See postitus saab olema põhiliselt JAFFist, sest just selle tähe all möödus suur osa mai kuust ning see oli väga sündmuste rohke aeg. JAFF on osa aastast, kus ma sisuliselt viibin hommikust õhtuni ainult Solarises ja pärast seda tõenäoliselt mõnel üritusel või sõprade juures.
DISCLAIMER: Kuna nendest sündmustest on juba päris palju aega möödas siis ei pruugi kõik kronoloogiliselt täpne ega detailne olla. Nii juhtub, kui postitustega venitada.
JAFF algaski esimene mai ning kestis 12 päeva jutti. Erinevaid asju juhtus nii palju, et kõik neist pole kindlasti enam meeles, kuid siin on mõned erksamad seigad.
Päev 1 - Meie elu Solarises võis alata ning alalises infolaua meeskonnas olid mina, Kauri, Karoliine, Anette ja Kevin. See koosseis ei tähendanud aga midagi (nagu alati), sest enamasti oli ikka suurem seltskond parajasti laua juures. Esimene päev möödus tegelikult üpris sündmustevaeselt, sest peale avafilmi midagi muud eriti ei toimunud ning enamus inimesi polnud veel festivali meeleolus ka. Mäletan, et veetsin esimese osa päevast Neverwinter Online open betat mängides. Mingil hetkel liitusid meiega veel ka Maka ja Tija ning mingil hetkel ka Piiu ja Stopa. Sai niisama juttu aetud ning paljude inimeste naljaks tulmblri's pilte vahtida. Piiu tegi "eepilise" JAFFi avakõne, mis pakkus muljetamist veel terve JAFFi aja xD
Päev 2 - Ei mäleta midagi märkimisväärset. Sellel päeval seadsime vist Stepmania üles, kuid tantsu huvilisi veel polnud. Ajasime niisama oma asja, käisime söömas jms.
Päev 3 - Kolmandal päeval saime meeskonna särgid omale ning terve hunniku igasugu anime postreid, mida üles riputada. Samuti algas nänni müük. Üha rohkem doramat ja muid anime ringkonna inimesi hakkas Solarises aega veetma ning Stepmania tantsimine läks samuti täishoogu. See tõmbab alati palju inimesi ligi.
Sama päeva õhtul kogunesime ka tüüpilise seltskonnaga Riho juurde niisama jookide, vesika ja anime saatel õhtut veetma.
Päev 4 - See kujunes kogu JAFFi kõrgpunktiks ning sellest on ka kõige rohkem rääkida. Nimelt toimus cosplay võistlus, mille võtja sai endale tasuta reisi Pariisi anime conile. Muidugi see algas alles kella nelja ringis ning enne seda kogunes päris suur seltskond infolaua juurde võistlust ootama. Vahepeal istusime terve suure ringiga maas, ajasime juttu, vaatasime Stepmaniat mängivad cosplayereid ning tegime pilti üksteisest.
Cosplay võistlus ise oli väga varjeeruva tasemega. Kui eelnevatel aastatel on domineerinud peamiselt selline keskpärane cosplay siis see aasta leidus peamiselt üpris head ja üpris halba. Kokkuvõttes pidime aga tunnistama, et tase läheb aasta aastalt aina paremaks ning inimesed viitsivad üha rohkem vaeva näha sellega. Võib-olla on asi selles, et see "anime kultuur" hakkab rohkem juurduma ning see pole enam nii vähe levinud nähtus siin mail, millega tegeleb üks kitsas ringkond ainult. Jätkuvalt valitseb siiski trend, et venelased tegelevad peamiselt cosplay'ga ning eestlastel kipub kas julgusest või peale hakkamisest puudu jääma.
Pilte cosplay võistlusest ja tolle päeva melust leiab rohkelt neist allikatest:
https://www.facebook.com/media/set/?set=a.10151418958388870.1073741842.92375768869&type=1
https://plus.google.com/photos/107356517571616112921/albums/5874957177763245345
http://vk.com/album31696388_173684156
https://www.dropbox.com/sh/um7qtw6b19b3sje/NuOKQiutoj#/
Päev polnud aga kaugeltki selle võistlusega läbi veel. Animeklubi Eva otsustas korraldada õhtul ühe suuremat sorti cosplay peo. Eva koosneb aga venelastest ning nii jäi see enamustele eesti anime inimestele teadmatuks või siis huviorbiidist välja. Ei, mitte kõigile siiski. Mina, Tanel, Tiiu, Riho, Maka, ja Piiu otsustasime visata pilgu peale, milline see elu venelaste anime maastikul on. Alguses ei tundunud see kohe üldse hea mõttena, sest kohe juba uste juurde jõudes hõõgus meile justkui kuumast ahjust vastu venelaste temperament ja lärmakus. Isegi pidudega harjunud eestlaste jaoks nagu meie oli seda natukene liiga palju ning nii otsustasime hoopis ära minna, sest tundisme ennast väga ebamugavalt sellises keskkonnas. Mind jäi aga kogu see asi kangesti närima ning kuidagi tõmbas tagasi. Panin tagasimineku idee ka teistele ette ning teatava ebakindlusega seadsime oma sammud peoruumide poole tagasi. Seekord ostsime ka lõpuks piletid ning läksime sisse. Alguses tundsime ennast väga võõraste elementidena ning istusime kambaga nurgas ja jõime õlut nagu mingid erakud, ajades ainult omavahel juttu. Küll aga hakkas venelaste energilisus meid üha rohkem ja rohkem nakatama. Nad olid nii ägedad lihtsalt - terve tantsupõrand täis cosplayereid tantsimas nii nagu homset ei oleks anime muusika järgi. See tundus meile eestlastele nii harjumatu lihtsalt, sest mida eestlased üldiselt oma pidudel teevad? Joovad, ajavad juttu, joovad, ajavad juttu, joovad, joovad, joovad. Vahetevahel tantsitakse ka või tehakse mõni seltskonna mäng. Mina, Tanel ja Tiiu olime esimesed julged, kes läksid tantsupõrandale ning venelased võtsid meid kohe lahkelt kampa (hetked hiljem tantsisid meie ümber juba kenad tüdrukud) ning kogu see pidu tõmbas meid lihtsalt täiesti ekstaasi. Ma pole elus veel kogu hingest tantsinud nii, et higi pritsmed lendavad. See muutus täiesti joovastavaks. Teiste juurde puhkama naasedes olime sunnitud tõdema, et venelased ikka oskavad palju paremini pidutseda, kui eestlased ning kogu see üritus oli üli-lahe lihtsalt. Ma võin julgelt öelda, et see oli üks kõige (kui mitte kõige) lahedamaid pidusid, kuhu ma veel sattunud olen.
Saime venelaste eripärade kohta veel päris palju huvitavat informatsiooni, mis pani korduvalt mõtlema, et venelased oskavad ikka õigemini elada, kui eestlased. Vene noormehed kutsusid alati aktiivselt tüdrukuid tantsima ning neile ei jäänud märkamatuks ka kamp omaette nurgas istuvaid eestlasi. Üks nägus Roy Mustangi cosplayer noormees tuli Piiut tantsima kutsuma ning küsis tema kõrval istuva Riho käest selleks luba! See oli meie eestlaste jaoks midagi tõeliselt haruldast ja Riho sai päris palju muiata selle peale. Venelastele jäi üldse arusaamatuks, et mis mõttes me joome lihtsalt kusagil nurgas omaette ning peagi üritati juba meid kõiki tantsima saada. Lõpuks möllas isegi Riho tantsupõrandal, kes üldiselt väldib tantsimist ning Piiu ja Tiiu vihusid ka paaristantse noormeestega (veel üks asi, mida eesti pidudel eriti ei kohta). Kogu pidu täitis selline energia, mida eestlaste pidudelt mina veel leidnud pole. Samuti oli see kõik palju "animelikum", kui eestlastel, sest igal pool olid cosplayerid ja anime muusika. Meil on enamasti lihtsalt mingi tümakas. Samuti hakkasid venelaste riided üha vähenema ja vähenema ning peagi said paljud neiud ohtralt fan service't, kui sihvakad vene noormehed hakkasid üksteiselt riideid eemaldama ning neid kanti kätel üle saali.
Otsustasime kollektiivselt, et Evast tuleb edaspidi eeskuju võtta pidude korraldamisel ja üldse võiks eesti ja vene animefännide vahel koostööd tihendada. See ei saa olema aga lihtne ettevõtmine, sest suur osa venelasti ei oska eriti eesti keelt ning nende inglise keel on ka suhteliselt nõrk (vähemalt nii rääkis meile üks eesti keelt oskav Eva neiu). Peo lõpu poole kiideti mind ja Tanelit julguses tantsida "eestlaste kohta" ning see pani meid mõtlema mida nad küll meist mõelda võivad. Kurat küll me eestlased oleme ikka üks sünge ja vaikne rahvas. Riho sai peo lõpus aplausi, kui koju minnes viskas ta Tiiu üle õla ja marssis nagu boss sealt välja xD
Kogu see päev koos cosplay võistluse, melu ja cosplay peoga oli üks parimaid minu elus.
Sellele peole nüüd järgi mõeldes tuleb meelde see laul:
http://www.youtube.com/watch?v=0y6J7kqc9_4
Päev 5 - Solarises korraldati suur anime kirbuturg, kus erinevad inimesed võisid igasugu otaku nänni müüa. JAFF ise müüs suurtes kogustes mangat ja DVD'sid. Sellega hiilgas eriti kaupmehe ametiks loodud Karoliine, kes suudaks vist ükskõik mida ükskõik kellele maha parseldada. Temast oleks keskajal vist saanud mingi Hansa gildi esileedi vms. Igaljuhul alumisest korrusest sai üks turg ning müügil võis näha isegi figuriine, mida üks Eva ninameestest müüs. Mitmed meist kasutasid seda võimalust ning ise otsin ka omale ühe Megurine Luka (suht kehva kvaliteediga, aga samas odav) osta. Näeb isegi üpris kena välja.
Animeklubi Eva hiilgas jälle oma aktiivsusega (ja kreatiivsusega) ning nad korraldasid ühe suure cosplay orienteerumis mängu kõigil Solarise korrustel. Mängu idee seisnes selles, et kõigile osavõtjatele jagati lipikud erinevate anime tegelaste piltidega. Iga pildi juures oli koht templi jaoks. Solarise pealt tuli otsida igat tegelast kehvastav cosplayer üles ning neilt sai "queste", mis tuli ära teha. Meie infolaua juures oli näiteks Stepmania quest, mis tuli läbida. Roy Mustang tegi sissepääsu korrusel rivi drilli jne. Tegu oli tõeliselt õnnestunud ideega ning tõmbas ligi palju mängijaid.
Minu isa läks sellel päeval Soome tagasi tööle ning otsustas ka Solarisest läbi põigata, nägemas, mis trall siis õigupoolest toimub. Tegi mulle Vapianos välja ka - profit.
Päeva lõpus läksime terve kambaga jälle Vapianosse, kus liitus meiega ka baka.ee veteran Fushi. Ajasime päris pikalt juttu anime ja teemadel ning veidi aja pärast liitus seltskonnaga ka eduka automüügitehinku lõpetanud Riho.
Päev 6 - Midagi märkimisväärset ei toimunud....vist.
Päev 7 - Läksime õhtupoole Ni, Maka ja Rihoga ühte Itaalia restorani sööma. Ei, ma täpsustan: Ni ja Maka vedasid meid pimesi sinna, täpsustamata kuhu nad lähevad ning kahel mehel ei jäänud muud üle, kui nõutult järgneda. See osutus üllatavalt heaks kohaks, kus sai väga head toitu väga mõistliku hinnaga. Sinna tasub kindlasti veel minna.
Päev 8 - Läksime õhtul suurema seltskonnaga 009 Re: Cyborg'i vaatama. Kutsusin kaasa ka Lea, kes sai tutvust teha mõningate anime ringkonna inimestega. Üldse tundub mulle, et larparite ja anime inimeste vahel on üha parem luua kontakte, sest anime inimesed huvituvad üha enam larbist (räägin sellest täpsemalt , kui jõuan Andrei sünnipäeva juurde). Film'i autoriks oli kuulus Kenji Kamiyama (Ghost in the Shell: Stand alone Complex), kes on tuntud tubli futurismi ja cyberpunki edendajana. Ta läks selle filmiga aga natukene liiale ning üritas olla liiga deep, mille tulemuseks jäi filmi lõpp meile täiesti arusaamatuks. Mitte keegi ei suutnud selles mitte mingisugust loogikat leida. Ühesõnaga story osa jäi veidi nõrgaks. Sama ei saa kohe kindlasti öelda visuaalide kohta. See oli üleni CG ja takkaotsa ka 3D anime ning kõigil olid väga suured kahtlused alguses selles suhtes (anime 3D on enamasti kohutavalt halb). Meie üllatuseks ostus anime aga visuaalseks meistriteoseks ning nägi uskumatult kaunis välja. 009 Re: Cyborg' tasubki juba ainuüksi selle visuaalse meisterlikuse pärast vaadata.
Trailer: http://www.youtube.com/watch?v=vrmbrbQ6c40
Päev 9 - Ei juhtunud midagi eriti märkmisväärset. Jaanek tuli Tallinna ning korraldas joonistusõpetuse töötoa Artise aatriumis. Tore oli teda üle pika aja näha ning vaatasime kogu asja Karoliine ja Makaga pealt, ise niisama kritseldades.
Päev 10 - Grand Finale. JAFF sai ametlikult läbi (kuigi filme näidati kogu nädalavahetuse veel). Selle raames korraldati meeskonnale Artises pidulik laud veini ja sushiga, kus muljetasime õnnestunud JAFF'i üle ning pidime tõdema, et see oli siiani parim JAFF - seda suures osas selle pärast, et tehnilisi viperusi eriti polnud ning subide kvaliteet oli palju parem, kui eelnevatel aastatel, sest seekord tegelesid sellega anime fännid ise, mitte inimesed, kes ei tea animest eriti midagi ning keda eriti ei huvita ka. Otsustasime, et JAFF peab samal kursil jätkama.
Pärast seda läksime VÄGA suure kambaga kinno vaatama selle aasta JAFFi staar animefilmi Berserk Golden Age III: Descent. Mitte kunagi pole vist nii palju bakalasi ja doramakaid ühes kinosaalis koos olnud. Ainuüksi meie pundi peale läks juba peaaegu 2 rida ning meid oli mina, Tanel, Riho, Maka, Tiiu, Hannes, Anette, Margus, Rauno, Iiris, Tarvi, Ken, Valdar ja...err...vabandan kõigi ees, kelle nimed mulle meelde ei tule :D Saalis võis näha ka mitmeid teisi bakalasi nt Cenoriq, Liisa, Saskia ja minu vana semu Jaanus. Neid oli kindlasti veel.
Film ise oli absoluutselt suurepärane meistriteos ning sai enamustelt meie kambast ilma eriliste kõhklusteta MAL's 10 punkti. Kolmas on vaieldamatult triloogiast parim nii tehnilise külje, presentatsiooni, kui loomingulisuse poolest. Soovitan 100% kõigile (süngema) fantaasia fännidele ning eriti Berserki fännidele (duh).
Trailer: http://www.youtube.com/watch?v=UwfT_Wh1A1Y
Kuid nagu alati ei lõppenud õhtu ühe sündmusega. Õigupoolest lõppevad enamus taolisi õhtuid tegelikult ühes ja samas kohas enamasti - Riho juures, millele võib vist anda dorama ametliku HQ tiitli Tallinnas. Sadasime suure kambaga sinna sisse (nii, et vaevu inimesed ära mahtusid) ja veetsime taaskordse öö õlle ja vesikaga. See oli suurepärane päev.
Päev 11 - Ärkasin hommikul uimaselt Karoliine telefonikõne peale, kellel algas live dublaaž Artises ühele laste animele. See oli tal esimene kord elus midagi sellist teha ning loomulikult tekitas see närvilisust ja elevust. Ta vajas kedagi kellele harjutamiseks ette lugeda ning veidi julgustavaid sõnu. Lonkisin poolunes Solarisse ja leidsingi ta Artise aatriumist koos Stopaga. Istusime, ajasime juttu ja kinnitasime talle, et ta saab sellega hakkama. Lõppkokkuvõttes tuli tal see ülihästi välja ning naljatasime hiljem, et temast saaks hea seiju (anime voice actor). See jäi ka minu jaoks viimaseks JAFF'i päevaks sest juba peale lõunat võtsime Taneli, Riho, Valdari ja Tiiuga tee Tartu poole, kus õhtul pidi toimuma Andrei sünnipäev.
Otsisime talle Tallinnas mõndaaega sobilikku kinki ning teekond võis alata. Tee tartusse möödus väga huvitavalt, sest autos oli koos kogu meie Visual Noveli meeskond ja nii saime arutada erinevad plaane. Otsustasime juba mõnda aega tagasi hakata seltskonnaga Visual Noveli looma ning see on ka meil hetkel käsil. Mina ja Riho oleme kirjanikud ja vastutame story ja tegelaste eest. Tanel ja Valdar tegelevad tehnilise küljega ning koodivad asja kokku. Tiiu on meie joonistaja ning vastutab kunstilise poole eest (karakterite välimus, taustad jms.) See on aga ainult hetke seis, sest varem või hiljem läheb see asi nii suureks, et meil on inimesi juurde vaja - eriti kunstnike. Kogu loo üldine mõte on hetkel paigas ja karakterid samuti. Järgmine etapp on loo skeleti kokku panemine. Tiiu juba proovib erinevate karakterite disaine ning Tanel eksperimenteerib süsteemidega. Kõik koos oleme mõelnud ka erinevaid tegelasi. Tõenäoliselt hakkame mingil hetkel ka developer blogi pidama. Kui see tekib, siis jagan teiega linki.
Igal juhul... Andrei korraldas Nurus oma sünnipäeva peo, kus viibis kohal enamus doramast (ja mõned muudki inimesed). Kogu värk algas nagu üks pidu ikka, kuid muutus mingil hetkel hoopis lahinglarbiks. St. me leidsime sealt igasugu boffer relvi ning tantsimiseks mõeldud alast sai hoopis gladiaatorite areen. Sellel päeval tekkis doramas huvi larbi vastu ning mitmed inimesed on juba avaldanud soovi larpidele tulla. Samuti küsitakse minult sageli, et võiks veel boffritega võidelda. Mu tunnen ennast väga uhkena nüüd, sest olen aidanud kaasa eesti larbi maastiku laienemisele ja promomisele. Kui mul kunagi läheb vaja mingit suuremat gruppi (nt ihukaitseks vms) larbil, siis on kohe inimesi võtta. My personal army mhwahwhaha.
18 mai toimus mitu üritust korraga. Lolitade kevadpiknik ning larp: Thangoli Varjud II. Mõlemad toimusid päeva eri osadel ning see andis mulle võimaluse minna mõlemale üritusele (väga napilt). Selle käigus kavandasin oma kostüümi nii, et lolitadega olles oleks see selline aristokraatlik, kuid samas saaks kiiresti mõningate modifikatsioonidega muuta keskaegseks. Passisin hommikul Riho juures koos Taneliga (neil oli öösel päris äge pidu olnud, millest ma paraku ilma jäin sest viibisin Põltsamaal), kust edasi siirdusime ühte väiksesse ja kodusesse söögikohta, kus kogu asi pidi aset leidma. Lolitasid oli suhteliselt vähe kohale tulnud millegipärast ning kogu üritus oli kuidagi "meh" maiguga minu jaoks. Ni ja Maka otsustasid ka mingil hetkel seltskonnast lahkuda ning nii jäid põhiliselt mehed lauaäärde lobisema koos mõnede neiudega (Tiiu kandis väga ägedat kleiti sellel päeval). Andro oli ka ning ta oli nagu Andro ikka. Ni ja Maka jõudsid just selleks ajaks tagasi, kui ma pidin ära minema hakkama larbile ning nii jäin ma fotosessioonist ilma ja minu kostüümist ei eksisteeri ühtegi pilti =/.
Siirdusin lolitade juurest edasi Zelori juurde, kus minu kostüüm läbis kiire transformatsiooni ja võtsin sealt ka oma relvad. Larp toimus vanalinnas, mingisuguse müüri torni sees, kus asus muuseum (vist?), sest seal olid igasugused vanaaegsed ammud ja isegi keskaegne katapult. Enne seda jõudis alla sadada uskumatult intensiivne vihm, mis ujutas enamus tänavaid üle. Tänasin kõiki jumalike jõude (Haruhit), et mul oli vihmavari kaasas.
Thangoli Varjud II oli täielik Game of Thronesi stiilis intriigilarp, kus erinevad fraktsioonid plottisid üksteise vastu, punusid valede võrke ja sõlmisid üksteisega tehinguid. Õhk oli lausa paks pingest ja draamast. Tegin terve mängu tihedat koostööd Kadriga (kes on suurim intriigide meister Eesti larbimaastikul), sest ta oli loo järgi minu bastard õde ja lisaks veel teises fraktsioonis, lubades laialdast infovahetust. Kuna tegu oli VG mänguga, siis olid enamus inimesed (väljaspool minu fraktsiooni) suhteliselt võõrad. Enri suutis kukkuda trepist alla ja oma pea ära lüüa, mis pani meid tõdema, et Thangoli sarjal lasub needus. Keegi meie fraktsioonist peab igal mängul kusagilt alla kukkuma (mina olen endiselt selles sarja staar, kes viis meid meediasse). Spekuleerisime, et järgmisel mängul kukub ilmselt Zelor kusagilt alla.
Öö aga ei lõppenud ainult larbiga. Kusagil kella 2-3 ringis (vist?) hakkasime kambaga kodude poole sõitma Karli transpordiga (mina, Karl, Kadri, Maarja, Kadri õde). Peagi hakkasid tee peal aga huvitavad asjad sündima. Iga kord, kui Karl langetas kiirust või peatus mõnel ristmikul suri auto välja. Uuesti käivitades ajas iga kord mingit veidrat kärsahaisu ka sisse. Lõpus juhtus seda nii sageli, et pidime peatuma tee ääres. Kapoti avamisel ei paiskunud meile näkku ei leeke ega suitsu, kuid tugev kärsahais küll. Täpsemalt inspekteerimisel avastasime, et moor helendab kuumusest alt ja see polnud kohe üldse hea märk. Äärmiselt tugev vihm oli autos kuidagi küünalde vahele saanud ja omajagu jama tekitanud. Tuli jala koju minna.
Mõned enne mängu algust tehtud pildid:
http://www.dragon.ee/gallery/main.php/v/larp/thangolivarjud/II/
19 mai külastasime Enriga Olde Hansat ja lasime hüva joogil ja söögil hää maitsta. Sealne meeõlu on jätkuvalt minu lemmik õlu. Ettekandja jäi meiega väga rahule ning andis meile võimaluse loosi tõmmata. Võitsime mõlemad Olde Hansa suveniiri poest omale auhinnad. Ma sain endale mingi keskaegses stiilis savist küpsetusanuma ja Enri sugupuu. Poemüüja andis meile ka ürtide ja marjadega maitsestatud viina proovida. Üle pika aja suurim maitseelamus.
Olde Hansast siirdusin edasi Zelori juurde, kuhu tulid ka Lea, Kadri ja Sillu ning mängisime ühte kosmose impeeriumite rajamise lauamängu.
2 1- 24 mai toimusid jaapani keele eksamid, mis põhjustasid palju elevust. Täpsemalt räägin neist juuni kuud käsitlevas postituses, sest siis selgusid ka tulemused.
25 mai sai jälle Tartusse sõidetud. Seekord tähistas oma sünnipäeva Piiu ning taaskord sai ööläbi pidutseda. Mul on millegipärast seal käigust väga eredalt meeles snäkid, sest need maitsesid eriti hästi. Sellel öösel leidsid mõned inimesed üksteist ja moodustus kokku tervelt üks uus paar (0.5 ja 0.5, sest ühed alles alustasid asjaga ning teised viisid asja ametlikuks. Jah minu loogika on ilmselt väga värdjas asi.) Magasime suure karjaga ühes toas ning järgmisel hommikul läksime kõik koos burksi ostma hommikusöögiks. Kusagil lõuna poole jõudsime Põltsamaale ning tallinnlased tahtsid külastada Hullava Naise Pubi. See polnud päris see, mida nad ootasid vist.
See võtab laias laastus mai kuu sündmused kokku. Üpris tegus kuu oli.
Kogu selle aja sees leidsin kusagilt, ma ei tea kust aega mängida läbi ka mängu Metro: Last Light. Tegu on kuulsa vene novelli Metro 2033 järgi tehtud mängu järjega, mis küll ei järgi enam raamatu sündmusi, kuid on ikkagi hea. Metro ei hiilga eriti oma gameplay poolest, mis on kohati veidi kohmakas ning AI on lihtsalt kohutavalt loll (nende tapmine on liigagi lihtne), kuid teeb selle kuhjaga tasa loo, tausta ja maailma endaga. See on atmosfääri mäng ning ma lihtsalt armastan seda settingut.
Metro maalib eriti trööstitu postapokalüptilise Moskva, millest on ülekäinud tuumasõda. Inimkonna riismed elavad maapinna all metroodes, varjudes kiirituse ja ülimalt vaenuliku keskkonna eest. See detailsus, millega seda kohta kujutatakse....inimeste igapäeva elu....olustik....see on pika puuga minu lemmik postapokalüptiline fiktsioon. Fallouti maailm ei tekita minust päris sellist tunnet. New Vegases kaob postapokalüptilisuse tunne kohati täiesti ära. Metro on hoopis teist moodi selles osas. KÕIK on puruks, katki ja deformeerunud. Maapinnal liikudes tuleb pidevalt gaasimaski kanda ja filtreid vahetada, muidu sured. Kõik on radioaktiivne ja saastunud ning keskkond võib tappa sind sama lihtsalt, kui vaenlased. See detailsus millega kujutatakse hävinud Moskvat on lausa maaliline. Inimkond on trööstitus seisundis, hingitsedes maalustes käikudes nagu rotid. Vett ja toiduvarusid on vähe ja igal pool on saaste. Valitseb resignatsioon ja negatiivsus tuleviku suhtes. See, et tsivilisatsioon on hävinud puhub mängijale igalt poolt näkku ja me võime näha, kuidas inimesed üritavad sellega toime tulla. Falloutis ma ei taju seda pooltki nii hästi lihtsalt.
Ja siis muidugi müstiline element, mis lisab Metrole niipalju värvi juurde. Veidrad nägemused, anomaaliad, surnud inimeste hääled ja ei kusagilt seintele ilmuvad varjud ning pidev pimedus, mis katab maailma - see lisab mängule õuduselemendi ning müstika. Üksinda pimedates maaalustes metro tunnelites kolamine võib olla väga närvesööv kogemus. Eriti, kui sa hakkad veidraid hääli kuulma ja kusagil vilgub mingi valgus. Ja äkki ühe vilksatuse ajal on kellegi vari seinal aga kedagi pole. Need on veidrad nähtused, mis on tekkinud pärast tuumasõda ning inimkond ei tea, mis neid põhjustab. Kas neid üldse saab teaduslikult seletada? Metro mängib väga hästi meie psüühikaga, sest inimesed kardavad kõige rohkem seda, mida nad ei mõista ja ei näe.
Ühel hetkel sai ära vaadata ka täispikk animefilm Evangelion: 3.33 You Can (Not) Redo. Üldistatult võib öelda, et see oli aasta oodatuim täispikk anime ning purustas vist ka piletimüügi rekordid, kui ma õigesti mäletan. Hideaki Anno jätab meid jälle mõistatama, millest kuradit tema filmid ikkagi räägivad ja pillub meid näkku kõige raskemat sorti mindfuck'iga. Aga hoolimata sellest me armastame Evangelioni. Kes üritab plotist aru saada ja selle üle igasugusegaseid teooriaid luua (te ei kujuta ette), kes armastab tegelasi ja seda, kui seksikad on Asuka ja Mari, kellele meeldivad visuaalid jne. - peaaegu kõik animefännid suudavad Evangelionsit midagi head leida (ja oma pead vastu seina peksta).
Pean tõdema, et kolmas film ei olnud nii huvitav, kui teine (sellega paistavad paljud nõustuvat). Arusaamatut eepikat juhtus küll korralikult, kuid filmi tempo jäi veidi uimaseks kohati. Küll aga oli animatsioon lihtsalt erakordne nagu eelarvest ka oodata võis. Kusjuures kolmas film oli esimene, kus ma suutsin Shinjile kaasa elada. Siiani olen teda, kui tegelast põlastanud, aga kolmandas osas käitusid kõik lihtsalt nii tõpralt temaga, et ma hakkasin tahest tahtmata lootma, et Auska ja teised pandaks paika oma ülbuses. Ma soovisingi, et Shinji vastandaks ennast neile ja ei teeks seda, mida nad tahaks. Õnneks nii läkski....mingis mõttes...
Las fännide trollimine jätkub! 10/10
http://www.youtube.com/watch?v=Ua75H0k7-N0
Tegin bakasse anime suvehooaega tutvustava teema:
http://baka.ee/foorum/viewtopic.php?t=3369&sid=a2912578968417d44ebd4253049f721e
Leitate siit suve hooaja postri ning minu prognoosid erinevatele uutele tiitlitele. Animehuvilised visake pilk peale.
Uue raamatusarjana võtsin ette The First Law, millega olen hetkel kolmanda raamatu juures. Pean tõdema, et see on kõige süngem fantaasia sari, mida ma veel kuulanud olen. Kirjutan täpsemalt sellest järgmises postituses, sest lihtsalt ei viitsi rohkem edasi kirjutada.
Loodetavasti järgmine postitus ei veni (heh...what are the odds). Seniks aga....nipaa!
Cosplay service time!
AMV'd
http://www.youtube.com/watch?v=rmgDTe9JOVY&list=PLE1C18CDB2E3F4D58
http://www.youtube.com/watch?v=W9av6ApR2hQ&list=PLE1C18CDB2E3F4D58
http://www.youtube.com/watch?v=qAw2DrVaMZY&list=PLE1C18CDB2E3F4D58
http://www.youtube.com/watch?v=_hoYEBIwdcU&list=PLE1C18CDB2E3F4D58
Cosplay võistlus ise oli väga varjeeruva tasemega. Kui eelnevatel aastatel on domineerinud peamiselt selline keskpärane cosplay siis see aasta leidus peamiselt üpris head ja üpris halba. Kokkuvõttes pidime aga tunnistama, et tase läheb aasta aastalt aina paremaks ning inimesed viitsivad üha rohkem vaeva näha sellega. Võib-olla on asi selles, et see "anime kultuur" hakkab rohkem juurduma ning see pole enam nii vähe levinud nähtus siin mail, millega tegeleb üks kitsas ringkond ainult. Jätkuvalt valitseb siiski trend, et venelased tegelevad peamiselt cosplay'ga ning eestlastel kipub kas julgusest või peale hakkamisest puudu jääma.
Pilte cosplay võistlusest ja tolle päeva melust leiab rohkelt neist allikatest:
https://www.facebook.com/media/set/?set=a.10151418958388870.1073741842.92375768869&type=1
https://plus.google.com/photos/107356517571616112921/albums/5874957177763245345
http://vk.com/album31696388_173684156
https://www.dropbox.com/sh/um7qtw6b19b3sje/NuOKQiutoj#/
Päev polnud aga kaugeltki selle võistlusega läbi veel. Animeklubi Eva otsustas korraldada õhtul ühe suuremat sorti cosplay peo. Eva koosneb aga venelastest ning nii jäi see enamustele eesti anime inimestele teadmatuks või siis huviorbiidist välja. Ei, mitte kõigile siiski. Mina, Tanel, Tiiu, Riho, Maka, ja Piiu otsustasime visata pilgu peale, milline see elu venelaste anime maastikul on. Alguses ei tundunud see kohe üldse hea mõttena, sest kohe juba uste juurde jõudes hõõgus meile justkui kuumast ahjust vastu venelaste temperament ja lärmakus. Isegi pidudega harjunud eestlaste jaoks nagu meie oli seda natukene liiga palju ning nii otsustasime hoopis ära minna, sest tundisme ennast väga ebamugavalt sellises keskkonnas. Mind jäi aga kogu see asi kangesti närima ning kuidagi tõmbas tagasi. Panin tagasimineku idee ka teistele ette ning teatava ebakindlusega seadsime oma sammud peoruumide poole tagasi. Seekord ostsime ka lõpuks piletid ning läksime sisse. Alguses tundsime ennast väga võõraste elementidena ning istusime kambaga nurgas ja jõime õlut nagu mingid erakud, ajades ainult omavahel juttu. Küll aga hakkas venelaste energilisus meid üha rohkem ja rohkem nakatama. Nad olid nii ägedad lihtsalt - terve tantsupõrand täis cosplayereid tantsimas nii nagu homset ei oleks anime muusika järgi. See tundus meile eestlastele nii harjumatu lihtsalt, sest mida eestlased üldiselt oma pidudel teevad? Joovad, ajavad juttu, joovad, ajavad juttu, joovad, joovad, joovad. Vahetevahel tantsitakse ka või tehakse mõni seltskonna mäng. Mina, Tanel ja Tiiu olime esimesed julged, kes läksid tantsupõrandale ning venelased võtsid meid kohe lahkelt kampa (hetked hiljem tantsisid meie ümber juba kenad tüdrukud) ning kogu see pidu tõmbas meid lihtsalt täiesti ekstaasi. Ma pole elus veel kogu hingest tantsinud nii, et higi pritsmed lendavad. See muutus täiesti joovastavaks. Teiste juurde puhkama naasedes olime sunnitud tõdema, et venelased ikka oskavad palju paremini pidutseda, kui eestlased ning kogu see üritus oli üli-lahe lihtsalt. Ma võin julgelt öelda, et see oli üks kõige (kui mitte kõige) lahedamaid pidusid, kuhu ma veel sattunud olen.
Saime venelaste eripärade kohta veel päris palju huvitavat informatsiooni, mis pani korduvalt mõtlema, et venelased oskavad ikka õigemini elada, kui eestlased. Vene noormehed kutsusid alati aktiivselt tüdrukuid tantsima ning neile ei jäänud märkamatuks ka kamp omaette nurgas istuvaid eestlasi. Üks nägus Roy Mustangi cosplayer noormees tuli Piiut tantsima kutsuma ning küsis tema kõrval istuva Riho käest selleks luba! See oli meie eestlaste jaoks midagi tõeliselt haruldast ja Riho sai päris palju muiata selle peale. Venelastele jäi üldse arusaamatuks, et mis mõttes me joome lihtsalt kusagil nurgas omaette ning peagi üritati juba meid kõiki tantsima saada. Lõpuks möllas isegi Riho tantsupõrandal, kes üldiselt väldib tantsimist ning Piiu ja Tiiu vihusid ka paaristantse noormeestega (veel üks asi, mida eesti pidudel eriti ei kohta). Kogu pidu täitis selline energia, mida eestlaste pidudelt mina veel leidnud pole. Samuti oli see kõik palju "animelikum", kui eestlastel, sest igal pool olid cosplayerid ja anime muusika. Meil on enamasti lihtsalt mingi tümakas. Samuti hakkasid venelaste riided üha vähenema ja vähenema ning peagi said paljud neiud ohtralt fan service't, kui sihvakad vene noormehed hakkasid üksteiselt riideid eemaldama ning neid kanti kätel üle saali.
Otsustasime kollektiivselt, et Evast tuleb edaspidi eeskuju võtta pidude korraldamisel ja üldse võiks eesti ja vene animefännide vahel koostööd tihendada. See ei saa olema aga lihtne ettevõtmine, sest suur osa venelasti ei oska eriti eesti keelt ning nende inglise keel on ka suhteliselt nõrk (vähemalt nii rääkis meile üks eesti keelt oskav Eva neiu). Peo lõpu poole kiideti mind ja Tanelit julguses tantsida "eestlaste kohta" ning see pani meid mõtlema mida nad küll meist mõelda võivad. Kurat küll me eestlased oleme ikka üks sünge ja vaikne rahvas. Riho sai peo lõpus aplausi, kui koju minnes viskas ta Tiiu üle õla ja marssis nagu boss sealt välja xD
Kogu see päev koos cosplay võistluse, melu ja cosplay peoga oli üks parimaid minu elus.
Sellele peole nüüd järgi mõeldes tuleb meelde see laul:
http://www.youtube.com/watch?v=0y6J7kqc9_4
Päev 5 - Solarises korraldati suur anime kirbuturg, kus erinevad inimesed võisid igasugu otaku nänni müüa. JAFF ise müüs suurtes kogustes mangat ja DVD'sid. Sellega hiilgas eriti kaupmehe ametiks loodud Karoliine, kes suudaks vist ükskõik mida ükskõik kellele maha parseldada. Temast oleks keskajal vist saanud mingi Hansa gildi esileedi vms. Igaljuhul alumisest korrusest sai üks turg ning müügil võis näha isegi figuriine, mida üks Eva ninameestest müüs. Mitmed meist kasutasid seda võimalust ning ise otsin ka omale ühe Megurine Luka (suht kehva kvaliteediga, aga samas odav) osta. Näeb isegi üpris kena välja.
Animeklubi Eva hiilgas jälle oma aktiivsusega (ja kreatiivsusega) ning nad korraldasid ühe suure cosplay orienteerumis mängu kõigil Solarise korrustel. Mängu idee seisnes selles, et kõigile osavõtjatele jagati lipikud erinevate anime tegelaste piltidega. Iga pildi juures oli koht templi jaoks. Solarise pealt tuli otsida igat tegelast kehvastav cosplayer üles ning neilt sai "queste", mis tuli ära teha. Meie infolaua juures oli näiteks Stepmania quest, mis tuli läbida. Roy Mustang tegi sissepääsu korrusel rivi drilli jne. Tegu oli tõeliselt õnnestunud ideega ning tõmbas ligi palju mängijaid.
Minu isa läks sellel päeval Soome tagasi tööle ning otsustas ka Solarisest läbi põigata, nägemas, mis trall siis õigupoolest toimub. Tegi mulle Vapianos välja ka - profit.
Päeva lõpus läksime terve kambaga jälle Vapianosse, kus liitus meiega ka baka.ee veteran Fushi. Ajasime päris pikalt juttu anime ja teemadel ning veidi aja pärast liitus seltskonnaga ka eduka automüügitehinku lõpetanud Riho.
Päev 6 - Midagi märkimisväärset ei toimunud....vist.
Päev 7 - Läksime õhtupoole Ni, Maka ja Rihoga ühte Itaalia restorani sööma. Ei, ma täpsustan: Ni ja Maka vedasid meid pimesi sinna, täpsustamata kuhu nad lähevad ning kahel mehel ei jäänud muud üle, kui nõutult järgneda. See osutus üllatavalt heaks kohaks, kus sai väga head toitu väga mõistliku hinnaga. Sinna tasub kindlasti veel minna.
Päev 8 - Läksime õhtul suurema seltskonnaga 009 Re: Cyborg'i vaatama. Kutsusin kaasa ka Lea, kes sai tutvust teha mõningate anime ringkonna inimestega. Üldse tundub mulle, et larparite ja anime inimeste vahel on üha parem luua kontakte, sest anime inimesed huvituvad üha enam larbist (räägin sellest täpsemalt , kui jõuan Andrei sünnipäeva juurde). Film'i autoriks oli kuulus Kenji Kamiyama (Ghost in the Shell: Stand alone Complex), kes on tuntud tubli futurismi ja cyberpunki edendajana. Ta läks selle filmiga aga natukene liiale ning üritas olla liiga deep, mille tulemuseks jäi filmi lõpp meile täiesti arusaamatuks. Mitte keegi ei suutnud selles mitte mingisugust loogikat leida. Ühesõnaga story osa jäi veidi nõrgaks. Sama ei saa kohe kindlasti öelda visuaalide kohta. See oli üleni CG ja takkaotsa ka 3D anime ning kõigil olid väga suured kahtlused alguses selles suhtes (anime 3D on enamasti kohutavalt halb). Meie üllatuseks ostus anime aga visuaalseks meistriteoseks ning nägi uskumatult kaunis välja. 009 Re: Cyborg' tasubki juba ainuüksi selle visuaalse meisterlikuse pärast vaadata.
Trailer: http://www.youtube.com/watch?v=vrmbrbQ6c40
Päev 9 - Ei juhtunud midagi eriti märkmisväärset. Jaanek tuli Tallinna ning korraldas joonistusõpetuse töötoa Artise aatriumis. Tore oli teda üle pika aja näha ning vaatasime kogu asja Karoliine ja Makaga pealt, ise niisama kritseldades.
Päev 10 - Grand Finale. JAFF sai ametlikult läbi (kuigi filme näidati kogu nädalavahetuse veel). Selle raames korraldati meeskonnale Artises pidulik laud veini ja sushiga, kus muljetasime õnnestunud JAFF'i üle ning pidime tõdema, et see oli siiani parim JAFF - seda suures osas selle pärast, et tehnilisi viperusi eriti polnud ning subide kvaliteet oli palju parem, kui eelnevatel aastatel, sest seekord tegelesid sellega anime fännid ise, mitte inimesed, kes ei tea animest eriti midagi ning keda eriti ei huvita ka. Otsustasime, et JAFF peab samal kursil jätkama.
Pärast seda läksime VÄGA suure kambaga kinno vaatama selle aasta JAFFi staar animefilmi Berserk Golden Age III: Descent. Mitte kunagi pole vist nii palju bakalasi ja doramakaid ühes kinosaalis koos olnud. Ainuüksi meie pundi peale läks juba peaaegu 2 rida ning meid oli mina, Tanel, Riho, Maka, Tiiu, Hannes, Anette, Margus, Rauno, Iiris, Tarvi, Ken, Valdar ja...err...vabandan kõigi ees, kelle nimed mulle meelde ei tule :D Saalis võis näha ka mitmeid teisi bakalasi nt Cenoriq, Liisa, Saskia ja minu vana semu Jaanus. Neid oli kindlasti veel.
Film ise oli absoluutselt suurepärane meistriteos ning sai enamustelt meie kambast ilma eriliste kõhklusteta MAL's 10 punkti. Kolmas on vaieldamatult triloogiast parim nii tehnilise külje, presentatsiooni, kui loomingulisuse poolest. Soovitan 100% kõigile (süngema) fantaasia fännidele ning eriti Berserki fännidele (duh).
Trailer: http://www.youtube.com/watch?v=UwfT_Wh1A1Y
Kuid nagu alati ei lõppenud õhtu ühe sündmusega. Õigupoolest lõppevad enamus taolisi õhtuid tegelikult ühes ja samas kohas enamasti - Riho juures, millele võib vist anda dorama ametliku HQ tiitli Tallinnas. Sadasime suure kambaga sinna sisse (nii, et vaevu inimesed ära mahtusid) ja veetsime taaskordse öö õlle ja vesikaga. See oli suurepärane päev.
Päev 11 - Ärkasin hommikul uimaselt Karoliine telefonikõne peale, kellel algas live dublaaž Artises ühele laste animele. See oli tal esimene kord elus midagi sellist teha ning loomulikult tekitas see närvilisust ja elevust. Ta vajas kedagi kellele harjutamiseks ette lugeda ning veidi julgustavaid sõnu. Lonkisin poolunes Solarisse ja leidsingi ta Artise aatriumist koos Stopaga. Istusime, ajasime juttu ja kinnitasime talle, et ta saab sellega hakkama. Lõppkokkuvõttes tuli tal see ülihästi välja ning naljatasime hiljem, et temast saaks hea seiju (anime voice actor). See jäi ka minu jaoks viimaseks JAFF'i päevaks sest juba peale lõunat võtsime Taneli, Riho, Valdari ja Tiiuga tee Tartu poole, kus õhtul pidi toimuma Andrei sünnipäev.
Otsisime talle Tallinnas mõndaaega sobilikku kinki ning teekond võis alata. Tee tartusse möödus väga huvitavalt, sest autos oli koos kogu meie Visual Noveli meeskond ja nii saime arutada erinevad plaane. Otsustasime juba mõnda aega tagasi hakata seltskonnaga Visual Noveli looma ning see on ka meil hetkel käsil. Mina ja Riho oleme kirjanikud ja vastutame story ja tegelaste eest. Tanel ja Valdar tegelevad tehnilise küljega ning koodivad asja kokku. Tiiu on meie joonistaja ning vastutab kunstilise poole eest (karakterite välimus, taustad jms.) See on aga ainult hetke seis, sest varem või hiljem läheb see asi nii suureks, et meil on inimesi juurde vaja - eriti kunstnike. Kogu loo üldine mõte on hetkel paigas ja karakterid samuti. Järgmine etapp on loo skeleti kokku panemine. Tiiu juba proovib erinevate karakterite disaine ning Tanel eksperimenteerib süsteemidega. Kõik koos oleme mõelnud ka erinevaid tegelasi. Tõenäoliselt hakkame mingil hetkel ka developer blogi pidama. Kui see tekib, siis jagan teiega linki.
Igal juhul... Andrei korraldas Nurus oma sünnipäeva peo, kus viibis kohal enamus doramast (ja mõned muudki inimesed). Kogu värk algas nagu üks pidu ikka, kuid muutus mingil hetkel hoopis lahinglarbiks. St. me leidsime sealt igasugu boffer relvi ning tantsimiseks mõeldud alast sai hoopis gladiaatorite areen. Sellel päeval tekkis doramas huvi larbi vastu ning mitmed inimesed on juba avaldanud soovi larpidele tulla. Samuti küsitakse minult sageli, et võiks veel boffritega võidelda. Mu tunnen ennast väga uhkena nüüd, sest olen aidanud kaasa eesti larbi maastiku laienemisele ja promomisele. Kui mul kunagi läheb vaja mingit suuremat gruppi (nt ihukaitseks vms) larbil, siis on kohe inimesi võtta. My personal army mhwahwhaha.
18 mai toimus mitu üritust korraga. Lolitade kevadpiknik ning larp: Thangoli Varjud II. Mõlemad toimusid päeva eri osadel ning see andis mulle võimaluse minna mõlemale üritusele (väga napilt). Selle käigus kavandasin oma kostüümi nii, et lolitadega olles oleks see selline aristokraatlik, kuid samas saaks kiiresti mõningate modifikatsioonidega muuta keskaegseks. Passisin hommikul Riho juures koos Taneliga (neil oli öösel päris äge pidu olnud, millest ma paraku ilma jäin sest viibisin Põltsamaal), kust edasi siirdusime ühte väiksesse ja kodusesse söögikohta, kus kogu asi pidi aset leidma. Lolitasid oli suhteliselt vähe kohale tulnud millegipärast ning kogu üritus oli kuidagi "meh" maiguga minu jaoks. Ni ja Maka otsustasid ka mingil hetkel seltskonnast lahkuda ning nii jäid põhiliselt mehed lauaäärde lobisema koos mõnede neiudega (Tiiu kandis väga ägedat kleiti sellel päeval). Andro oli ka ning ta oli nagu Andro ikka. Ni ja Maka jõudsid just selleks ajaks tagasi, kui ma pidin ära minema hakkama larbile ning nii jäin ma fotosessioonist ilma ja minu kostüümist ei eksisteeri ühtegi pilti =/.
Siirdusin lolitade juurest edasi Zelori juurde, kus minu kostüüm läbis kiire transformatsiooni ja võtsin sealt ka oma relvad. Larp toimus vanalinnas, mingisuguse müüri torni sees, kus asus muuseum (vist?), sest seal olid igasugused vanaaegsed ammud ja isegi keskaegne katapult. Enne seda jõudis alla sadada uskumatult intensiivne vihm, mis ujutas enamus tänavaid üle. Tänasin kõiki jumalike jõude (Haruhit), et mul oli vihmavari kaasas.
Thangoli Varjud II oli täielik Game of Thronesi stiilis intriigilarp, kus erinevad fraktsioonid plottisid üksteise vastu, punusid valede võrke ja sõlmisid üksteisega tehinguid. Õhk oli lausa paks pingest ja draamast. Tegin terve mängu tihedat koostööd Kadriga (kes on suurim intriigide meister Eesti larbimaastikul), sest ta oli loo järgi minu bastard õde ja lisaks veel teises fraktsioonis, lubades laialdast infovahetust. Kuna tegu oli VG mänguga, siis olid enamus inimesed (väljaspool minu fraktsiooni) suhteliselt võõrad. Enri suutis kukkuda trepist alla ja oma pea ära lüüa, mis pani meid tõdema, et Thangoli sarjal lasub needus. Keegi meie fraktsioonist peab igal mängul kusagilt alla kukkuma (mina olen endiselt selles sarja staar, kes viis meid meediasse). Spekuleerisime, et järgmisel mängul kukub ilmselt Zelor kusagilt alla.
Öö aga ei lõppenud ainult larbiga. Kusagil kella 2-3 ringis (vist?) hakkasime kambaga kodude poole sõitma Karli transpordiga (mina, Karl, Kadri, Maarja, Kadri õde). Peagi hakkasid tee peal aga huvitavad asjad sündima. Iga kord, kui Karl langetas kiirust või peatus mõnel ristmikul suri auto välja. Uuesti käivitades ajas iga kord mingit veidrat kärsahaisu ka sisse. Lõpus juhtus seda nii sageli, et pidime peatuma tee ääres. Kapoti avamisel ei paiskunud meile näkku ei leeke ega suitsu, kuid tugev kärsahais küll. Täpsemalt inspekteerimisel avastasime, et moor helendab kuumusest alt ja see polnud kohe üldse hea märk. Äärmiselt tugev vihm oli autos kuidagi küünalde vahele saanud ja omajagu jama tekitanud. Tuli jala koju minna.
Mõned enne mängu algust tehtud pildid:
http://www.dragon.ee/gallery/main.php/v/larp/thangolivarjud/II/
19 mai külastasime Enriga Olde Hansat ja lasime hüva joogil ja söögil hää maitsta. Sealne meeõlu on jätkuvalt minu lemmik õlu. Ettekandja jäi meiega väga rahule ning andis meile võimaluse loosi tõmmata. Võitsime mõlemad Olde Hansa suveniiri poest omale auhinnad. Ma sain endale mingi keskaegses stiilis savist küpsetusanuma ja Enri sugupuu. Poemüüja andis meile ka ürtide ja marjadega maitsestatud viina proovida. Üle pika aja suurim maitseelamus.
Olde Hansast siirdusin edasi Zelori juurde, kuhu tulid ka Lea, Kadri ja Sillu ning mängisime ühte kosmose impeeriumite rajamise lauamängu.
2 1- 24 mai toimusid jaapani keele eksamid, mis põhjustasid palju elevust. Täpsemalt räägin neist juuni kuud käsitlevas postituses, sest siis selgusid ka tulemused.
25 mai sai jälle Tartusse sõidetud. Seekord tähistas oma sünnipäeva Piiu ning taaskord sai ööläbi pidutseda. Mul on millegipärast seal käigust väga eredalt meeles snäkid, sest need maitsesid eriti hästi. Sellel öösel leidsid mõned inimesed üksteist ja moodustus kokku tervelt üks uus paar (0.5 ja 0.5, sest ühed alles alustasid asjaga ning teised viisid asja ametlikuks. Jah minu loogika on ilmselt väga värdjas asi.) Magasime suure karjaga ühes toas ning järgmisel hommikul läksime kõik koos burksi ostma hommikusöögiks. Kusagil lõuna poole jõudsime Põltsamaale ning tallinnlased tahtsid külastada Hullava Naise Pubi. See polnud päris see, mida nad ootasid vist.
See võtab laias laastus mai kuu sündmused kokku. Üpris tegus kuu oli.
Kogu selle aja sees leidsin kusagilt, ma ei tea kust aega mängida läbi ka mängu Metro: Last Light. Tegu on kuulsa vene novelli Metro 2033 järgi tehtud mängu järjega, mis küll ei järgi enam raamatu sündmusi, kuid on ikkagi hea. Metro ei hiilga eriti oma gameplay poolest, mis on kohati veidi kohmakas ning AI on lihtsalt kohutavalt loll (nende tapmine on liigagi lihtne), kuid teeb selle kuhjaga tasa loo, tausta ja maailma endaga. See on atmosfääri mäng ning ma lihtsalt armastan seda settingut.
Metro maalib eriti trööstitu postapokalüptilise Moskva, millest on ülekäinud tuumasõda. Inimkonna riismed elavad maapinna all metroodes, varjudes kiirituse ja ülimalt vaenuliku keskkonna eest. See detailsus, millega seda kohta kujutatakse....inimeste igapäeva elu....olustik....see on pika puuga minu lemmik postapokalüptiline fiktsioon. Fallouti maailm ei tekita minust päris sellist tunnet. New Vegases kaob postapokalüptilisuse tunne kohati täiesti ära. Metro on hoopis teist moodi selles osas. KÕIK on puruks, katki ja deformeerunud. Maapinnal liikudes tuleb pidevalt gaasimaski kanda ja filtreid vahetada, muidu sured. Kõik on radioaktiivne ja saastunud ning keskkond võib tappa sind sama lihtsalt, kui vaenlased. See detailsus millega kujutatakse hävinud Moskvat on lausa maaliline. Inimkond on trööstitus seisundis, hingitsedes maalustes käikudes nagu rotid. Vett ja toiduvarusid on vähe ja igal pool on saaste. Valitseb resignatsioon ja negatiivsus tuleviku suhtes. See, et tsivilisatsioon on hävinud puhub mängijale igalt poolt näkku ja me võime näha, kuidas inimesed üritavad sellega toime tulla. Falloutis ma ei taju seda pooltki nii hästi lihtsalt.
Ja siis muidugi müstiline element, mis lisab Metrole niipalju värvi juurde. Veidrad nägemused, anomaaliad, surnud inimeste hääled ja ei kusagilt seintele ilmuvad varjud ning pidev pimedus, mis katab maailma - see lisab mängule õuduselemendi ning müstika. Üksinda pimedates maaalustes metro tunnelites kolamine võib olla väga närvesööv kogemus. Eriti, kui sa hakkad veidraid hääli kuulma ja kusagil vilgub mingi valgus. Ja äkki ühe vilksatuse ajal on kellegi vari seinal aga kedagi pole. Need on veidrad nähtused, mis on tekkinud pärast tuumasõda ning inimkond ei tea, mis neid põhjustab. Kas neid üldse saab teaduslikult seletada? Metro mängib väga hästi meie psüühikaga, sest inimesed kardavad kõige rohkem seda, mida nad ei mõista ja ei näe.
Ühel hetkel sai ära vaadata ka täispikk animefilm Evangelion: 3.33 You Can (Not) Redo. Üldistatult võib öelda, et see oli aasta oodatuim täispikk anime ning purustas vist ka piletimüügi rekordid, kui ma õigesti mäletan. Hideaki Anno jätab meid jälle mõistatama, millest kuradit tema filmid ikkagi räägivad ja pillub meid näkku kõige raskemat sorti mindfuck'iga. Aga hoolimata sellest me armastame Evangelioni. Kes üritab plotist aru saada ja selle üle igasugusegaseid teooriaid luua (te ei kujuta ette), kes armastab tegelasi ja seda, kui seksikad on Asuka ja Mari, kellele meeldivad visuaalid jne. - peaaegu kõik animefännid suudavad Evangelionsit midagi head leida (ja oma pead vastu seina peksta).
Pean tõdema, et kolmas film ei olnud nii huvitav, kui teine (sellega paistavad paljud nõustuvat). Arusaamatut eepikat juhtus küll korralikult, kuid filmi tempo jäi veidi uimaseks kohati. Küll aga oli animatsioon lihtsalt erakordne nagu eelarvest ka oodata võis. Kusjuures kolmas film oli esimene, kus ma suutsin Shinjile kaasa elada. Siiani olen teda, kui tegelast põlastanud, aga kolmandas osas käitusid kõik lihtsalt nii tõpralt temaga, et ma hakkasin tahest tahtmata lootma, et Auska ja teised pandaks paika oma ülbuses. Ma soovisingi, et Shinji vastandaks ennast neile ja ei teeks seda, mida nad tahaks. Õnneks nii läkski....mingis mõttes...
Las fännide trollimine jätkub! 10/10
http://www.youtube.com/watch?v=Ua75H0k7-N0
Tegin bakasse anime suvehooaega tutvustava teema:
http://baka.ee/foorum/viewtopic.php?t=3369&sid=a2912578968417d44ebd4253049f721e
Leitate siit suve hooaja postri ning minu prognoosid erinevatele uutele tiitlitele. Animehuvilised visake pilk peale.
Uue raamatusarjana võtsin ette The First Law, millega olen hetkel kolmanda raamatu juures. Pean tõdema, et see on kõige süngem fantaasia sari, mida ma veel kuulanud olen. Kirjutan täpsemalt sellest järgmises postituses, sest lihtsalt ei viitsi rohkem edasi kirjutada.
Loodetavasti järgmine postitus ei veni (heh...what are the odds). Seniks aga....nipaa!
Cosplay service time!
AMV'd
http://www.youtube.com/watch?v=rmgDTe9JOVY&list=PLE1C18CDB2E3F4D58
http://www.youtube.com/watch?v=W9av6ApR2hQ&list=PLE1C18CDB2E3F4D58
http://www.youtube.com/watch?v=qAw2DrVaMZY&list=PLE1C18CDB2E3F4D58
http://www.youtube.com/watch?v=_hoYEBIwdcU&list=PLE1C18CDB2E3F4D58
No comments:
Post a Comment