"You're like
a child. You don't know how to control yourself. Everything you do is overly
extravagant. You're free, selfish, uninhibited. Self-Centered. A cold hearted
monster. Yet you know how to demand attention. A proud man who can't bear to be
alone." – Koto, Kyousougiga.
Hääd uut aastat! Näete, tulevik ongi käes nüüd. http://japandailypress.com/panasonic-to-mass-produce-robotic-powered-suit-says-it-will-be-available-by-2015-0641893/
Ja kui te ei tunne uuel aastal ennast piisavalt eestlasena siis minge sinna kooli: http://www.youtube.com/watch?v=5Uzu58N-Sso
Aeg vaadata üle 2013 aasta viimane kuu ja selle aja sees toimunud sündmused. Detsember oli üpriski tegevusrohke aeg (nii need detsembrid üldiselt kipuvad olema inimestel) ning juhtus nii mõndagi.
Kuu algas animeõhtuga, mille korraldasid animeklubi Asashio esindajad Tallinnas Sten, Jaana ja Janne (kes on tegelikult ka Miyako liikmed) ning nii koguneti 4 detsembri õhtul ühte hosteli ja vaadati ära selline vana klassik nagu Nausicaa of the Valley of the Wind. Tegu on ühe kõige suurema ja mõjukama klassikuga üldse, sest just see lugu pani aluse selliste legendaarsete meeste karjääridele nagu Hideaki Anno, Hayao Miyazaki ja Takahata Isao. Ühtlasi pandi sellega alus stuudio Ghibli sünnile ning paljud anime eksperdid loevad seda üheks tänapäeva animet enim mõjutanud klassikuks. Mina, kui uue anime peal üles kasvanud inimene ei leidnud sealt küll nii palju väärtust, kuid võttes arvesse aastanumbrit oli tegu kindlasti omal ajal revolutsioonilise teosega.
Pärast filmi lõppu läksime väiksema kambaga välja sööma.
Kohe järgmisel päeval, 5 detsember korraldas Alo meie Miyako seltskonna D&D kampaania järjekordse mängu kus meie vapper, väga kehva moraalse kompassiga party läks otsima hukatuste templit.
[13:31:34] Tanel Pipar: Jah, Alo, miks me
mingite elder scrollide järel käima peame maailma otsas, kui me võiks
printsesse päästa hoopis?
[14:03:01] Alo Leilop: Oleme
realistlikud, printsess ütleks: "Sry, ma ootan kuni ILUS prints mind
päästma tuleb."
6 detsembri õhtul passisime Riho juures väikse pundiga, jõime õlut ning vaatasime vana cyberpunk animet. Riho, ebatavalisema maitse esindajana pakkus ka ühte Jaapani kultusfilmiklassikut vaatamiseks nimega Tetsuo: The Iron Man, mis oli uskumatult haige mind fuck. Meenutas veidi Akutagawa Ryunosuke raamatuid.
7 detsembril korraldas animeklubi Asashio esimest korda Tallinnas oma jõulupeo. See kujunes päris lahedaks ja meeldejäävaks ürituseks. Kohale ilmusid ka mitmed mitte-regulaarsed inimesed ning taaskord sai muljeid vahetada ka animeklubi Eva esindajatga, kellega suhtlus tundub üha tihedamaks muutuvat ja see on väga positiivne. Neiu, tuntud cosplayeri nimega Sayuri (tegeliku nimega Barbara) rääkis meile Eva tegemistest. Kohale tuli ka Sushimoni omanik (kes teeb samuti animeklubidega tihedat koostööd) ning Kaia korraldatud jõuluviktoriini raames said võitjad 2 sushimoni kinkekaarti, kumbki väärtuses 10 eurot. Väga, väga napilt võitsime Taneliga viktoriini ära. Free sushi ftw.
Korraldati ka ühine jõulukinkide jagamine, mille käigus sain endale uue kohvikruusi. Yay. Tõeliselt tore õhtu oli ning üle pika aja üks kõige meeldivamaid üritusi.
Haruldasel kombel viitsis keegi vahelduseks isegi pilte teha ning galerii leiab siit:
Pärast jõulupeo lõppu läks osa seltskonnast edasi lähedal asuvasse St. Patricku, kus jätkus head juttu ja nalja kella kolmeni välja. Paotati huvitavaid jutte ja seiku oma eludest. Sai jälle mitu uut huvitavat kokteili ära proovida.
9 detsember toimus Zelori D&D kampaania, mis viis meid tagasi meie jaoks juba nostalgiaga (ja peavalaga) täidetud Ajatorni, mis oli pärast pikki aastaid ja laastavaid sõdu (me rändasime ajas) muutunud varemeteks. Torni süsteemid olid lakkanud töötamast ning sellest oli saanud aja ja ruumi intedimensionaalne anomaalia, milles ringi ekslemine kujunes väga keerukaks ettevõtmiseks. Kuid sellest hoolimatta saime mängu lõpuks uuesti üle väga väga pika aja kokku Mirju tegelasega!
Mingiks läbivaks naljaks on saanud see, et minu, Kadri ja Maarja tegelaste vahel on armukolmnurk tekkinud nagu mingis romance komöödia animes. Nüüd, kui Zelor Mirju ka valemisse lisab siis ongi üks tüüpiline halb koolianime valmis.
12 detsember toimus Asashio Tallinna inimeste koosolek, kus olid kohal ainult 4 inimest ja need olid ka Miyako liikmed. Minu rolliks, nagu alati kujunes protokollimine.
Pärast seda korraldasid Janne ja Sten animeõhtu, kus vaadati ära Evangelion 1.11. - anime, mida me kõik juba rohkem, kui ühe korra näinud olime. Sellest hoolimata hea vaatamine. Pärast seda läksime Riho, Valdari, Janne ja tema kursaõdedega ühte vanalinna pubisse edasi. Mingi BBQ pubi, mille nimi mulle meelde ei tule.
Järgmine päev, 13 detsember kujunes väga tegusaks. Päeva esimesel poolel mängisime Kadri juures Maarja, Raigo ja Meelisega BSG'd jälle. Tervelt mitu sessiooni isegi, sest hakkasime varakult pihta. Sai valitud mitmed uued tegelased, keda muidu ei olnud eriti mängitud ning see muutis kogu asja jälle kõvasti huvitavamaks. Plaanin Cult Leader Gaius Baltari järgmine kord ka mängida.
Kadri juurest edasi viis minu tee Taneli juurde, kus küpsetasime oma tüüpilise Miyako seltskonnaga (lisaks sellele tulid Piiu ja Asko ka Tartust) piparkooke ning jõime glögi rosinate ja pähklitega. See oli vist ainus kord kogu kuu jooksul, kus mul tekkis esimest korda üle päris mitme aasta midagi jõulu tunde sarnast. Piparkoogid valmis, seadsime endid sisse vaatama Mononoke Hime blu-ray versiooni, mis paar päeva varem välja tuli. Nüüd vaadates ei tundunud see enam nii müstiliselt ja lummavalt hea, kui lapsepõlves. Esimest korda ETV pealt seda nähes olin ma nii vaimustuses, et ei saanud terve öö magada. Selle öö jooksul sai aluse tulevase anime fänni sünd, mis juhtus alles palju aastaid hiljem. Emotsionaalne efekt või mitte, Mononoke Hime oli jätkuvalt väga hea ning lummavalt hästi animeeritud. Võib-olla kõige paremini animeeritud anime üldse (Hayao Miyazaki tegi isegi pärast filmi valmis saamist tohutult hulgal ise käsitsi kaadreid juurde).
Järgmine päev, 14 detsember toimus Miyako üldkoosolek, kus tehti muudatusi animeklubi põhikirjas, pandi paika osad tuleva aasta plaanidest ning valiti uus juhatus. Uues juhatuses jätkavad eelmisest juhatuse koosseisust Tanel ja Margus ning uus juhatuse liige olen mina. Sellel korral oli ka minu kord viktoriin korraldada (iga viktoriini võitja korraldab järgmise) ning pärast mõningast mõtlemist valisin teemaks stuudio Arms. Teadupärast on see üks stuudiotest, mis viljeleb echhi ja hentai žanri ning see muutis kogu viktoriini võrdlemisi...huvitavaks. Pärast seda läksime burksi sööma.
Taaskord, järgmine päev, 15 detsember kutsus Ni mind kinno, kuhu tulid kohale ka mitmed lolitad, keda ma eriti hästi ei tunne + vanad semud Maka, Ketly ja Riho. Vaatasime ära filmi Hobbit 2. Mulle jätkuvalt ei meeldi LOTRi maailm, sest see on üks pehme ja armas muinasjutt, kuid pean siiski tõdema, et Hobbiti teine film oli kõvasti parem, kui esimene. Plot oli jätkuvalt naeruväärselt lihtne (lasteraamat ikkagi), kuid igav mul siiski ei hakanud. Visuaalid olid ägedad ja mulle eriti meeldis see järve peale ehitatud linn. Üpris hästi oli tehtud ka Smaug, kes jättis ka oma olemuselt sellise tõelise draakoni mulje ikka ning Sauroni ilmumine oli samuti visuaalselt päris aukartust äratav. Kokkuvõttes lahja film, kuid sobilik koguperevaatamiseks lastega.
20 detsember sai Kadri juures taaskord sama seltskonnaga lauamänge mängitud, kuid seekord võeti vahelduse mõttes repertuaari ka Game of Thrones'i lauamäng. See nõudis väga suurtes kogustes mõttetööd ja ette planeerimist (Enri võidaks selles alati) ja oli üleüldiselt päris äge ja kompleksne mäng. Mängu võitis Kadri (Lannisterid), kes lõi liidu minuga (Greyjoy) ning meie vastas oli Meelise (Baratheon), Raigo (Tyrell) ja Maarja (Stark) triumviraat.
Pärast seda sõitsin mõneks ajaks ära Põltsamaale, kus nagu Põltsamaal käies alati, sai alguse üks meeletu nolife festival. Mitte midagi muud pole seal eriti teha, kui arvutis passida või trenni teha. Mul tuli mingi eriti tugev RPG nälg peale ja olles kõik vähegi paremad ja uuemad RPG'd läbi mänginud pidin siirduma vanade peale. Nii tõmbasin omale kõigepealt mõlemad Knights of the Old Republicu mängud, mida tuntakse legendaarsete RPG'dena, mis panid aluse nii mõnelegi trendile, mida tänapäeva mängudes kohtab. Pean tõdema, et mõlemad osad olid ülimalt nauditavad ning oma aja kohta suurepärased meistriteosed. Just need mängud panid aluse sellistele hilisematele suurteostele nagu Dragon Age ja Mass Effect, sest mehaanika oli üpriski sarnane. Nojah, samalt stuudiolt ka ikkagi ning see pani lõplikult paika, et minu lemmik mängustuudio on Bioware.
Bioware mängudes on just kõik komponendid esindatud, mida ma ühest mängust otsin. Terve party'ga ringi liikumine nii, et kõik tegelased on eri moodi customize'tavad ning neil kõigil on oma backstory, iseloom ja osa mängus endas. Nende kõigiga saab läbi käia ja suhteid arendada ning siis loomulikult massiivsed dialoogide võimalused. RPG ei ole ikka õige RPG kui seal pole väga laialdasi tegelastega suhtlemise võimalusi ja suurt maailma kust neid leida. Sattunud Biowarest täielikku vaimustusse mängisin ka läbi ühe nende teise vanema mängu nimega Jade Empire, mis põhineb Hiina mütoloogial, kuid see paraku ei osutunud eriti märkimisväärseks.
Ühesõnaga: Kogu minu Põltsamaal veedetud nädal aega möödus Bioware mänge mängides ning trenni tehes.
Tallinnasse naasin 30 detsember, kui Alo korraldas jälle uue D&D ning meie party sai võidelda madala(ma) leveli draakoniga. Taneli tegelasest on saanud undead lich, sest ta kannab kaasas endaga mingit raamatut, mis on üks maailma kõige jubedamaid artefakte.
31 detsember kogunesime vanaasta õhtuks Miyako rahvaga Robini juurde. Robin oli koostanud tohutu suure pabernimekirja (mis kattis kogu laua ära) kõigi aastal 2013 ilmunud animetega, mida me saime uurida, võrrelda ja järeldusi teha. Kõik said välja tuua mida nad vaatasid, mis neile meeldis jne. Veidi enne südaööd läksime otse maja kõrval asuvale raudteele (Mitte kuigi kaugel Lilleküla peatusest) ning võtsime uuaasta vastu rööbaste vahel ilutulestikku lastes, 360 kraadi ringis igalt poolt mujalt tulevat ilutulestiku vaadetes ja šampust juues. Taaskord pidin tõdema, et pole midagi paremat, kui sellistel hetkel viibida oma lähedaste sõpradega ning see on omamoodi maagiline. Uusaasta raudteel vastu võetud, siirdusime majja sisse tagasi ning pidutsesime hommikuni. Hommiku poole, kui enamus juba ära läinud olid, tuli Robinil ka mõte viina jooma hakata ning hoolimata minu ja Taneli mõningasest vastumeelsusest sellisele ideele läksime me asjaga kaasa. Järgmine päev ei tulnud ma enne õhtut voodist välja.
Tahaks sellist asja koju omale:
Pilt katseklaasis elusuures Ayanami Reist on ühelt Evangelioni näituselt, mis tuuritas nüüdseks juba mõni aeg tagasi ringi nii Jaapanis, USA's kui ka Euroopas.
Mõned kokkuvõtted 2013 animeaastast ka minu poolt. Anime blogijatel on kombeks koostatada iga aasta lõpus top 10 nimekirju. Mul pole küll otseselt animeblogi, kuid siin on minu aasta 2013 parimate animete top 10:
10) Yozakura Quartet: Hana no Uta - Ma ei ole küll eriline shounen žanri fänn, kuid aegajalt võivad need ikka päris hästi välja kukkuda. Shouneni valemi, kui sellise järgi ei ole Yozakura küll midagi erilist, kuid ta suudab teha nii mõndagi mida paljud teised temalaadsed ei suuda. Kõige esimesena torkab silma selline värvikas ja ilus kunstistiil ülimalt shounenilike aga samas ka üpris omanäoliste tegelaste disainidega. Just stiil meeldiski mulle Yozakura juures kõige rohkem ning ka teised shounenid võiks millegi sellise poole sagedamini püüelda. Plot ei olnud suuremasi, kuid selle tegi korralikult tasa tegelaste napakus ja karismaatilisus ning hästi tehtud ja animeeritud acktion stseenid. Ning jah, te võite mulle üritada nuga anda, aga minu meelest on see parem, kui Kill la Kill. 8/10
9) Uchouten Kazoku - Kõige uuem teos Tatamy Galaxy autorilt mis räägib Tanukite (Jaapani kährikud) hullumeelsetest seiklustest igapäeva Kyotos ning kuidas nad sattuvad inimkujul igasugustesse jamadesse. Ka nemad kasutasid võrdlemisi värvikat kunstistiili, kuid visuaalid pole siiski selle anime tugevaim külg. Uchouten Kazoku hiilgab oma tegelaste ja nendevaheliste suhetega, muutudes kohati nii dialoogikeskseks, et meenutas mulle Monogatari sarju. Tegelased on huvitavad ja see muudab nende vahelised interaktsioonid, millele on eriti palju rõhku pandud samuti huvitavaks. Lõpp oli küll natukene antiklimaatiline, kuid me saime siiski huvitava ja võrdlemisi liigutava loo ühe perekonna ning nendega seotud inimeste käekäigust. 8/10
8) Rozen Maiden 2013 - Rozen Maideni algsed sarjad olid nii-öeda "mixed bag." Mõned asjad meeldisid mulle väga ja teised kohe üldse mitte. Rozen Maideni uusim adaptsioon teeb head tööd sellega, et kõik need vanad ärritavad asjad on suhteliselt maha toonitud ning keskendutakse sellele, mis hea on. Rozen Maiden on kõige tugevam siis, kui ta käsitleb oma peategelase Juni vaimseid probleeme ning kuidas ta üritab teiste abiga neid ületada. Rozen Maiden 2013 maalib meile pildi teistsugusest Juni'st - mehest kelleks ta oleks võinud saada ning see on päris huvitav kontseptsioon. Samuti lahatakse rohkem Suigintou (SUIGINTOU!!!!) sisemaailma ning pannakse ta antagonisti rollist hoopis anti - hero rolli. Ja siis tuuakse meieni Kirakishou... wow...much yandere. Kirakishou on lihtsalt suurepärane antagonist ning ideaalne näide kaunist creepy-doll'ist. 8/10
7) Gin no Saji - Fullmetal Alchemistiga legendaarseks saanud Hiromu Arakawa manga, mis on võitnud nüüdseks juba terve hunniku auhindu. Anime adaptsioon teeb source materjaliga head tööd ning tulemuseks on üks parimaid slice of life komöödiaid, mida ma tean. Gin no Saji (Silver Spoon) reaalselt püüab olla omanäoline ja omapärane, vältides kõiki neid miljon korda ära kulutatud glichesid. Me saame südamliku, aga samas ka tugevalt realistliku pildi Jaapani maaelust ning agraarkultuuri probleemidest tänapäeva ühiskonnas. Hiromu Arakawa on ka ise üles kasvanud farmis ning see annab väga tugevasti tunda loo jooksul, sest kõike vaadatakse läbi õigetes toonides prillide ning väga tavaba professionaalsusega. Gin no Saji on täis suurepärast komöödiat, mis jätab su pisarateni naerma, kuid samas paneb see sind ka mõtlema maaelu probleemide ja tuleviku üle. Just noored selle loo keskmes peavad seisma silmitsi oma tuleviku valikutega ning võimalustega maal hakkama saada. 9/10.
6) Uchuu Senkan Yamato 2199 - 80'ndatel ulme kultushitiks saanud Space Battleship Yamato on taaskord tagasi uues kuues. See anime lendas väga sujuvalt lääne animefännide tähelepanuradari alt läbi, suures osas episoodide ebatavalise ja ebaregulaarse ilmumisaja tõttu, kuid sai sensatsioonilise tähelepanu osaks Jaapanis, mida ta ka vääris. Minule, kui uuema aja anime vaatajale jäi see tugev nostalgialaks natukene võõraks ning seepärast hõõrus mind ka kogu loo 80ndate aura natukene vastukarva. Kõik muu tegi aga selle pika puuga tasa. Lugu, mis algas üpris naiivselt ja lihtsakoheliselt muutus moraalselt üllatavalt halliks ning mitmekülgseks. Poliitika ei olnud ainult halvad vs head ning tegelased ja nende vahelised suhted olid samuti suurepärased. Yamato ei ole eriti sügavamõtteline ja keeruka koega anime, kuid ta tõmbab sind väga tugevalt sündmustega kaasa ning sa kiindud tegelastesse kiiresti. See on alati märk sellest, et anime kallal on hoolega vaeva nähtud. Soovitan tugevalt kõigile space opera fännidele. 9/10.
5) Genshiken Nidaime - Genshiken on üks paras haruldus anime maailmas. Harva võib näha komöödiat ennast kohati nii tõsiselt ja realistlikult võtvat, pakkudes tõelist kvaliteeti nii nalja, kui elulise poole pealt. Genshiken näitab meile (erinevalt paljudest teistest omalaadsestest) otakute elu seda kõige realistlikemates värvides. Me saame loo ühe ülikooli animeklubist ja selle liikmetest. Me näeme neid aastate jooksul arenemas ja muutumas ning valimas välja oma eluteid. Iga kord, kui ma Genshikeni loen või vaatan mõtlen ma oma sõpradest ja enda animeklubist, sest sarnasused on päris suured. Genshiken on lugu täiskasvanutest, kes on alles värskelt ellu astunud ning peavad seisma silmitsi kõigi ühiskonna probleemidega. Kõik ei lähe alati hästi, kuid sellest hoolimata on neil üks hobi, mille kõrvalt tuleb aega leida. Animefännid ja nende elu. 9/10.
4) Shingeki no Kyojin - Olete üllatunud, et see pole top 3 sees? Ma ka, natukene. SnK oli kindlasti aasta 2013 kõige suurem hit, ületades oma populaarsuselt pika puuga kõik teised. Mis veel huvitavam, taolised lood ei saa üldiselt eriti populaarseks. Niiöelda "gritty grimdark" lood jäävad enamasti manga kaante vahele ning adaptsioonid on suhteliselt haruldased, sest nende pealt ei saa nii palju raha teenida. Aegajalt (väga harva) juhtub aga erand ning see erand saab taolisel juhul väga populaarseks. Taoliste juhtumite seast võib näitena tuua Berserki. Igaljuhul....Ma olin juba väga suur SnK fänn manga aegadest, kui see vaid üks paljudest süngetest ja veristest mangadest, mis kunagi adaptsiooni ei saa, sest NOT ENOUGH MOE! Mul ei ole mitte midagi kurta selles osas, eriti arvestades fakti, et adaptsioon oli veel väga kõrge eelarvega, hästi juhatatud ning hästi animeeritud. Küll aga saan ma natukene nuriseda. Esiteks pacing oli täiesti kohutav ning kohati venitati materjali nagu tatti. Selleks ei olnud otsest vajadust. Teiseks, mitmel pool käisid jutud, et animaatorid nurisesid, et peavad nii palju head animatsiooni tegema. Head animatsiooni on väga keeruline teha. Selle tulemus: action stseenid olid ülihästi animeeritud ning kõik ülejäänu kõikus väga suurel määral. Vahetevahel olid stop motion pildid ainult. 9/10.
Ja nüüd top 3 ehk siis 2013 aasta kõige paremad animed.
3) Monogatari Series: Second Season - Monogatari on üks täiesti isemoodi sensatsioon. Ma olen seda palju kordi enne maininud ning ütlen ka nüüd: Sulle kas ei meeldi see üldse või sa jumaldad seda. Mõlema poole esindajaid on palju ning see teeb Monogatari sarjadest ühe Jaapani kõige populaarsema anime ning animestuudio SHAFT'i teisena kõige suurema rahalehma Madoka järel. Hoolimata suhteliselt nõrga võitu Nisemonogatarist on kõik teised Monogatari sarjad suutnud olla ülimalt kompetentsed selles, mida nad üritavad teha. Täiesti dialoogi põhine narratiiv, maksimaalselt hipster animatsioon ja art style ei istu kindlasti nii mõnedelegi, kuid just see dialoogi põhine narratiiv, mida see kummaline animatsioon rõhutab on ka tegelikult see, mis teeb Monogatari nii heaks. Teine hooaeg ületas minu (ja kõigi teiste) fännide ootused selles osas. Kaiki Deishu on üks parimaid anime peategelasi, keda ma veel üldse kohanud olen ning see kuidas ta lävis teiste tegelastega oli täielik meistriteos. Vabalt 10 punkti vääriline. Paraku on Monogataril oma tugevamad ja nõrgemad momendid ning Araragi tegelane jäeti kuidagi täiesti unarusse tegelase arendamisel ning see toonis minu vaimustust veidi maha. Seega 10 puntki jääb väga napilt tulemata, olgugi, et tahaks selle skoori välja anda. Kui teile meeldib Jaapani müstika ja linnalegendid ning omavahel väga väga väga pikalt rääkivad tegelased, kes pilluvad vaimukusi ja sõnamänge edasi tagasi siis vaadake seda sarja. See on tõesti seda väärt 9/10.
2) Chihayafuru 2 - Ma mõtlesin päris pikalt kas panna see esimeseks või mitte, sest tegu on ühega kahest animest, mis teenisid läinud aastal 10 punkti välja. Oot, kas ma nimetasin just spordi anime aasta teisena kõige paremaks animes? Kui irooniline, arvestades minu vastumeelsust selle stagneerunud žanri suhtes. Chihayafuru on tegelikult suhteliselt raske kategoriseerida žanrite vahel, sest ta võtab tugevalt elemente nii shounenist, kui shoujost, tekitades väga huvitava segamispoti, kus armastus, romanss ja draama kohtub tulihingelise spordi fandomiga, kus toimuvad väga shounenilikud heitlused. Chihayafuru annab oma lugu edasi sellise armastuse, energia ja entusiasmiga, et see tõmbab lihtsalt vaataja südame kaasa ning paneb nad hõiskama koos peategelastega. Jumala eest, ma elasin igas mängus neile kogu hingega kaasa ning see läks väga südamesse. See on midagi, mida enamus spordi animesid saavutada ei suuda. Sellele lisada juurde kvaliteet draama, hästi välja kujundatud tegelased, kes on ühel hetkel täiesti tavalised igapäeva inimesed erinevatest eluklassidest ja vanustest ning samas väga värvikad isiksused, kui asi puudutab nende hobisid. Mul ei ole selle anime kohta ainsatki halba sõna öelda. 10/10.
1) Kyousougiga - Welp, didn't saw that coming. Oeh, ma ei tea kust alustadagi. Kyousougiga viskab sind kohe alguses näkku faktiga, et nad üritavad teistsugused olla. Seda aga mitte sugugi Monogatarilikus hipster stiilis. Kui millegiga üldse võrrelda siis pigem Imaishi käekirjaga (Gurrenn Lagann). Kyousougiga toob meieni väga hästi animeeritud, ilusa ja värvilise, kuid samas ka väga ekstsentrilise muinasjutumaailma nimega Mirror Capital. Hoolimata vägavatest visuaalidest ja hästi animeeritud möllust keskendub Kyousougiga aga ühele kindlale perekonnale ja nende vahelistele suhetele, mis tehniliselt hoiavad kogu seda kummalist maailma koos. See karakteritöö mida nad aga teevad on lihtsalt uskumatu. Ma pole juba väga kaua näinud ühtegi animet andmas edasi tundeid nii tugevalt, aga samas nii peenelt, ilma liigselt melodramaatiliseks minemata. Kyousougiga hoiab sind pidevalt arvamas. Meile ei näidata kunagi tegelaste mõtteid ega loeta midagi narraatori poolt ette. Kõike tuleb arvata tegelaste ütluste, reaktsioonide ja kehakeele järgi ning see töötab. See töötab kuradima hästi veel. Seda animet on tegelikult väga raske kirjeldada kuna see on nii omapärane ja imelik, kuid ma kinnitan teile, see number 1 positsioon ei ole ilma asjata. Väga lihtsustatult öeldes on see maagiliselt fantastiline lugu ühest perekonnast, nende lahku minekust ja taas kokku saamisest ning seda ääretult liigutaval ja peenel moel. Kyousougiga lõpuks armastasin ma kõiki neid tegelasi kogu südamest. 10/10.
2013 oli animes suhteliselt hea aasta minu meelest. Hoolimata ohtrast saastast, mis on alati olemas, leidus ka omajagu kvaliteeti ja ma ei tundnud, et ükski hooaeg oleks täiesti nahka läinud (erinevalt 2014 algusest). Ka täispikkade animete maastikul läks hästi. Me saime uue Ghost in the Shelli, Steins; Gate ja uue Code Geassi ning mis kõige olulisem: stuudio Ghiblilt tuli välja Kaze Tachinu ning välja tuli ka loomulikult Madoka kolmas film. Need viimased kaks on veel paraku tõlkimata. Osadest uuematest filmidest räägin ka järgmises postituses
...Võib-olla...
Ja nii saigi 2013 aasta ära lõpetatud. Uuel aastal uue hooga ning kõike paremat teile!
No comments:
Post a Comment