Raito nikki: New Waves.

http://www.youtube.com/watch?v=6mRO8XVXG5I dat main character!

Tere, ma olen nüüd lühikeste juustega.

Suvi on käes ning kuna NEET olemine pole eriti moes väljaspool Jaapani (ega majanduslikult kasulik), siis olen otsinud omale jälle tööotsa. Töötan Samsungis, või õigemini Samsungi alluvuses töötavas reklaamiagentuuris Samsungi tootepromootorina. Oot, mina ja tehnika? Jah, ma olen ise ka üllatunud. Igal juhul minu töö on sisuliselt sama, mis ühel tüüpilisel elektroonika poe töötajal. Vastata klientide küsimusele mingi Samsungi vidina kohta ning demonstreerida erinevaid asju. Võimalusel see ka neile maha müüa. Töö on väga varieeruv ning leiab aset üpris erinevates kohtades, sõltuvalt, mis promo projektid parajasti käsil on. Hetkel võite mind leida ülemiste Euronicsist Smart TV'dega tegelemas ning Solarise EMT'st androidide ja tabletitega tegelemast. See ilmselt muutub jälle, kui laptopi projektid algavad. Sain isegi oma esimese koolituse kätte (nüüd ma isegi jagan midagi asjadest!)

Kooliga seoses valitsevad samuti uued tuuled. Tundub, et minu õppejõud on veendunud, et ma ei peaks lõpetama. Selle aasta Jaapani keele eksam tehti eriti ägedaks. Nimelt tohib seda eksamit millegipärast ainult ühe korra teha (see pole midagi uut), kuid nüüd nad tegid veel ühe laheda reegli. Eksam jaguneb erinevateks osadeks: suuline, grammatika, kanji ja kuulamine. Ja IGAS osas tuleb vähemalt 50% täis saada. Mida see tähendab? Mul läks eksam üldiselt hästi, kuid ma ei saanud kanjis 50% täis. See tähendab, et mind kukutati kohe läbi, kuigi kokku oleks suhteliselt normaalne tulemus tulnud ma arvan. See omakorda lükkaks mu lõpetamise jälle 2 aastat edasi, sest järgmine kord saab selle taseme jaapani keelt võtta alles järgmine kevad. Mul sai sellisest sitast (mille vastu ei saagi ametlikult midagi teha kus juures) süsteemist kõrini. Selline süsteem on täiesti absurdne ning ma pole kaugeltki ainus, kes seda arvab (ja seda ei arva ainult õpilased btw). Tehku oma kirveid edasi ja kukutagu teisi läbi, mul sai mõõt täis. Olen otsustanud hoopis midagi muud õppima minna. Ma ei lase endalt lihtsalt raha lüpsta.

Hmm....mida üldse õppima minna? Ajakirjandus oleks päris äge.

Juuni algas järjekordse Miyako koosolekuga. Ei, tegelikult mitte järjekordse, sest tegime sellest ühe korraliku väliürituse. 2 juuni läksime Nõmme lähedale metsa ühe RMK kohakese juurde ning tegime grilli. Panime selle mõnusa ürituse alla terve päeva ning isegi Imoti grill sai kohale toodud. Anime teemalise viktoriini korraldas seekord Robin, sest ta jäi minuga eelmine kord esimest kohta jagama (ning mina olen juba viktoriini teinud). Nimelt meil on selline tore tava, et viktoriini võitja teeb järgmise viktoriini. Loomulikult nagu üks korralik anime üritus ikka lõppes see õhtul Riho juures õlle seltsis.

6 juuni toimus järjekordne Zelori DnD. See sisaldas mõningast....nostalgiat. Nimelt kukkus minu tegelane peaees auku ning sai raskelt haavata. Karli tegelane pidi alla ronima, et mind välja saada. Kõik said selle juhtumise üle korralikult naerda.

7 juuni juhtusin täiesti juhuslikult nägema midagi väga huvitavat. Läksin hommikul linna peale Mirjule sünnipäeva kinki otsima. Monalt saadud soovituse järgi siirdusin vanalinnas asuvasse Chado (jaapani keeles tee pood) gurmee teepoodi. Lasin sealsel müüjahärral ennast asjaga kurssi viia ning pärast mõningast valimist ja mõtlemist ostsin väikse koguse ühte võrdlemisi haruldast ja kallist Jaapani teed, mida ei pidanud Eestis eriti leiduma. Jäin väga rahule selle leiuga ning otsustasin, et see ei jää minu viimaseks käiguks sinna teepoodi. Kõik see on aga prelüüd ühele palju huvitavamale sündmusele.

Tagasiteel silmasin Vene teatri juurest Vabaduse Väljakule liikumas ühte väga kummalist protsessiooni. Kummalise all mõtlen ma kuradima ägedat. Seda on võrdlemisi raske kirjeldada, seega las pildid räägivad enda eest:

https://www.facebook.com/shiro.rait/media_set?set=a.10200459814115910.1073741825.1173559161&type=3

Mul polnud õrna aimugi, kes nad sellised on, kuid ma teadsin sellel hekel, et ma PEAN seda teada saama ning nii otsustasin neile järgneda. Nad liikusid kõhedust tekitava veidra muusika saatel läbi vanalinna, mornide nägudega ning sõnagi lausumata, justkui mingid matuselistest miimid. See lisas nende kostüümidele väga kummalise groteskse aura juurde ning ma ei saanud sellest küllalt. See on just selline sünge gooti stiilis "mind fuck" kunst, mis mulle väga meeldib.

Nad peatusid lõpuks vanalinna nukuteatri lähedal, kus ma lõpuks aru sain mida nad endast kujutavad. Hiljem Ni abiga (kes samuti nendest täiesti vaimustusse sattus) internetist väikse uurimistöö tegemine ainult kinnitas seda. Tegu on väga omanäolise alternatiivteatriga ning nad alustasid oma etteastet sellise ürituse raames nagu Treff festival 2013. Nende etteaste lummas mind niivõrd, et ei saanud seda filmimata jätta oma lutsu nigela kaameraga:

http://www.youtube.com/watch?v=ypo6u3qcspI

http://www.youtube.com/watch?v=ejwU2eKW6pA

http://www.youtube.com/watch?v=0qujFwPzA34

ja selleks, et mitte edasi anda ainult oma telefoni hägust jura:

http://www.youtube.com/watch?v=35pumadLsa4

Ma armusin täiesti ära sellesse kummalisse kostüümiteatrisse ning koos Ni'ga hiljem uurisime selle grupi kohta internetist täpsemalt. Nad kutsuvad ennast Tänavateatri Laboratooriumiks ning neil on ka oma Facebooki lehekülg:

https://www.facebook.com/Street.Theatre.Laboratory ja oma kodulehekülg:

http://www.theatre.ee/

Tundub, et nad on haru ühest Peterburi alternatiivteatrist nimega Giraffe Royal, mida juhib üks maailma kuulus kloun nimega Stanislav Warkki.

Treff programmis kirjutab neist järgmist:

Meie lavastus kujutab endast teatraliseeritud keskaegse teatri laadis vaatemängu fantaasiaelementide lisamisega, mis sisaldab ka selliseid Euroopa tänavateatrile iseloomulikke vorme nagu lippude kasutamine, kõmpidega käimine, keskaegse klounaadi ja pantomiimi elemendid ja lavastatud lahingud külmrelvadega.

Yes please! Kui nad poleks üleni venekeelne grupp (teadupärast ma ei oska vene keelt), siis tõesõna, ma liituks nendega.

Kahjuks esinevad nad ülimalt harva, kuid sellest hoolimata loodan neid veel kunagi näha.

Siin ka mõned videod Giraffe Royale esinemistest suurematel lavadel:

http://www.youtube.com/watch?v=tIpQh1mN1Vs

http://www.youtube.com/watch?v=RIckLcAmyYQ

http://www.youtube.com/watch?v=Cru1QqGfUNw

Kohe järgmisel päeval, 8 juuni toimus Mirju sünnipäev. See kujunes ootuspäraselt väga meeldivaks ürituseks, sest teadsin juba, mis seltskond sinna tuleb. Kohale jõudes lõime Gerdiga kiiresti grillile elu sisse ning peagi koondusid juba enamus mehi sinna ümber lihaga tegelema. Veidi hiljem sai seltskonnamänge ka. Mirju korraldas ka oma elust viktoriini, mille naljakal kombel võitis minu, Martini ja Lea meeskond - peamiselt selle pärast, et me pakksuime maksimaalselt palju erinevaid asju, mis tundusid enamvähem loogilised :D Teine võistlus kujutas endast orienteerumismängu Mirju maja sees ja ümbruses. Sellel korral olin ühises meeskonnas Hanna ja Kadriga ning Hanna laialdased teadmised Mirju kodust viisid meid ka võiduni.

Mirju ise aga oli jätkuvalt nooruslik nagu alati. Kui tema vanust ei teaks, võiks automaatselt pakkuda, et ta on üks teismeline tütarlaps (yeah, I'm the one to talk). Paneb ainult küsima, et kas ta on ka 35 aastaselt selline. Päris äge oleks küll - 35 aastane loli....whoa. Err...iga pedobeari unistus?

Kusagil seal kandis võtsin ka jälle Bioshock Infinite ette, mis mõni aeg tagasi mulle seni teadmata põhjustel pooleli jäi. Ma kirjutaks põhjalikult ja pikalt sellest, kui suurepärane, ilus, vägev, keerukas ja mind fuck selle twistiga sünge steampunk lugu on, kuid terve internet juba niikuinii karjub sellest, kui äge see on (või mitte äge). Lisan enda poolt ainult seda, et selle story ja setting meenutasid mulle tugevalt Gatehouse larpi (mis on teadupärast minu lemmik larp siiani). See 20 sajandi alguse teadusmüsteerium + interdimensionaalne rändamine + paralleel reaalsused haakusid väga tugevalt mõlema loo puhul.

Bioshock Infinite lugu on üks parimaid mängule kirjutatud lugusid seniajani veel, minu meelest.

14 juuni tähistas oma sünnipäeva Marion, kuhu kogunes kokku peamiselt animeklubi Miyako tuumik. Koguneti Soonide juurde ning taaskord sai saata mööda üks õhtuke hea seltskonna, maitsva hambaaluse ning hüva märjukesega.

16 juuni tõi aga hoopis palju eksootilisemat lõbu. Nimelt korraldas Miyako Männiku vanas sõjaväebaasis modernse sõjamängu, mis simuleeris paljuski linnalahingut. Kasutatud relvad olid reaalsete täielikud koopiad (ka sama kaaluga), kuid paukpadrunite asemel kasutati hoopis laserkiiri. Meid kogunes päris korralik seltskond, kokku tublisti üle 20 inimese ja see hõlmas Miyako liikmeid ning liikmete poolt kaasa kutsutud sõpru. Minu poolt kutsututest tulid Geidi, tema õde, Enri ja Gert, kellest kõigist said hiljem loomulikult ka Miyako liikmed (meie agressiivne värbamistaktika töötab väga effektiivselt). Gerdi ja Enri liitumast ma ei osanud tegelikult isegi ette näha.

Igal juhul....mängudest. Kõigi mütside ja relvade küljes olid andurid, mis reageerisid laserkiirtele. See andis kõigile kolm elupunkti (teatud klassidel oli ka 4 või 5). Lasekaugused olid suhteliselt erinevad. Uzi'd suutsid palju tuld korraga välja anda, kuid ei lasknud eriti kaugele. Samas M16 võttis vabalt 150 meetri peale ja rohkemgi. Just sellest viimasest sai minu lemmik relv, sest hoolimata ebamugavast pikkusest ja kaalust oli minu relva peal ka snaipri sihik ning sellega sai meeldivalt kaugeid laske teha. Mõnusaks boonuseks oli ka toru alla kinnitatud granaadiheitja.

Mängu esimestes raundides jagati rahvas kaheks ning üks grupp pidi toimetama laskemoona kasti ühest punktist teise ning teine meeskond pidi tegema vastutegevust.

Mul õnnestus kuidagi esimene raund läbida mitte ühtegi lasku tegemata ning ühtegi elu kaotamata. Kui minu meeskonnast sai vastutegevuse tegija, siis moodustasime ringkaitse küngaste taha, kuhu vastasmeeskond pidid kasti tooma. Selle käigus sattusin tulevahetusse kõige jubedama vastasega - Taneliga, kes on kaitseliitlane. Õnneks minu, Robini ja Riho ühine tuli tema vastu suutis ta (lõpuks) maha võtta (selle käigus sai värselt ajateenistusest tulnud Robin ikkagi surma). Tanel on ikka üks paras Rambo küll ning tema sai ka alati kõige rohkem kille.

Pärast seda tuli hoone kaitsmine. Üks meeskond pidi ründama ühe maja varemeid, kus teine meeskond ennast sisse oli seadnud kaitsepositsioonidele. Taolise kindlustatud punkti ründamine osutus loomulikult väga ebameeldivalt raskeks ülesandeks. Seal sain lõpuks minagi särada ja midagi korda saata. Lahingu lõpu poole õnnestus mul saada maja lähedale ning nagu sageli juhtub: mind ei märgatud üldise kaose keskel. Ei julgenud nagu uksest sisse ka minna ning nägin ühte lahtist aknaavavust, kust kiiresti sisse kiikasin. Mingil kummalisel kombel olin sattunud just selle ruumi juurde, kust kõik maja esipoolele (sealt kust meie omad ründasid) tuld andsid. Aken oli jäänud kaitsmata, sest keegi vist ei oodanud sealt rünnakut vms, ma ei tea. Tegelikult Tanel vist kaitsis seda mõnda aega, aga sai siis surma. Igal juhul ma kandsin tol hetkel pumpüssi ning nii suunasin oma toru aknast sisse ja andsin hagu. See oli ideaalne koht selle relva kasutamiseks, sest enne mängu algust hoiatati meid, et pumpüssi lastud osakased põrkuvad tahkete pindade peal. Just nende põrkuvuse läbi sai terve vastaste järelejäänud meeskond hukka. Paraku raundi kaotasime ikkagi, sest aeg sai enne läbi, kui ma majast lipu kätte sain. Kaitsjate rollis läks meie meeskonnal veelgi halvemini ning maja võeti kiiresti meilt ära. Oma meeskonna viis võiduni Enri, kes sai lipu kätte.

Kolmandaks ülesandeks oli VIP'i päästmine. Põhimõtteliselt peideti üks meeskonna liige kuhugi ära (kes oli VIP) ning ülejäänud pidid teda päästma minema teise meeskonna eest, kelle ülesanne oli samuti VIP leida, kuid ära tappa. Territooriumile puistati ka laiali kaks raadiosaatjat, mille leidmise korral võis raadiosaatjat omava VIPiga sidet pidada, et küsida tema positsiooni kohta. Esimene VIP oli Tanel ning meie meeskond pidi ta leidma ning tapma. Taneli leidmine polnud eriti keeruline, kuid tema tapmine osutus võimatus. Ta pani mingisuguse varemetes hoonekompleksi vahele peitu, leidis sealt mingi maaalla viiva keldi ning puges sinna peitu. Me võtsime kiiresti hoone üle (Taneli päästjad polnud veel kohale jõudnud) ning mõtlesime mida ette võtta. Pimedasse keldrisse sisenemine oleks olnud enesetapp, sest Tanel oleks kõik sisenejad pimedast lihtsalt maha lasknud. Seega need mängijad kellel olid granaadiheitjad automaatide küljes lasid granaate keldrisse (samuti igale poole laiali põrkuvad osakesed), kuid Tanelil õnnestus neid kuidagi vältida. Selleks, et vastaste tuleku üle valvet pidada ronisin mina ühe laguneva torni otsa, mis meenutas veidi kirikut ning hoidsin sealt valvet. Lõpuks jõudsidki vastased kohale ning lahing kulges nii, et meie omad hoidsid hoonet, milles peitis ennast Tanel (VIP) ning teised üritasid sisse saada, et teda päästa. Mul oli torni tipus lust ja lillepidu inimesi snipeda. Paraku said all minu kamraadid tulevahetuses vaikselt hukka ning lõpuks jäin ainult mina järgi. Küll aga ma ei teadnud seda, et ma olin ainsana järgi jäänud, sest mul polnud aimugi, mis torni alumisel korrusel toimub. Paraku ei teadnud minust ka vastased xD Ühel hetkel jäi lihtsalt kõik vaikseks ning ma hakkasin mõtlema, et mis toimub. Kedagi polnud enam laskeulatuses liikumas ka. Otsustasin siis positsiooni vahetada ning tornist alla minna. Küll aga piilusin enne läbi ühe augu põrandas, et mis seal all siis ikkagi toimub ja kas nad on juba Taneli kätte saanud. All kubises vastasmeeskonna meestest! Mis ma siis tegin, suunasin oma granaadiheitja sellest august sisse ja kütsin täiega alla. Multikill! Õnneks sai mänguaeg enne läbi, kui nad üles jõudsid tormata ning mind maha lasta. Meie meeskonna VIP oli Hannes, kuid paraku ei õnnestunud teda päästa.

Viimane raund oli klassikaline Team Deathmach ehk siis tuli lihtsalt vastaste meeskond maha tappa. See ostus väga lõbusaks ettevõtmiseks loomulikult. Esimese raundi võitsime meie, kus põhiliseks lahingutegevuse keskmeks kujunes seesama torniga hoone, kus Tanel ennast enne peitis. Ma veetsin suure osa sellest mööda võpsikut roomates ning nii jäi mulle ka elu sisse. Lõpuks olidki järel ainult mina ja üks teine tüüp minu meeskonnast ning üks vastaste mees. Raundi võit läks meile. Teine raund kujunes palju aeglasemalt. Mina loomulikult nagu alati, hoidsin suuremast mäsust eemale ning läksin jälle mööda võsa roomama, et märkamatuks jääda ning vastaseid üllatada. Väga kannatust nõudev ja ebameeldiv ettevõtmine, kuid parem, kui suremine. Üllatada ka mul õnnestus inimesi ning ühe maja juures tihnikus campides sai ka mitu vastast maha võetud. Ühel hetkel jäi aga kõik hirmus vaikseks ning ma hakkasin kahtlustama, et ühtegi vastast pole enam järel. Ronisin ettevaatlikult võpsikust välja ning hakkasin ühe lagunenud maja poole liikuma. Küll aga ilmus just siis ühe nurga tagant välja Tanel! Me olime kahekesi ainult järgi jäänud. Tanelil oli parajasti granaadiheitja peale lülitatud ning tema lask ei ulatunud minuni. Mina sain pihta ning ta kaotas ühe elu, hüpates nurgataha. Mina muidugi punusin võpsikusse kiiresti tagasi ja viskasin kõhuli, lootes, et ta ei märka mind. Sellise Rambo eest aga märkamatuks ei jää ning Taneli valangutega võssa kütmine lõpetas ka minu elupunktid.

Ja selliseks see päev kujuneski. Kuradi lõbus oli! Järgmine päev üle keha kangete ja valusate lihastega tööle minek polnud nii lõbus. Loomulikult lõppes õhtu Riho juures õlut libistades.

Mõningaid pilte võib leida siit:

https://www.facebook.com/media/set/?set=a.412760432170439.1073741828.118777294902089&type=1

Mõni aeg hiljem toimus USA's järjekordne E3 ning väga palju uusi mänge kuulutati välja, koos rohkete traileritega. Neist panid minu suu vett jooksma kõige rohkem järgmised pärlid:

Watch Dogs - http://www.youtube.com/watch?v=KpIeWxsfBos

Dragon Age Inqusition - http://www.youtube.com/watch?v=iqIcUxDQIuA

The Witcher 3 Wild Hunt - http://www.youtube.com/watch?v=XpcjUkG2FI4

Assasin's Creed 4 Black Flag - http://www.youtube.com/watch?v=5Cwj1RQbOzM

21 juuni toimus Imoti juures animeõhtu. Teemat polnud täpselt paika pandud ning nii otsustasime alustada sellisest animest nagu Ga Rei Zero. See osutus väga halvaks animeks (kuigi opening oli minu meelest väga hea) ning nii läksime üle minu ja Riho soovitusel sellisele animele nagu Shikabane Hime. Paraku peale minu ja Riho ei tekitanud see teistes eriti põnevust. Kolmandaks valikuks sai ei miski muu, kui Chuunibyou demo Koi ga Shitai! mis on tuntud ka hüüdnime all Chuunimoe (well hello there KyoAni). See meeldis kõigile ja üldine konsensus oli, et tegu on kuradi hea animega. Minu jaoks oli see teistkordne vaatamine, kuid endiselt sama meeltlahutav. Jään ootama sügisel saabuvat teist hooaega!

Öisel tagasiteel koju läksime kambaga vanalinna mäkki ka, kus kohtasime juhuslikult Kristit. Polnud teda ammu näinud. Hiljem, üksinda kohtasin Tondi ristmiku lähedal sellist selli:

http://et.wikipedia.org/wiki/Ninasarvikp%C3%B5rnikas

23 juuni toimus juba pikalt ette planeeritud Jaanipäev Alo maakodus (pigem talus) Märjamaal. Sinna kogunes kokku ka põhimõtteliselt kogu dorama. Alo korraliku maamehena oli suitsetanud liha ja kala ning valmistanud isegi suuremas koguses kodukootud mõdu ja ingverõlut. See maitses lihtsalt ülihästi - õlu oli peaaegu sama hea, kui Keni kodus tehtud. Ühtlasi pidas Alo seal küülikuid, kes said kiiresti kõigile külalistele vaatamisväärsusteks. Ma ise polegi kunagi nii suuri jäneseid enne näinud. Nad olid suuremad, kui enamus täiskasvanud kasse.Alo polnud aga kaugeltki niisama pidu planeerinud.

Nimelt otsustas ta korraldada larbi! Eelmises postituses mainisin, et anime maastikul on huvi larbi vastu kasvanud, kuid seda ma küll ei oodanud. Loomulikult leidus inimesi, kes polnud asjast huvitatud, kuid valdav enamus võttis asjast entusiastlikult osa. Mida siis see larp endast kujutas? Selle aluseks oli võetud üks paroodia sari nimega Danger 5. See on piisavalt jabur huumor, et olla viljakaks pinnaseks ühele täielikule absurdikomöödia larbile nagu oli kunagi Hanna korraldatud mäng, mille nimi mulle enam nüüdseks ei meenu. Mängu lugu oli igal juhul järgmine: Danger 5 pidi infiltreeruma natside laagrisse, et päästa Danger 4 meeskond, kes oli saadetud mõnda aega tagasi uurima mingisuguseid salapäraseid juhtumisi. Mina NPC'na (agent Domingo) olin nende informaatoriks ja giidiks vaenlase tagalas. Paraku kukkus Danger 5 helikopter õhulahingus natside lennukitega alla (mis kujutas endast rehadega mööda heinamaad ringi röökimist xD) ning pidid jalgsi edasi minema. Sain surra vägeva hüüdega "Viva la Resistance!" Seejärel algas minu roll Danger 4 juhina, keda hoiti natside vangilaagris kinni, koos paljude teiste pantvangidega. Seal käis ikka üks korralik koomuski, sest Riho oli natside juht (ta on saksa filoloog btw) ning koos teiste valvuritega arutati, keda esimesena gaasitatakse ja ahju aetakse. Soits pani muidugi mingit eriti liberalistliku juttu vastu elukindlustustest ja millest iganes ning need dialoogid olid suht kulda väärt. Minu järgmine ülesanne oli briifida vange päästma tulnud Danger 5 liikmeid tegelikult toimuva osas. Seda teha ilma irvitama hakkamata oli tõeline väljakutse. Nimelt olid sakslased loonud psüühikutest koerad, keda kutsuti Hitlerhund'ideks ning nad kontrollisid telepaatiaga inimesi, muutes neid natsideks. Selleks, et enamus vange ajupesust välja tuua, tuli leida viinerikarp, kus oli väidetavalt minu poolt sisse pandud uimasti ning kogu kraam sööta Alo koertele, kes mängisid Hitlerhund'e. Sealt edasi läks asi veel humoorikamaks, eriti see, kuidas Tanel tegi ülemusena reameestele rividrilli ja kuidas Riho raporteeris Hitlerile (Alo). Sellest eksisteerib ka video, kuid meenutades, mis juhtus Hanna larbil Gerdi poomisega ei hakkama seda siia linkima. Kes tahab, see küsigu. Larp ei kestnud eriti kaua, kuid tuli algajate kohta päris korralikult välja. Anime rahva seast saaks kindlasti palju andekaid larpareid.

Õhtu jätkus tüüpilise dorama peona läbi öö, mis koosnes põhiliselt grillimisest, joomisest ja jauramisest. Tehti korralikult sauna ja süüdati ka korraliku suurusega Jaanituli. Koos nende inimestega tule ääres istumine tekitas väga hea ja koduse tunde. Pole ikka midagi paremat, kui olla ümbritsetud sõpradest tule ääres kaunil suveööl.
Millegipärast tulid meelde juba kaugesse minevikku, teismeaega jäänud lõkkeõhtud kodukülas Kaarlimõisas, kus kogunesime kohalike lastega ühele jõeäärsele lagendikule metsas, tegime lõket, grillisime ja laulsime kõik koos Siimu kitarrimängu järgi Terminaatori ja Smilersi laule. Need ööd omasid alati mingit maagilist tähendust minu jaoks, kus ma nõjatusin taha poole ja vaatasin tähti täis taevast kitarrimängu järgi lauldes ning unustasin ennast ja maailma hetkeks. Võib-olla seda tähendabki hetke nimel elamine. Nendest aegadest mõtlemine teeb südame soojaks nostalgia ja mõningase melanhooliaga. Pähe kerkivad kohe sellised laulud, mis nüüdseks juba kolju sisse kulunud:

http://www.youtube.com/watch?v=SsiXgJkcJbo

http://www.youtube.com/watch?v=fyjktmmQDnE

http://www.youtube.com/watch?v=o8BxZ115zoE

Isver milline nostalgia hoog tuli peale.

Pilte jaanipäevast:

http://imageshack.com/my/albums/xuXF

The First Law raamatusarjaga olen neljanda raamatu juures. Nagu eelmise postituse lõpus mainisin, siis tegu on kõige süngema fantaasiaga, millega veel kokku puutunud olen (ja see ütleb nii mõndagi). Ma mõtlesin, et Song of Ice and Fire ning Locke Lamora maailmad on julmad (mida nad ka on), kuid neis eksisteeris vähemalt headust. The First Law teeb meiele kiiresti selgeks, et igasugune headus, naiivsus, halastus vms läheb kalliks maksma ning inimesed on sellised tervisele kahjulikud asjad ammu minema visanud. Selles maailmas maksab ainult teras ja kuld. Hea ollakse kellegi vastu ainult enda huvides, kuni saab mingil hetkel noa selga lüüa ning kõik ronivad võimu ja raha poole üle laipade (sageli selle käigus ise ka hukkudes) ning kõigi peategelaste käed on üleni verega määritud (ja see on pehmelt öeldud).
Samas pole inimesed kurjad kurjuse enda pärast. Ei, kõik tegutsevad olude sunnil. Nad on sündinud sellesse räpasesse ja vastiku maailma ning peavad sealseid reegleid järgima, muidu hukkuvad. Paljud ei taha neist üldse olla sellised nagu nad on või teha jäledaid ja vastikuid tegusid, kuid asjaolude sunnil saavad neist ikka üha jälestusväärsemad inimesed (ja nad näevad seda ise ka). Nad kõik muutuvad üha tundetumaks ja tundetumaks proovides oma eesmärke saavutada ning ellu jääda, sest selle nimel tuleb teha nii palju halba. Sõna halb on üldse peaaegu olematu mõiste seal (ning hea ka), sest kõike tehakse pigem objektiivse, ratsionaalse armutusega. Reetmised, mõrvad, autu poliitika - kõik need on lihtsalt osad igapäevasest protsessist, mida kujutab endast võimuladviku ümber tiirlemine. Mitte miski pole püha, mitte ükski tunne pole püha. Kuld, teras ja veri otsustab kõik (nojah ja maagia ka tegelikult). See sari sülitab kangelaslikkuse, lojaalsuse ja au peale nimetades neid otseselt surnud mehe voorusteks.
Aga teate, mis? Just selline fantaasia ongi kõige lähedasem meie oma keskajale. See on julm, sünge ja vastik koht, kus võimsad trambivad endast nõrgemate peal ning roomavad kössitades endast võimsamate ees, ainult selleks, et võimalusel neist üle olla.
The First Law ei ilusta midagi ning niisamuti ei kingi ta oma tegelastele õnnelike lõppe. Sellest hoolimata võime leida sealt väga palju inimlikkust, sest nad kõik tegelikult teavad, mida nad teevad. Tegelased ei mõju ideaalide ja karakteristikate kogumitena vaid nende tunded panevad ka mind tundma, et ma loen inimeste eludest. Minu kogemus fantaasiaga üldiselt näitabki, et inimlikkust leiab sageli kõige rohkem sealt, kus seda esmapilgul kõige vähem leiduda võiks. Ära märkimist väärib ka ülilmalt vaimukas süsimust võllahuumor, mis lisab tegelaste karismasse päris palju juurde. Nad ei karda surma ja halva üle nalja teha, sest kui juba sellist räpast elu elada, siis võib ka räpaseid nalju teha.
Soovitan kõigile, kes otsivad eepilist fantaasiaseiklust, ainult, et ilustamata reaalsete inimestega.

Nende raamatute kaanedisain juba ütleb nii mõndagi sisu kohta :D

Makoto Shinkai'lt tuli uus anime! Selliseid asju ei juhtu igapäev. Tema uusimaks täispikaks animatsiooniks on Kotonoha no Niwa (The garden of worlds). Shinkai ainimed on laias laastus kõik hästi sarnased oma olemuselt ja sisult ning nii polnud ka selle loo kulgu eriti raske juba algusest peale ära arvata. Sellest hoolimata teeb Shinaki oma asja alati ülimalt hästi ning tema sõnum: "mulle ei meeldi tüüpiline armastus, sest see pole piisavalt diiiiiip" kajastub taaskord läbi ühe rahuliku, mõtlema paneva, kuid samas liigutava armastusloo. Need, kes on näinud animet 5 centimeters per Second teavad, millest ma räägin.
Shinaki animet iseloomustab alati ülimalt tugev olustikuline rõhk. See mees jumaldab anda emotsiooni ja kogu ploti suures osas läbi settingu! Nii saab ka Kotonoha no Niwa's keskkond peaaegu eraldi tegelaseks või mingisuguseks suuremaks jõuks, mis suunab kahe tegelase vahelisi suhteid. Kaks tegelast kohtuvad ainult ühes kindlas pargis ja ainult vihmastel päevadel. Sellest vihmasest ülimalt kauni loodusega pargist saab nende kahe intiimne eramaailm, mis dikteerib nende suhet. Vanem naine ja noor poiss, kelle vaheline side pole sugugi ainult armastus. Nad üritavad üksteise seltskonnale toetudes saada eemale igapäeva probleemidest, mis neid hirmsasti kimbutavad ja just selles pargis saavad nad need mured mõneks ajaks unustada. Nad hakkavad iga päev vaatama alateadlikult taeva poole, oodates vihma, sest nad teavad, et vihm avab selle metafoorse dimensionaalse värava sinna suletud muinasjutu maailma, kus nad saavad üksteist jälle näha.

Kes vähegi Makoto Shinaki animeid näinud on, teab, et tema animed on alati ülikõrge visuaalse taseme ning animatsiooni kvaliteediga. Kotonoha no Niwa's on lausa palavikuline rõhk pandud detailidele ja kohati meenutavad taustad juba fotorealismi. Huvitaval kombel jätab ta sellise põhjalikkuse käigus karakterite detailid ja disainid väga lihtsaks millegipärast. Ma pole kunagi täpselt aru saanud, miks ta nii teeb. Võib-olla ta tahab läbi lihtsustatud karakteridisainide rõhutada, kui olulist rolli mängib neid ümbritsev kaunis maailm, mida nad oma elumurede keskelt ei näe? Kes teab. Shinkail on igaljuhul raskekujuline looduse fetish.
Kotonoha no Niwa on seda rohkem visuaalne meistriteos:

See pole kindlasti armastuslugu, mis kõigile inimestele meeldib. Ta on aeglane ja mõtlik ning ei keskendu mitte niiväga emotsioonidele, kui tegelaste sisemistele konfliktidele ja unistustele. See on Jaapani kultuuris tegelikult väga klassikaline teema: armastus vs sotsiaalne norm - vali üks. Me saame lihtsalt loo kahest inimesest oma eluteedel. Nende teed ristuvad natukeseks ja nad leiavad sellest lohutust ja tuge. Kuid oma teed tuleb edasi kõndida, eriti, kui nende armastus pole ühiskondlikult aktsepteeritud. Sellest hoolimata jääb neid kahte ühendama emotsionaalne side, mis kestab kogu elu. Just üksteisest lahus olemine ja selle kauge sideme väärtustamine on üks asi, mida Shinaki üritab alati oma vaatajateni tuua. Ta ei ole romantik, ta ei ole unistaja ega kirjanik. Ta on kunstnik. 9/10.

Eelmisel aastal sai alguse kuulsa Space battleship Yamato remake projekt. Sellele tiksub vaikselt siiani osasid iga mõne aja tagant juurde ning võtsin siis huvipärast asja ette. Minu ootused seda vaatama hakates ei olnud eriti suured. Peamiselt selle pärast, et mul on välja kujunenud mingi automaatselt negatiivne suhtumine väga vanadesse animetesse (vihake mind nüüd veteranid!). Ma olen teadlik tegelikult, et see on viga ning üritan seda aegajalt parandada. Space battleship Yamato 2199 vaatamine on üks nendest katsetest. Yamato frantsiis on alati tohutult populaarne olnud ning ma lihtsalt pidin teada saama, mis selle populaarseks teeb. Minu tunded olid alguses väga vastakad. Terve teos lõhnas väga tugevalt retro järgi (ja see lõhn ei meeldi mulle eriti), karakterid polnud eriti huvitavad ning tõttöelda story ka mitte. Pahad olid väga klassikaliselt villainid (we are ebiiil empire mhwahwhwawha) ja head vaprad inimesed asusid oma planeeti kaitsma. Ainus asi, mis mulle tegelikult esimese hooga meeldis oli opening, kus see retro muusika mulle isegi peale läks:
http://www.youtube.com/watch?v=CnpEU8DPzZ4
Ma ei saa seda openingu kunagi ühe korra vaadata, alati tuleb ikka vähemalt kolm ära xD
Igal juhul, mida osad edasi läksid seda rohkem harjusin ma Yamatoga ära ning mingil hetkel leidsin ma ennast täiega kaasa elamas meeskonnale. Nende vahelised interaktsioonid hakkasid kuidagi klikkima minu peas ning kogu see eepiline kosmosesaaga haaras mind endaga kaasa. Peagi ahmisin episoode nagu õhku sisse omale, sest tee, mis tahad sellised avastama mineku seiklussaagad on isegi veidi lihtsakoelisema ploti puhul päris huvitavad, just suures osas põnevuse ja intensiivsuse tõttu. Võib-olla on mul lihtsalt nõrkus ideede suhtes "grupp inimesi siirdub tundmatusse uusi asju avastama." 8/10.