"It's hard enough to remember my opinions, without also remembering my reasons for them!" - Friendrich Nietzsche.
Märts ei kuulu minu lemmik kuude hulka. Õigupoolest kuulub see minu kõige vähem lemmikute kuude hulka. See on enamasti märg, sulav, lägane ning takkaotsa külm ka veel.
Märts on olnud siiani selle aasta parim kuu.
3. märts toimus taas Linna kampaania dnd. Enne mängu algust lõime Kadriga vanalinnas aega surnuks.
Mäng ise kujunes ikka üheks parajaks draamaks ning seda oli võrdlemisi naljakas jälgida. Nagu seebikat. Maarja tegelane avaldas oma tundeid Kadri tegelasele ning Kadri tegelane oli täiesti šokis sellest ja palju angsti juhtus. Nüüd on neil mingi love-hate relationship ning armukolmnurk, sest NPC nimega Amon on ka Kadri tegelasse armunud. Lisaks sellele on üks NPC nimega Kain Mirju tegelasse armunud. Ühtlasi üritas Sillu tegelane Kaini ära sebida vist.
Yes, it's a romcom now.
4. märts toimus Firefly mäng. Enne mängu algust käisime Kadriga kohvikus Bonaparte, mis asub Foorumis. Proovisin seal sellist huvitavat asja nagu kakao tšilliga. Täitsa meeldima hakkas ning tuleb veel proovida.
Mängus tuli meil võtta üle vastaste sõjaväebaas ning kordineerida tervet hulka kohalikke relvi haaranud mehi. Minu tegelase jaoks möödus see lumises metsas ringi suusatades ning vaenlase positsioonide järgi luurates. Saanud vajaliku info kätte tegin ründeplaani ja siis läks väga suureks lahinguks. Sai palju möllu ja eepikat, kuigi minu tegelane oli seekord rohkem strateegi, kui võitleja rollis, kes kordineeris lahingut (sellest hoolimata võtsin enne mängu lõppu 4 soomukit maha pommidega). Millegi pärast ei saanud ma kõige selle eest aga ekstra punkte. Mis seal ikka. Väga lõbus mäng oli.
5. märts vaatasime Kadriga animet Kumo no Mukou, Yakusoku no Basho. Ma leian jätkuvalt, et see on Shinkai parim anime. Ma olen suhteliselt kindel, et paljud anime fännid (ja Shinkai fännid) ei nõustuks minuga selle koha pealt, kuid eks see ole maitse asi. Üleüldiselt loetakse seda siiski väga väärt teoseks.
7. märts leidis aset animeklubi Myako pitsa ja anime vaatamise õhtu. See oli meil esmakordne taoline üritus just selles osas, et me tellisime ürituse raames pitsat (palju pitsat). Uudne oli ka anime vaatamise süsteem, kus kõik tõid kaasa mingi teose esimese osa, mida nad teistega jagada soovisid. Kõik episoodid läks loosikorvi ning sealt tõmmati alati välja kaks nime. Seejärel valiti kahest see, mida inimesed vähem näinud on. Miyako üritustele nüüdseks traditsiooniliselt tuli kohale väga palju inimesi (40 on saamas meil keskmiseks numbriks) ning kogu asi sai väga positiivset tagasisidet. Taaskord saime ka mitu uut liiget.
See loomulikult tähendab, et taolises formaadis üritusi tuleb veelgi.
Pärast seda siirduti edasi muidugi St.Patricku, kus erinevate jookide saatel algas elulistel teemadel juttu vestmine. Suuremat prallet siiski ei tulnud.
8. märts pidi toimuma Marguse soolaleivapidu, kuid tohutu töö rohkuse tõttu pidin selle üle laskma. Minule omaselt ei muutnud see mind aga eriti produktiivsemaks tegelikult, sest avastasin, et uus The Walking Deadi mäng on väljas.
10. märtsi hommikul kirjutasin kiiruga ühe essee valmis ning jõudsin selle isegi napilt tähtajaks ära esitatud. Pärast seda tegime Kadriga ühe pikema jalutuskäiku Kadrioru parki (talle meeldib oma nimega park) ning käisime selle suures osas läbi. Sain esimest korda näha ka seda jaapani aeda, mis küll mulle eriti muljet ei avaldanud, kuid samas polnud ka päris õige aastaaeg selle külastamiseks. Tuleb millalgi veel minna. Lõpuks viis lobisemine ja jalutamine meid ka mere äärde, kus oli väga tuuline.
Hiljem vaatasime koos jälle Shinkai animet (mul juhtub arvutis palju Shinkai kraami olema) ning seekordne teos oli 5cm per second. See anime oli mul juba terve igaviku arvutis istunud, kuid ma polnud reaalselt jõudnud enne selle vaatamiseni. Ma ootasin palju, sest seda peaaegu universaalselt kiidetakse üle interneti ning kõik räägivad, et see on väga südantlõhestav romantiline draama.
Küll aga jäi 5 cm per second meie mõlema jaoks kuidagi...vähe mõjuvaks. Ilus vaatamine, kuid ei midagi erilist ega märkimisväärset. Lugu ise jäi ka veidi nõrgaks. Heade visuaalide eest siiski 7/10.
Pärast seda vaatasime veel Fireflyd ning Kadri tegi täidetud paprikaid (mis on väga head).
11. märts läks kohe järgmine (ja viimane mis mul arvutis on) Shinkai anime käiku. Seekord läks siis vaatamisele Kotonoha no Niwa, mis on Shinkai kõige uuem täispikk film. Tasuks ära märkida, et tegu on ka Shinkai suurima visuaalse meistriteosega siiani ning jutustab see ühe päris ilusa armastusloo. Kunagi sai siia blogisse isegi arvustus sellest kirjutada. Vahepeal astus ka Maarja läbi.
15. märts Tähtis Tanel oma 30 sünnipäeva. Päris veider tunne, et nii mõnedki sõbrad hakkavad juba sinna vanusesse jõudma. Iga kord, kui mu enda sünnipäev tuleb, siis tunnen ennast nii vanana juba, aga mõeldes kõigile oma sõpradele olen ma tegelikult üks kõige nooremaid.
Sünnipäev osutus sellele seltskonnale mitteomaselt rahulikuks ning isegi joomist ei olnud nii palju, kui muidu. Inimesed nentisid, et ju siis see on vanaduse pärast. Tanel tegi taaskord väga häid kokteile. Põhiliselt aeti niisama juttu ja muljetati ning veedeti hästi aega. Sai puldiga ringi lennutada ka väikest helikopterit, mis Tanelile kingiti.
Vahelduseks natukene Akihabara UDX parkingu pilte jälle:
16. märts toimus uus Firefly mäng, mille sagedus muutus märtsi jooksul eriti tihedaks mängijate suure huvi tõttu. Ma pole vist kunagi veel nii suure sagedusega dnd'd mänginud. Ei kurda tegelikult.
Selles mängus tuli siis infilteeruda tugevalt turvatud Blue Suni alamfirma laborisse ning tuua sealt ära üks teadlane. Minu tegelase jaoks kujunes see eriti huvitavaks, sest tegin Mission Impossible stiilis infiltreerumise ja hiilisin labori peal ringi, koristades mõned inimesed vaikselt ära. Lõpuks võtsin isegi turvaruumi üle ning kirjutasin üle labori turvasüsteemi. Paraku läks kõik põrgusse lõpuks ikkagi ning lõppes ühe suure tulevahetuse ja märuliga. Vähemalt saime teadlase elusalt ja tervelt kätte (mõningate tsiviilelanike elude hinnaga) ning pääsesime kõik ka ise eluga. Suurepärane mäng.
18. märts sain ühe huvitava emaili. Nimelt oli üks Eesti Päevalehe ajakirjanikest selle blogi üles leidnud ning mulle emaili saatnud, tundes huvi cosplay kohta. Seejärel tegi ta minu ja mitmete teiste cosplayeritega intervjuu ning sellest ilmus Eesti Päevalehes artikkel. Paraku on artikli lugemine tasuline.
See pani igal juhul mõtlema, et kui palju laiemat tuntust see blogi juba õigupoolest saanud on. Mul pole enam ammu ülevaadet kõigist lugejatest ning külastuste arvud muutuvad üha suuremaks. Suur lugejate arv on muidugi meeldiv ja tuntus ka, kuid see paneb mõtlema: kui palju lahata üldse enda ja enda sõprade isiklikku elu nii suure lugejaskonnaga blogis? Kui ajakirjandus on selle blogi juba leidnud, siis paneb ikka mõtlema küll.
Võib-olla tuleks ehk blogi formaati muuta? Aga samas kannataks kvaltieet selle all. Inimesed loevad seda blogi erinevatel põhjustel. Mitmed tahavad olla kursis Eesti anime maastikul toimuvaga või siis klubisisese eluga. Paljudele meeldivad minu arvamuslood ning anime teemade käsitlused. Mõnda inimest võib-olla huvitab isegi minu elu (impossibe I know).
Seega lugejad: Kas te eelistate, et ma hoiaks teie elu privaatsena rohkem? Kirjutan ma ju paljuski teist, kes te mind ümbritsete. Samas kas teil oleks siis nii huvitav seda blogi lugeda? Mõelge selle üle.
21. märts hakkasime Kadriga The Walking Deadi vaatama. Mul on jätkuvalt harjumuseks nakatada inimesi enda ümber asjadega, mis mind huvitavad. Minust oleks keskajal saanud ilmselt väga hea misjonäär.
Uuesti üle vaatama hakata oli täiesti meeldiv kogemus, sest ma olin nii mõndagi ära unustanud vahe peal. Teistkordse vaatamisega on ka alati see, et asju näeb teises valguses ning rohkem detaile hakkab silma. Jätkame vaatamist.
Meil on kuidagi nii kujunenud nüüdseks, et tema valib mingi sarja mida koos vaadata ja mina valin mingi sarja mida koos vaadata. Siis me vaatame mõlemat korraga ning nii-öelda "plan to watch" nimekirjad muudkui kasvavad.
22. märts tähistas Kadri oma sünnipäeva, kutsudes kokku enda lähimatest sõpradest larparid. Sellele seltskonnale omaselt möödus päev lauamänge mängides. Tuleb nentida, et Bang! on ikka üks kuradima lahe lauamäng ja suurepärane seltskonna ajaviide. Kadri tegi enda kohta ka võrdlemisi vabalt tõlgendatava viktoriini (ta sai eeskuju vist Mirjult, kes tegi enda sünnipäeval midagi sarnast) ning küsimused olid sellised....abstraktsed. Siiski sain enamuse õigesti. Väga tore päev oli.
23. märts toimus kohe uus Firefly. Saime nii mõndagi huvitavat jälle teada main ploti kohta ning Lani minevik jõudis talle järgi. Ehk siis laeva ründasid Bone Collectorid. Mul õnnestus selle käigus DMi kogemata errori tõttu terve hunnik käike vahele jääda, mis oli küll natukene muserdav, kuid polnud hullu. Mängu parim osa saabus hoopis hiljem. Nimelt siis, kui otsustati ühte kinnipüütud sõdurit veenda halutsinogeenidega poolt vahetama. See oli lihtsalt nii napakalt jabur, naljakas ja geniaalne samal ajal. Selleks riietati Aare tegelane tema surnud naiseks (minu tegelane veeretas talle veel 20 disguise) ning Mirju tegelane kokkas laeva medbays LSD'd :D
Tüüp pumbati siis narkotsi täis ja Aare tegelane läks talle crossdressingus kõnet pidama sellest, kuidas ta teda endiselt armastab ning tahab, et ta liituks Pruunkuubedega. Samal ajal sosistas minu tegelane Aare kõrvaseadmesse igast mesimagusaid asju, mida öelda. Kõik said korralikult naerda. See on vb kõige naljakam dnd, kus ma veel olnud olen.
Aga päev ei lõppenud Firefly'ga. Õhtul algas veel Alo kampaania, kus jätkuvad meie seiklused nekromantika raamatu sees. Ma olin selleks ajaks ikka üpris koomas ning vahepeal kippus silm ka mängu ajal looja, kuid Alo suutis piisavalt huvitava ploti teha, et mind üleval hoida.
24. märts plaanisime Kadriga terve õhtu The Walking Deadi vaadata, kuid plaanides toimus huvitav muutus. Nimelt võttis minuga ühendust Riho, kes leidis, et võiks minna topeltkohtingule (mina ja Kadri, tema ja Maka). Riho oli leidnud mingi huvitava väikse aasia toidu koha (http://www.thestreetwok.com/) ning seal serveeriti lihtsalt ülihead toitu. Ma ei mäleta millal ma viimanti nii head aasia toitu sain (sushi ei loe). Rääkisime siis tühjast tähjast ning viisime Kadri kurssi uuema Miyako klatšiga, mida mulle ja Rihole aegajalt vahetada meeldib. Väga tore õhtu oli ning see oli tegelikult päris hea mõte Rihol.
27. märts mängisine Maarja juures Touch of Evilit, mille Kadri endale vahepeal oli soetanud. Ma olen jätkuvalt täiesti vaimustuses sellest lauamängust. Varem oli see ainult Zeloril, kuid tema juures sai seda üliharva mängida. Zelori vähene vaebaaeg kulub meil dnd mängude peale.
Mulle tundub, et teised pole sugugi sellest mängust nii vaimustuses ning ma ei saa aru miks.
28. märts käsime Kadriga ühes Ungari restoranis söömas, mis omas tema jaoks erilist tähendust, sest nende perekond pidavat käima seal olulistel tähtpäevadel. Toit oli lihtsalt taevalikult hea ja me istusime seal üpris kaua. Pärast seda mängisime tema juures kahekesi Touch of Evilit (sest meile mõlemale see mäng väga meeldib). Võtsime mõlemad omale kaks tegelast ning nii sai terve party kokku kohe. Sellel õhtul vaatasime ka Firefly lõpuni.
29. märts toimus siis meie suur Linna maratonmäng (üle 12h) ning toimus see Zelori sünnipäeva ajal. Nii sai ka kooki ning igasugust muud head paremat ning me kinkisime talle tassi meie party pildiga:
.jpg)
Autoriks loomulikult Kadri. Väga kaunas pilt.
Tegu pidi olema siis suure hooaja finaalmänguga Lycha peatükile. Seda ma siiski ei oodanud, et see kujuneb sisuliselt kõigi osavõtjate kõige lemmikumaks mänguks üldse, mina nende hulgaks. See maraton oli ikka tõeliselt vägev ning nõretas eepilistest stseenidest. Üks kõige esimesi meeldejäävamaid kohti oli see, kus meie suur õhulaev kohus kahe taimse mutantdraakoniga (ning väga paljude muude lendelukatega) ning siis sai alguse suur õhulahing, kus läksid käiku suured kahurid ja õhutõrje kuulipildujad. Mul õnnestus saavutada oma kõige kõrgem AC (41) ning saada sisse ka kõige kõrgem damage (üks sell virutas mulle puulauaga 70 damaget). Siis õnnestus mul veel saada vahepeal korraks (tänu Karlile ainult korraks) 7 negatiivset levelit, -8 int damaget ja -4 damaget muudele statidele.
Sillu tegelasest tehti robot, kes sai boonusena kaasa omale ka suure mecha, mille küljes on laia variatsioon 50 kaliibriseid tulirelvi ning isegi leegiheitja. Tema statid ja AC on nüüd nii kõrged, et ta teeb päris head hävitustööd ja tankimist party heaks.
Pärast suuri ja eepilisi massilahingud sai Lycha südamesse panna termotuumapomm (yes, we nuked a god). Küll, aga oli Zeloril meile veel väga jõhkraid üllatusi varuks. Viimane boss oli ikka hullumeelselt tugev ning ma ei saanudki aru, kuidas me Zelori esialgse idee järgi teda võitma oleksime pidanud. Party wipe oli vahepeal ikka väga lähedal. Kadri tegelane ei saanudki lahingust osa võtta, sest tema tegelane sai väga tugeva psüühilise šoki osaliseks ning tema elu päästmiseks tuli rakendada väga drastilisi meetmeid. Küll aga võttis Renzo tema imede soovimise amuleti (millel on 3 laengut) ning otsustas seda viimses hädas kasutada.
Mis oli esimene asi, mida Renzo imega tegi? Summonis FUCKING FIENDISH TÜRANNOSAURUSE. Seejärel maandus ta tiibadega türannosauruse pea peale ning ratsutas temaga suure boss koletise vastu (kes oli mingi hiiglaslik tenatcle monster). Lisaks sellele selgus veel, et Maarja tegelase berserk mõõgal on ka muid kasulikke omadusi. Just siis, kui koletis oli ta põhimõtteliselt surnuks löönud aktiveerus Maarja mõõga kõige tugevam (ja siiani peidetud) efekt ning muudis ta libakaruks.
Ehk siis meil oli lahing hiiglasliku kombitsakoletisega millest võttis osa libakaru, mecha ning tiibadega haldjas türannosaurusel. Mirju ja Karli tegelased tegid supporti ja see osutus Renzole ka lõpuks elu päästvaks, kui ta üritas teise sooviga äratada ellu surnud Amoni tegelast. Kolmas soov jääb Jezabelile tulevikus kasutamiseks. Oma viimase rünnakuga, kus Renzo pani mängu kõik oma erieffektid tegi ta 94 dämmi ainsa hitiga (kokku koos Maarja ja Sillu tegelasega 378 dämmi). Tõenäoliselt jäi see üle väga pika aja kõige kõrgemaks damageks Renzo poolt, sest peale mängu kaotas ta oma super mõõga =/
Suur kombitsakoll leidis igaljuhul oma karmi lõpu, kuid ka meie olime väga ära räsitud.
Aga oh ei, sellega polnud mäng veel läbi. Renzo läks näppima põleva Lycha jäänuste (hiiglaslik lagunev puu) juurde tekkinud imelikku valguskera. Tuli välja, et see oli kogu Lycha järgi jäänud jumalik vägi ning selle puudutamine hävitas Renzo sureliku keha aatomiteks laiali. Vaese Renzo hing läks ürgsete kaosejumalate juurde ning need leidsid, et ta võiks hoopis uueks jumalaks nendega koos hakata. Kaheksandaks kaosejumalaks. Ja nii saigi Renzost jumal.
Paraku ei meeldinud Renzole eriti mõte terve igaviku nende jumalatega koos magamisest kusagil jumal teab kus plaanil, olgugi, et ta võis näha kõiki dimensioone ja igale poole. Pealegi olid tema kaaslased talle kalliks saanud. Nii otsustas Renzo oma jumalikkuse ära anda ning naasta tagasi surelike sekka. Jah, Renzo saab vähemalt öelda, et ta on ilmselt ainus surelik, kes on kunagi jumalaks saanud (ja selle pealekauba veel ära andnud). Aga Renzo jaoks on see lihtsalt üks paljudest seiklusi täis päevadest õhtusse saadetud.
Renzo loogika:
"Mis ma täna tegin:
Sooritasin 2 imet
Ratsutasin türannosaurusega tulnukast koletise vastu
Tapsin jumala
Sain ise jumalaks.
Seejärel andsin jumal olemise ära, et jõuda õhtul sõpradega pidutsema.
Päev korda läinud."
30. märts sai võtta ette midagi suhteliselt harjumatut. Nimelt tahtis Kadri mind tutvustada oma vanematele ja nii sai alguse klassikaline stsenaarium "meet the parents."
Nende peres on traditsiooniks pühapäevased õhtusöögid kogu perega. Leidsin siis ennastki selliselt ettevõtmiselt ning Kadri andis üpriski selgelt mõista, et see ei jää mulle kaugeltki viimaseks õhtusöögiks seal.
Nojah, miks ka mitte tegelikult. Polnud kokkuvõttes üldsegi nii awkward, kui ma alguses kartsin. Pealegi oma neiu vanematega läbi saamine on alati tark mõte (seda võib vist kinnitada iga pikalt abielus olnud mees/naine.) Tundub, et mind võeti laias laastus omaks.
Toit oli ka hea.
Ja nii see märts mööda tiksuski. Tegelikult tiksuma oleks vist väga vale sõna, sest see möödus väga kiiresti ja väga tegevusrohkelt.
Küll aga ei saa seda postitust ikka päris ära lõpetada ilma rääkimata animest ja mõnedest muudest säärastest asjadest.
Esiteks midagi kõigile kirjanikele jälle:
http://io9.com/10-things-that-every-brand-new-creator-of-science-ficti-1537923613?utm_campaign=socialflow_io9_facebook&utm_source=io9_facebook&utm_medium=socialflow
Kindlasti mõtteainet suleseppadele.
Ja siit sain ma ühtteist mõtteainet iseendale, kuigi lugeda võiks seda tegelikult kõik animefännid ja conventionite külastajad. Väga hästi tehtud ja objektiivne artikkel tänapäeva popkultuuri sulandumisest erinevate fandomite vahel. Ma olen seda trendi juba ammu märganud ka Animatsuril.
Kas see on positiivne nähtus? Kas see on negatiivne nähtus? See jääb teie enda otsustada.
Märtsis sai lõpuks ära vaadatud ka kauaoodatud Kara no Kyoukai kõige viimane film, mis võttis kokku kõige viimase epiloog-novelli: Kara no Kyoukai - Mirai Fukuin. Kes veel ei tea siis Kara no Kyoukai on absoluutselt suurepärane täispikkade filmide saaga Type Mooni maailmas (Fate Zero jpt.) mida tasuks igal animefännil vaadata. Filme on siis kokku 7 + Epiloog ja sügisel ilmunud Mirai Fukuin.
Peab tõdema, et ma alguses ei oodanud kuigi palju, sest nende epiloogide ja kõrvallugudega kipub ikka nii olema, et nad jäävad algteosele kõvasti alla (hiljutine Steins; Gate täispikk film on hea näide sellest). Loomulikult ei olnud Mirai Fukuni nii hea, kui 7 varasemat filmi, kuid ta sai täiesti hästi hakkama. Üllatavalt hästi kohe ühe tüüpilise kõrvalloo kohta.
Film jaguneb kaheks erinevaks looks, mille mõlemad osad jutustavad ühest ja samast noormehest, kes algselt palgalise pommiterroristina puutub kokku Shikiga ning see muudab tema elu jäädavalt. Mitte kumbki neist lugudest ei sisalda just kuigi palju ploti, kuid nad teevad väga head tööd karakterite ja dialoogiga, millele ongi kõik üles ehitatud. Animatsioon on suurepärane, soundtrack on Kajiura Yukilt ning kogu filmi viimane stseen üksi on 10 punkti vääriline.
Kokku aga 8/10. Väga hea lugu.
Ja ongi vast kõik selleks korraks. Järgmises postituses saab juba muljetada ka anime kevadhooajast ning anda esialgsed hinnangud.
Senikauaks aga, kuni järgmise korrani!
Cosplay service delivey:
AMV paremik:
No comments:
Post a Comment