseks ning hommikul oli huvitav moment. Kusagil poolunes olin hakanud arvama, et magan kodus ning üles ärgates (ma ööbisin esimest korda seal) oli korraks moment "ooot ooot kus ma nüüd olen ja mida ma siin teen."


Sellel samal nädalavahetusel vaatasime Enriga ära teist korda Berserk II ning ka sellise täispika anime filmi nagu Ookami kodomo no Ame to Yuki.  Peab tõdema, et vähemalt minu meelest on see üle mitme aasta üks parimaid draamasid. Hosoda Mamoru (Summer Wars, The girl who leapt through time) hoiab jätkuvalt oma mainet kõrgel ja on minu meelest isegi kõik oma eelnevad tööd selle teosega ületanud. See oli tõeliselt hea ning ma pole veel kusagil ühtegi halba sõna selle kohta kuulnud (isegi mitte baka kõige karmimate kriitikute suust, kes ka ainult kiidavad.) Soovitan siiralt kõigile, sest see on üks anime meediumi parimaid näiteid.

24 toimus üle pika aja Zelori juures jälle Linna kampaania DnD. Selle sagedus on nüüdsest suurenenud ja mänge saab rohkem.

Lea joonistas laheda pildi minu tegelasest Firefly kampaania ühest mängust:

(The one in the back in case you wonder.)
Lea on päris hea joonistaja või mis?


26-28 aprill toimus Auska juures üle väga pika aja järjekordne BP kohtumine. Need kohtumised järgivad üldiselt sama mustrit: arvutis istumine, Soul Caliburi mängimine, joomine, vanade aegade meenutamine, niisama möla. Loomulikult möödus ka seekord nii ning peamiselt sai aega veeta oma arvuti taga. Pidi toimuma ka Soul Calibur V turniir, kuid keegi peale minu, Enri ja Pireti ei tahtnud mängida. Too bad, ma ootasin seda.
Tegelikult peab tõdema, et see siiski polnud päris tavaline Auska juures käik. Reede öö möödus üpris tunnete küllaselt ja seda päris mitmetele inimestele, mina nende hulgas. Kuulsin ka mida mitmed inimesed minust tegelikult arvavad.
I will not forget.

Nägin ka Auska juures ühte väga huvitavat unenägu. Õigupoolest ühte kõige huvitavamat üle tüki aja. Suur osa sellest on nüüd juba meelest läinud, kuid see uni hõlmas mingit kosmoselaeva ja space tripi. See polnud veel startinud ning mina, kui mingisugune (mecha?) piloot hiilisin laevale ja proovisin sealt oma sõpru ja lähedasi päästa. Minu üllatuseks valitses laeval aga mingi psühhopaatiline utoopia, mida orgunnis mingi veider kultus ning kõik mu sõbrad olid nende vaated omaks võtnud ning, kui ma neid gunz blazing päästa üritasin, siis nad olid kõik creepylt õnnelikud ja naeratasid ning ei tahtnud sealt lahkuda. Selle asemel üritasid nad mind ära rääkida hoopis sinna jääma. See kosmoselaev pidi kolooniana kusagile uude maailma siirduma ja seal mingi täiusliku (creepy) ühiskonna asutama. Ma tundsin end väga kurva, reedetu ja üksildasena. Awesome dream!


Ja siin on minu copypasta hinnangud selle hooaja animetele bakast:

Hentai Ouji to Warawanai Neko – Veel üks keskkooli moe haarem komöödia, kus peategelane on selgrootu ussike, kuid antud juhul siis ka lootusetu pervert. Sellega õigupoolest tema tegelase olemus piirdubki (peale selle, et ta on ka cliche nice guy), muutes ta lootusetult ühekülgseks ja mõttetuks tegelaseks. Ka tüdrukud jagunevad tüüpilisteks kulunud „karakteri klassideks“ nagu näiteks kuudere ja tsundere ning peategelane muidugi ei saa nende tunnetest aru. Nagu arvata võite siis koosneb kogu asi ohtrast fan servicest, kuid ei jõua kunagi kaugemale lihtsatest perverssustest nagu kellegi alasti nägemine või kellegi otsa koperdamine. Ainus asi, mida võin selle anime õigustuseks öelda on see, et see suudab aegajalt mind isegi muigama panna. 4/10 

Suisei no Gargantia - See on juba teine Urobuchi teos, kus ta keskendub peamiselt huvitava maailma loomisele. Taoline "settingule" rõhku panek kauges tuleviku maailmas meenutab Shinsekai Yori't. Mõlema puhul on aru saada, et autor olnud väga huvitatud ägeda versiooni loomisest maailma kohta. Suisei no Gargantia esimene osa oli lihtsalt absoluutselt võrratu ja see üksinda vääris 10 punkti. Seda just meisterliku kujutamise eest kahe täiesti erineva tsivilisatsiooni kokkupuutest. Hiljem hakkas aga loo kvaliteet veidi langema, muutudes liiga idealistlikuks ning kulmineerus viienda osaga, mis kujunes tüüpiliste anime clichede fiaskoks (ranna episood). Ma poleks seda Urobuchist oodanud. Üldiselt aga võibki öelda, et ta on võtnud selle animega hoopis teise tee enda tüüpilisest stiilist ning püüdnud tuua vaheldust oma loomingusse. Arvestades tema kuulsust siis võib ta seda omale ka lubada. Soovitan kõigile kellele meeldivad (vähem sünged) sci-fi seiklus lood. 8/10 

Karneval – Taas üks Fujioshi bait, täis fan servicet naistele. Teisisõnu kenad ja seksika riietused mehed võitlemas ning sattumas sageli homoseksuaalse alatooniga olukordadesse. Ma pole kindel kumb on hullem kas see, või reverse harem. Peategelane on muidugi hästi õrnatundeline ja naiselik noormees, ikka selleks, et tema meessoost sõber saaks olla tema domineeriv vastand. Ühtlasi miks peaks mingisuguse salaluure organisatsiooni nimi olema Tsirkus, mis on täis cosplayereid? 4/10 

Devil Survivor 2 The Animation – Supervõimetega stiilselt riietatud keskkooli teismelised päästavad taas maailma! Selle käigus peavad nad pidama lahinguid näiteks lendavate jäätistega, mis tapavad inimesi ja igasuguste muude elukatega, kelle disainimisel pole autorid viitsinud eriti vaeva näha. Aga vähemalt on kõigil naistel väga suured rinnad, sest see ongi ju oluline. Kohati tundub nagu vaataksingi arvutimängu, eriti, kui mingid lahingud algavad. Ma saan aru, et see anime on suunatud põhiliselt mängu fännidele, kuid animet ei saa siiski teha nii nagu mängu. Nii-öelda „encounterite“ loomine animes mõjub väga võõrastavalt vaatajale (või ainult mulle?) 5/10. 

Kakumeki Valvrave – Selle hooaja suurim pettumuse valmistaja. Valvrave sai enne välja tulekut päris kõrge hype internetis ja seda mitte ilma asjata. Sunrise on tuntud heade mecha animete poolest ning trailer ja selle animatsioon nägid samuti väga kenad välja. Meeskonnas on ka mitmed tuntud näod nagu Matsuo Kou, kes juhtis selliseid projekte nagu Mobile Suit Gundam 00, Rozen Maiden ja Millenium Actress. Samuti on pardal ka Okuichi Ichiro, kes tegi Code Geassi ja Planetes’i. Sisuliselt ülihea mecha anime eeldused. Mida me siis saime? Me saime keskkooli komöödia mechadega, topitud täis ülepaisutatud noorusliku idealismi, fan service ning kõike clichema mecha piloodi üldse, kes on otsustusvõimetu (ja iseloomutu) nice guy noormees, kellel on tunded tüdruku vastu, kuid ei suuda neid kuidagi edasi anda + ta saab omale imepärase super mecha, mis on kõigist teistest parem ja tunnistab ainult teda. Ta tahab rahu ja seda, et kõik saaks elada igapäevast koolielu. Vastasteks on muidugi kuri impeerium, kes peaks olema vist midagi kosmose natside laadset ning nende peamine eesmärk ongi olla kurjad ja pahad anastajad, ilma erilise põhjuseta. Nad pilluvad isegi mingeid saksa keelseid väljendeid, mis peaks kõlama midagi natside laadset. Ühtlasi tuli kellelgi meeskonnas vist mõte, et „hei kuulge! Teate, et vampiirid on praegu väga moes. Me küll teeme siin mecha sci-fi animet aga kui vampiirid ka sisse paneme, siis saab see anime kindlasti veel populaarsemaks!“ Selle peale vastas talle keegi: 
„Paneme tegelased laulma ja tantsima ka lisaks veel, kui ilus on keskkooli elu ja maailma rahu!“ 4/10. 


Hataraku Maou-sama – Mida huvitavat saab teha läbi ja lõhki leierdatud fantaasiaga, kus leiduvad sellised tüüpilised elemendid nagu deemonite kuningas ja vapper kangelane? Sellest komöödia teha loomulikult! Kuid ka seda on juba päris palju tehtud. Aga kui panna deemoni kuningas ja vapper kangelane tänapäeva maailma mäkki tööle? Kui muuta nad vaesteks lihtinimesteks, kes peavad elatist teenima ning pöörata kogu asi fantaasiast läbi segatud slice of life huumoriks? Me saame midagi uut ja värskendavat ning potentsiaalselt suurepärase komöödia. Pole juba ammu saanud anime peale nii korralikult naerda. 8/10 

Arata Kangatari – Võtame nüüd eelmainitud Hataraku Maou-sama valemist maha huumori. Seejärel võtame maha slice of life ning tänapäeva igapäeva elu. Võtame maha ka naljakad tegelased. Paneme selle asemel tagasi läbi ja lõhki leierdatud fantaasia, kuid muudame seda VEEL halvemaks ja kulunumaks ning muidugi toome sisse peategelase, kes on otsustusvõimetu nice guy, kes tahaks kõiki kaitsta, kuid vaevleb kroonilise karakteriseerimise puuduse käes. Seejärel tuleb lisada veel kaunid tüdrukud ja printsessid, kes teda tahavad ning suure kangelase saatuse, mis on meie vaesele otsustusvõimetule peategelasele osaks saanud ning ta peab selle käigus päästma fantaasia maailma, kuhu ta juhuslikult tiriti oma igapäevase keskkooli elu kõrvalt. Ta tahab muidugi seda igapäevast keskkooli elu tagasi. Tõeliselt eepiline fantaasia saaga ikka. 3/10. 

Red Data Girl - Tohutult suur huvi Jaapani folkloori ja ebausu vastu muudab mind täiesti ebaadekvaatseks selle anime hindamisel. Miko'd, Yamabushi'd, Onmyoodo, Shintoism, Shikigamid!!! See on tõeline kullaauk minu jaoks. Olgu, proovin sellest mööda vaadata. Lugu tundus alguses ikka väga igav ning selle peategelasest noormehe suhtumine käis mulle närvidele. Küll aga kusagil 4 osa kandis muutus asi natukene huvitavamaks ning tegelased samuti. Nüüdseks on saanud sellest müstilise maiguga kooli fantaasia täis modernset ebausku, mis Jaapanis noorte seas nii populaarne tänapäeval on. Kui nüüd saaks ka tegelased ja sündmustiku veidi huvitavamaks... 6/10 

Ore no Imouto ga Konnani Kawaii Wake ga Nai 2 – Selle anime populaarsus on jõudnud kosmiliste kõrgusteni juba. Ma pole esimest hooaega näinud, sest see ei tundnud eriti hea, kuid võtsin siiski teise hooaja ette, sest tahtsin puhtalt huvi pärast teada miks see siis õigupoolest nii populaarne on. Selleks, et mitte täiesti suvalisse vette hüpata lugesin wikist läbi kõik, mis esimeses hooajas toimus (ja sain selle käigus hunniku spoilereid, mis novellides tulemas on). Peategelane on ikka samasugune iseloomutu, selgrootu sell nagu enamustes sellistes animetes, kuid vähemalt leidub temas midagi natukenegi iseloomu sarnast. Kuigi ma pole kindel selles, kas ta on oma õe täielik tallaalune selle pärast, et tal pole kerasid või selle pärast, et ta on masohhist ja naudib seda. Teine variant oleks isegi päris äge. Tema õde Kirino on aga üks kõige jubedamaid anime tegelasi, keda ma veel näinud olen. Ma hakkasin teda umbes esimese 5 minutiga vihkama. Kui anime ei üritaks seda pidevalt hea omadusena kujutada, siis ma võiks seda isegi aktsepteerida, kuid praegu tahaks rohkem droppida. Kyouske peab vist tõesti masohhist olema, et teda talub ja talle poeb. Teised tegelased nende väiksest otaku grupist mulle täiesti meeldivad ning nad on korralikult välja kujundatud isiksused. Eriti lahe on loomulikult Kuroneko, kes paistab ka üldiselt fännide lemmik olevat. Üldiselt pean tõdema, et kõige hullem anime polegi, kuid nii suur populaarsus jääb mulle jätkuvalt mõistmatuks. 5/10 

Hayate no Gotoku! Cuties – Loen selle mangat juba pikki aastaid ( 5 saab varsti vist?). See ei ole midagi eriliselt head, kuid piisavalt korralik komöödia, et selle juurde jääda. Ka anime tegi head tööd esimese kahe hooajaga, kuid kolmas oli täielik katastroof. Neljas paistab nüüd jälle parem olevat ning järgib mangat täpsemalt. Kellel on huvi otaku refenrence täis slapstick komöödia vastu siis visake pilk peale. 6/10. 

Aku no Hana - Sõna "creepy" iseloomustab väga hästi seda süngelt väänatud versiooni slice of lifest. Jaapanis üldiselt idealiseeritakse koolielu, sest seda peetakse parimaks ajaks inimeste elus ning anime on loonud sellest eriti tugeva kuvandi. Aku no Hana sülitab sellele näkku, võtab reaalse argise koolielu ning muudab selle nii morbiidseks, kui vähegi suudab. Seda morbiidsust rõhub absoluutselt KÕIK seal animes. Isegi linn, kus nad elavad näeb väga trööstitu välja. See tuim süngus muudetakse aga peagi lausa kõhedust tekitavaks, kui peategelase elu muudetakse luupainajaks ühe psühhootilise klassiõe poolt. Peategelasest noormehe sisemiste kannatuste vaatamine meenutas veidi Fjodr Dostojevski raamatu „Kuritöö ja Karistus“ peategelase paranoilist agooniat halva teoga vahele jäämise ees. Ainus häiriv asi on veidi aeglane tempo ning rotoscope animatsioon. 8/10 

Photo Kano – boobs, ass, fan service, haarem, koolielu. Need 6 sõna võtavad selle anime kokku nii hästi, et rohkem polegi lihtsalt midagi öelda. 3/10. 

Hyakka Ryouran Samurai Bride – Samad sõnad, mis Photo Kano kohta, ainult lisada sellele võitlemine ning selle käigus rebenevad riided. 3/10 

To Aru Kagaku no Railgun S – Miks te To Aru Majutsu no Indexit ei tee!?!? Ahjaa, tegelikult ma tean küll miks. Sest inimestele meeldib moe ja nunnud tüdrukud. Minu meelest on Railgun olnud alati Indexi mingi lahjendatud versioon. Kui Index paneb rõhku rohkem plotile ja (natukene) vähem moele siis Railgun teeb täpselt vastupidi. Enamuse ajast moe moe ja siis actioni ka. Kui Railgun keskendub plotile siis on see isegi üpris huvitav. Kui ta keskendub, Mikoto, Sateni, Uiharu ja teiste igapäevastele tegemistele, siis tuleb uni peale. 7/10. 

Dansai Bunri no Crime Edge – Ma ei suuda ära imestada kuidas see anime ennast nii tõsiselt võtab. See on puhas komöödia materjal, aga ei paista sellest ise aru saavat. Nii üritabki Dansai Bunri oma ploti ära kanda tõsise näoga, jättes nii kohutavalt absurdse mulje. 4/10 

Shingeki no Kyojin – Sai hakata mangat lugema kusagil 2011 aastal ning pärast järjepeale jõudmist võisin lugeda seda üheks oma lemmikuks. Uudis anime adaptsioonist põhjustas minus ja ka paljudes teistes fännides (sellest sai kultus hitt Jaapanis) suur elevust ning Production I.G teadis, et nad on sattunud potentsiaalselt väga suure rahalehma otsa. Nii lükati sellele kõvad rahad alla ning pulti lasti sellised mehed nagu Araki Tetsurou (Aoi Bungaku, Death Note, Black Lagoon) ning Tanaka Hiroyuki (Claymore, Akagi, Chobits). Nagu suurte manga nimede puhul ikka kardeti nõrka adaptsiooni, kuid trailer kinnitas kõigile, et midagi tõeliselt head on oodata ning nii juhtuski. Visuaalid ja animatsioon on TV anime kohta väga kõrgel tasemel (kuigi nad võiks vähem speed linesid kasutada) ning olugi, et gore’t on veidi maha toonitud suudab anime siiski hästi edasi anda inimeste lootusetut olukorda ja seda meeletult julma, vägivaldset maailma. Kõik olulised tegelased on hästi välja tahutud, koos kõigi oma nõrkustega ja isikupäradega ning plot ei halasta neile. Just selline lugu nagu mulle meeldib ja võib-olla selle pärast olen selle hindamisel ka veidi ebaobjektiivne. Opening on üks parimaid, mida veel kuulnud olen. Minu praegune fanboy skoor on 10/10.

Cosplay service time!

...Ja ka AMV service:

http://www.youtube.com/watch?v=mfOWz_RJBz8&list=PLE1C18CDB2E3F4D58

http://www.youtube.com/watch?v=IBf_9EZeCQo&list=PLE1C18CDB2E3F4D58


Järmise korrani! (see järgmine kord on väga varsti juba, sest ma olen laisk olnud :P)