January of mindfuckery.

2014 ei alanud kuigi sündmusterohkelt ning jaanuar jäi selliseks natukene tegevusvaesemaks kuuks ühe keskmise kuu kohta. See loomulikult ei tähenda, et huvitavaid asju ei toimunud.

Olles ühe animefoorumi moderaator pidin ma meeskonna reeglite raames juba aastaid tagasi omale Twitteri konto tegema. See konto ei läinud aga kasutusse, sest ma ei näinud erilist mõtet Twitteril. Leidsin ennast alati mõtlemas, et nii väheste sõnadega pole midagi sisukat edasi anda.

Küll aga häiris mind fakt, et sageli räägiti internetis kuidas üks või teine kirjanik, näitleja, poliitik, animeblogija vms midagi säutsus ja siis kõik rääkisid sellest. See ajendas mind PEAAEGU Twitterit kasutama, kuid "meh" tunne oli jätkuvalt liiga suur. Seejärel ilmusid Twitterisse Linna DnD kampaania kommentaarid ning neid hakkasin oma mitte-aktiivse kontoga jälgima. Siis hakkasin vaikselt jälgima ka teisi oma sõpru (mitte, et eriti paljud mu sõpradest kasutaks Twitterit) ning siis tulid juba kõik need kirjanikud jms. Ja nii saigi minust Twitteri kasutaja.

Kasutajanimi on küll natukene derp, aga see sai foorumi kasutajanime silmas pidades tehtud ning uut ei viitsi teha. Ühtlasi on Twitter hea krüptiliste sõnumite vahetamiseks, mis võivad tekitada parajalt mindfucki.

Selles postituses saab päris palju animest rääkida ning loomulikult: anime üle vinguda. See viimane on eriti populaarne tegevus sellel hooajal.

First things first:

9 jaanuar toimus üks neist nüüdseks traditsioonilistest lauamänguõhtutest Kadri juures. Mängisime Game of Thrones'i ja Reistancet. Selle teise kallal sai kätt proovida esimest korda ning tundus päris huvitava kontseptsiooniga olevat, kuigi veidi ühekülgne. Minu nälg Touch of Evili vastu pole endiselt üle läinud ja see lööb koguaeg välja. Võib-olla peaks ise selle mängu kunagi ostma?

18 jaanuar toimus uus mäng Alo DnD kampaanias. Seal juhutus nii ühte koma teist ning hoolimata sellest, et Alo on suhteliselt algaja DM rakendas ta paari päris huvitavat mõtet. Esiteks õnnestus enamusel party'st oma kehadest ilma jääda (ainult mina ja Hannes säilitasime oma füüsilise keha) ning meid imeti väga kurja maagilise nekromantia raamatu sisse ja nüüd eksleme sellises sürreaalses, moondunud ja väärastunud raamatu maailmas. Teiseks pidime me võitlema undead black dragoniga, kes pritsis meie suunas oma happelist verd ja lihatükke.

Väike huumori kild ka - minu tegelane on hästi noor drow ranger. Inimeseaastates mingi 13 või 14. Ja siis see draakon tuli vahepeal minu kannule ning ma peitsin ennast ära tema aarete hunnikusse. Teised olid nagu: "hmm väike tüüp peidab ennast draakoni eest kulla sees. Kus me küll seda enne näinud oleme...."

Ühtlasi joonistas Anette meist parodeeriva pildi:

Üks päev vahet ja 20 jaanuar toimus Zelori kampaania mäng. Me saime Mirju tegelase tagasi! Party kasvas ning nii tulejõudu kui ajusid sai juurde. Artificer on jõle lahe klass tegelikult koos oma golemite, defenderite ja maagiliste tulirelvadega. Kui ma ei eksi siis ta oskab pomme ka ehitada ning meile itemeid craftida. Muidugi algavad nüüd uued armukolmnurga naljad (või armunelikuneliku).
Naljad naljadeks, aga tegelikult ma meeletult naudin Renzoga mängimist. Võib-olla isegi rohkem, kui Simoniga Lea kampaaniast. Renzo on selline party elav hing (vähemalt minu meelest) ning ta nagu hoiab teisi naermas oma hulluste ja jaburate naljadega. Ja kuna ta on suremas või surmale määratud siis ta ei karda ka erinevaid hullusi tegemast, võimaldades mul Renzoga igasugu ägedaid asju teha ilma eriti tagajärgedele muretsemata. Vahetevahel ma küll muretsen, et äkki teised arvavad, et ma teen kuidagi sohki, kui Renzo teeb jälle midagi ulmelist ja tuleb sealt terve nahaga välja, kuid tema tempude õnnestumine pakub samas ka suurt meelelahutust.

Ühe vestluse käigus hakkas mulle tunduma, et teised mängijad arvavad, et ma tahangi Renzo ära tappa ja siis uue tegelase teha vms. Ma tegelikult üldse ei taha, et Renzo sureks, sest ta on kõige huvitavama iseloomu ja jutuga DnD tegelane keda ma veel mänginud olen. Ta on vaba, ei hoia ennast tagasi mingite iseloomuomaduste või kammitsate tõttu ning pillub muudkui vaimukusi, kartmata midagi välja öelda.  Seega võib öelda, et tema mängimine tekitab mingisuguse vabaduse tunde, mida teiste tegelaste puhul ei teki, sest teised on alati kuidagi plotiga kammitsetud ja on sellised "gloomy cool guys." Renzo on cool ilma "cool" olemata. Renzo on metsik lindprii.

Kui meid ründaks lvl 30 Epic red dragon siis Renzo kõnniks talle ilmselt swagides vastu muhe naeratus suul ning ütleks mõne onelineri.

Ahjaa kas ma pidin midagi mängust ka rääkima? Kui ma oleks ülikooli õppejõud siis ma ilmselt raiskaks alati enamuse loengust ära mingite jumala kõrvaliste teemadega. Meie missioon sai tänu Mirjule ja sellele...ööh nimi ei tule meelde Air Genasi tüübile kõvasti selgemaks ning nüüd me võib-olla isegi teame kust oma tuli saada. Paraku on Kadri tegelane murdumise äärel ning tundub, et mitmed asjad rõhuvad teda väga tugevalt. Paraku ei saanud Renzo teda aidata isegi siis, kui Jezabel seda vajas. Renzo enda situatsioon pole ka just kõige parem, sest viimane willsave vise oli 1 ning Zelor ei jätnud seda võimalust kasutamata. Tal ei ole ilmselt kuigi palju enam jäänud, kuid ma kavatsen selle eest hoolt kanda, et selle aja sees suudab Renzo kõiki party liikmeid aidata, päästa maailm ning jätta ajalukku ka oma jälg, isegi, kui keegi seda jälge ei mäleta ega näe.

21 jaanuari õhtul tuletas Mirju mulle meelde, et mul on sünnipäev otse ukse ees ning enda väga suureks üllatuseks avastasin, et olin selle täiesti ära unustanud. Iseenda sünnipäeva ära unustamine on juba klass omaette vist tähtpäevade unustamisel. Kui ma kunagi abielluma peaks siis ma saan vist igal pulma aastapäeval peksa vms. Igaljuhul...koitis 22 ning vanus oli ühe aasta võrra edasi liikunud. See ei tekitanud minus üldsegi millegipärast nii palju masendust, kui ma kartsin. Võib-olla selle pärast, et sünnipäeva ära unustamine valmistas omajagu nalja ning kusagil südaöö paiku lõõpisime Ni'ga Skypes selle üle, kui vanad me oleme juba ning kuidas varsti tuleb hästi palju kasse võtta omale.

22 hommikul sain Mirjuga Foorumi lähedal kokku, sest kunagi sai planeeritud koos kinnio minna ning Mirju leidis, et enne võiks verd ka annetada. Minu jaoks oli see esmakordne vere annetamine ning ma ei osanudki nagu midagi eriti oodata sellest. Sai siis veidi pabereid määritud kohapeal ning hunnik instruktsioone jagati ka. Üks arstitädidest kommenteeris, et mul on väga tugev veri. Sünnipäeva puhul sai isegi kingitusi (minge kindlasti oma sünnipäeval verd andma, nänni saab). Nii sain ma omale uue termose, mis tuleb kindlasti kasuks VG laagris ning paki püssirohuteed ka. Mind hoiatati nõrkuse ja peapöörituse eest, kuid midagi sellist küll ei tundnud pärast seda. Mirjul oli veidi paha, kuid pärast mõningast istumist ta taastus ning nii liikusime kinno edasi.

Hobbiti teistkordne nägemine ei tekitanud minust erilisi emotsioone. Ka esmakordne vaatamine ei tekitanud tegelikult, kuid teisel korral sai rohkem detaile tähele pandud. Nii keskendusin ma rohkem filmi visuaalsele aspektile ning väga igav tegelikult ei olnudki.

Pärast kino leidsime, et võiks sööma minna. Vere andmine pidavat näljaseks tegema ja värki. Tegelikult oligi hirmus nälg peal ning Vapiano oli kõige lähem koht. Mõeldud, tehtud. Mina läksin järjekorrast süüa ostma ning Mirju läks kohti välja valima. Siis muutusid asjad huvitavaks. Ma kuulsin seljatagant mingit kolinat ning kusagil võib-olla 0.3 sekundi jooksul jooksis minu ajust läbi mälupilt sellest, kuidas nüüdseks juba mõnda aega tagasi kukkus Taneli juures õhtul Tiiu kokku. Järgmise 0.3 sekundi jooksul mõtles minu aju
"naaah, it can't be" ja siis ma pöörasin ümber. Kõik inimesed olid lihtsalt WTF nägudega, kui Mirju vedeles teadvusetult põrandal, üks tool tema kõrval pikali. Ma ei mäletagi mida ma sellel hetkel mõtlesin või kas ma üldse midagi mõtlesin. Läksin korjasin ta lihtsalt ütles ja arutlesin endamisi mida edasi teha. Mirju ei võtnud jalgu alla ka ning oli täiesti teadvusetu. Kõik inimesed olid endiselt WTF nägudega, kuid ma ei pannud eriti oma ümbrust tähele. Teades, et see on lihtsalt verd andmisest otsustasin ta lihtsalt viia mõnele vabale pingile ning siis vaadata kuidas teda turgutada. Mingid naised, kes seal samas istusid (nad juhtusid olema töölt vabad meedikud, nagu what are the odds) soovitasid aga hoopis ta maha panna, sest kandmine ei pidavat eriti hea olema sellises olukorras. Nojah, panin ta siis nende laua juurde maha ning küsisin vett. Mirju võttis veidi aja pärast pildi ette ning jõi isegi mõningase abiga vett, aga ei suutnud ennast ikkagi liigutada Ta ei paistnud kukkumisest midagi mäletavat. Ma tundsin ennast kuidagi väga kasutu ja abituna sellel hetkel ning nii ei jäänud mul muud üle, kui lihtsalt teda istuvas asendis hoida ning vett anda. See pani natukene mõttes vanduma, et miks ma esmaabi pole õppinud. Samas esmaabist poleks midagi kasu ka vist olnud.

Mõne aja pärast sai ta toetuse abiga ka jalad alla ning seejärel otsisin mõne vaba koha ning tellisin ohtralt mahla, sest väidetavalt pidi pärast vere andmist palju vedelikku vaja minema. Mirju hakkas ka pärast seda taastuma, kuigi ta nägi endiselt väga kahvatu ja nõrk välja. Tundub, et mahl ja toit olidki need asjad mida vaja läks. Asja muutis natukene kummaliseks ka see, et üks WTF nägudega inimestest oli minu gümnaasiumi aegne klassiõde, kes küll (õnneks) juttu tegema ei tulnud. Pärast umbes tundi või poolteist  vestlemist, söömist, joomist nägi ta juba enamvähem korras välja ning alles siis taipasin ma, millises "alert modes" ma tegelikult enne olnud olin. Refleksid olid absoluutselt kõigeks valmis. Igaks juhuks jõudsime ka otsusele, et ma saadan ta täiesti koduni ära, sest mine tea. Muidu oli väga tore päev.

See sünnipäev jääb kindlasti meelde.

Ühtlasi joonistas Kadri sünnipäevaks pildi Renzost. Väga suured tänud talle selle eest.

Olukord meie väikses tõlkebüroos on jõudud selleni, et me otsustasime Rihoga bürood vahetada. Meil ei ole eriti midagi teha seal, sest projekte tuleb nii vähe sisse ning töövõtulepinguga pole see just kuigi hea. Selline tunne nagu oleks töötu. Eks näeb mis järgmisena saab. Mulle isiklikult meeldiks ilukirjandust rohkem tõlkida, kuid samas tehnilise tõlkimise eest pidi jällegi palju rohkem raha saama. Esmane prioriteet saab olema igal juhul üldse uus kohta leida, sest neid pole just naljalt saadaval.

Riho sõnad on pannud mind mitmes asjas viimasel ajal mõtlema. Ta leiab, et Eestis on lihtsa palgaorjana täiesti mõttetu rügada, sest nii ei jõua mitte kuhugi oma eluga. Me elame peaaegu röövkapitalismis siin mail ning enamasti teenivad korralikumat raha ainult ettevõtjad ja ärimehed ning tavalist tööjõudu kooritakse nagu banaane. Äkki peaks ka ettevõtlusele mõtlema.

23 jaanuar korraldas Asashio esindus Tallinnas (mis piirdub üldiselt Steniga) Asashio koosoleku ja animeõhtu, kus temaks tuli Evangelion 2.22: You can (not) Advance. Koosolek möödus neljakesi minu, Taneli, Kevini ja Steniga, ehk siis Miyako rahvas ning Asashio esinduse mõte Tallinnas hakkab meile üha suurema küsimärgina tunduma. Ka Evangelionit ei tulnud eriti palju rahvast vaatama, kuid sellest hoolimata oli 2.22'te tore jälle näha, sest seda peetakse üheks parimaks anime filmiks üldse. Isegi pärast mitekordset ülevaatamist oli seda mõnus vaadata, sest visuaalid ja animatsiooni kvaliteet üksi pakkusid juba suurt meelelahutust. Pärast seda animeõhtut kummitas mind jälle mitu päeva see laul:

24 Jaanuar pidin ootamatult koju sõitma seoses perekonnaga. Mulle tundub, et Põltsamaa poolt muud ei tulegi, kui halbu uudiseid ainult ning taaskord tekitas sealne situatsioon minus hunniku stressi.

Mis juhtub, kui vanemad kasvatavad üles väga võimukad ja tugeva iseloomuga lapsed? Juhtub see, et need lapsed lähevad lõpuks käest ära ning vanemate jõud ei käi enam üle neist. Nii mina, kui mu vend pidime sõitma Põltsamaale selleks, et kõige nooremat venda korrale kutsuda ning taltsutada, sest ema ei suuda temaga ammugi enam midagi ette võtta. Kahe vanema venna lahkumine kodust on muutnud ta täielikuks türanniks. Mõnikord pean ma andma oma parima lihtsalt, et hoida ennast tagasi talle täiega kolki andmast.

Nojah, asja positiivne külg on ilmselt see, et esimest korda suudavad kaks vanemat venda üksteisega koostööd teha ning ühel nõul olla asjades.

Tagasi Tallinna jõudsin ma 28 jaanuar, kui Kadri juures toimus järjekordne lauamängu õhtu. Mängisime üle tüki aja jälle BSG'd.

29 jaanuar kutsus Karl mind VG lattu tegema ettevalmistusi metsalaagriks. Mina, Karl ja üks kolmas sell nimega Jakob parandasime turviseid, mis küll meenutasid rohkem vanarauda, kui midagi muud. Mulle kinnitati, et uued turvised on tulekul. Üleüldiselt tekitas nende seltskonnas viibimine minus veidi kummalisi tundeid. Nad nagu võtsid seda juba iseenesest mõistetavana, et ma olen nendega liitunud, (jutuks tuli isegi see, et ma nendega kuhugi Soome läheks) kuid ma ei ole midagi öelnud nendega reaalselt liitumise kohta. Ma pole isegi kunagi kilbi ja mõõgaga võidelnud ning ma ei tea mida sellest arvatagi. Tõenäoliselt näen ma laagris suure kilbiga välja nagu täielik algaja. Mis veel: kõik nende kilbid on paremakäelistele! Minu jaoks hoitakse mõõka alati kahes käes.

Ma esialgu vist lootsin, et jään VGle rohkem "külalisesinejaks," kes aegajalt nendega midagi koos teeb, aga mitte sõduriks. Nojah, eks VG laager otsustab kas ma jään nendega või mitte.

31 jaanuar toimus Miyako koosolek vahetult enne baka.ee kokkutuleku algust (sellest kirjutan järgmine kord). Tegime veidi plaane Valentinipäeva tähistamiseks ning koos jälle lasermängu organiseerimisest, kuid midagi muud märkimisväärset ei otsustatud.

Ja nii see Jaanuar umbes läkski sündmuste poolest. Väga palju asju just ei toimunud, kuid see eest Veebruar tuleb jälle sündmuste rohkem kuu.

Küll aga leidub hunnikuga kirjutamist anime ja mõnede muude asjade vallas.

Enne aga paar uut pilti Akiba UDX parkingust:

Anime vallast esiteks selle hooaja Miyako ühisvaatamise tulemused:

Üldine hinnang hooajale:

Nagu tõesti...mitte keegi meist ei mäleta mitte ühtegi teist nii halba hooaega. Täiesti uutest animetest ei tulnud MITTE MIDAGI vaadatavat ning enamus on eluheidikutest keskealistele otakudele mõeldud eneserahuldusabi.

Ka suurmeister Hayao Miyazaki võttis hiljuti sellel teemal sõna:

http://en.rocketnews24.com/2014/01/30/ghiblis-hayao-miyazaki-says-the-anime-industrys-problem-is-that-its-full-of-anime-fans/

Tal on täiesti õigus. Tööstus täitub üha enam inimestega, kes ei tea elust midagi ning see moonutab ka animet. Tekib üha rohkem eskapistlike clichesid ning ebanormaalseid tegelaste arhetüüpe.

Nagu ma ühes Facebooki kommuunis kirjutasin:

 Anime peegeldab oma fänne. Mida rohkem tekib sotsiaalselt saamatuid otakusid (ja see on tõusuteel) seda enam kaldub ka anime eskapismi poole, pakkumaks hikidele, NEETidele ja muudele tegelastele kohta kus elust põgeneda ning oma unelmaid välja elada. Realismi arv animes väheneb, sest probleemsed/ühiskonnast eemaldunud inimesed ei tahagi realismi näha. Miks leidub nii palju animeid, kus kõik kukub täiesti iseloomutule luuserist peategelasele sülle? Sest nad ei pea siis midagi tegema selleks.

Sellele järgnes isegi natukene intelligentset diskussiooni Miyako inimeste poolt (Robin ja Tiiu):

Jah sama asja on öelnud ka teised vanakooli animaatorid. Otsuka kohta oli mingi dokfilm, kus ta rääkis, kuidas ta animeerima õppis. Kogu oma vaba aja töllas ringi igal pool, joonistas huvitavaid asju. Tänapäeval ilmselt käivad asjad teistmoodi. Noored passivad telekast animet ja joonistavad ise midagi sarnast, aga iga uue tõmmisega muutub asi vähem ja vähem "päriseks" ja rohkem fantaasiaks. Ja noh animetööstuses on palgad nii kehvad, et sinna lähevadki peamiselt ainult fännid tööle, mis siin ikka imestada. Aga tegelikult pole asi nii hull, mõned inimesed on väga talendikad ka ja teevad head animet. Näiteks Yuasa Masaaki või Kobayashi Osamu. Kahjuks küll nende multikad ei müü sama hästi kui paljud elukauged tissidele ja pepudele nõjatuvad seriaalid, kuna "mõistlikud" jaapanlased on leidnud, et anime on lastele-noortele ning veidratele nohikutele, kes päris elust midagi ei tea.

Ja

Tundub, et inimestel, kes teevad seda tõesti armastusest animatsiooni kui kunsti vastu, tuleb vist Masaakist õppust võtta ja rohkem leida alternatiivseid rahastamisvõimalusi. Kui spetsiaalselt otakutele kraami ei tee, siis usutakse, et üldine huvi asja vastu jääb liiga väikeseks ja ei taheta rahastada, kuna kardetakse miinusesse jäämist. Kickstarteri kasutamine "Kick-Heart"i rahastamiseks oli küll igatahes hea idee...muidugi Masaakil on ka suur hulk pühendunud fänne, kes hea meelega aitavad. Igal ühel kahjuks seda luksust pole. *siigh*

Ühesõnaga saasta hulk on meeletu ning creepy otakud muudavad tööstust creepymaks, mis omakorda muudab uusi otakusid creepymaks. Olen täheldanud nüüdseks seda trendi ka Eestis ning omaenda klubi uuemate liikmete hulgas. Muudab natukene kurvaks.

Surnud ringiks ma seda siiski päris ei nimetaks, sest head animed pole kadunud ja nagu ka eespool kirjutati siis leidub inimesi kes head animet teevad. Ma ei hakka veel kevadhooaja graafikut postitama, kuid seal on sees mitu potentsiaalset head nime.
Mul on endiselt usku!

Ja selleks, et mitte jätta oma postitusega animetööstusest Titanicu muljet keskendun ma nüüd headele asjadele:

Ma ei viitsinud sellest eelmises postituses küll enam kirjutada, kuid detsembris sai ära vaadatud ka mitu täispikka anime filmi, millest võiks nüüd veidi ka rääkida.

Esimene neist oli Steins; Gate: Fuka Ryouiki no Deja Vu. Tegu on siis otsese järjega sarjale, mida küll originaal visual novelis ei eksisteerinud, kuid populaarset frantsiisi ei saa ometi jätta rahast lüpsmata. Üldjuhul jagunevadki täispikad animefilmid kolmeks: 1) Originaalteos (need on kõige paremad), 2) kaudne järg mingile sarjale. Neid tehakse hästi palju pikkadele shounenitele ja need on sellised side-story'd mis ei muuda sarja (canon materjali juures) mitte midagi. Tavaliselt tutvustatakse ühte uut tegelast ning filmi lõpuks ta kaob. 3) Otsene järg mingile sarjale. Just seda kolmandat on siis ka Steins; Gate ning White Fox tegi teadis millesse nad sattuvad. Originaalsari ajas vaatajate ootused väga kõrgeks ja stuudio White Fox üritas neid ootusi ka täita.  Kas nad suutsid neid ootusi täita?

Ei.

Ma mainin kohe ära, et projekt ei olnud läbikukkumine. Meeskond tegi head tööd, kuid nende ettevõtmine oli määratud jääma nõrgaks algusest peale. Nii edukale ja hästi läbi mõeldud loole ei saa lihtsalt edukalt midagi lambist külge keevitada ja seda veel lühikeses filmi formaadis. Aga nad üritasid ja see oleks võinud ka palju hullemini minna. Mul oli päris raske otsustada kas panna MAL'is 8 või 9 punkti. Psühholoogiline aspekt oli sarjale omaselt väga hästi tehtud ja see tiris mind alguses ka 9 poole, kuid siis hakkas asi tahtest tahtmata alla mänge kiskuma. Okabe ja Kurisu vaheline suhe polnud jõudud mööduva aastaga mitte kuhugi areneda ning see oli ärritav faktor nr 1. Mis foobia on animetel töötavate suhete kujutamisega? Ju siis leitakse, et rohkem "kawaii" on näidata armumise faasi ja nii üritati ka Okabe ja Kurisuga jälle seda teed minna. Tsk Tsk. Seejärel keerati nende vaheline suhe ülipikalt venivaks melodraamaks, mis maitses natukene läägelt ja Okada Mari kirjutamise järgi (if you get the meaning). Võib-olla filmi peamiseks mureks oligi venivus (mis on suht üllatav täispikkade filmide piiratud aja pärast). Sisukad kohad olid hästi tehtud, kuid sageli valitses lihtsalt sisupuudus, sest ühte ja sama asja kedrati üle ja üle. Mul hakkas isegi natukene igav vahepeal. Vestlus noore Okabe ja Kurisu vahel oli ka suhteliselt wtf moment ning see lõpplahendus ei istunud mulle eriti. Kokkuvõttes jättis kogu asi väga fanservice maigu. Mitte fanservice seksuaalses mõttes, vaid selles mõttes, et vaatajatele serveeriti tegelaste just neid aspekte, mis neid sarjas defineerisid. Aga see ei tööta nii, sest karakterid muutuvad stagneerunuks ja iseenda loodud arhetüüpide kogumiks. Nad ei arene ega ei muutu ajas ning see oli ka üks peamisi nõrkusi. Aga siiski...tubli 8/10 tuleb ära.

Järgmiseks sai ära vaadata Code Geass: Boukoku no Akito 2.

Lõik minu Reaktori artiklist:

Sunrise kokku klopsitud Valvrave võis küll osutuda ebaõnnestunud Code Geassi ürituseks, kuid see ei takistanud neil siiski tuntud lugu rahast lüpsmast. Eelmisel aastal algas Sunrise neljast täispikast filmist koosnev Code Geassi kõrvallugude projekt, mis ilmselgetel põhjustel tekitas paljudes fännides alguses sügavat umbusaldust. Tekitab siiani. Küll aga osutus see üllatavalt kompetentseks oma üritustes. Sellel sarjal ilmub üks film aastas ning 2013. aasta lõpus jõudis meieni ka Akito teine film, mis suutis näidata uskumatult head arvutigraafika ja animatsiooni miksimist. Julgen väita, et kogu oma anime vaatamise ajaloo jooksul (ja seda ei ole vähe) võis näha Code Geass: Boukoku no Akito filmis kõige paremat CG’d. Soovitan soojalt, kuid enne vaadake kindlasti Code Geassi originaalsari ära. 

Ehk siis kõik Code Geassi ja mecha fännid, vaadake! Seal on lihtsalt kõige ägedamad mecha disainid üldse. 9/10.

Ja siis Gintama uusim film, mis istub hetkel mugavalt MALi koguaegade topi teisel kohal. Ma küll sügavalt kahtlen, et ta sellist positsiooni väärib, kuid tegu oli absoluutselt suurepärase filmiga. Gintama teeb üldiselt ühte kahest asjast: ta teeb kas kõige paremat absurdikomöödiat üldse või läheb üllatavalt tõsiseks ja emotsionaalseks (komöödia elementidega). Film, hoolimata mõnest paarist kuldsemast naljast otsustas minna rohkem dramaatilise action shouneni teed, mis mind ka eriti ei üllatunud, sest suuremad Gintama arcid kulmineeruvadki nii alati.

Meeldejäävamatest naljadest tuleb meelde hetkel ainult üks ning see oli Kagura ja Shinpachi kommentaar Kagura voice actori üle, kes mängib alati animetes enamasti loli tsunderesid. See pani mind lihtsalt arvuti taga valjult naerma. 

Kokkuvõttes võib öelda, et Gintama (nagu alati) sai hakkama absoluutselt suurepärase meistriteosega, mis haarab kaasa nii oma naljade, üle võlli dramaatika ning emotsionaalsusega. 9/10.

Jõulude ajal tabas anime maailma ootamatult uus Mushishi tunnine special, mis osutus soojenduseks kevadel algavale Mushishi uuele hooajale. Seda ei näinud ka kõige kangemad anime eksperdid ette. Mushishi esimene hooaeg ilmus 2006 aastal ning sai üheks kõige ikoonilisemaks kvaliteetanimeks omaaja maastikul. Mushisi kütkestas oma vaatajaid (ja mind) oma müstilise maailma, rahuliku ja mõtliku tempoga ning episoodiliste sügavamõtteliste lugudega. Aeglaselt kulgevat rahulikku animet on ülimalt raske teha nii, et see igavaks ei muutuks, kuid Mushishi puhul see reaalselt töötab. Mina (ja paljud teised) kartsin, et see tunnine special episood tuleb halb või täielik läbikukkumine, sest see lõhnas vägagi selle järgi, et pärast seitset aastat puhus keegi tolmu vana pärli pealt ära ning lootis kiiresti tuntud nimega raha teenida. Üllatus, üllatus - see polnud nii ning Mushishi oli sama maagiliselt võluv, kui alati. See tekitas minus tunde, et Musishi kevadel algava teise hooaja tulevik on heades kätes ning me võime sealt oodata midagi sama head, kui eelmisest hooajast. Tunnine special jutustas vaid ühe väga paljudest Mushishi episoodilistest lugudest, mis räägib tavaliste lihtinimeste kokkupuudetest müstiliste loodusvaimudega ning spetsialistist Ginkost, kes aitab nendega toime tulla. Need lood on ühel ajal nii müstilised, kui inimlikud, igapäevased ja südamelähedased. Mul oli tunne, et seitset aastat polnud möödunud anime tööstuses ja see oli lihtsalt järjekordne uus osa ning ma vaatasin seda sarja justkui eile.

Kõik te anime fännid ja fantaasia fännid, kes te seda blogi loete. Vaadake Mushishit. See on midagi rahulikku, kummalist, mõtlemapanevat, ilusat ja TÄIESTI omapärast. Varuge lihtsalt natukene kannatust 9/10.

Kõrvalepõige animest: 

Raamatutest sai jaanuaris käsile võtta Expanse series. Tegu on siis minu esimese sci-fi sarjaga. Taustaks tasuks öelda seda, et mulle on tegelikult alati sci-fi rohkem meeldinud, kui fantasy, kuid siiani pole nagu ühegi hea peale sattunud (peale anime). Ma lihtsalt usun, et kõrgelt kõrgelt arenenud tehnoloogiaühiskonnas on võimalik luua huvitavamaid ja keerukamaid plote ning rohkem mitmekülgsemaid tegelasi. Seda paljuski selle pärast, et see võimaldab käsitleda palju rohkem erinevaid sotsiaalseid probleeme ning küsida rohkem eksistentsialistlike filosoofilisi küsimusi, mis võivad kaasneda tehnoloogia väga kaugele arenemisega. Ühesõnaga leidub rohkemat millega mängida. Mitmed väga sügavamõttelised animed näitaks on seda ülihästi teinud (Serial Experiments Lain, Ghost in the Shell, Psycho Pass, Shinsekai Yori, Time of Eve jne). Kõik need animed küsisid oma vaatajatelt mingil hetkel kust algab ja lõppeb inimene ning mida või kes inimene olema peaks.

Paraku sellest kõigest hoolimata pole ma jõudnud veel sci-fi kirjutamiseni, sest leian, et minu kirjanduslikud võimed (ja tehnoloogilised teadmised) pole veel selle žanri jaoks küpsed. Küll aga luban, et Xiola valmides läheb just järgmine teos sinna valdkonda. 

Niisis...Expanse tõestas mulle kõike seda üle, mida ma just kirjeldasin. Heal kirjutajal on ulmega võimalik imesid teha ning see žanr ise omab juba rohkem potentsiaali, kui fantaasia (mõtlen antud juhul siis klassikalist "kesaegset" fantaasiat). Expanse toob meieni kogu päikesesüsteemi keerulise poliitilise maastiku kauges tulevikus, kui inimkond ulatub juba Neptunini välja oma arenguga ning sealt veidi edasigi. Täiesti lihtsad asteroididelt vett kaevandajad komistavad salajase vandenõu otsa, mis ulatub palju kaugemale ja kõrgemale, kui nad iialgi arvata oskaks ning mille nimel võib paisata isegi kõik päikesesüsteemi suuremad fraktsioonid omavahel hävitavasse sõtta. Juba esimene raamat: Leviathan Wakes rabas mind täiesti jalust oma ülimalt struktureeritud, keeruka ning twiste täis plotiga, mis tõmbas mind nii kaasa endaga, et mitmed ööd möödusid täiesti magamatult hommikuni voodis audioraamatut kuulates. Mul on lihtsalt nõrkus müsteeriumite vastu, mis hakkavad üha hargnema ja hargnema ning  tabavad sind oma tõdedega iga natukese aja tagant väga ootamatult. 

Expanse teine raamat Caliban's War viis rahvusvahelised intriigid ning müstilised salajased vandenõud veelgi kaugemale ning tutvustas ka mitut suurepäraselt karismaatilist tegelast, mis lõpuks kinnitasid mulle üht: sellest on saanud minu lemmik raamatusari. Lisaks tasub ära mainida, et Expanse on hard sci-fi selle kõige otsesemas tähenduses. Tehnoloogiale ja füüsikale on lähenetud üllatavalt kriitilise täpsusega ning püütakse maalida kosmoseajastut võimalikult elutruult. Kohe on aru saada, et autorid teavad väga palju füüsikast ning see oli ka üks asi, mis pani mind mõtlema, et ma pole veel piisavalt küpse ulme kirjutamiseks. Ma EI kavatse kirjutada ebarealistlikult ning mitte-loogiliselt, kui vähegi sinna midagi parata saan ning minu kirjutatud ulme saab olema alati hard sci-fi. Paraku tuleb ennast selleks veel kõvasti harida ja ette valmistada. 

Kolmas raamat Abbadon's Gate suutis oma kaks eelkäijat veelgi ületada ning tõi mängu lõpuks selle, mis veel ainsana komplektist puudu oli: eksistentsialistliku filosoofia. Nojah, filosoofia ise on tegelikult üks ilgelt nigel ja kuiv asi, aga õigeid küsimusi küsides ja õigeid asju kujutades võib selle muuta ülimalt huvitavaks, sest see paneb lugeja endamisi mõtlema, arutlema ja loob loodetavasti lugejas isegi moraalseid konflikte. 

Tundub, et kokku tuleb 6 raamatut, kuid see fakt on veel suhteliselt lahtine. Soovitan kõigile keda vähegi raamatud huvitavad.

Ja ongi selleks korraks kõik. Teine postitus ei olegi enam nii kaugel, sest jäin taaskord ajanappuse tõttu kirjutamisega kohutavalt hilja peale. Järgmine kuu tõotab tulla selles vallas isegi suurem luupainaja ning veebruari sisurohkuse tõttu kaalun kahe täiesti eraldi postituse tegemist. Eks näeb mis saab ja kui palju mul üldse aega kirjutada on. Pean isegi mõned jaanuari kuu asjad järgmisse postitusse lükkama. Nendeks on näiteks hinnang Kadri kirjutatud loole, veel üks anime arvustus, üks manga arvustus ning juttu tuleb ka minu Reaktori artiklist. 

Praeguseks: kõike paremat! 

Jaanuari cosplay service:

Ja AMV kullafond: