Nanowrimo kirjutamiseks ei jäänudki eriti aega, sest projekte tuli töö juures päris palju ning selle kõrvalt tuli veel koolis käia, animet vaadata, klubiüritustega tegeleda jms. 50 000 sõna sellise elutempoga on peaaegu, et mõeldamatu. Küll aga leidsin ikkagi aega kirjutamiseks ning kusagil 20 000 sõna tuli vb isegi ära. See pani mõtlema paarile asjale Nanowrimo ja enda kohta.
Nimelt ei ole ma eriline Nanowrimo materjal, sest see eeldab pidevat süstematiseeritud kirjutamist. Ma olen selliseks asjaks võimeline, kuid kvaliteet hakkab kannatama. Mul on vaja kirjutada siis, kui ma olen loomingulises meeleolus ja inspireeritud millegi poolt, sest muidu tuleb lihtsalt halb tekst. Näiteks Enri on Xiolat lugedes kommenteerinud, et ta suudab teksti lugedes ära tajuda, millistel hetkedel on mul tulnud inspiratsiooni hoog peale ja millistel mitte.
Ma tean, et Nanowrimo ongi mõeldud võimalikult palju kirjutamisele, panemata eriti rõhku kvaliteedile, sest teksti saab hiljem täiendada ja parandada, kuid ma tahaks esimese korraga võimalikult palju õigesti saada. Peamiselt selle pärast, et mul on kohutavalt vähe kannatust hiljem asjade üle lugemisele ja parandamisele. Ma pigem parandan üksikuid vigu, kui kirjutan tervet peatükki ümber, sest see on enne liiga kehvasti tehtud.
November algas kohe ühe paraja peoga. 1 novembril pidi nimelt toimuma Miyako koosolek ja pärast seda Halloweenipidu. Teinud lõpu oma tööpäevale, siirdusime Rihoga kesklinna, kus kohtusime Ni ja Enriga ning sealt edasi viis meie tee vanalinna Olde Hansasse. Tellisime suure raha eest head paremat ning mekkisime üle tüki aja kohalikku pruuli (nende meeõlu on parim õlu üldse). Ka Riho sai hüva märjukese ja toidu suhtes hamba verele ning kindlast viivad meie teed sinna kunagi tagasi. Siis, kui raha liiga palju on....ouch...
Söönud ennast lõhkemiseni täis läksime TTÜsse Miyako koosolekule, mis kujunes suhteliselt lühikeseks, sest kõik tahtsid pidutsema minna. Piiu tegi ametlikult teatavaks meie BEstconi projekti. Teisisõnu: 2015 kevadel korraldame Baltimaade esimese tõelise conventioni, mis saab olema ka tõelise conventioni mastaapides. See ei tule ainult anime teemaline vaid liidab endasse kõik, alustades fantaasiast, ulmest, mängudest, filmidest, sarjadest, raamatutest jpm ning lõpetades arvutimängude suurturniiridega ja külalistega välismaalt (sarjade näitlejad, kirjanikud what not). Kui kõik läheb plaanipäraselt, siis tuleb sellest üks suurimaid üritusi Baltikumis. Toimus ka Miyako koosolekutele omane viktoriin, mille korraldas seekord Tanel. Võitsin ära.
Pärast koosolekut liikusime kogu rahvaga Robini ja Marioni juurde, kelle maja alustes peoruumides algas kostüümidega Halloweeni üritus. Mitmed inimesed tulid kohale ka cosplays ning isegi lolitad olid esindatud. See oli mitmes mõttes võrdlemisi ebaharilik pidu Miyako kohta. Suures osas selle pärast, et mida lähemale hommik jõudis seda enam hakkas see meenutama ühte keskmist Põltsamaa läbu. Mitmed uued inimesed (keda me hiljem enam ei näinud) ei osanud juua ning tegid endal põhjalikult margi täis maksimaalselt creepy olemisega vastassooga suhtlemisel. Pidin vahepeal tegema isegi ühe pehmemat sorti füüsilise märkuse. Eriti muljetavaldaks kujunes Robini (juunior) ning Soitsu äksi täis minek, mille käigus otsustasid kaks...eem...mitte kõige sportlikumat noorhärrat minna välja üks ühele tegema. Seda loomulikult ei juhtunud, sest spagetid. Küll aga õnnestus Soitsul kõik inimesed tantsupõrandalt minema hirmutada, sest ta otsustas kaasata oma tantsurütmidesse tooli, mis käis siia ja sinna suunas. Soits leidis lõpuks peo, kus ta sai oma sisemise raevuka tantsja alkoholiuimades vabaks lasta. Pidu lõppes väga kirgliku ja emotsioone täis filosoofilise diskussiooniga Mahou Shoujo Madoka Magica teemadel, milles võttis sõna väga värvika leksikoniga Indrek, kelle konditsioon tõi temas välja tõelise oma aja suurfilosoofi. Selle akadeemilise duelli vastaspooleks oli Robin (juunior) kelle konditsioon viis ta leegitsevasse arutellu stuudio Triggeri uusima teose Kill la Kill teemadel. Ma tundsin ennast kohe nii valgustatuna sellest ajutormist, et otsustasime Taneli ja mõnede teistega koju minna.
2 november, kohe järgmine päev korraldas Zelor enda juures lauamängude õhtu, kus mängisime minu lemmik lauamängu nimega...err....mul ei ole oma lemmik lauamängu nimi meeles. Touch of Evil? See on lihtsalt maksimaalselt suur rollimäng, mis katab terve suure laua ära ning seal on erinevad karakterid ja itemid ja statid ja lahingud ja bossmonsterid jne. Samuti on see ka üliraske mäng, sest me saime mängu main bossilt väga haledalt pähe. Tahaks sagedamini mängida seda.
5 november siirdusime Rihoga pärast tööpäeva lõppu kesklinna, kus kohtusime Ni, Mirju ja Makaga ning läksime kõik sööma Klaaspärlimängu restorani. See koht oli meile juba varem hea mulje jätnud ning taaskord sai seal suhteliselt hea maitseelamuse suhteliselt mõistliku hinna eest. Samuti on sellel kohal väga hubane interjöör, mispärast jäime ka pikemalt vestlema sinna. Kõik kolm neiut nägid jalustrabavad välja ning mina ja Riho olime...noh, nagu me alati oleme - ülivõluvad šarmantsed härrasmehed, kes on max fabulous igas olukorras (meie unistustes ainult). Kõhud täis, siirdusime kinno, kust tuli Thori teine film ja Solarises liitus meie seltskonnaga ka Ketly. Ma polnud Thori esimestki filmi näinud, sest mind jätab jätkuvalt kogu see superhero värk täiesti külmaks. Ma liitusin selle ühisvaatamisega ainult selle pärast, et Ni kutsus ja heast seltskonnast ikka ei ütleks ära. Thor ostus aga minu eelarvamustele vaatamata isegi enamvähem vaadatavaks. Antagonistid olid küll masendavalt halvasti tehtud (hurr durr, we are evil because we are...err...EVIL and we want DARKNESS) ja peategelane Thor oli Kalevipoja intelligentsiga, kuid leidus ka häid külgi. Loki tegelane näiteks oli absoluutselt suurepärane ja karismaatiline tegelane, kes suutis panna mind muigama rohkem, kui ühel korral. Õigupoolest tema üksinda kandiski filmi ära. Plot ise jäi tohutult nõrgaks ning ei suutnud üllatada kordagi. Nojah, vähemalt võitlus Thori ja Dark Elfide bossi vahel oli äge.
6 november toimus taas Zelori Linna kampaania DnD. Kadri tegelane Jezabel sai omale armee, kelleks on terve kolooniatäis psüühikutest humanoid-putukaid. Nagu arvata, siis oli ta võrdlemisi rõõmus selle üle, sest nüüd saab ta boss olla. Asjal on loomulikult ka konks. Ta peab nendega jagama oma...geneetilist materjali, ehk hakkama nende kuningannaks (mida ta sugugi teha ei taha mõistetavatel põhjustel). Ühtlasi peab ta aitama neil putukatel kosmosest kutsuda maale kohale mingi tulnukate rassi (nende putukate loojad?), mis vallutaks kogu maailma ära. Mingil põhjusel saab ainult tema seda teha (aga sellel ei tohi juhtuda lasta). Nii proovib Kadri oma bluffiga nende putukate üle kontrolli hoida, proovides võimalikult kaua edasi lükata hinda, mida ta selle armee eest maksma peab. Minu tegelase jaoks oli see väga hea uudis igal juhul, sest nüüd ta võib-olla ei suregi aja ja ruumi anomaaliasse ära, mis tõrjub Renzo eksistentsi ennast. Story mutrid hakkasid liikuma, (ja seda rohkem Kadri, kui Sillu ja Karli tegelaste tahtmise suunas) kuid meie party on endiselt ohtlikult lõhenenud ja eriarvamustel. So much drama.
21 november toimus uus Zelori DnD. Ma olin reaalselt selleks ajaks kartma hakanud, et meie party võib laguneda, kuid me suutsime siiski lõpuks mõnedes asjades üksmeele leida ning see viis pingeid alla (kui kauaks, kui ajutiselt?) Saavutasime story kohapealt suure läbimurde ning leidsime lõpuks mooduse Lycha alistamiseks. Või noh...vähemalt abstraktse idee, kuidas seda teha ning see tundub üha enam suitsiidi missioonina (nii nagu Mass Effect 2 viimane missioon). Renzo sai demonstreerida oma võimet lennata ning mäe otsa ronimine osutus party jaoks peaaegu ületamatuks raskuseks (seda peamiselt hapniku puuduse ja külma tõttu). Mäe otsa jõudsid ainult Renzo ja Jezabel ning Renzo ka jeeli jeeli Jezabeli telepordi abiga. Saime väga palju maailma tausta loret ning mõistame nüüd miks mitmed asjad seal maailmas töötavad nii nagu nad töötavad. See teadmine muudab meie situatsiooni lootusetuse ainult veel hullemaks. Zelor on seadnud meid vähemalt näiliselt (aga vb ka päriselt) ületamatute takistuste ette.
22 november kogunesime väikse pundiga õhtul Taneli juurde ja jõime õlut ning tõmbasime vesikat. Lihtsalt niisama ajaviiteks. Vesika tõmbamine osutus väga halvaks ideeks rohkem, kui ühele inimesele. Ma polnud õnneks nende hulgas, sest üritan sellest asjast üldiselt eemale hoida.
29 november tähistasime klubiga Miyako sünnipäeva. See osutus uskumatult edukaks (cosplay) peoks ja seda mitmel põhjusel. Esiteks tuli peole kohale päris palju inimesi (päris palju sai enne promoda ka seda) ning saime mitu uut liiget. Kohal polnud ka mingisuguseid imelikke spagetikahureid, kes tegid Miyako Halloweeni peo päris imelikuks lõpupoole. Peo õhkkond oli väga meeldiv - korraldasime seltskonnamänge ja sai ka tantsida. Teiseks saime lõpuks kontakti Evaga, kes ilmus suurema kambaga peole kohale ning esimest korda pärast JAFFi pidu kevadel toimus vene ja eesti animefännide vahel lõimumine. Leppisime kokku teha edaspidigi kahe klubiga asju koos. Lisaks sellele olid venelased kohale toonud osad Läti animefännid ning ka nendega sai sõprust tehtud. Palju uusi tutvusi. Selle sügise kõige lahedam pidu.
PS: kusagil kusagil sügavates neti avarustes eksisteerib video, kus mina ja Tanel tantsime dakimakuratega tantsupõrandal. Sest ükski pidu ei saa mööduda ilma napakaid asju tegemata. Sellest mida mina ja Riho tegime ühe Skittlesi pakiga ei hakka ma nii avalikus blogis rääkima :)
Tegime Karoliinega algust Animatsuri kava organiseerimisel. Tuleb hakata otsima inimesi, esinejaid jms. See meenutab natukene Mass Effect 3 laevastiku kokku kogumist.
All that hype inside me:
Jõudsin lõpuks The Walking Dead sarjaga järje peale. Äge on näha, kuidas tegelased on kasvanud ja arenenud hooaegade jooksul. Keegi pole neist enam see sama inimene, kes ta oli esimeses hooajas (ega teises). Daryl ei ole enam ainult kuumavereline redneck, vaid kaine ja külmavereline strateeg. Carol, kes alguses oli koduvägivalla all kannatav enesekindluseta naine on nüüd hard ass killer. Isegi õrn Beth on karmi maailmaga kohanenud ning Ricki poeg, Carl on peaaegu sama hea laskur, kui oma isa. Nad on kohanenud selle maailmaga (need kes ei kohane surevad) ning nii tore on näha lugu tegemas head tööd oma karakterite edasi arendamisel. Eriti meeldis mulle see kuidas Mayor, kaotanud oma positsiooni, elas läbi mitu mentaalset kriisi ning just siis, kui me mõtlesime, et ta on elust õppust võtnud, muutub ta veel suuremaks koletiseks, kui kunagi varem. Väga hästi tehtud antagonist ja väga hästi tehtud background story, mis näitab tema muutumist inimelude hävitajaks ning halastamatuks vallutajaks. Loomulikult on tal omad põhjused selleks ning ta tahab ainult oma armastatuid kaitsta. Ja nagu alati....on igal teol omad tagajärjed ning see kes kõnnib hävingu teed, hävitab ka iseennast.
And not a single fuck is given by other countries.
Novembri käigus mängisin läbi ka Bioshock Infinite uue lühikese DLC esimese osa: Burial at Sea. Selle mängu setting on jätkuvalt üks minu lemmikuid fiktsionaalseid maailmu üldse ning seekord näitatakse meile taas vana head Rapture linna, kus uueks peategelaseks on saanud Elizabeth. Kogu DLC paistabki ainult tema ümber keerlevat ning Booker on ainult üks vahenditest tema eesmärgi saavutamisel. Õigupoolest...tööriist ja vaenlane samal ajal. Bishock on ikka üks paras psühholoogiline mindfuck jätkuvalt ning ma jään ootama DLC teist osa, kus saab juba ise Elizabethiga mängida. Arvestades tema erilisi võimeid saab see ülilahe olema.
So much want. Santa? Plz?
Raamatutest võtsin ette uue sarja, milleks on Richard K. Morgani A Land Fit for Heroes, mis koosneb kolmest raamatust: The Steel Remains, The Cold Commands ja The Dark Defiles. Seda võrreldi IO9-sas Joe Abercrombie The First Law sarjaga ning nii ei saanud ma seda kohe kindlasti uurimata jätta. Tore oli pärast Night Angeli triloogiat midagi head jälle lugeda ning sarnasused olid tõesti olemas. Me saame fantaasia maailma, mis taastub väga laastavast sõjast ning selle koledused pole veel endiselt inimestel meelest läinud. Impeeriumi ja Liiga vahel valitseb habras rahu, kuid elu on ilus vaid jõukatele. Orjandus on muudetud legaalseks ning see vohab massiivse ärina, neelates tohututes kogustes võlgadesse ning muude elu hammasrataste vahele jäänud inimesi. Kasumid sellest ärist on üüratud. Meie kolm peategelast, kõik endised sõjakangelased on selles ühiskonnas, mille nimel nad nii raskelt võitlesid, pettunud. Nad valasid oma verd...mille nimel? Seda küsivad nad endalt sageli, kuid vastust ei tule. Nii maadlevad nad oma minevikus tehtud vigade ja kahetsustega, meenutades pidevalt sõprade surma veristes lahingutes. Kõlab tuttavalt?
Igal juhul....nagu lugudes kombeks kistakse nad ohtlikku sündmusteahelasse ning kõik kolm peavad taas oma relva järgi haarama, kuid nad ei tea isegi täpselt mille vastu või miks.
Tegelased on võrratult mitmekülgsed ja huvitavad ning nendest lugemine on väga meelt lahutav. Soovitan.
Kuldselt andekas video:
Igal juhul....nagu lugudes kombeks kistakse nad ohtlikku sündmusteahelasse ning kõik kolm peavad taas oma relva järgi haarama, kuid nad ei tea isegi täpselt mille vastu või miks.
Tegelased on võrratult mitmekülgsed ja huvitavad ning nendest lugemine on väga meelt lahutav. Soovitan.
Kuldselt andekas video:
Avastasin hiljuti enda jaoks ühe jaapani bändi, mis hakkas päris meeldima kohe. Avastama pole tegelikult päris õige sõna, sest ma teadsin ühte nende lugu juba päris kaua, kuid nüüd sattusin ka ühe teise otsa ning sealt edasi tuli juba kolmas ja neljas jne. Lubage ma presenteerin teile: Yousei Teikoku!
See stiil on nii lahe lihtsalt.
Avastasime Rihoga tööl, et Tokyos, Akihabaras korraldatakse sellist asja nagu Akihabara UDX parking, mille käigus toovad otakud kokku oma itashad ja esitlevad neid. Tundub päris lahe ettevõtmine olevat. Siin on mõned fotod 2013 UDX parkingust.
Ja nüüd siis lõpuks anime sügishooajast.
Poster: http://i4.minus.com/ibnAswhqXHciE7.jpg
Ja minu arvustused (saadaval ka baka.ee foorumis):
Diabolik Lovers – Naised kas teile meeldib, kui teid ahistatakse ja alandatakse seksuaalselt kenade meeste poolt? Kui jah, siis on see anime teile! Nimelt on terve lugu sellest, kuidas kenad vampiiripoisid alandavad ühte neiut ja ei lase teda minema. Tehtud fujoshidelt fujoshidele. Oot, misasja? Naised kirjutavad animet naiste seksuaalsest ahistamisest fetiši võtmes? Ehk siis, kui tegu on bishouneniga, siis on rape legit. Ma ikka ei mõista fujoshisid. 2/10
Coppelion - Algajaliku kirjutamise üks tunnuseid on detailidega mitte vaevumine. "Lazy writing" on see, kus otsitakse kõige lihtsam ploti lahendus ja ei vaevuta midagi huvitavamat välja mõtlema. Samuti hüljatakse loogika ja karakterite arendamine. Just nii on kirjutatud Coppelioni manga ja Suzuki Shingo ei suuda selle adapteerimisega midagi eriti peale hakata, sest kõik mehed ei suuda sitast saia teha. Kogu selle anime plot on auklik nagu sõel, kuid üritab sellest hoolimata ennast kuidagi tõsiselt võtta. Animatsioon on ligadi logadi, kuid vähemalt postapokalüptiline taust on ilusti joonistatud. Kahju, sellel asjal oli potentsiaali. 4/10
Kyoukai no Kanata - Tõsisem lugu või mitte, Kyoani jääb oma hinges alati samaks. Kui asi pole piisavalt moe, siis tuleb see moeks teha! Ma kujutan ette, et nad suudaks isegi kõige süngemad ja tõsisemad animed moeks teha, kui nad otsustaks midagi sellist animeerida. Kujutage ette näiteks, kui Rainbow (http://myanimelist.net/anime/6114/Rainbow:_Nisha_Rokubou_no_Shichinin) oleks KyoAni tehtud. Ma olen kindel, et nad suudaks kuidagi isegi selle armsaks teha. KyoAni puudutus välja arvata, siis on Kyoukai no Kanata üks neist väga väga väga arvukatest modern fantasy light novelitest, kus üleloomulike võimetega teismelised päästavad päeva. Sellise temaatika vist muutis meeletult populaarseks Persona omal ajal. Karakterid on ehitatud üles peamiselt fetišitel, jäädes nii võrdlemisi ühetahuliseks, kuid sellest hoolimata suudab Kyokai no Kanata pakkuda kohati üllatavalt vaimukat huumorit ning isegi semihuvitavat ploti. Animatsioon on Kyoanile omaselt kena, kuid oh üllatust - mitte üldsegi nii kena, kui tavaliselt, jäädes näiteks kõvasti alla Chuunibyoule ja Hyoukale, mis nägid visuaalselt ikka üliilusad välja. Tundub, et eksperimendile ei julgetud nii suurt eelarvet anda, kui tavaliselt 6/10
Nagi no Asukara - Spongebob pyshics! Okada Mari kirjutamine tekitab minus alati vastakaid tundeid. Sellele naisele meeldib hirmsasti teismeliste angst draamat teha, mis selles vanuses vaadates on ikka kohutavalt melodramaatiline,üle võlli ja sageli suisa rumal, aga mõeldes tagasi kaugetesse noorusaastatesse (13,14 ja nii) ei tundugi nii mööda minevat. Sellises vanuses kipumegi olema lollakalt melodramaatilised ning keevaid emotsioone täis. Temalt on tulnud näiteks sellised asjad nagu True Tears, Hanasaku Iroha, Black Rock Shooter TV sari ja Anohana. Ehk siis palju emotsionaalseid teismelisi. Tema kodustuudio P.A Works paistabki sellistele asjadele keskenduvat, kui vaadate nende repertuaari (Angel Beats, Red Data Girl, Tari Tari). Väga hea draama on näiteks Tari Tari, mis näitab, et P.A works suudab teha häid asju, kui nad tahavad ning nii on nad üritanud ka Nagi no Asukaraga, mis käistleb loomulikult emotsioone täis teismelisi üksteisele haiget tegemas, kuid toob huvitavaks värskenduseks sisse ka rassilised teemad ning rasside vahelise vaenu. Hoolimata heast üritusest mõjub kogu asi ikka kuidagi liiga läägelt melodramaatiliselt nagu liigse suhkruga kohvi liiga magusalt. Samuti on P.A worksil harjumus teha eriti ärritavalt tsundere meespeategelasi. Noored neiud leiavad siit kindlasti huvitavat vaatamist ja võib-olla ka teised melodraama fännid, kuid minuga nagu ei graviteeru eriti hästi. 6/10
Outbreak Company - Siin on teile originaalne kontseptsioon: luuserist, iseloomutu otaku, kellel ei ole ühtegi silmapaistvat tunnusjoont paisatakse maagilisse võlumaailma, kus ootavad teda ees terve haarem kauneid neiusid, kelle hulgas on kõik tüüpilisemad arhetüübid esindatud. Seekord tuleb neid veel moe valles ka harida! Otaku blue balls wett dream service anime kõigile hard core moe fännidele. 3/10
IS Infinite startos 2 - Iseloomutu tüüp, kellel ei ole ühtegi silmapaistvat tunnusjoont, ümbritsetud üha kasvava haare....blah blah...oeh....vaadake lihtsalt hentaid selle asemel. 4/10
Kyousougiga - Mõned teist (kuid kindlasti mitte paljud) on ehk kursis mõned aastat tagasi ilmunud lühikeste OVA'dega, mis nägid suhteliselt ilusad ja Imaishi stiilis jaburalt värvikad välja, kuid ei omanud mitte mingit (nähtavat) ploti. Need jäid üpris fänni radari alla ning ei pälvinud suuremat tähelepanu. Hoolimata vähesest populaarsusest otsustati siiski teha täispikk sari, tõenäoliselt asjaarmastusest. Just see torkabki Kyousougiga juures esimesena silma ning teeb selle nii heaks. Terve anime kiirgab lihtsalt sellest, et loojad on kogu asja sügava armastusega teinud. Nad tegid isegi live action episoodi, kus nad käisid Kyotos vaatamas animele inspiratsiooni andnud kohti. Hoolimata oma jaburatest OVAdest suudab sari panna kogu selle maailma kokku üllatavalt loogiliseks ning terve sari paneb muudkui uusi pusle tükke paika, laiendades meie arusaama maailmast ja taustaloost. Positiivine on näha, et tegelaste mõtteid ei loe meile ette mõni narraator nagu enamasti, vaid me peame arvama nende tundeid kehakeele ja emotsioonide põhjal ja see lisab nii palju juurde alati. Paraku vähesed animed julgevad seda teed pidi minna, sest neil pole piisavalt huvitavaid ja karismaatilisi tegelasi, keda saaks edasi anda ilma nende mõtteid meile ette söötmata. Just tegelased kannavadki seda fantastiliselt südant soojendavat muinasjutulist lugu edasi oma veidruste, soovide ja kahetusustega, mille välja lugemiseks tuleb nii mõnigi kord hoolikalt tähele panna. Väga tore on näha, et leidub ikka inimesi, kes tahavad teha midagi omapärast, huvitavat ja ilusat, isegi, kui see jääb selle pärast suuremast audientsist kõrvale ja ei too nii palju kasumit. Kill la Kill või mitte, ma pean seda selle hooaja parimaks animeks. 9/10 (võib veel 10 peale minna.)
Freezing Vibration - I see what you did there. Qeen's Blade + Ikkitousen + Maken Ki + mis iganes echhi võitlusanime, kus suured rinnad loksuvad nagu piima mahutid ja meestel on karisma võrdne kaalikaga. 4/10
Strike the Blood - Kellelegi meeldis hirmsasti To aru Majutsu no Index/Railgun ja otsustas sellest teha oma versiooni. Ainult halvema, kõvasti halvema. Mõelge nüüd - Indexist VEEL halvem, kõvasti rohkemate echhi clichedega ning VEEL iseloomutuma peategelasega. Olgu, ma olen natukene ülekohtune siin Indexi suhtes, sest kohati suudab see särada küll ja sellel on omad momendid. Strike the Blood'il ei ole. Natukene kurb, et sellist asja teeb Silver Link. Neilt võiks paremat oodata. Yamamoto Hideyolt võiks ka paremat oodata, kes on aidanud kaasa sellistes projektides nagu GitS, End of Evangelion ja Darker than Black. 4/10
Golden Time - Olete te kunagi tundnud, et anime torkab teie enda eksistentsi lähedale? Mnjah, see selleks. Ma ootasin Toradora autorilt natukene rohkemat ausalt öeldes. Toradora suutis oma melodraamat vürtsitada huumori ja vaimukusega, kuid Golden Time huumor jääb nõrgaks ja vaimukus puudulikuks. Nii saame me ebameeldivalt suure koguse tunnetega vastu nägu pekstud. Mulle tegelikult meeldib melodraama (haters gonna hate), kuid seda juhul, kui see ei ole nii otsene ja noh...igav. Tegelased jäävad ka väga igavaks (eriti meie vana sõber peategelane mr. bland potato-kun). See on tegelikult kulda väärt suhtedraama materjal, kuid seda potentsiaali ei kasutata piisavalt ära. Meil on vahelduseks keskkooli asemel ülikool (plashpemy!!) ja oh üllatust, julgetakse isegi tüüpilise fetiši õrritamise asemel käsitleda ka noorte REAALSET seksuaalsust. Omg, kui hirmus. Me ei saagi ainult pantsusid ja rindu piiluda vaid peame mõtlema sellistele eluvõõrastele hirmsatele asjadele nagu kondoomid. Annan au ka reaalse friendzone kujutamisele, mida samuti animetes enamasti välditakse, sest otakutele ei tohi ju ometi meelde tuletada, et eksisteerib reaalsus, kus mr. soft nice guy ei saa omale alati haaremit. Ühesõnaga meil on reaalsuse poole püüdlev romantline draama/komöödia, mis küll ei suuda oma asja (veel) eriti hästi teha, kuid ürituse eest võib anda tubli 6/10
Kill la Kill - Fuck Logic! We don't need it! - iseloomustab umbes iga Imaishi teost. Lähenemine, mille fänn ma eriti ei ole, kuid aegajalt õnnestub mõnel sellisel ikka kuradi hästi oma asja teha (Aquarion EVOL nt) ning Kill la Kill ei tule siinkohal mingi üllatusena. Kui meisterliku režissööritööga shounen anime keerata väga jõhkralt üle võlli (ja seda teeb just Imaishi) siis saab ikka üpris mõnusa komöödia. Mida võib-olla nii paljud aga ei taju on kõik need peenelt sisse punutud alatoonid, mis läbi sarja jooksevad. Internetiavarustes on juba päris palju diskussiooniks tulnud, et sellel animel on mingi teema oma keha ja imago aktsepteerimisega. Meile näidatakse korduvalt, et kõige suurem vägi tuleb lahti riietumisest. Aga mitte ainult. Lahti riietumisest ning sellega tuleneva häbi omaks võtmisest - omaenda keha omaks võtmisest. Kui Satsuki teeb esimese suure duelli ajal transformatsiooni, siis ta ei häbene üldse oma piinliku kostüümi, erinevalt Ryuukost, kelle power level hiljem tõuseb, kui ta harjub rohkem Senketsu kandmisega ära, tundes vähem imelikkust. Sellele lisab juurde tõsiasi, et rebel organisatsiooni nimi on Nudist Beach. Mis sõnumit üritab Imaishi meile selle animega anda? Kas ainult seda, et fetiš riiete kandmine on ok? Ma millegipärast kahtlen selles. 8/10
Yuusha ni Narenakatta Ore wa Shibushibu Shuushoku wo Ketsui Shimashita - Hataraku Maou-sama ripoff, ainult nüüd veel suurema haaremi, rohkema boin boini ja muu fetišiga. Režissööriks on, oh üllatust Yoshimoto Kinji, kes on kinkinud inimkonnale Qeens Blade ja Machine Dolli. 3/10
Log Horizon - Selle hooaja kõige originaalsem ja uusima kontseptsiooniga anime. Grupp inimesi jäävad kinni MMO maailma ja ei saa enam välja logida. Loogika on hüljatud mugavama kirjutamise kasuks, cliche tegelaste arhetüübid vaatavad igalt poolt vastu ning peategelane saab esimest silmapilgust enda teenriks kohe kõige nunnuma loli. Noh, vähemalt pole ta tüüpiline potato-kun ja on ainus tegelane, kes on isegi midagi huvitava poolset. Rõhk on sõnal poolset. Võrdlemisi haruldane arvestades peategelasi üleüldiselt. Miski hoiab mind aga seda animet vaatamas. Võib-olla on see rollimängur minus, kes hullupööra naudib RPG'sid ja on sellevõrra valmis teistes kitsaskohtades rohkem silma kinni pigistama (aga SAO puhul seda efekti ei tekkinud). Seda animet on reaalselt huvitav vaadata, ehk siis minu selle hooaja guilty pleasure. Võib-olla on lihtsalt tõsi ütlus, et pole olemas halba meelelahutust, vaid ainult igav meelelahutus. 6/10
Little Busters: Refrain – Lõpuks on anime jõudnud sinna maale, kus visual novelis läksid asjad huvitavaks (loe: dramaatiliselt depressiivseks). Eelmine hooaeg tegi source materjaliga üpris halba tööd, muutes võrdlemisi adekvaatse komöödia igavaks moeks. Eriti halvasti käsitleti Masato ja Kengo tegelasi, kes taandati ajupuudega idiootideks. Samuti ei suutnud nad kohe mitte kuidagi õiges meeleolus edasi anda atmosfääri (seda Key atmosfääri, teate küll), mis tuli erinevate naistegelaste probleemide lahendamisega. VNis olid mitmete tegelaste psüühilised traumad palju tugevamad, kui neid animes kujutatakse, mis paneb mõtlema, et äkki nad ei tahtnud asja liiga süngeks ajada.
Kas J.C Staff saab uue hooajaga paremini hakkama? Loomulikult mitte. Mind jätkuvalt häirib, kuidas peategelast Rikit kujutatakse täieliku tossikesena, kuigi VNis sai tema kompetentsust mängijana tõsta. Mitmetest olulistest kohtadest kihutatakse täiega üle lihtsalt, kaotades igasuguse emotsionaalse mõju, mis muutis Visual Noveli nii võrratuks. Hmm…millal tegi J.C Staff üldse midagi head? Ainult VN’i nostalgia pärast 5/10
Magi S2 – Magnostatt arc! See on siiani mangas kõige parem arc olnud ja loota võib, et anime suudab seda ka edasi anda. Aniplex (A1) on üldiselt stuudio, mille töid ja kvaliteeti ma hindan, seega vast saavad hakkama küll. Siiani on nad hirmus kaua venitatud arci introga ning kõik osad on kuidagi veninud nagu vahepeal Shingeki no Kyojinis (aga mitte nii jubedalt). Üldiselt on Magi üpris korralik shounen, sest ta ei ole meeletult clichesid täis topitud ja läheneb mõningatele fantaasia maailma story aspektidele täiskasvanulikumalt (aga mitte täiskasvanulikult!), kui enamus teisi omasuguseid. Skoor tõenäoliselt tõuseb, kui arc ise algab, aga hetkel 6/10
Teekyuu S3 – Kolmas hooaeg lolidest narkootikumide laksu all. 4/10
Meganebu! - Niši fetiš anime naistele kellele meeldivad prillidega noormehed (Kyoukai no Kanata naistele?). Armsad poisid teevad armsaid asju ja, kujutage ette, see on vahepeal isegi naljakas! 4/10
Gingintsune – Midagi jälle shinto otakutele (nojah, mitte niiväga tegelikult). Taaskord teismelised noored ja nende tunded, kuid veidi malbemas võtmes võrreldes näiteks Nagi no Asukaraga. Ehk siis meid ei pommitata üle võlli melodraamaga. Tegu on tegelikult üllatavalt sooja igapäevadraamaga, mis räägib grupi väikelinna noorte eludest ja keskendub ühele neiule, kes elab shinto pühamus, kus pesitsevad ka üleloomulikud jõud. Gingitsune üritab meile näidata, et kõik inimesed on tegelikult head ja kõik eluprobleemid on lähedaste abiga ületatavad. Negatiivseid toone seal eriti nagu ei leidugi, mis on ka selle anime nõrgaks küljeks. Gingitsune suudab olla meelt lahutav, kui ta soovib, aga jääb paraku enamasti vähemalt minu jaoks natukene kuivaks. Siiski hea üritus väikelinna noorte draama loomisel müstiliste elementidega. Teatavasti pole minu hinnangud kunagi adekvaatsed animete suhtes, mis sisaldavad folkloori. 7/10
Walkure Romanze – Põhimõtteliselt Qeen’s Blade, ainult haarem koos meie hea sõbra härra iseloomutu kaalikaga. Ja nad on rüütlid! Väga palju suuri rindu, katsumist, oigamishääli ja kõike muud, mis iseloomustab tänapäeva kvaliteetanimet. 3/10
White Album 2 – Taaskord ENAMVÄHEM reaalsuse poole püüdev romantika anime ENAMVÄHEM reaalsete armusuhetega. Tundub, et romantilised draamad hakkavad jälle moodi minema. Mis aga selles animes mulle nalja valmistab on fakt, et see armukolmnurk, mis seal kujuneb koos peategelasega meenutab School Days’i (kes saab pihta, see saab). Loomulikult nii ägedat lõppu me tõenäoliselt ei saa ning two timing tõbras jääb karistamata. Kõike seda maalitakse hoopis palju pehmemas ja roosamas valguses ning seepärast jääb kogu asi vähemalt mulle uimaseks ja kuivaks, kuigi kõigi eelduste kohaselt võib see draama seal veel päris kibedaks minna. Kogu rõhk pannaksegi ainult armukolmnurgale ja teised inimesed polegi üldse olulised. Nagu paljudele animetele omane, siis on ainult peategelane võimeline romantilisi suhteid tekitama ning mitte keegi teine. 6/10
Kuroko no Baskuke S2 – Kuroko esimene hooaeg oli üks parimaid spordi animeid, mida ma veel näinud olen ning ma isegi siiralt nautisin seda (mulle ei meeldi eriti spordi animed) humoorikate ja enamvähem huvitavate tegelaste tõttu ning korvpallilahingud suutsid mind isegi vahelduseks endaga kaasa tõmmata, sest need olid hoogsad, kiired ja hea muusikaga. Iga natukese aja tagant ei katkestanud keegi „OMG HE IS USING THAT!!! NOW I MUST EXPLAIN IT“. Paraku teine hooaeg juba teeb seda ning tegelased arendavad välja oma „special movesid“ ja nüüd on see äkki väga generic shounen. See vähenegi loogika, mis esimeses hooajas hingitses visatakse aknast välja ja kõik tegelased on „hmph, you can never defeat me, because I have THIS special technique!“ 5/10
Non Non Byori – Cute girls doing cute stuff. Peale tüdrukute vahelise vestlemise ei toimu selles animes MITTE MIDAGI. Kas Silver Link üldse üritab enam mitte halbu animeid teha? Kõik, mis nad see hooaeg teinud on ei kõlba kuhugi. 4/10
Sekai De Ichiban Tsyoku Naritai! – Stuudio Arms. Kas üldse ongi vaja midagi rohkem öelda? Nad teevad lihtsalt jälle uue versiooni Queens Bladest, sest sellest on saanud nende forte. Suured rinnad ja tagumikud, üksteise vastas aelevad ja oigavad noored neiud. 3/10
Machine-doll wa Kizutsukunai – Welp, järjekordne light noveli adaptsioon. Ühtlasi mainisin ma, kes selle autoriks on Yuusha ni narenakatta bla bla bla juures. Üks teatud härrasmees, kes on tuntud ühe teatud Q tähega asja loomise eest, mille nime on juba imelik nii palju mainida. Nojah, ju siis see näitab, mis moes on. Muide palun andke mulle teda, kui palju häid light noveleid on viimaste aastate jooksul ilmunud, sest minu meelest on light noveli tiitel muutumas universaalselt halva anime tunnusmärgiks. Teil on võimalus see arvamus ümber lükata. Machine-doll on igaljuhul fantasy battle haarem, kus peategelase suguelundi järgi janunevad lisaks reaalsetele naistele ka nüüd maagia jõul töötavad nukud, kellega peetakse lahinguid. Meil on olemas juba standartiks saanud cast arhetüüp neiusid nagu tsundere, clumsy girl, kuudere jne. Hämmastav tegelikult, kui hästi sellised asjad müüvad Jaapanis. 4/10
Yowamushi Pedal – See spordi anime paistis mulle alguses väga paljulubavana, sest tundus, et sealsetel inimestel on reaalselt muu elu ka peale antud spordiala, milleks on sellel korral rattaga sõitmine. Ma julgesin isegi loota, et sellest tuleb spordi anime, mis ei ole täis emotsionaalset karjumist, väga pikki pealtvaatajate selgitusi sellele, mis toimub ning kõigi ahhetamist ja ohhetamist kui keegi teeb mingi special move, millele järgneb veel selgitamist. Loomulikult see nii ei läinud. Kõik need tunnusjooned ilmusid lõpuks välja ning minul ei jäänud üle muud, kui maha kanda järjekordne spordi anime. Kurb, sellel oli potentsiaali. 5/10
Aoki Haggane no Arpeggio: Ars Nova – Kujutage ette kontseptsiooni, kus peategelasel on haarem intelligentseid sõjalaevu! Annab kohe uue mõiste sõnale laevastik. See idee on niivõrd jaburalt halb esmapilgul, et see võib isegi hea olla. Arpeggio ei ole aga ei jabur ega halb ning see on tegelikult….üllatavalt hea… Mulle meeldib idee nanotehnoloogiat manipuleerivatest super AI’dest, kes on tulnud maailma üle võtma aga hakkavad inimkehasid endale luues muutuma ise ka järjest inimlikumaks. WWII Jaapani sõjalaevadest on loodud ulmelised high tech versioonid ning need on tegelikult CG’ga päris lahedalt animeeritud (sama ei saa öelda kõige muu kohta). Jah, seal esinevad mõningad haarem cliched, kuid nad ei torka nii teravalt näkku kõige muu taustal (enamasti). Pean tõdema, et see anime on teinud minust väikest viisi laeva otaku ning nüüd ma ootan varsti välja tulevat MMO’d World of Warships, kus on saadaval just need samad laevad, mis Arpeggios. 7/10
Yozakura Quartet: Hana no Uta – Yozakura on vähemalt minu silmis selline anime nagu üks korralik shounen olema peaks (Milline shounen olema peaks on muidugi maitse asi). See on ekstsentriline, värvikas, hästi animeeritud ja loomulikult suurepäraste tegelastega. Suurepärase all ei mõtle ma siin midagi sügavat ega mitmetahulist vaid pigem omapäraselt karismaatilist ja veidi napakat, kalduvusega eravalduse hävitamisele. Ta ei ole nii üle võlli jabur nagu Kill ja Kill, pannes rõhku ka storyle, kuid ei pelga samas lahingutega üpris kreatiivselt segaseks minemast. Tegelastesse on kerge kiinduda, nende interaktsioonid on pigem naljakad ja meelt lahutavad, kui häirivaid clichesid täis, kus peategelane teeb kogemata lahti riietuva tüdruku ukse lahti, mille järel kiljutakse, sõimatakse teda perverdiks ja siis on distantsilt kuulda ainult peategelase karjumist. Või rindade otsa komistamine vms. Hästi tehtud karakterite disainiga, hästi animeeritud ning selle hooaja üks parimaid. 8/10
Tokyo Ravens – Mõneti sarnane Yozakuraga, kuid ei suuda paraku kuidagi hoida eemale kõigist neist häirivatest clichedest, mida Yozakura nii hästi väldib. Tokyo Ravens sõidab justkui kaptenita laev neile miinidele muudkui otsa. Just need ära kulunud ja jäigad romance/komöödia cliched rikuvad ära potentsiaalselt suurepärase shouneni. Meil on taas iseloomutu, kuid sõbralik, mitte eriti silmatorkav peategelane, tsunderest naispeategelane ning palju imelikke olukordi, mis lõppevad meespeategelase karjetega kusagilt eemalt. Õnneks heastab Tokyo Ravens selle üpris hästi tehtud kõrvaltegelastega, olgugi, et ei midagi originaalset ning nende pärast võib täitsa vaadata seda animet. Tokyo Ravensil on ka selgelt tajutav Persona maik küljes, mis peegeldub peamiselt karakterite disainis ning eriti nende riietuses. Teisisõnu, stiilselt riietatud linnanoored kasutamas maagilisi olendeid, et kurjusega võidelda. Ühtlasi saavad taaskord paitatud minu shinto otaku meeled. Hooaja parim op: http://www.youtube.com/watch?v=VNFi17ehwPc 7/10
Blazblue: After memory – Fancervice mängu fännidele ja need, kes seda mänginud ei ole ei saa story’st mitte midagi aru. Veebi avarustes kirjutatakse, et mängu mänginud inimesed ei saa ka midagi aru. 4/10
Ore no Nounai Sentakusi ga, Gakuen Love Come o Zenryoku de Jama Shiteru – Hmmmmm, pika nimega light noveli adaptsioon. Mida sealt küll tulla võib? Sisestage siia iga teine haarem fan service kooli loo plot. Palju visual novele mängivad otakud saavad ennast nüüd peategelasega veel rohkem samastada, sest tal on sõna otseses mõttes võime teha VN stiilis valikvarjante kuidas tüdrukutega toimida. Kui keegi leiab, et selline arvustus on ebaõiglane, siis tulge pekse mind näkku vms. 3/10
Samurai Flamenco – Tahaks öelda peidetud pärl, aga selle režissööri suhtes oleks see veidi ebaõiglane. Omori Takahiro on toonud meieni Baccano, Durarara, Hotarubi no Mori e, Natsume Yuujinchou ja veel mõned kenad asjad. Ma iseenesest täiesti mõistan, miks see anime on sellel hooajal fänni radari alt läbi läinud. Esimesed osad olid võrdlemisi igavad ja mitte sugugi märkimisväärsed. Esmapilgul tundus see lihtsalt Jaapani interpretatsioon filmist Kick Ass, koos Tiger and Bunny mõjutustega. Hiljem ostus see aga üllatavalt heaks. Pole ammu näinud animet, mis pöörast nii palju tähelepanu pisidetailidele, mis jäetakse vaatajale välja mõistatada, kui neid üldse märkate. Midagi ei serveerita kandikul ette. Ja kujutage ette haruldust: meil on täiskasvanud peategelased reaalsete inimsuhetega!!! MITTE supervõimetega teismelised või iseloomutud haaremi meistrid! Mõnes mõttes sarnaselt Gatchaman Crowds’iga uurib see teos superkangelase žanri olemust veidi teise nurga alt ning teeb väga head tööd sellega. Meid viiakse julma rahaahne meelelahutusäri telgitagustesse, kuid võetakse sellest hoolimata kogu lugu musta huumoriga. Mõned animed oskavad lihtsalt väga targalt ploti edasi anda, peites endasse tähelepanelikumate vaatajate jaoks suuremas koguses ühiskonnakriitikat. Tegelased on absoluutselt võrratud (eriti Flamenco Girl!!) ning nende kõigiga on midagi väga valesti. Paraku on madala eelarve pärast jäänud animatsiooni kvaliteet unarusse. Ühtlasi seal kasutatakse roosa pantri muusikat. 8/10
Galilei Donna – Mul olid alguses isegi head ootused selle suhtes, sest plot kõlas huvitavalt ning trailer nägi ka päris hea välja. A-1 Pictures on ka puldis nii et mis saab valesti minna? Tuleb välja, et päris palju saab valesti minna. Esiteks ei paista nad kuidagi aru saavat, mis toonides see anime olema peaks. Kohati tundub, et nad ei võta ennast kohe üldse tõsiselt ja siis äkki tuleb mingi väikeste laste mõrvamine ja mida iganes. See ei ole selline Higurashi stiil, kus sellel on mingi nii-öelda shock value, vaid see mõjub lihtsalt kokkuvõttes imeliku ja amatöörlikuna. Story tundub olevat suisa paroodia ühest seiklusloost, kuid millegi pärast tehakse seda täiesti tõsise näoga ja pressitakse veel draamat ka sisse. Poisid, poisid mida te mõtlete seal stuudios? 5/10
Kakumeiki Valvrave S2 – Mäletate seda debiilset animet, kus keskkooli õpilased muutusid vampiirideks ja siis võitlesid mechadega ning laulsid tobedaid laule? Seda animet, kus peategelane oli täielik potato-kun ning kõik kenad tüdrukud tahtsid teda?
Kas see on tõesti see sama Valvrave??? Seesama vampiiri mecha kooli komöödia? Ma ei usu oma silmi. Kogu see jama visati äkki lihtsalt kus kurat sellega aknast välja ning keegi mõtles, et nüüd tuleb midagi eriti grimdarki’i teha. Pärast kolmandat osa oli mul reaalselt selline tunne, et ma vaatan mingit süngemat versiooni Code Geassist. Natukene veel ja mul oli tunne, et ma vaatasin Sci-Fi Game of Thronesi. Ma julgeks seda isegi väga heaks nimetada, kui see poleks endiselt nii jaburalt loogika vaba. Pange kokku Code Geass, Gundam 00 ning Mirai Nikki ja te saate uue Valvrave. Hooaja kõige, kõige suurem üllataja. 7/10
Selleks korraks taaskord kõik. Järgmine postitus juba uuel aastal! Nautige jõulukuud ja kui tunnete, et üksildus kipub peale tulema, siis andke teada ja teeme koos midagi lahedat!
Selle kuu cosplay valik:
...ja AMV valik:
No comments:
Post a Comment