August möödus üllatavalt sündmuste vaeselt ja see aitab kindlasti kaasa selle kuu postituse kiiremale valmimisele (heh, vaevalt küll). Sündmuste vaesus tähendab ka seda, et mul oli rohkem aega arvutis passida ja seepärast keskendub see postitus rohkem igasugustele arvutiga seonduvatele hobidele. Teisisõnu, suhteliselt nolife kuu oli.
Aga saame kõigepealt need vähesed sündmused eest ära:
17 August leidis aset vanaema 90 juubel, kuhu tuli peaaegu terve suguvõsa kokku. Mina, kui mitte kõige agaram sugulastega suhtleja polnud just kõige entusiastlikum selle idee suhtes (peamiselt selle pärast, et seal pole internetti), kuid vähemalt ei pidanud tööle minema ning sai hästi süüa. Asi seegi. Juubelil vanaema tervist ja olekut jälgides jõudsin järeldusele, et see jääb ilmselt tema viimaseks sünnipäevaks ning ka tõenäoliselt viimaseks korraks, kui ta mind näeb. Mina teadsin seda, teised teadsid seda ja ka tema ise teadis seda.
Elu lõpu poole ei paistagi inimestel eriti muud teha olevat, kui rääkida sellest, millal nad surevad, millised tervisehädad neil on ning kuidas kõik nende lähedased ja kallid inimesed surevad või on suremas. Julm asi ikka see vanaduspõli. Me kõik lõpetame lõpuks vaikselt oma surma oodates, keha liiga väsinud selleks, et midagi muud teha. Nagu The First Law sarja tegelastele ikka meeldib öelda "Back to the Mud".
Mina, tehnokraadina loodan ikka, et jään ise sellest hirmsast lõpust eemale, kuid naiivne lootus see.
Kuhu ma nüüd jäingi....ahjaa, sünnipäev. Söödi, joodi, aeti juttu. Mul oli sellel päeval millegipärast väga sünge tuju ning nii otsustasin peolauast esimesel võimalusel hoopis mitte minema hajuda, vaid lasin ühe pitsi teise järel. Oh seda imet, isegi teiste sugulastega voolas jutt paremini. Õhtupoole sõitsin kahe onupojaga Tallinna poole tagasi. Üks onupoegadest on helilooja ning nii rääkisime terve tee muusikast. Selle sõidu käigus sain muusika ja heli loomise vallas kõvasti targemaks. Ma ei saanud jätta tegemata ka oma missionäri tööd ning tutvustasin talle, kui heliloojale sellist programmi nagu Hatsune Miku. Talle paistis nii omapärane asi huvi pakkuvat ja lubas selle kohta täpsemalt uurida. Profit! Tallinna jõudes leppisime ka kokku, et võiks millalgi koos kuhugi välja minna ja õlled teha.
Mina, sugulastega lävimas? Imesid juhtub.
Sellel samal õhtul, kohe Tallinnasse jõudes tõttasin läbi poest ja suundusin kohe edasi Riho sünnipäevale. Selleks ajaks oli ka sünge tuju kadunud ning meeldiv sõprade seltskond muutis päeva täiesti korda läinuks. Riho tõi mulle Prantsusmaa Japan Expolt ka Shingeki no Kyojini Mikasa postri, mis nüüd on ka minu toa seinal üleval. Hetkel Tallinnas viibimise tõttu ei saa kahjuks pilti näidata.
20 August läksime Miyako kambaga kinno Elysiumi vaatama. Fakt, et see film oli tehtud District 9 autori poolt (ja District 9 oli väga hea film) tekitas positiivseid lootusi. Paraku osutus film täielikuks pettumuseks meie kõigi jaoks ning pärast filmi diskuteerisime pikalt, kui poliitilises mõttes naiivselt rumal ja ühe dimensiooniline see oli. Samuti ei meeldi kindlasti see väide võib-olla mõnedele selle blogi lugejatele, kuid kollektiivselt järeldati ka seda, et olles näinud ühte Hollywoodi action filmi, oled sa näinud neid kõiki. Koos Taneliga tagasi sõites arutasime ka seda, et anime seas tehakse küll meeletutes kogustes saasta, kuid head animed on peaaegu alati paremad, kui head filmid.
Vaikselt hakkavad peas kerkima mõtted, et peaks kunagi kirjutama analüüsiva posituse (ja võib-olla ka artikli kuhugi?) animest, kui visuaalmeediumist ja miks on see jõudnud just loo keerukuse ja kvaliteedi poolest märkimisväärselt kõrgemale lääne visuaalmeediumitest (erandiks on siin arvutimängud). Kindlasti võib paljuski krediiti omistada selles vallas hiljuti pensionile läinud legendaarsele Hayao Miyazakile, kes vähemalt minu meelest pani aluse kvaliteetanimele, kui sellisele ja seadis lati hästi kõrgele 1980'ndate keskel oma žanri defineeriva teosega Nausicaä of the Valley of the Wind mis on sisuliselt modernse anime alus ja teos, millest sündis legendaarne Stuudio Ghibli (Grave of the Fireflies, Totoro, Mononoke Hime, Spirited Away jne).
Ühtlasi kõik ettepanekud, ideed, vastuväited jms on lugejatelt oodatud, et saaksin võimalikult palju erinevat infot selles vallas kasutada.
Töötasin sellel samal õhtul, enne kinno minekut Solarise EMT's ning pärast tööpäeva lõppu jäin teisi kamraade ootama. Võtsin Apollo kohvikus ühe hea mee-kaneeli kohvi ning nautisin õhtut raamatute keskel, kui äkki ilmusid minu juurde kaks tütarlast. Üks neist küsis, kas ma soovin näha kahte tüdrukut suudlemas. Minu skeptilisuse radar hakkas kohe automaatselt tööle, kuid nõustusin sellest hoolimata, nägemaks mis edasi saab. Mis edasi sai? Sain demonstratsiooni osaliseks ning seejärel paluti performance't hinnata 10 palli süsteemis. Andsin neile tubli 8 punkti.
Maailm on täis ikka kummalisi asju.
21 August toimus järjekordne Zelori DnD mäng. Oleme nüüd postapokalüptilises steam punk maailmas, kus tsivilisatsiooni ähvardab täielik hukk üüratult mastaapse jumalast puu läbi, mis eritab mutatsioone põhjustavaid spoore ning korrumpeerivat maagiat (taint). Tuleb meelde anime Zetsuen no Tempest
31 August tähistas Tanel oma soolaleiba uues korteris. Tundub, et nüüd elab juba päris suur osa Miyakost Pärnu Maantee Viadukti lähedal (Imot, Riho, Valdar, Alo, Tanel, mina) ja see muudab kõikvõimalike koosviibimiste korraldamise logistiliselt väga mugavaks. Tegu on väga ilusa ja ruumika kohaga (IT mehe palk) ning sellel õhtul sai proovida ka seda kõige õigemat Pina Coladat, mitte seda lurri, mida poes müüakse. Kõik komponendid olid eraldi ostetud ning see maitses ülihästi. Järgmine päev loomulikult sügavalt kahetsesin, et see nii hästi maitses. Ühtlasi motiveerib Robin jätkuvalt mind oma alkoholi maitset peenemaks (ja kulukamaks) muutma, mispärast ei tundu igasugused odavamad alkoholid enam mitte eriti ahvatlevad. See on tegelikult hea, sest kallist alkoholi ei saa sageli osta ja see vähendab omakorda alkoholi tarbimist (mitte, et ma seda varem eriti palju tarbinud oleks.)
Rohkem ühelegi sotsiaalsele üritusele Augustis ei jõudnudki. Erinevatel põhjustel (loe: töö) ei jõudnud ma Baka suvisele kokkutulekule, ega Läti Uniconile. Kahju, kahju.
Üleskutse kõigile eestlastest anime fännidele, kes pole veel selle MALi klubiga liitunud:
http://myanimelist.net/clubs.php?cid=37963 Liituge! Seal on juba 91 inimest ja ma poleks uskunud, et nii palju eestlasi on üldse võimalik ühte MALi klubisse kokku saada.
What the hell did I just saw... http://www.youtube.com/watch?v=2ECUCkuWDw0&feature=youtu.be
Augustis tuli vahepeal mingi täielik Visual Novel maania peale ja nii tõmbasin omale neid tervelt 5 tükki (mis on kõik jätkuvalt pooleli, sest ma mängin neid teo sammul).
1) Muv Luv: Alternative - Kõige kõrgema skooriga visual novel vndb's ja sellest räägitakse 4chanis legende. Loomulikult ei saanud ma sellist asja proovimata jätta ning ei pidanud pettuma. Tegu on üllatavalt realistliku sõjaväe ja mecha füüsikat rakendava ulme looga, mis on lihtsalt ÜLI PIKK. Ma ei tea, kui palju tunde ma seda juba mänginud olen, kuid see lugu ei paista poolepealgi veel olevat. Samuti on sinna sisse vist päris palju raha pumbatud, sest see on kõige animeeritum vn, mis veel minu silmade ette jõudnud on. Lugu ise räägib inimkonna meeleheitlikust ja lootusetust võitlusest Zergide sarnaste tulnukate vastu, kes tunduvad olevat peatamatud. Hoolimata mõningasest magedast, mitte najakast moe komöödiast täidab seda sõjalugu pidev ängistus, lootusetus, surm ja võigas gore. Inimkonna üritused saada BETA (The Beings of Extra Terrestrial Origin which is Adversary of human race) vastu lähevad pidevalt väga kalliks maksma ning inimressursid tulnukatega võitlemiseks hakkavad otsa saama. Pidevalt voolab läbi ka väga tugev natsionalistlik ja patriotistlik temaatika ning kindralide ja muude tegelaste patriotismist nõretavad kõned kestavad mõnikord ikka väga kaua ning neid esineb sageli. Vahepeal tekib tunne nagu loeks mingit Jaapani Impeeriumi propagandat. Samas sellises maailmas, sellises ajaloos ja sellistel tingimustel on see tegelikult igati loogiline. Ma ei ütle, et see küll kõige meisterlikumalt kirjutatud lugu on, kuid sellest hoolimata on see kahtlemata hästi kirjutatud ning mitte ühegi teise visual noveli kallal, mida mina hetkel tean pole nii palju vaeva nähtud.
http://www.youtube.com/watch?v=yAXEMvIHtT0
2) Swan Song - Veel üks üpris sünge ja halastamatu lugu, kuid hoopis teist moodi. Jõuluõhtuses lumetormis tabab Tokyot äkki ebaloomulikult tugev salapärane maavärin, mis hävitab kogu linna (ja võib-olla ka ülejäänud riigi, ei tea veel hetkel) ning vähesed ellujäänud leiavad ennast lumega täituvate rusude vahelt, kus tuleb silmitsi seista ohtrate haavatute ja suremas inimestega, ohtlikult külma temperatuuri, toidunappuse ning mis kõige hullem, teiste ellujääjatega. See on üks neist ellujäämislugudest, mis näitab meile, milliseks võivad inimesed muutuda seadusetus situatsioonis ja kuidas lõppude lõpuks maksab ikkagi vere seadus. Nagu arvata võite, siis on tegu väga psühholoogilise novelliga, mis käsitleb inimmõistust ekstreemsetes tingimustes hirmu ja vägivalla keskel ning kuidas isegi nendes tingimustes on võimalik kedagi armastada ja luua sidemeid. Swan Song käsitleb skaala erinevaid külgi. Me näeme inimeste võimet hakata rohkem üksteisest hoolima ja kokku hoidma rasketes oludes, aga ka kõige hirmsamat sorti vägivalda ja loomalikele tungidele järgi andmist, kui limiidid on kadunud. Ühesõnaga inimlikkus selle kõige puhtamas vormis.
http://www.youtube.com/watch?v=ENwrNUGYb-c
2) Juniper's Knot - Internetiavarustes palju kõneainet leidnud mini - novell. Tegu on siis "amatööride" poolt tehtud lühilooga, mille pikkuseks on kusagil tund. Tegu pole üldsegi Jaapani toodanguga vaid ühe lääne visual novele tegeva anime seltskonna parima tükiga. Terve lugu räägib ühe noormehe ja naisdeemoni vahelisest dialoogist, kui nad juhtuvad üksteise otsa vana kiriku varemetes, kuhu deemon on kinni pandud. Selle vestluse käigus avastavad nad nii mõndagi üksteisest ja ka iseendast ning tegu on meistriklassi kirjutamisega. Peab mainima ka, et nii väikse meeskonna kohta on nende loomingul üllatavalt hea muusika.
http://www.youtube.com/watch?v=xT4cavjz2Ok
4) Cross Channel - Selle lugemiseni (mängimiseni?) pole veel üldse jõudnud, kuid skoorid on head ja 4chanis samuti sageli jutuks tulnud. Tutvustuse järgi tundub tegu olevat igal juhul müsteeriumiga, kuhu on sisse segatud ka postapokalüptilisi elemente.
http://www.youtube.com/watch?v=bVNZ4rcScUQ
5) Utawarerumono - Kõigist nimetatud visual novelitest kindlasti kõige kuulsam ja sellel on isegi oma anime adaptsioon olemas. Ma pole samuti päris kindel kas defineerida Utawarerumono visual noveli või mänguna, sest sellel on tegelikult täiesti gameplay olemas, mis kujutab endast turn based RPG'd. Samas tegelikult milleks üldse vahet teha visual novelitel ja mängudel? Selle vahe tekitasid ainult lääne inimesed, sest jaapanlased on need alati mängude kategooriasse liitnud (sellest ka väljend eroge). Mis mind Utawarerumono juures intrigeeris oli see, kuidas ta käsitles ühte teemat, millele mina päris palju mõelnud olen. Nimelt see, kuidas fantaasia maailmates kujutatakse erinevaid rasse. Võtame näiteks Tolkienist alguse saanud haldjad, päkapikud, kääbikud jms. Miks näevad nad tegelikult kõik inimeste moodi välja? Miks pole nad üksteistest täielikult erinevad? Kas nad on kõik inimeste alamliigid või lihtsalt teist liiki inimesed? Utawarerumono vastab sellele küsimusele väga huvitavat moodi ja loob kontseptsiooni, mis mulle tõeliselt meeldib. Mis siis, kui keskaegne fantaasia maailm on tegelikult üks väga pikk kõrgelt arenenud teaduse eksperiment? Kas maagia võib olla äkki hoopis teadus?
http://www.youtube.com/watch?v=cNMKxeKdt0g
Augusti lõpu poole tõmbasin ka mängu Splinter Cell: Blacklist. See oli minu jaoks esimene Splinter Celli mäng ning seepärast tuli viia ennast läbi wiki asjaga kurssi.
Mängu gameplay oli väga nauditav ning mulle meeldis see vaikselt assassin stiilis sihtmärkide maha võtmine, info varastamine või saboteerimine. See polnud küll nii paindlik võimalustelt, kui näiteks Dishonored, kuid lubas siiski võrdlemisi suurt loomingulisust oma ülesannete täitmisel. AI oli meeldivalt tark ning, kui keegi neist sind märkas, siis ellujäämis võimalused kahanesid väga napiks pärast alarmi andmist.
Paraku oli story kirjutamine jäätud täielikku unarusse. Terroristlik rühmitus ründas USA'd ning nüüd pidi CIA eriagent paljastama loetud päevade jooksul terroristide plaanid kasutada massihävitusrelvi erinevatel USA suurematel sihtmärkidel.
Lõpetage ära see juba. Miks peab iga teise USA shooteri story olema see, et terroristid tuleb peatada läbi viimast pahasid asju süütute inimeste peal. Saage üle juba. Kogu mäng muutus lihtsalt täiesti igavaks, sest muud ei olnudki, kui üks tüüpiline stop the terrorists against glorious America. Üks missioon leidis aset ka Eestis muide. Seal jõudis mulle lõpuks kohale, et kogu mäng üritas muganduda ühe keskmise casual ameeriklase jaoks ja toetada nende arusaamu maailma asjadest. Eesti oli muidugi lagunenud, miine täis nõuka aegne koht, kus tegutsesid vene keelt rääkivad ja makist halba träna kuulavad häkkeritest terroristid. See isenesest võib täiesti loogiline olla teatud kontekstis, kuid kogu mängu maik jäi ikkagi samaks. Paar missiooni veel ja ma uninstallisin mängu, sest mul hakkas nii igav. Gameplay võib huvitav olla, aga ma ei viitsi ühte ja sama Call of Duty, Battlefield, Rainbow Six jms lugu läbi mängida.
See toob mind tegelikult ühe teise tähelepanekuni. Mõni aeg tagasi hakkas silma selline uudis:
http://japandailypress.com/anime-characters-push-interest-in-japans-military-forces-2634597/
See pole mingi uus teadmine, et Jaapani sõjavägi lendab ringi itasha (anime tegelaste piltidega) lennukite ja helikopteritega ning korraldab cosplay võistlusi. Täiesti positiivne nähtus iseenesest.
Küll aga on viimase aasta jooksul "militaar moe" animed hüppeliselt kasvanud. Peaaegu igal hooajal ilmub juba mõni selline. Ei, nüüdseks juba igal hooajal ja need koguvad tohutut populaarsust. Ka sügishooajal on üks tulemas muide. Mõned näited:
Upotte, Stella Jogakuin, Girls un Panzer, Hidan no Aria, Aoki Hagane no Arpeggio.
Valem on armsad tüdrukud + kaasaegsed relvad, olgu nendeks siis tankid, sõjalaevad, või käsirelvad. Tundub, et üha enam kasutatakse anime tööstust Jaapani sõjalise jõu tugevdamiseks kasvavate konfliktide valguses Hiina ja Venemaaga ning militarismi propageerimiseks.
Situatsioon Jaapanit ümbritsevatel saartel hakkab muutuma juba globaalseks püssirohu tünniks ning tundub, et sõjaväe propaganda läbi popkultuuri on üks osa sellest, kuidas Jaapan valmistub halvimaks.
http://japandailypress.com/japanese-teacher-physically-injures-student-fined-only-10-of-salary-as-punishment-2634638/
Kes vähegi uudiseid sealt kandist loeb on kindlasti antud teemast vähemal, või suuremal määral kuulnud. Siinkohal võiks väita, et see on kõigest võlts arusaam, mille on kujundanud meedia. Uudistesse jõuavad ju ainult halvad juhtumid ja see kujundab meedia tarbijate arusaamu. Alguses arvasin minagi nii, kuid nüüdseks on see faas möödunud. Neid juhtumeid on tekkimas liiga palju ning 4chani inimesed, kes käivad ka 2chanis paljastavad sageli juhtumeid, mis meediasse ei jõuagi. Jah, loomulikult on enamus õpetajad normaalsed ja ei käitu nagu maniakid, kuid see ei muuda olematuks fakti, et midagi on väga viltu.
Ma ei hakka lahkama juba vana sotsiaalset teemat, miks varjavad Jaapani koolid massilist kiusamist. Seda on juba päris palju uuritud ning, kes ei tea, aga soovib teada võib minult lihtsalt küsida. See on üpris pikk jutt.
Õpetajad on aga vähe teine teema. Võib-olla pole ma selles vallas piisavalt haritud, aga mulle tundub, et õpetajate poolne laiem vägivald on suhteliselt uus nähtus (sealhulgas seksuaalne vägivald) ning mingil täiesti arusaamatul põhjusel neid eriti ei karistata selle eest, isegi vahele jäädes. Peaaegu iga juhtum, millest kirjutatakse hõlmab endas seda, et õpetajad pääsevad peaaegu olematute karistustega ning ei kaota isegi tööd. Sankakus julgeti väita isegi, et õpetajad on muutumas seadusele immuunseks, kui asi puudutab õpilasi. Kergelt liialdatud, aga mitte sugugi tõesti nii kaugel, kui arvata võiks. Mõned näited veel:
http://japandailypress.com/cases-of-physical-abuse-found-increasing-in-japanese-schools-0329904/http://japandailypress.com/tokyo-releases-list-of-130-public-schools-with-corporal-punishment-cases-2329414/
http://japandailypress.com/osaka-teacher-to-be-reprimanded-for-hitting-6th-grade-student-who-forgot-homework-1634072/
http://japandailypress.com/japanese-teacher-arrested-after-mixing-his-semen-in-womans-lip-balm-2532909/
http://japandailypress.com/teacher-admits-to-installing-surveillance-camera-in-girls-bathroom-1230406/
http://japandailypress.com/middle-school-teacher-forces-students-to-drink-hydrochloric-acid-as-punishment-2221934/
http://japandailypress.com/osaka-high-school-student-commits-suicide-after-abuse-from-basketball-coach-0921083/
Ainuüksi need näited on leidnud aset sellel aastal. Õpetajatega, nagu ka paljude teiste meestega Jaapanis on midagi väga valesti.
Mõni aeg tagasi tegime Makaga jälle ühise tellimise Jaapanist (saatmiskulud tulevad odavamad ära jagades) ning nüüd kollektsiooni veel üks figuriin lisandunud. Geograafilise asukoha tõttu ei saa jälle ise tehtud pilti postitada, kuid välja näeb selline:
Skaala on 1/8, tehes sellest kõige suurema figuriini, mis mul hetkel on. Tegu on Vocaloid Lily'ga, kes on vocaloididest alati üks minu lemmikuid olnud (Megurine Luka ja Miku järel).
Mõned laulud temalt:
http://www.youtube.com/watch?v=rt8qtgaC4mk
http://www.youtube.com/watch?v=z2ZKq-IESTY
http://www.youtube.com/watch?v=cd4BPYvv8y4
http://www.youtube.com/watch?v=QuGHMFiqXwc
Augustis said lõpuks subitud ka fännide poolt väga kaua oodatud Madoka esimesed kaks filmi. Terve anime teemaline internet kihas esimesed paar päeva Madokast, pärast subide välja tulekut ning elevust tekitas see isegi meie animeklubis Miyako, kus samuti Madoka fännidest puudust ei tule, mina nende hulgas. Plaaniks tuli isegi ühine Madoka filmide vaatamise õhtu korraldamine.
Esimese kahe filmi kohta võib põhiliselt seda öelda, et need on sarja recapid, ainult parema animatsiooni ja mõnede ekstra stseenidega. Lugu hakkab lahku minema alles kolmandast filmist, mis pole veel väljas. Igaljuhul hoolimata kordusest sai ikkagi kätte vägeva vaataja elamuse, sest Madoka originaalne sari oli juba tõeline meistriteos ning filmid on selle loo ainult veel rohkem läikima löönud. Madoka sarju ja filme võiks põhimõtteliselt võrrelda Evangelioni ja Evangelioni Rebuild filmidega formaadi poolest. Algab sama moodi, kuid läheb siis looga lahku ja omab kõvasti suuremat eelarvet. Loomulikult, Madokat ja Evangelioni võib veel päris mitmes mõttes võrrelda ja seda on ka palju fännide poolt tehtud, kuid nii pikki teooriaid ei viitsi ma lahkama hakata.
Kolmanda filmi special brodcast televisioonis: http://www.youtube.com/watch?v=HLi5KVIrr4ENiconicost leiab ka uusima traileri, mis pole vist veel Yotubesse jõudnud:
http://www.nicovideo.jp/watch/sm21834963?via=thumb_watch
Augusti kuu sees sain ka piisavalt motivatsiooni (ja vaba aega), et võtta ette manga I am a Hero, mida kiideti taevani igal pool interneti anime ringkondades ning, mis on pärjatud ka mitmete auhindadega.
Algus ei tahtnud kuidagi edeneda ning see tundus igavana, kuid mõne aja pärast (olgu tüki aja pärast), sai sellest kõige parem postapokalüptiline zombie lugu, millega veel kokku puutunud olen.
I am a Hero annab mõnes mõttes värsket hingamist zombie žanrile, kui sellisele. Jah, meil on tüüpiline viiruse puhang, mis muudab inimesed zombieks ja kõik läheb metsa, kuid vähemalt on antud sellele päris mitme dimensiooniline kiht (õnneks mitte nii mitme dimensiooniline, kui Resident Evilis). Haigus saab seal palju müstilisema hõngu omale külge ning paljud aspektid sellest jätavad lugeja küsima, mõtlema, arutlema, miks. Näide: ellujääjad hakkavad avastama, et zombied liiguvad suuremates massides lõuna poole. See kuidas seda presenteeriti tekitas minus täieliku WTF momendi, sellises stiilis nagu sageli tekkis Metro 2033 või Metro: Last Light mängides. Uudishimu lihtsalt tapab.
Teine manga tugevaid külgi on selle uskumatult loominguline grotesksus. Hirmsad surmad, gore ja rõvedada zombied pole midagi uut, kuid I am a Hero suudab need muuta lausa kunstiliselt võigasteks:
Samuti kujutatakse julma halastamatusega inimeste tõelist loomust. Rasked tingimused ja olud toovad nii mõneski inimeses välja tema sisemised deemonid ja väärastunud ideaalid, mille tagajärjel tekivad sageli väga süngete seadustega väiksed kommuunid. Seksuaalne vägivald, brutaalsed mõrvad ja perverssus iseloomustavad paljusid ellujäänuid, kujutades vähemalt minu meelest võrdlemisi realistlikult, mis juhtuks, kui praegune rigiidne ja ülimalt inimesi alla poole suruv Jaapani sotsiaalne süsteem kukuks kaosesse. Positiivseid emotsioone leiab sellest mangast väga vähe, kuid need on olemas. Mitte keegi pole täiuslik, kõigil on oma vead ja negatiivsed küljed, kuid kõige selle keskel leiavad meie peategelased ikka aega ka lootuste hellitamiseks ning parema tuleviku lootmiseks.
Mulle jäi eriti erksalt meelde üks jällegi ilustamata koht, kus noor naine (kelle peategelane päästis seksuaalsest orjusest) urineeris ennast täis ühes pingelises olukorras. Kui pinge maabus ja ta pükse vahetama hakkas, otsustas ta peategelast nende samade märgade haisvate pükstega taga ajada ja teda visata nendega (ta tegi seda ilma püksata). See oli natukene rõve stseen, kuid ma naersin ikkagi laginal. Just selline ongi I am a Hero. Inimesed, inimlikkus, selle koledad ja ilusad vormid ilma kaunistamata, kõige naturaalsemal ja hallimal kujul, kui välja arvata psühhopaadid. See on lausa kohati irooniline oma musta hummoriga.
Lahe on näha ka seda, et autor on vaadanud sündmuste kulgu veidi laiema pilguga. Nimelt on internet endiselt töökorras ja kes kasutavad Jaapanis kõige rohkem veebi? NEETid ja Hikikomorid! Just nende seas on palju ellujääjaid (sest nad ei käi kodust väljas) ning nii toimub suur osa kommunikatsioonist läbi 2chani, kus inimesed vahetad pidevalt informatsiooni (ja oma enesetapu mõtteid, nälga ja lootusetust). Sageli postitakse life feede iseenda surmast.
Kokkuvõteks võib öelda, et I am a Hero ei ole ilus teos. Te ei leia sealt ägedaid tegelasi, ega isegi mitte huvitavaid tegelasi. Te leiate sealt täiesti tavalisi, pigem viletsa võitu inimesi, kes vahetevahel on lihtsalt murdunud. Tegelasteks on suvalised tänava kaagid, luuserid, eluheidikud, aga ka haritumad inimesed aegajalt. Need tegelased muutuvad huvitavaks, kui vaadata kõike läbi psühholoogilise prisma, sest see maailm on niivõrd väärastunud ja kole lihtsalt, aga samas ka niivõrd reaalne, loominguline ja autori poolt hästi üles ehitatud. Tõeliselt väärtuslik psühholoogiline sünge kunstiteos 9/10
Selle kuu cosplay valik:
...ja AMV valik.
http://www.youtube.com/watch?v=3aqVfXqjmk0&list=PLE1C18CDB2E3F4D58
http://www.youtube.com/watch?v=Yd5b-xgb-Ks&list=PLE1C18CDB2E3F4D58
http://www.youtube.com/watch?v=SySJPebT1Ok&list=PLE1C18CDB2E3F4D58
http://www.youtube.com/watch?v=XKzArGakMcM&list=PLE1C18CDB2E3F4D58
No comments:
Post a Comment