"The fight is won or lost far away from the witnesses, behind the lines, in the gym, and out there on the road; long before I dance under those lights." - Muhammad Ali.
Talv on sisuliselt veebruariga läbi saanud ning mul on ainult hea meel selle üle. Minu vastumeelsus paksude riiete vastu paneb mind alati talvede ajal väljas külmetama, kuid nüüd on isegi päris mõnus. Saan jakiga ringi käia ilma poolenisti ära jäätumata. Pealegi on kuiva ilmaga kõvasti parem jooksmas käia.
Aga mis seal ikka. Aeg järjekordse kuu kroonikaga alustada.
Veebruar (1-2) algas baka.ee kokkutulekuga. Seda on saanud ka varem mainida vist, kuid talvised kokkutulekud on alati need, kuhu tulevad vanemad animefännid kokku ning noored jäävad sellest üldiselt kõrvale, peamiselt Kopra talu väga kõrgete hindade pärast. Talvine kokkutulek läheb alati maksma üle 30 euro nägu ning see peletab kooliealisemad inimesed eemale. Nii käivad nooremad inimesed põhiliselt baka.ee suvisel kokkutulekul.
Niisis läksin ma kokkutulekule teadmisega, et seal on jälle koos see kõige vanem rahvas, kellest suur osa jäävad väljaspoole minu tutvusringkonda (kelleks on aktiivsed anime inimesed). Kartsin, et mul võib igav hakata, kuid õnneks nii ei läinud. Paremad sõbrad olid ikkagi kohal (Tanel, Riho, Robin, Valdar, Tiiu jt.) ning ka teistega, keda polnud ammu näinud sai kiiresti jutu peale. Igavust peletasid eemale ka mitmed ettekanded ja viktoriinid ning ka üks seltskonna mäng, mis mõjusid kõik positiivselt, sest nii ei piirdunud üritus ainult joominguga. Viktoriinides läks üpris hästi. Grupiviktoriinis jäi minu meeskond teiseks ning individuaalses mecha viktoriinis jäin ka teiseks. Võitsin jälle igast pisinänni.
Õhtul loomulikult läks, nagu alati massijoominguks, mis koosnes peamiselt sellest, et osad inimesed jõid end väga väga täis ning teised inimesed jõid vähem ning vaatasid lihtsalt pealt, mis debiilsusi purjus rahvas teeb. Mina loomulikult kuulsin sinna teise gruppi.
Positiivse mälestusena võib välja tuua ka suitsusauna, kuhu sai minna koos karja Läti animefännidega. Nimelt tulid esimest korda kokkutulekule ka Läti rahvas, kuid neil õnnestus kusagil poolel teel teelt oma auto sodiks sõida. Saatsime osad neile autodega järgi ning nii jõudsid nad kusagil õhtuks kohale, kui saun juba soe oli. See oli minu jaoks esimest korda suitsusaunas olla (kõigil eelnevatel kokkutulekutel olen sinna teise, tavalisse sauna sattunud) ning peab tõdema, et vähemalt mulle ei erinenud see kuigi palju tavalisest saunast. (kui vingu hais, suits ja nõgised seinad välja arvata.) Sai siis saunas tehtud eestlaste ja lätlaste vahelist rahvusliku bondingut ning niisama inglise keeles loba aetud. Eestlased olid loomulikult palju kõvemad saunamehed ning ei möödunud kaua, kui lätlased välja suitsetati.
Mida öö edasi läks seda rohkem purju osad inimesed ennast jõid ning loomulikult taheti, et kainemad inimesed ka kaasa aitaks. Mind natukene häiris see, kuidas Tiiut üritati täis joota koguaeg ning nii otsustasin ma tequila shottide võtmisega liituda, et nad vähemalt tema rahule jätaks. Tuli välja, et 5 shotti tequilat ei mõjutanudki mind eriti, kuigi kartsin esialgu, et see võib mulle pähe hakata. Ma pean jätkuvalt koguaeg inimestele selgitama, et ma ei taha oma reflekse ja kordinatsiooni kaotada. Liigagi hästi mõned mineviku päevad meeles.
Magamine kujunes ka päris värvikaks, sest pidin tuba jagama Madisega, kes võttis kõige rohkem shotte. Kui ma tuppa jõudsin siis magas ta voodi kõrval põrandal. Mees polnud voodini enam vastu pidanud. Lisaks sellele poleks ma kunagi suutnud uskuda, et keegi võib nii vägevalt norsata. See oli...paaritava morsa või vaala hääl. Ja see kestis kogu öö. Mingit ime moodi suutsin siiski magama jääda ning hommikul ei olnudki kõige katkisem tunne.
Ühesõnaga äge üritus oli. Kaia tegi ka mõned klõpsud, kuid meie iga aastast grupipilti pole endiselt väljas :/
5 veebruar kutsus Karl mind taaskord VG lattu tegemaks ettevalmistusi tulevaks laagriks. Õhtu sai veedetud kolmekesi koos Karli ja Mariga. Vahepeal käis Allan ka ning lobises pikalt ja pajatas vanu VG lugusid. Täitsa huvitav oli kuulata tööd tehes. Nokitsesime seal üpris hiliste tundideni välja.
7 veebruar toimus kauaoodatud Martini Firefly DnD kampaania Valkyrie esimene mäng. Nagu oodatud, siis kujunes sessioon väga huvitavaks ning ka kõigi mängijate tegelased olid väga huvitavad (meeskond: mina, Kadri, Mirju, Maarja, Lea, Aare). Esimene kohtumine kapteniga (Kadri tegelasega) möödus täpselt nii nagu ette olin aimanud (relv otsaette) ning missioon võis alata. Meile oli esimeseks mänguks antud kohe terve suur kaart ja mänguala kus tegutseda ning mulle hullult meeldis selline suur tegevusvabadus territooriumil, mille DM oli juba enne põhjalikult välja mõelnud. Kohe selline reaalne vaenlase tagala tunne tekkis ning minu tegelane sai vajalikud taktikalised plaanid koostada. Sai plaanida, luurata, tulevahetusi pidada ning üleüldiselt oli mäng väga intentsiivne ja elevust tekitav. Ühesõnaga parim, mida ühelt dnd mängult küsida võib. Mäng lõppes muidugi ka parajalt hea cliffhangeriga.
Meie mängu blogi: http://projektvalkyrie.wordpress.com/
Ja meie meeskonna pilt ka, joonistatud Lea poolt:
Järgmisel päeval, 8-9 veebruar toimus VG laager. Läksin päris hilja magama ning pidin ka kell 6 ärkama juba, sest väljasõit oli üpris varajane. Tundsin ennast ilgelt rõvedalt ja mis veel hullem: teel kokkusaamis kohta tuli mingi eriti tugev masendus peale. Mul esineb üleüldiselt ikka väga harva masendust ning seda enam oli tegu ebatavalise nähtusega. Ma polnud isegi päris kindel mis seda põhjustas. Väsimus? Võib-olla. Terve tee trammiga VG lao juurde möödus igal-juhul väga mustas meeleolus.
Õnneks kadus see teisteni jõudes ära ning varustuse ladumine bussi peale juhtis meeldivalt mõtted mujale, kuni masendus kadus. Tee laagrikohta möödus Allani autos ning nii sain taaskord kuulda pikalt pajatusi VG minevikust ning mingil hetkel laskusime me sügavasse diskussiooni lahingutaktikate ja lahingureeglite üle. See mõjus ajule üles äratavalt ja pani vaimu tööle. Vahetasime arvamusi lahingformatsioonidest, piiramistehnikatest ja jumal teab millest muust.
Kohale jõudes tuli hakata varustust laagrikohta tassima ning kõike valmis seadma. See kujunes päris pikaks ettevõtmiseks, kuid kella kaheks oli suur telk gaasipõletiga üleval ning rahvas relvastatud ja varustuses. Kiivri, plaatturvise ning tohutu suure kilbi kandmine oli minu jaoks esmakordne kogemus. Tundsin ennast väga raske ja piiratuna ning leidsin, et efektiivselt võidelda küll nii ei saaks. Minu jaoks koosneb mõõgavõitlus kiirest liikumisest ning see oli igat moodi välistatud. Paraku kaalub lahinguväljal hea kaitse igasugused muud oskused väidetavalt üles ning seepärast tundub olevat ka VG taktika kilpide taha varjumine ning nende tagant hoopide jagamine. Nojah, mis seal ikka. In Rome, do like Romans do. Sain vähemalt endale ägeda välimusega kiivri, mis meenutas täpselt Sparta kiivrit. Kahju, et sellest ühtegi pilti ei jäänud.
Laagrile pandi kolmnurkkaitse peale ning paaride kaupa käidi valves + lahingpatrullidel. Minu esimene valve möödus koos Karliga ning see koosnes peamiselt seismisest, seismisest ja...seismisest. Ajasime vahepeal niisama tühja möla ka. Sain enamvähem oma hiiglasliku kilbi tunnetuse kätte, kuid ei suutnud endiselt ette kujutada, kuidas ma sellise asjaga võitleks.
Ja nii mööduski terve päev. Kas valves passides või lahingpatrullis ringi tatsates. See teine oli isegi mõnevõrra huvitav, sest me otsisime vaenlasi ja marssisime kolonnis päris pikki maid. Ma olen suhteliselt kindel, et ajateenistuse metsalaager võib midagi sellist olla. Eriti arvestades fakti, et mitmed ohvitserid seal olidki kaadrisõjaväelased. Päev möödus väga sündmustevaeselt kuni hakkas pimedaks minema. Kõik olid kindlad, et pimedas läheb actioniks.
Sai siis pimedas ka valves passida ning lahingpatrullidega ringi käia. Selleks ajaks oli mul juba päris mitu sokipaari ligumärjaks saanud ning jalad külmetasid päris korralikult. Ei tahtnud liiga sageli ka sokke vahetada, sest öö oli pikk ees ning kuivade sokkide otsa lõppemine oleks saanud katastroofiliseks. Just nii juhtus ühel noormehel, kes ühel hetkel muutus lihtsalt teovõimetus ja pidigi ainult telgis passima. Õppetund: võta varusaapad kaasa järgmine kord. Mina kes ma pelgan pakse riideid tulin muidugi ka suhteliselt õhukeselt kohale ning see muutis öövalved eriti karmiks väljakutseks. Öösel läks täiesti miinustesse ning valves passimine oli üks märg ja külm õudusunenägu. Lõpuks ei tundnud oma varbaid ka enam. Minu paarilisel oli sama rõve olla niiet nentisime, et peame lihtsalt taluma seda.
Minu paariline oli üldse üks huvitav sell öises vahetuses. Tegu oli nimelt mingi tüübiga, kes oli saanud Kanadast sõjaväelise luure väljaõppe ning, kui ma õigesti mäletan käinud ka Afganistaanis luurajana. Ma olin siiani pidanud ennast hea pilguga inimeseks, kes märkab erinevaid asju, kuid temaga olles tekkis tunne nagu ma alles hakkas oma tõelisi silmi avama. Ta õpetas mind nii-öelda päriselt vaatama, märkama pisidetaile ning kuulama õigeid helisid tuules. Vaenlase luurajad tegid ülimalt head tööd (neid juhtis keegi Nele, kellest kõik hullult rääkisid) ning mina nagu ei pannudki neid pimedas tähele. Küll aga oskas paariline neid märgata ning näitas ka mulle, kus nad pimeduses liikusid ning mille järgi neid tuvastada. Tunne oli ilgelt rõve, kuid see kogemus oli lihtsalt meeletult hariv. Lõpuks tuldi ka laagrit ründama, kuid see oli lühike ja üleüldiselt käis enamasti niisama kollitamine. Ei mina ega minu paariline ei sattunud oma postil kordagi võitlusse.
Paraku polnud ei Nele ega tema kaaslased suurimad vaenlased selles öös. Külm ja märg olid ikka kõige suuremad vaenlased ning iga vahetus (kahe tunniste pausidega käis see) muutus üha raskemaks ja piinarikkamaks. Saapad olid üha enam ligumärjad, sokke jäi aina vähemaks ning ilm muutus külmemaks. Magada ka ei saanud vaid ainult veidi tukkuda. Vähemalt polnud eriti miinuseid. Tegelikult las ma parandan: kahjuks polnud eriti miinuseid, sest külmaga oleks see öö isegi parem olnud, sest siis poleks jalad nii märjaks saanud. Vahepeal langes tukkumisega keha temperatuur nii madalale, et Karl andis ühe oma pluusi mulle ning ma tänasin teda taevani selle eest. Aga kõik (peale ühe noormehe) pidasid tublilt hommikuni vastu ning siis sai isegi tunnikese või kaks magada. Hommikul jagas Allan veel huvitavaid nippe, kuidas metsas ellu jääda ning kuidas isegi märjast metsapuidust kaua põlevat lõket ehitada. Samuti väga hariv. Seejärel pakiti kogu laager kokku ning algas järjekordne pikk varustuse tagasi tassimine, mis kestis tunde.
Tagasitee möödus samuti koos Allaniga ning me rääkisime jälle pikalt lahingutaktikastest ja muudest asjadest. Küll aga hakkas ta mulle eriti pikalt luurest ja skautimisest rääkima ning ma endamisi mõtlesin, kas see on äkki mingi vihje. Ta kutsis mind ka Jüriööle ning Põhjala Pööripäevale. Olgugi, et VG taktikad ja võitlemisstiil ei istu mulle kohe mitte üldse leidsin, et nendega võiks edaspidigi koos asju teha, sest igasugu huvitavaid asju õpib. Kas ma ka Jüriööle lähen? Eks aeg näitab.
Hoolimata oma tugevast tervisest olin suhteliselt kindel, et VG laager viib mind külmetusega voodisse. See mõte ei olnud iseenesest just ahvatlev, sest järgmine päev pidin koos Maarja, Kadri ja Raigoga kinno minema. Õhtul muutuski juba enesetunne veidraks ning põsed õhetasid kahtlaselt. Mul polnud ka ravimeid käepärast (ei lähe vaja enamasti) ning nii võtsin hoopis ette hilise bussireisi tagasi Põltsamaale. Tundsin ennast ülikurnatuna, kuid õnneks aitas bussis olles ärkvel püsida Kadri, kes läbi Skype chattis. Imestasin, et ta seda teha viitsib, arvestades, et ta on alati varajase unega inimene.
Igal juhul jäi järgmine päev kinno minemata ning minu pileti ostis ära Mirju. Mis veel nõmedam: ma ei jäänudki tegelikult haigeks. Tulin täiesti asjata Põltsamaale. Terve järgmise päeva oli lihtsalt natukene alatemperatuur. Nojah, mind tegelikult ei huvitanud see film niikuinii eriti, vaid ma oleks lihtsalt seltskonna pärast läinud. Samas mine tea - äkki oleks meeldinud.
Kaua ma Põltsamaal ei viibinud, sest reedel (14) algas juba Tourest 2014, kus ma pidin koos Jaapani suursaatkonnaga kohal olema Eesti animeklubide esindajana ning jaapani popkultuuri tutvustajana. Esimene päev roomasin juba hommikul vara kohale (sest ma olin ainus animeklubide esindaja tol päeval) ning tundsin ennast kellaajale omaselt täieliku liikuva laibana. Härra Takashi Ato näitas taaskord välja suurt soovi minuga sõber olla ning siis me ajasime pikalt tühjast tähjast juttu ning ma sain üle pika aja oma jaapani keelt lihvida. Mitte midagi märkimisväärset just ei toimunud, kuni kohale sadas Sushimoni omanik Maria, kes tegi pealtvaatajaltele sushi valmistamise õpetuse ning näitas kuidas midagi teha. See tõmbas omajagu inimeste tähelepanu. Pärast seda hakkasime koos ettekanneteks ettevalmistusi tegema ning ettekannete jaoks läks käiku minu laptop. Ettekannete ruum oli kuhugi eriti taha ära peidetud ning inimesed ei taibanud sellisesse kohta tullagi ning nii jäi osalejate arv (vähemalt esimesel päeval) väga väikseks. Lõuna paiku saabus ka mingi tähtis härra JAL'st (Japan Airlines) ning tõi meile natukene traditsioonilisemat sorti riideid (JAL logodega). See meenutas haorit, kuid oli teise nimega, mis hetkel meelde ei tule. Igal juhul need poolmantlid mida pidustuste ajal kantakse. Ka JALi tüüp tahtis minuga väga sõber olla ning kutsus siis minu ja härra Ato sööma. Võib-olla kujutasin ma seda ette, kuid nad ei viitsinud eriti saatkonna naistega hängida. Vähemalt tundus küll nii, et nad rääksid koguaeg omavahel ja siis võtsid minu ka kampa. Hiljem päeval astusid ka enda klubist Sten ja Kevin läbi. Reede õhtuks olin ma üpris väsinud ning teadsin, et lähipäevil puhata ei saa.
Laupäeval (16) sain küll veidi kauem magada, sest Kaia jõudis animeklubide esindajana hommikul Tallinnasse, kuid kusagil 11'neks olin ikka kohal. Laupäev algas kohe palju värvikamalt ja huvitavamalt, sest Yukata'd toodi kohale ning sai siis isegi lõpuks selle jaapani rahvusriide ära proovida. Õigupoolest tatsasin ma terve päeva Yukatas ringi. Mulle väga meeldisid käised, mida sai peidetud taskutena kasutada. Sinna sai vabalt panna mobiili ja rahakoti nii, et need üldse ette ei jäänud ja väga kiiresti sai kätte ka. Just need käised olid ilmselt ka väga meeldivad asjad Jaapani keskaegsetele salamõrtsukatele. Paraku oli kõik muu Yukata juures üpriski ebamugav, kui mitte öelda piinarikas. Käia tuli väga väikeste sammudega, mis oli suhteliselt harjumatu ning probleem, millega ma kunagi ei lootnud kokku puutuda: jaapanlaste väike kehaehitus. Ma olen ise ka üpris väike, kuid tuleb välja, et minu jalanumber on ühe jaapanlase kohta ikka päris suur. Nii jäid minu kannad üle ketade äärte ning suuremat numbrit ka polnud. Ehk siis võite ette kujutada mida tundsid mu jalad õhtuks. Laupäeval tuli üldse kohale rohkem inimesi ning ka mitmed enda animeklubi inimesed ilmusid välja ühe või teise ettekande jaoks. Näiteks Tanel, Andrei, Ketly, Saskia, Margus, Sten, Ahti ja Piiu (Piiu tuli Animatsuri maskotina). Maria tegi jälle ettekandeid ning näitas ka kuidas Sushit teha.
Laupäeval (16) sain küll veidi kauem magada, sest Kaia jõudis animeklubide esindajana hommikul Tallinnasse, kuid kusagil 11'neks olin ikka kohal. Laupäev algas kohe palju värvikamalt ja huvitavamalt, sest Yukata'd toodi kohale ning sai siis isegi lõpuks selle jaapani rahvusriide ära proovida. Õigupoolest tatsasin ma terve päeva Yukatas ringi. Mulle väga meeldisid käised, mida sai peidetud taskutena kasutada. Sinna sai vabalt panna mobiili ja rahakoti nii, et need üldse ette ei jäänud ja väga kiiresti sai kätte ka. Just need käised olid ilmselt ka väga meeldivad asjad Jaapani keskaegsetele salamõrtsukatele. Paraku oli kõik muu Yukata juures üpriski ebamugav, kui mitte öelda piinarikas. Käia tuli väga väikeste sammudega, mis oli suhteliselt harjumatu ning probleem, millega ma kunagi ei lootnud kokku puutuda: jaapanlaste väike kehaehitus. Ma olen ise ka üpris väike, kuid tuleb välja, et minu jalanumber on ühe jaapanlase kohta ikka päris suur. Nii jäid minu kannad üle ketade äärte ning suuremat numbrit ka polnud. Ehk siis võite ette kujutada mida tundsid mu jalad õhtuks. Laupäeval tuli üldse kohale rohkem inimesi ning ka mitmed enda animeklubi inimesed ilmusid välja ühe või teise ettekande jaoks. Näiteks Tanel, Andrei, Ketly, Saskia, Margus, Sten, Ahti ja Piiu (Piiu tuli Animatsuri maskotina). Maria tegi jälle ettekandeid ning näitas ka kuidas Sushit teha.
Pildil siis väike osa meie kambast: Andrei, Tanel, Saskia, mina, Piiu ja Kaia.
Kojuminekut aga pärast messi teist päeva ei tulnud (kuigi ma olin üpris läbi). Minu,Taneli, Kaia ja Piiu teed viisid hoopis Miyako Valentinipäeva peole. Kõigil olid kõhud tühjad ning nii läksime veel enne ühest pubist läbi, mis asus bussijaama lähedal, Sushimonist suht üle tee. See oli lihtsalt hullult mõnus koht, mis jättis vanaaegse, peaaegu muinasjutulise mulje ning toit oli ka väga hea. Kahju, et nimi meelde ei tule. Sinna tuleb kindlasti kunagi uuesti minna!
Miyako Valentinipäevapidu kujunes kõige rahvarohkemaks ürituseks, mille veel meie klubi korraldanud on ning sinna tuli vist isegi 50 inimest kokku ära lõpuks. Täpselt ei lugenud, aga rahvast oli meeletult. Meie üritusted hakkavad varsti jõudma baka.ee kokkutulekute skaalale. Kindlasti aitas sellele kaasa Riho väga hästi sõnastatud kuulutus Facebooki eesti otakude kommuunis:
"Tunned end valentinipäeval üksinda? Waifut pole? Sõpru pole? Tunned, et keegi ei hooli su tunnetest? Tule Miyako valentinipäevapeole, kus on koos Eesti animemaastiku kvaliteetseimad spagetipillajad ning animeeksperdid. Tule ja tutvu uute ja imelike inimestega, leia oma hingesugulane või isegi nunnu animefännist loli GF, shota BF või supercool senpai. Ole kohal või ära kurda enam kunagi et "so alone"!"
Paremini ei saaks ühte otaku pidu sõnastadagi :D Igal juhul päris tore oli. Osad tulid ka cosplays kohale. Sellel õhtul sai Miyako tubli mitu liiget juurde.
Asjad võtsid aga hoopis teistsuguse ja värvikama pöörde siis, kui peo ametlik osa läbi sai.
Päris korralik osa seltskonnast liikus edasi pubisse St. Patrick, kus asuti siis harrastama eestlaste rahvussporti. Algul läksid käiku õlled ja koksid, kuid hiljem öösel löödi juba shotid lauale. Ning mõned mehed asusid shotte ikka tõeliselt vägeva tempoga hävitama. Lauale toodi üks kandikutäis teiste järel ning mingil hetkel olime mina ja Tiiu vist ainsad inimesed, kes polnud täiesti täis. Sama aga ei saanud kohe kindlasti öelda mõne teise mehe kohta, kes otsustas, et oleks õige aeg ka oma tundeid üles tunnistada neiule samas lauas. Oh jah, see oli ikka nii naljakas ja nii tragikoomiliselt kurb samal ajal. Nagu arvata võite, lõppes see ainult suure läbikukkumise ning piinlikuse tekitamisega. Aga kus siis sellega - härrased tellisid selle võrra shotte juurde ning ühel hetkel said kogu baarist lihtsalt shoti klaasid otsa, sest need olid kõik meie laual. Mõni kamraad ei suutnud õieti jalulgi seista enam, kuid läks ikka härga täis ning tahtis mõnele isegi lõuga anda. Mina sain seda vaadates mõelda ainult: "kas ma olen jälle Põltsamaa pidudel?"
Pühapäeval ma messile ei läinud, sest Firefly kampaania vajas mängimist ning nii jäin ma ka Tokyo streetfashioni moeshowst ilma. See oli veidi kurb, kuid huvitav mäng tegi asja üldjoontes tasa. Vähemalt tehti moeshowl pilte:
https://www.dropbox.com/sh/cmy8kexyyari3ej/LOt9rDYB9X
https://www.dropbox.com/sh/cmy8kexyyari3ej/LOt9rDYB9X
Ma olin eelneva öö peost peaaegu magamata ning 2 päeva jutti messil esinemist + õhtu/öö läbi pidu hakkas juba tõsiselt tunda andma. Ma olin ikka suhteliselt sooda omadega. Pärast mängu sai veel mindud seltskonnaga mingisse raekoja hoone all asuvasse keldripubisse (mul on nimede peale ikka kohutav mälu), kus sai arutada Jaagup Irve, Kadri, Maarja, Lea ja err...mõnede teistega eesti larbimaastiku uuendamise üle. Päris äge koht oli. Õlu maitses ka hästi. Pärast mõningaid küsimusi stiilis: "aga kuidas teil animemaastikul asjad käivad?" hakkasin reaalselt mõtlema, et vb peaks järgmisel Miyako koosolekul ka larbi teema üles võtma. Äkki saaks mingit koostööd luua?
Pärast pühapäeva õhtul koju jõudmist laksas väsimus ikka päris korralikult nii tormilise nädalavahetuse üle ning ma ei mäleta isegi mida ma tegin sellel õhtul veel.
Küll aga ootas mind veel ees 2 päeva jutti rollimängu (kokku 3.)
Järgmisel päeval, 17 veebruar toimus Zelori kampaania mäng Linn. Seal sain omale uue ajutise AC rekordi, milleks oli 39 ning mäng lõppes väga raskete valikutega. Kas potentsiaalne surm või enda keha masinaks muutmine. Renzo avaldas mõned oma peidetud unistused, mida ta polnud kunagi elus tõsiselt võtnud, sest lükkas need alati mingisse määramatusse tulevikku edasi, kuid kadumisohus muutusid need unistused kuidagi relevantseks. Nendel teemadel sai arutada aga terve sõidutee tagasi, kui viskasime Mirju oma koju Viimsisse ära. Mirju koju viimisest sai hiljem hea tava (Karl saab kooki selle eest alati) ning mulle meeldivad pikad sõidud tagasi. Need mööduvad alati huvitavatel teemadel vesteldes ja spekuleerides.
18 veebruar toimus Alo kampaania, kus jätkuvad meie seiklused vangidena kurjuse raamatu sees. Leidsime ühe Paladini, kes oli kunagi sinna raamatusse kinni pandud ning takkaotsa veel kilpkonnaks ka muudetud. Anette joonistas temast pildi.
22-23 veebruar sai üle tüki aja larpida jälle. Üks veteranlarpar nimega Liilia korraldas üle tüki aja mängu jälle ning mina polnud kunagi ühelegi tema mängule sattunud ka. Niisis sai sinna mindud Kadri paarilisena ning koos sai ka kattuvad rollid loodud. Pean tõdema, et sain rollikontseptsioonide loomisel inspiratsiooni animest Ef: A Tale of Melodies (soovitan soojalt vaadata) ning meil tulid ikka eriti sünged ja maksimaalselt depressiivsed rollid. Me mängisime mõlemad purunenud eludega ja traumaatiliste minevikega teismelisi, kes said veel pealekauba osalisteks mõrvas ka (minu tegelane tappis Kadri tegelase vägivaldse isa.) Ma juba kujutan ette, kuidas näiteks Lea oleks seda rolli lugedes pead raputanud ja öelnud, et Raidil on jälle mingi teema traagiliste emo tegelastega :D Nojah, peab tõdema, et mulle meeldib oma tegelaste elu raskeks teha.
Larp toimus Paides, Wittensteini ajakeskuses, kuhu jõudmine ei läinud sugugi plaanipäraselt, olgugi, et ma tulin suhteliselt lähedalt, Põltsamaalt. Nimelt tekkis autoga mingi jama (elektroonika vist) ning nii tuli orgunnida hoopis minek isa sõbraga. Jõudsin siiski mõistlikul ajal kohale. Saime isegi Kadriga pikalt lobiseda enne mängu algust (see pikalt lobisemise osa tuleb meil kuidagi hästi välja, eriti tal). Oh üllatust, oh üllatust, tuli välja, et me olime Kadriga ainsad inimesed mängul, kes olid kunagi enne larpinud (Liilia ei loe, sest ta oli DM). Kõik teised olid esmakordsed mängijad ning suures osas Wittensteini enda töötajad. Alguses ei tekitanud see mõte minus just häid lootusi tuleva mängu suhtes.
Mäng kujunes aga väga huvitavaks ning üle pika aja parimaks larbiks, kus ma käinud olen. Juba mängu algus hakkas meile väga lahedalt, kui sai laibaga ringi seigelda pimedates personaliruumides. Üleüldiselt kujunes mäng üheks suureks intriigikaks, kus tuli oma bluffimise oskused jälle mängu panna. Esmakordsed mängijad osutusid üllatavalt headeks rollimänguriteks ning minu teooria on see, et algajatel mängijatel ei ole mingid kindlad rollimängu stambid ja cliched sisse kujunenud ja see muutab nende rollimängu palju värvikamaks ja mitmekesisemaks. Nojah, paraku ei teadnud algajad mängijad ka mida tähendab PC või NPC või mida kujutavad endast larbi reeglid :D Nii hüljati kõik reeglid rollimängu kasuks ning NPC'd pidasid ka ennast PC'deks. Liiliale valmsitas see parajalt peavalu, kuid ma isiklikult täielikult nautisin seda. See andis kohe hoopis teistsuguse tunnetuse mängule ja kõik oli kuidagi....palju realistlikum. Tavaliselt larbil kaardistab aju PC'd ja NPC'd kohe alguses eraldi lahtritesse ning mingi osa alateadvusest ütleb sulle, et NPC'd on piiratud oma tegudes. Seal mängul nii ei olnud, hoolimata Liilia eelnevatest korraldustest :D
Fakt, et NPC'd ei teadnud ka mängureegleid tekitas mitmeid väga meeldejäävaid rollimängulisi olukordi. Mõned inimesed kindlasti ütleks, et nii on ülimalt ohtlik mängida (mis on ka tõsi, sest reeglid on inimeste ohtuseks,) kuid samas ma ei saa siiski mööda vaadata sellest, et reeglite mitte järgmine tõi mõned mängu kõige kuldsemad ja meeldejäävamad momendid. Üks neist oli kõige hollywoodilikum liftis rüselemine, kus lifti sisenes relvaga tüüp, et mind ja Kadrit ühele kindlale korrusele eskortida. Ma ootasin momenti, kus tema pilk pööras hetkeks minu pealt Kadri peale ning deklareerisin löögi näkku vajaliku liigutusega. Tüüp ei saanud sellest aga aru ning pööras mind tulistama xD Ma haarasin relvast kinni ning siis me lennutasime üksteist vastu ühte lifti seina ja vastu teist lifti seina, samal ajal mõlemad relvast kinni hoides ja maadeldes relva kontrolli nimel :D See oli nii kuldne moment lihtsalt. Ma deklareerisin rüseluse käigus talle veel mitu lööki näkku, aga vaene adrenaliinist haaratud härra vist ei märganud seda. Lõpuks sai Kadri enda revolvri välja ning deklareeris talle lasu pähe. Seejärel pidime talle selgtama, et ta suri ära lõpuks :D
Igal juhul lõpuks sai mängus nii, et me ta tapsime Kadriga kõik PC'd ja NPC'd ära, peale ühe, kes oli meie liitlane olnud suure osa mängust. Selle käigus varitses veel üks NPC mind ära peidetult ühe nurga taga ning, kui ma ruumi sisenesin, siis haaras ta minust kinni ja heitis mind ülepuusa heitega mööblisse xD Ma maandusin alaseljaga vastu mingit kapinurka ning sain päris korralikult haiget. Küll aga ei midagi väga hullu ning mäng sai jätkuda. Pärast seda mäng suhteliselt lõppeski.
Tegelikult oli seal mängul veel väga palju kuldseid rollimängu momente, kuid paraku veniks see postitus liiga pikaks, kui kirjutaksin neist kõigist. Kadri rollimäng oli absoluutselt suurepärane (natukene isegi liiga suurepärane, sest ma olin vahepeal OG mures, et kas ta tõesti nutab ja on endast väga väljas) ning kõik teised tegid ka väga head tööd. Larp, mis jääb kindlasti kogu eluks meelde.
Pärast mängu istusime veel maha ning sõime järgijäänud toitu ning see oli ka see moment, kus hakkas tekkima mingi bonding nende uute inimestega. Sellel ööl saime päris mitu uut sõpra omale juurde, eriti sellise neiu näol nimega Mariliis, kes tahtis edaspidigi hakata meiega larpimas käima. Ta tundus väga laheda inimesena ning temaga rääkisime ka kõige rohkem.
Saime Kadriga ööbida muuseumis, Siberisse küüditatud inimeste rongivagunis ning ma ootasin ees karmi ööd, sest minu selg tegi päris palju valu, ükskõik mis asendis (katsudes oli päris paiste ja siniseks ka läinud). Niisis mõtlesin, et proovin,kuidagi hommikuni ära kannatada. Küll aga hakkas Kadri rääkima ja siis ma läksin ka kaasa sellega ning siis me lobisesime lihtsalt hommikuni välja. Ehk siis ma ei pidanudki üksinda oma valuga üleval passima. Selg andis veel tubli nädalaega tunda pärast seda.
Hommikul saime osaks Liilia legendaarsest mängijate poputamisest ning ta tegi meile isegi hommikusöögi (vägeva hommikusöögi!) ning tundis pidevalt muret minu selja pärast. Ma pole veel kunagi sellist DM'i kohanud, kes tahaks oma mängijate eest nii palju hoolt kannaks. Väga suur austus talle minu poolt.
Läksime koos Kadri ja Mariliisiga bussijaama (mul oli raske nende kõndimisega sammu pidada, sest selg tegi nii palju valu) ning nemad läksid koos bussiga Tallinnasse ning mina jäin oma venda ootama. Tukkusin püstijalu seistes venda oodates ning koju jõudes kukkusin kohe magama ära.
Järgmine päev, 24 veebruar toimus uus Valkyrie mäng, mis kujunes taaskord tõeliselt eepiliseks missiooniks. Meil oli taaskord kindel lai territoorium, kus mängida ja ma jõudsin lõplikult järeldusele, et ma eelistan sellist lähenemist mängule palju rohkem, kui ainult lineaarset jutustamisviisi. Enne DMi poolt valmis loodud territoorium annab lihtsalt nii palju võimalusi juurde. Selline open world RPG tunne tekib nagu näiteks Falloutis.
Igal juhul palju huvitavaid asju juhtus, alustades metsas covert suustamisega ning lõpetades õhutagaajamistega. Päris palju actionit sai ka ning isegi nii-öelda boss fight tuli ühe eriti badass tüübiga, kes küll lõpuks minema pääses kahjuks. Sain mängida oma tegelase Lan'iga seda, mida ma kartsin, et ei saa sellest kampaania jooksul eriti sageli teha: mängida tõelist black ops snaiprit. Tingimused olid lihtsalt ideaalsed selleks. Lumises metsas suusatamine, üksinda luuramine ning suurtel aladel silma peal hoidmine snaipriga. Mulle on alati meeldinud mängida sellist "scout" tüüpi tegelast, kes liigub ülejäänud partyst eraldi ees ning toob nendeni infot tagasi.
Ühesõnga: Laniga ei ole eriti huvitav rollimänguliselt mängida, sest ta on selline väga... kinnine ja vaikne tüüp. Ma ei salli seda, sest ekstraverdina on introverti väga raske mängida. Lan jääb ilmselt minu viimaseks introvertseks tegelaseks. Küll aga teeb kogu see scouting ja luuramise värk selle igava osa tasa ning loodetavasti saab kogu seda black ops värki rohkemgi teha.
26 veebruar toimus Alo kampaania DnD, kus sai jätkuvalt edasi ekselda kurjas raamatumaailmas ning tappa natukene vampiire ja death knighte. Küll aga leidsime ühe ebasurnud ingli ning seal sai isegi veidi rollimängu tehtud. Lõpuks pidin ma ingli tema enda soovil ära tapma (ta ei tahtnud corrupted olla) ning tegin seda ühe pistodaga, mis imes tema eluväe endasse. Nüüd on mul väga huvitav relv. Samuti sain endale ühed saapad, millega on võimalik lennata. Ehk nüüd on siis täpne vibukütist ranger, kes suudab kaugelt õhust snipeda, ilma, et kollid temani saaks. Taaskord olen lõpetanud kuidagi overpowered tegelasena.
27 veebruar oli üks üpris huvitav õhtu. Kogunesime taaskord Kadri juurde lauamänge mängima. Üldiselt lauamänguõhtu nagu lauamänguõhtu ikka meil, kuigi nüüd on kambas ka Lea ja Martin. Inimesed said BSG's ülimalt napika võidu ja see oli kuradima äge tunne.
Õhtu lõppedes enne koju minekut küsis Kadri minult ühe tweeti kohta ja et kas see on kuidagi temaga seotud. See üllatas mind, sest ta tegi seda kõigi juuresolekul.
See oli viimane piisk minu karikasse. Mul sai lihtsalt täiesti kõrini terve kuu jooksul edasi tagasi pillutud vihjetest (see oli paras enesepiinamine tunnete kohapealt) ning ma otsustasin selle asja lõplikult ära lahendada. Mul olid juba mõnda aega teooriad olnud, aga ma pidasin neid lihtsalt enda kujutelmadeks. Võtsin Kadriga ühendust ning otsustasime kokku saada. Ühistransport enam ei käinud ning nii otsustasin ühe kerge õhtuse (öise) trenni teha. Jooksin läbi öise linna, lootes võimalikult kiiresti kohale jõuda, sest kell oli väga hilja ning Kadri väsib kiiresti. Lõpuks peatasin teelt ka ühe takso kinni ja hüppasin peale.
Saime siis väljas kokku ning läksime jalutama. Seejärel leidis aset kaartide lauale ladumine. Mind fuck sai lõpuks läbi ning jahedas öös paljastus tõde.
Tõde oli üllatavalt positiivne ning ma sain enda üllatuseks teada päris mitu asja, mida poleks minevikus osanud arvatagi. Mõned asjad oleks võinud juhtuda juba kaua aega tagasi, kui ma vaid oleks teadnud.
Ja nii siis saigi meist sellel ööl paar. May it last forever.
The Walking Dead hakkas jälle käima! Ma nii ootasin seda ning ajastus oli ka hea, sest The Walking Deadi mängu teine hooaeg tuli ka välja. See aktiveeris minus jälle täieliku postapokalüptilise žanri maania, mis viis mind lõpuks ka State of Decay mängu tõmbamiseni, kuid sellest juba järgmises postituses. Igal juhul The Walking Dead on jätkuvalt väga hea (mäng ka) ning mis kõige parem: Daryl ja Beth. Üks asi, mida ma olen viitsinud isegi natukene shippida oma peas.
Filmidest sai siis ära vaadata lõpuks kauaoodatud Knights of Badassdom ehk Peter Dinklage ja larp! Paraku osutus see film pettumuseks. Samas ma kuulsin hiljem, et päris paljud stseenid lõigati välja ning selle pärast ei jäänud ka mitmed näitlejad ise rahule. Ma jään ootama director's cuti, lootes, et see on parem ja vähem...igav. Ma ei saanud kohati üldse aru kas Knights of Badassdom on paroodia või võtab ta ennast tõsiselt, sest kohati tegi see mõlemat. See viimane kollivõitlus oli lihtsalt täiesti mõttetu ja mage.
Sellel talvel ei viitsi ma eriti palju animest kirjutada, sest käesolev hooaeg on nii mõttetu ja halb lihtsalt. Isegi hooaja ülevaate kirjutamine tundub nii tülika ettevõtmisena, et ma ei tea kas ma viitsin sellega üldse tegeleda.
Küll aga väärib mõni asi siiski ära märkimist. Nimelt tuli vahepeal välja uus Natsume no Yuujinchou (Natsume's Book of Friends) lühikese üheosalise OVA vormis. Mitmed anime eksperdid blogivad internetis, et Natsume hakkab ennast ammendama, sest me saame alati ühte ja sama asja, kuid ma isiklikult ei leia, et see nii on. Natsume suutis taas mõjuda väga liigutava ning südant soojendava draamana, tuues jälle ühe lühiloo Jaapani loodusvaimudest, üksildusest ja igatsusest, mis on alati väga läbivateks teemadeks Natsumes. See on tõeliselt ilus ja rahulik anime, natukene nagu Musishi ning suuda jätkuvalt oma asja edasi teha, ilma ära kulumata. Suurepärane vaatamine 9/10.
Üks huvitav uudis:
http://www.animenewsnetwork.com/news/2014-01-20/akame-ga-kill-dark-action-fantasy-manga-gets-tv-anime
Triviat: Ma olin üks esimesi inimesi, kes hakkas seda mangat inglise keelde üldse tõlkima. See oli juba päris mitu aastat tagasi.
Jaanuaris sai kirjutada online ajakirja Reaktor ülevaade ulme animest aastal 2013.
http://ulmeajakiri.ee/?ulme-jaapani-animatsioonis-aastal-2013
Sai isegi üks mäng tõmmata. Hideo Kojima uus Metal Gear: Revengeance. Gameplay videod olid ulmselt vinge actioniga ja see tõmbas minu tähelepanu. Paraku ostus mäng ise kohutavalt nõmedaks. Gameplay ongi ainus lahe asi, sest story ja dialoog oleks justkui kirjutatud 10 aastase poolt või siis parodeeriks mingisuguseid eriti tobedat 80ndate USA action filmi. Huumor on veel hullem ning üritab lihtsalt kohati slap stick olla. Pärast natukene aega mängimist uninstallisin.
Raamatutest sai läbi närida NewsFlesh triloogiast, mille autoriks on Mira Grant. Seda Maarja soovitusel. Peab tõdema, et esimene raamat Feed mõjus huvitava lugemisena just selle pärast, et see on lugu ajakirjanikest ning ma ise olen ajakirjandustudeng. Mis mulle kiiresti silma hakkas on Mira Granti võrdlemisi huvitav ja omapärasem visioon zombie apokalüpsist. Ta kirjutab maailmast, mis on zombie apokalüpsise juba üle elanud ning ehitanud uue infrastruktuuri ja teist tüüpi ühiskonna, mis on kohanenud elama pideva viiruseohuga.
Mira Grant on täielik viroloogiafanaatik ning tema kujutatud zombie viirus on kõvasti põhjalikumalt tehtud ning mitmekülgsem ja realistlikum, kui ükski teine zombie viirus, millest ma veel lugenud olen. Tema detailsus selle viiruse olemuse ja ülesehituse kujutamisel näitab väga kõrget teadmiste taset molekulaarbioloogia alal ning väidetavalt olla ta koostööd teinud ka päris viroloogidega oma loo kirjutamisel. Ehk siis huvitav ja detailne maailma ülesehitus ning kõrgelt arenenud tehnoloogiline ühiskond, mis elab pidevalt viiruse puhkemise ohus.
Teised asjad meeldisid mulle natukene vähem. Tegelased olid küll suhteliselt hästi tehtud ja huvitavad, kuid seda saagat läbiv vandenõu....see tundub kuidagi liiga tüüpilise "valitsus on halb ja varjab asju meie eest, kuid vaprad, head ajakirjanikud peavad tõe paljastama!" plotlinena. Natukene naiivne ja idealistlik. Samuti oli kogu see kloonimise värk kuidagi liiga Deus Ex Machina ning ma isiklikult ei poolda selliseid lahendusi.
Ehk siis jah, täiesti hea lugemine ning ma olen nüüd kõvasti targem viroloogia vallas. Küll aga ei loe ma seda triloogiat kindlasti oma lemmikute hulka.
Phew, saigi ühele poole. Järgmise korrani!
Selle kuu cosplay pildid:
Ja amv'd:
Larp toimus Paides, Wittensteini ajakeskuses, kuhu jõudmine ei läinud sugugi plaanipäraselt, olgugi, et ma tulin suhteliselt lähedalt, Põltsamaalt. Nimelt tekkis autoga mingi jama (elektroonika vist) ning nii tuli orgunnida hoopis minek isa sõbraga. Jõudsin siiski mõistlikul ajal kohale. Saime isegi Kadriga pikalt lobiseda enne mängu algust (see pikalt lobisemise osa tuleb meil kuidagi hästi välja, eriti tal). Oh üllatust, oh üllatust, tuli välja, et me olime Kadriga ainsad inimesed mängul, kes olid kunagi enne larpinud (Liilia ei loe, sest ta oli DM). Kõik teised olid esmakordsed mängijad ning suures osas Wittensteini enda töötajad. Alguses ei tekitanud see mõte minus just häid lootusi tuleva mängu suhtes.
Mäng kujunes aga väga huvitavaks ning üle pika aja parimaks larbiks, kus ma käinud olen. Juba mängu algus hakkas meile väga lahedalt, kui sai laibaga ringi seigelda pimedates personaliruumides. Üleüldiselt kujunes mäng üheks suureks intriigikaks, kus tuli oma bluffimise oskused jälle mängu panna. Esmakordsed mängijad osutusid üllatavalt headeks rollimänguriteks ning minu teooria on see, et algajatel mängijatel ei ole mingid kindlad rollimängu stambid ja cliched sisse kujunenud ja see muutab nende rollimängu palju värvikamaks ja mitmekesisemaks. Nojah, paraku ei teadnud algajad mängijad ka mida tähendab PC või NPC või mida kujutavad endast larbi reeglid :D Nii hüljati kõik reeglid rollimängu kasuks ning NPC'd pidasid ka ennast PC'deks. Liiliale valmsitas see parajalt peavalu, kuid ma isiklikult täielikult nautisin seda. See andis kohe hoopis teistsuguse tunnetuse mängule ja kõik oli kuidagi....palju realistlikum. Tavaliselt larbil kaardistab aju PC'd ja NPC'd kohe alguses eraldi lahtritesse ning mingi osa alateadvusest ütleb sulle, et NPC'd on piiratud oma tegudes. Seal mängul nii ei olnud, hoolimata Liilia eelnevatest korraldustest :D
Fakt, et NPC'd ei teadnud ka mängureegleid tekitas mitmeid väga meeldejäävaid rollimängulisi olukordi. Mõned inimesed kindlasti ütleks, et nii on ülimalt ohtlik mängida (mis on ka tõsi, sest reeglid on inimeste ohtuseks,) kuid samas ma ei saa siiski mööda vaadata sellest, et reeglite mitte järgmine tõi mõned mängu kõige kuldsemad ja meeldejäävamad momendid. Üks neist oli kõige hollywoodilikum liftis rüselemine, kus lifti sisenes relvaga tüüp, et mind ja Kadrit ühele kindlale korrusele eskortida. Ma ootasin momenti, kus tema pilk pööras hetkeks minu pealt Kadri peale ning deklareerisin löögi näkku vajaliku liigutusega. Tüüp ei saanud sellest aga aru ning pööras mind tulistama xD Ma haarasin relvast kinni ning siis me lennutasime üksteist vastu ühte lifti seina ja vastu teist lifti seina, samal ajal mõlemad relvast kinni hoides ja maadeldes relva kontrolli nimel :D See oli nii kuldne moment lihtsalt. Ma deklareerisin rüseluse käigus talle veel mitu lööki näkku, aga vaene adrenaliinist haaratud härra vist ei märganud seda. Lõpuks sai Kadri enda revolvri välja ning deklareeris talle lasu pähe. Seejärel pidime talle selgtama, et ta suri ära lõpuks :D
Igal juhul lõpuks sai mängus nii, et me ta tapsime Kadriga kõik PC'd ja NPC'd ära, peale ühe, kes oli meie liitlane olnud suure osa mängust. Selle käigus varitses veel üks NPC mind ära peidetult ühe nurga taga ning, kui ma ruumi sisenesin, siis haaras ta minust kinni ja heitis mind ülepuusa heitega mööblisse xD Ma maandusin alaseljaga vastu mingit kapinurka ning sain päris korralikult haiget. Küll aga ei midagi väga hullu ning mäng sai jätkuda. Pärast seda mäng suhteliselt lõppeski.
Tegelikult oli seal mängul veel väga palju kuldseid rollimängu momente, kuid paraku veniks see postitus liiga pikaks, kui kirjutaksin neist kõigist. Kadri rollimäng oli absoluutselt suurepärane (natukene isegi liiga suurepärane, sest ma olin vahepeal OG mures, et kas ta tõesti nutab ja on endast väga väljas) ning kõik teised tegid ka väga head tööd. Larp, mis jääb kindlasti kogu eluks meelde.
Pärast mängu istusime veel maha ning sõime järgijäänud toitu ning see oli ka see moment, kus hakkas tekkima mingi bonding nende uute inimestega. Sellel ööl saime päris mitu uut sõpra omale juurde, eriti sellise neiu näol nimega Mariliis, kes tahtis edaspidigi hakata meiega larpimas käima. Ta tundus väga laheda inimesena ning temaga rääkisime ka kõige rohkem.
Saime Kadriga ööbida muuseumis, Siberisse küüditatud inimeste rongivagunis ning ma ootasin ees karmi ööd, sest minu selg tegi päris palju valu, ükskõik mis asendis (katsudes oli päris paiste ja siniseks ka läinud). Niisis mõtlesin, et proovin,kuidagi hommikuni ära kannatada. Küll aga hakkas Kadri rääkima ja siis ma läksin ka kaasa sellega ning siis me lobisesime lihtsalt hommikuni välja. Ehk siis ma ei pidanudki üksinda oma valuga üleval passima. Selg andis veel tubli nädalaega tunda pärast seda.
Hommikul saime osaks Liilia legendaarsest mängijate poputamisest ning ta tegi meile isegi hommikusöögi (vägeva hommikusöögi!) ning tundis pidevalt muret minu selja pärast. Ma pole veel kunagi sellist DM'i kohanud, kes tahaks oma mängijate eest nii palju hoolt kannaks. Väga suur austus talle minu poolt.
Läksime koos Kadri ja Mariliisiga bussijaama (mul oli raske nende kõndimisega sammu pidada, sest selg tegi nii palju valu) ning nemad läksid koos bussiga Tallinnasse ning mina jäin oma venda ootama. Tukkusin püstijalu seistes venda oodates ning koju jõudes kukkusin kohe magama ära.
Järgmine päev, 24 veebruar toimus uus Valkyrie mäng, mis kujunes taaskord tõeliselt eepiliseks missiooniks. Meil oli taaskord kindel lai territoorium, kus mängida ja ma jõudsin lõplikult järeldusele, et ma eelistan sellist lähenemist mängule palju rohkem, kui ainult lineaarset jutustamisviisi. Enne DMi poolt valmis loodud territoorium annab lihtsalt nii palju võimalusi juurde. Selline open world RPG tunne tekib nagu näiteks Falloutis.
Igal juhul palju huvitavaid asju juhtus, alustades metsas covert suustamisega ning lõpetades õhutagaajamistega. Päris palju actionit sai ka ning isegi nii-öelda boss fight tuli ühe eriti badass tüübiga, kes küll lõpuks minema pääses kahjuks. Sain mängida oma tegelase Lan'iga seda, mida ma kartsin, et ei saa sellest kampaania jooksul eriti sageli teha: mängida tõelist black ops snaiprit. Tingimused olid lihtsalt ideaalsed selleks. Lumises metsas suusatamine, üksinda luuramine ning suurtel aladel silma peal hoidmine snaipriga. Mulle on alati meeldinud mängida sellist "scout" tüüpi tegelast, kes liigub ülejäänud partyst eraldi ees ning toob nendeni infot tagasi.
Ühesõnga: Laniga ei ole eriti huvitav rollimänguliselt mängida, sest ta on selline väga... kinnine ja vaikne tüüp. Ma ei salli seda, sest ekstraverdina on introverti väga raske mängida. Lan jääb ilmselt minu viimaseks introvertseks tegelaseks. Küll aga teeb kogu see scouting ja luuramise värk selle igava osa tasa ning loodetavasti saab kogu seda black ops värki rohkemgi teha.
26 veebruar toimus Alo kampaania DnD, kus sai jätkuvalt edasi ekselda kurjas raamatumaailmas ning tappa natukene vampiire ja death knighte. Küll aga leidsime ühe ebasurnud ingli ning seal sai isegi veidi rollimängu tehtud. Lõpuks pidin ma ingli tema enda soovil ära tapma (ta ei tahtnud corrupted olla) ning tegin seda ühe pistodaga, mis imes tema eluväe endasse. Nüüd on mul väga huvitav relv. Samuti sain endale ühed saapad, millega on võimalik lennata. Ehk nüüd on siis täpne vibukütist ranger, kes suudab kaugelt õhust snipeda, ilma, et kollid temani saaks. Taaskord olen lõpetanud kuidagi overpowered tegelasena.
27 veebruar oli üks üpris huvitav õhtu. Kogunesime taaskord Kadri juurde lauamänge mängima. Üldiselt lauamänguõhtu nagu lauamänguõhtu ikka meil, kuigi nüüd on kambas ka Lea ja Martin. Inimesed said BSG's ülimalt napika võidu ja see oli kuradima äge tunne.
Õhtu lõppedes enne koju minekut küsis Kadri minult ühe tweeti kohta ja et kas see on kuidagi temaga seotud. See üllatas mind, sest ta tegi seda kõigi juuresolekul.
See oli viimane piisk minu karikasse. Mul sai lihtsalt täiesti kõrini terve kuu jooksul edasi tagasi pillutud vihjetest (see oli paras enesepiinamine tunnete kohapealt) ning ma otsustasin selle asja lõplikult ära lahendada. Mul olid juba mõnda aega teooriad olnud, aga ma pidasin neid lihtsalt enda kujutelmadeks. Võtsin Kadriga ühendust ning otsustasime kokku saada. Ühistransport enam ei käinud ning nii otsustasin ühe kerge õhtuse (öise) trenni teha. Jooksin läbi öise linna, lootes võimalikult kiiresti kohale jõuda, sest kell oli väga hilja ning Kadri väsib kiiresti. Lõpuks peatasin teelt ka ühe takso kinni ja hüppasin peale.
Saime siis väljas kokku ning läksime jalutama. Seejärel leidis aset kaartide lauale ladumine. Mind fuck sai lõpuks läbi ning jahedas öös paljastus tõde.
Tõde oli üllatavalt positiivne ning ma sain enda üllatuseks teada päris mitu asja, mida poleks minevikus osanud arvatagi. Mõned asjad oleks võinud juhtuda juba kaua aega tagasi, kui ma vaid oleks teadnud.
Ja nii siis saigi meist sellel ööl paar. May it last forever.
The Walking Dead hakkas jälle käima! Ma nii ootasin seda ning ajastus oli ka hea, sest The Walking Deadi mängu teine hooaeg tuli ka välja. See aktiveeris minus jälle täieliku postapokalüptilise žanri maania, mis viis mind lõpuks ka State of Decay mängu tõmbamiseni, kuid sellest juba järgmises postituses. Igal juhul The Walking Dead on jätkuvalt väga hea (mäng ka) ning mis kõige parem: Daryl ja Beth. Üks asi, mida ma olen viitsinud isegi natukene shippida oma peas.
Filmidest sai siis ära vaadata lõpuks kauaoodatud Knights of Badassdom ehk Peter Dinklage ja larp! Paraku osutus see film pettumuseks. Samas ma kuulsin hiljem, et päris paljud stseenid lõigati välja ning selle pärast ei jäänud ka mitmed näitlejad ise rahule. Ma jään ootama director's cuti, lootes, et see on parem ja vähem...igav. Ma ei saanud kohati üldse aru kas Knights of Badassdom on paroodia või võtab ta ennast tõsiselt, sest kohati tegi see mõlemat. See viimane kollivõitlus oli lihtsalt täiesti mõttetu ja mage.
Sellel talvel ei viitsi ma eriti palju animest kirjutada, sest käesolev hooaeg on nii mõttetu ja halb lihtsalt. Isegi hooaja ülevaate kirjutamine tundub nii tülika ettevõtmisena, et ma ei tea kas ma viitsin sellega üldse tegeleda.
Küll aga väärib mõni asi siiski ära märkimist. Nimelt tuli vahepeal välja uus Natsume no Yuujinchou (Natsume's Book of Friends) lühikese üheosalise OVA vormis. Mitmed anime eksperdid blogivad internetis, et Natsume hakkab ennast ammendama, sest me saame alati ühte ja sama asja, kuid ma isiklikult ei leia, et see nii on. Natsume suutis taas mõjuda väga liigutava ning südant soojendava draamana, tuues jälle ühe lühiloo Jaapani loodusvaimudest, üksildusest ja igatsusest, mis on alati väga läbivateks teemadeks Natsumes. See on tõeliselt ilus ja rahulik anime, natukene nagu Musishi ning suuda jätkuvalt oma asja edasi teha, ilma ära kulumata. Suurepärane vaatamine 9/10.
Üks huvitav uudis:
http://www.animenewsnetwork.com/news/2014-01-20/akame-ga-kill-dark-action-fantasy-manga-gets-tv-anime
Triviat: Ma olin üks esimesi inimesi, kes hakkas seda mangat inglise keelde üldse tõlkima. See oli juba päris mitu aastat tagasi.
Jaanuaris sai kirjutada online ajakirja Reaktor ülevaade ulme animest aastal 2013.
http://ulmeajakiri.ee/?ulme-jaapani-animatsioonis-aastal-2013
Sai isegi üks mäng tõmmata. Hideo Kojima uus Metal Gear: Revengeance. Gameplay videod olid ulmselt vinge actioniga ja see tõmbas minu tähelepanu. Paraku ostus mäng ise kohutavalt nõmedaks. Gameplay ongi ainus lahe asi, sest story ja dialoog oleks justkui kirjutatud 10 aastase poolt või siis parodeeriks mingisuguseid eriti tobedat 80ndate USA action filmi. Huumor on veel hullem ning üritab lihtsalt kohati slap stick olla. Pärast natukene aega mängimist uninstallisin.
Raamatutest sai läbi närida NewsFlesh triloogiast, mille autoriks on Mira Grant. Seda Maarja soovitusel. Peab tõdema, et esimene raamat Feed mõjus huvitava lugemisena just selle pärast, et see on lugu ajakirjanikest ning ma ise olen ajakirjandustudeng. Mis mulle kiiresti silma hakkas on Mira Granti võrdlemisi huvitav ja omapärasem visioon zombie apokalüpsist. Ta kirjutab maailmast, mis on zombie apokalüpsise juba üle elanud ning ehitanud uue infrastruktuuri ja teist tüüpi ühiskonna, mis on kohanenud elama pideva viiruseohuga.
Mira Grant on täielik viroloogiafanaatik ning tema kujutatud zombie viirus on kõvasti põhjalikumalt tehtud ning mitmekülgsem ja realistlikum, kui ükski teine zombie viirus, millest ma veel lugenud olen. Tema detailsus selle viiruse olemuse ja ülesehituse kujutamisel näitab väga kõrget teadmiste taset molekulaarbioloogia alal ning väidetavalt olla ta koostööd teinud ka päris viroloogidega oma loo kirjutamisel. Ehk siis huvitav ja detailne maailma ülesehitus ning kõrgelt arenenud tehnoloogiline ühiskond, mis elab pidevalt viiruse puhkemise ohus.
Teised asjad meeldisid mulle natukene vähem. Tegelased olid küll suhteliselt hästi tehtud ja huvitavad, kuid seda saagat läbiv vandenõu....see tundub kuidagi liiga tüüpilise "valitsus on halb ja varjab asju meie eest, kuid vaprad, head ajakirjanikud peavad tõe paljastama!" plotlinena. Natukene naiivne ja idealistlik. Samuti oli kogu see kloonimise värk kuidagi liiga Deus Ex Machina ning ma isiklikult ei poolda selliseid lahendusi.
Ehk siis jah, täiesti hea lugemine ning ma olen nüüd kõvasti targem viroloogia vallas. Küll aga ei loe ma seda triloogiat kindlasti oma lemmikute hulka.
Phew, saigi ühele poole. Järgmise korrani!
Selle kuu cosplay pildid:
Ja amv'd:
No comments:
Post a Comment