Kevaded on minu jaoks lihtsalt kõige õudsemad osad aastast. Kevad tekitab alati palju stressi, sest igasugu asju tuleb teha rohkem, kui muidu ning kooli kogemustele mõeldes ei lõppe kevaded kunagi hästi (mina ja koolid ei tööta samas valemis). Võiks lihtsalt selle aastaaja vahele jätta ning kohe suve peale üle minna. Stressist hoolimata on kevad siiani päris hästi möödunud ning meeldejäävatest momentidest ei tule samuti puudust.
Aprill algas kohe ühe istumisega Riho juures, kuhu kogunesid Riho, mina, Tanel, Robin, Valdar ja Alo. Ehk siis meeste õhtu õllega. Teemad algasid suhteliselt igapäevastel ja tavalistel teemadel, kuid muutusid lõpuks loomulikult hirmus nilbeks. Meeldiv ajaviide siiski.
4. aprill leidis aset Miyako koosolek, mille kõige uuema juhatuse liikmena, viisin läbi mina. Õigupoolest Miyako juhatus koosnebki hetkel ainult minust ja Tanelist.
Mitte just kõige suurema üllatusena tuli kohale rekordarv inimesi (kusagil 30 ringis, kui ma õigesti mäletan) ning meil tekkisid reaalselt probleemid TTÜ raamatukogu koosolekuruumi ära mahtumisega. Paar uut inimest täitsid samuti liitumisavalduse ära. Ehk siis me kasvame jätkuvalt mühinal. Põhiliselt said paika pandud kevadiste ürituste plaanid, räägiti JAFFist ning ka suvisest matkast. Koos organiseeriti ka ühine animevaatamine JAFFi raames.
Pärast koosolekut läks suurem mass laiali ning väiksem osa liikus meist edasi Robini juurde istuma, kus sai bussini aega surnuks lüüa. Sellel samal õhtul läksime veel Enriga Põltsamaale.
7. aprill oli üks hirmus päev. Mitte küll üdini hirmus, aga hullumeelselt raske. Lea tuli Eestisse tagasi ning Martin otsustas tema sünnipäeva tähistada ning üllatuspeo korraldada. See oli päris lõbus ettevõtmine. Söödi, joodi, aeti juttu ning mängiti koos lauamänge. Ehk siis umbes nagu kõik selle seltskonna peod (ei kurda tegelikult üldse).
Mina seda nautida ei saanud, kuigi viibisin seal. Mul oli kella kuueni aega, et uudis kirjutada, kaks tõlketööd mille tähtaeg oli järgmine päev ning lisaks sellele tuletati mulle veel ootamatult meelde, et pidin ühe JAFFi filmi ka ära tõlkima, mille tähtajast mul aimugi polnud (või läks see meelest). Lained lõid ülepea kokku ning ma olin lihtsalt ahastuses, et kuidas ma küll kõik selle valmis jõuan. JAFFi tõlkimise andsin ära, kuid ülejäänud asjadega jõudsin isegi mingit imemoodi valmis. Mõnesid asju tegin veel järgmisel hommikulgi.
8. aprill leidsime Kadriga, et võiks jälle animet vaadata. Vahepeal olime sujuvalt sarjade peale üle läinud, kuid seekord sai siis koos ette võtta Fate/Zero. Üks minu isiklikke lemmikuid, kuid uskusin, et temalegi võiks see meeldida. Tundub, et mu vaist ei valetanud.
9. aprill oli mul uus tõlketöö kaelas, mille väga lühike tähtaeg hingas kuklasse. Mis veel, õhtul toimus Alo dnd mäng ning nii pidin ma kaks asja ühendama ning dnd mängust sai multitaskimine.
Me eksleme jätkuvalt nekromantilise raamatu hirmsatel lehekülgedel ning üritame leida teed raamatust välja. Selleks tuleb ära tappa 3 väga võimast Lichi ja nad üles ka leida.
Work in progress.
11. aprill algas JAFF ning minagi leidsin ennast avamistseremoonialt. See aasta mul sinna küll eriti asja ei olnud, sest ma ei osalenud korraldamises. Sai sushit, jaapani õlut, veini ning niisama inimestega lobiseda. Väga iroonilisel ning kahetsusväärsel kombel jäi see ka minu ainsaks kontaktiks see aasta JAFFiga sest ühtegi filmi ma vaatama ei jõudnud. Plaanis oli vaadata kahte animet (ainsad mida ma enne näinud polnud) kuid erinevate muude ürituste kokkulangemiste tõttu jäid needki vaatamata.
Want!
12. aprill Põltsamaal viibides otsustasin võtta ühe pikema jooksuretke jälle ette. Tallinnas jooksmine on suhteliselt igav tegevus, kuid Põltsamaal jooksmine on omaette elamus puhtalt selle pärast, et joosta saab looduses. Nii muutus päikeseloojangul järve juurde ja tagasi jooksmine omaette mõnusaks ettevõtmiseks ning vahepeal ma lihtsalt peatusin tammi juures, istusin tammi peal ning vaatasin järve, luiki ja loojuvat päikest. See muutis tuju kohe paremaks.
Ühtlasi selle õhtu peamine laul oli:
Sai siis telefoniga paar klõpsu ka järvest teha:
Ja siis üks sell valges leidis, et minuga võib hängida küll.
Need pildid on tehtud kusagil meetri kauguselt. Tuli lihtsalt veidi kannatust varuda ning väga tasakesi liikuda. Mingisugused inimesed sõitsid minust mööda ning tegid pilti, et järve kaldal seisab lihtsalt mingi tüüp koos luigega ning mõlemad vaatavad mõtlikult järve.
Hiljem õhtul saime veel Enriga kokku ning ööpimeduses naasime taas järve juurde. Istsusime ühele pingile maha, vaatasime järve kohal helendavat täiskuud ning jõime mõdu ja siidrit. Kunagi sai seda sagedamini tehtud, kuid nüüd oli taas üle pika aja esimene kord jälle kellegiga koos järve ääres öösel istuda. See oli omaette nostalgiline kogemus.
16. aprill leidis Karl, et võiks Jüriööks veidi sooja teha ning roostet oma võitlusoskustelt maha kraapida. Kohtusime TTÜ Mektory juures pargis ning ka Madis tuli kaasa. See oli siis minul esimene kord proovida kilbiga võitlemist. Alguses oli jõle harjumata ning ma sain Karlilt muudkui kolakat. Mõõga ühes käes hoidmine oli samuti harjumatu ning Karl muudkui domineeris sparringuid. Küll aga hakkas lõpuks asi vaikselt käppa saama ning ma sain isegi enamvähem kilbi tunnetuse kätte. Siis sai juba Karliga ka paremini hakkama.
Leidsime, et seda võiks sagedaminigi teha.
17. aprill toimus Miyako klassikaline uue hooaja animete vaatamise õhtu, mida me kutsume poolnaljaga "animepillamiseks." Sõna tuleb sellest, et peaaegu kõik vaadatud animed dropitakse pärast esimest osa, sest need on nii halvad. Hoolimata sellest on kevadhooaeg ühe keskmise animehooaja kohta üllatavalt hea. Me saime uue Musishi, mis juba üksinda muudab hooaja sisuliselt edukaks (vaadake seda kindlasti), kuid leidub muudki head. Minu jaoks tuli väga meeldiva üllatusena Sidonia no Kishi, sest taolisi "dark sci-fi" mangasid üldiselt ei animeerita. Tänapäeval peab ju kõik olema kas nunnu, armas ja moe (peamiselt vanematele meestele) või siis võitlusanimed, kus kunagi verd ei lenda ning keegi surma ei saa (peamiselt noorematele meestele). Ja loomulikult naistele mõeldud animed, aga need on alati stabiilselt populaarsed. "Gritty" on midagi, mida animes nii sageli ei näe enam, kuid aegajalt mõni taoline pärl ikka poetatakse. Sidonia no Kishi (Knights of Sidonia) on üks neist. Esimene korralik sci-fi anime pärast Psycho Passi ja Shinsekai Yorit.
Ka vanameister Masaaki Yuasa (Tatamy Galaxy) on uue teosega maha saanud ning seekord räägib see Ping Pongist. Masaaki on tõeline omaala legend, kuid mina pole veel Ping Pongi nautinud. Jah sellel on omad momendid ning see on hästi animeeritud, kuid üldiselt on see lihtsalt igav mulle.
18. aprill sai siis taaskord relvadega sparring ette võetud, lootuses muuta seda traditsiooniks. Karlil paistab olevat kindel plaan see juurutada. Meie mõningaseks üllatuseks liitus seltskonnaga ka Zelor ning kolmekesi sai siis Kadriorgu madistama minna. Täitsa lõbus oli, sest vastaste seas oli seekord variatsiooni. Zelori ja Karli tehnikad ja stiilid on väga erinevad ning ka mina reageerin neile erinevalt.
Pärast seda sõidutas Karl meid VG lattu, kus liitus meiega ka üks naine nimega Kairi ning neljakesi ladusime auto käru peale varustust, mis pidi järgmisel päeval Jüriööle liikuma.
Pärast seda kõndisime Zeloriga veel pikalt kahekesi linnavahel ning ajasime niisama juttu maast ja ilmast (maa ja ilm = dnd).
19. aprill toimus lõpuks pikalt ette promotud Jüriöö, kuhu kogunes kokku ligikaudu 300 inimest. Äratus oli taaskord väga varajane ning juba hommikul sai Tallinnast seltskonnaga teele asutud. Nägin lõpuks ka Karli kodu ära.
Mängukohale jõudes käis igalpool suur sagimine ja ettevalmistamne, sest kõik väed pidid seadma oma laagrid ja väed valmis. VGl oli nagu alati eriti palju varustust ning üks kõva tassimine käis. Mulle tundub jätkuvalt, et VG laagrite üles panek ja kokku panek on füüsiliselt kõige raskemad osad nende üritustest :D
Inimesi oli veidi üle 300 (väidetavalt).
Kogu see üritus tekitas minus üpris erinevaid emotsioone. Esimene stsenaarium, kus tuli teha palju vaenlase otsimist ja oma lipu kaitsmist oli väga huvitav. Seal luges väga palju strateegia ning teadmine sellest, kus on vaenlaste positsioonid ja mida nad teevad. Luure roll oli päris suur ning laiali tuli saata mitmeid väiksemaid missioone. Stsenaarium lõppes sellega, et vastased olid ennast kindlusse sulgenud ning VG ja Viikingid vallutasid selle suhteliselt kerge vaevaga ära.
Teine stsenaarium oli samuti üpris huvitav. Tegu oli avamaalahinguga, kus pidid kohtuma kaks armeed. Ühel pool oli VG ja Viikingid ning teisel pool olid....kõik ülejäänud. Minu jaoks oli see esimene massilahing ning ma teadsin, et see tuleb, aga see hetk, kui kaks armeed laksatavad täie jõuga kokku ja ma seisin esireas, siis see oli ikka väga huvitav ja vägev tunne. Meeletu mass mis lükkab lihtsalt tagasi.
Aga ma pettusin ühes asjas. Mis järgnes sellele esimesele tugevale kontaktile? VG lahingrivi hakkas edasi liikuma, kilpidest moodustatud ühtses reas. Mida me siis tegime - me varjusime oma kilpide taha ning üritasime nende tagant vastaseid mõõkadega lüüa. Üpris suvaliselt peaks mainima. Minu jaoks puudus selles kaoses võitluselement. Selles ei olnud mitte mingisugust võitlusoskuse näitamist. Selles puudus tehnika.
Jah, selline viis lahingut pidada on igati efektiivne ning ma leian, et seda ei peaks muutma. Lihtsalt ma pole lahinguvälja võitleja. See pole minu jaoks nii huvitav, kui duell, kus kaks võitlejat panevad üksteise vastu oma tehnika ja oskused proovile. Aga huvitav oli sellegi poolest. Eriti siis, kui mina ja Nele sattusime ülejäänud armeest eraldi ning pidime lahingväljal kahekesi toime tulema, külg külje kõrval, kilp kilbi kõrval. Siis tekkis minu jaoks lõpuks ka see võitluselement ning ma täiesti nautisin seda. Kahekesi hakkida ennast läbi vaenlaste.
Mõlemad lahingud lõppesid ülekaaluka võiduga VG jaoks ning me sõitsime lihtsalt vastastest nagu rong üle.
Kolmas stsenaarium oli siis kuulus kindluse vallutamine. See osutus üldiselt väga rahulikuks protsessiks. VG ja Viikingid kaitsid kindlust ja keegi ei saanud lihtsalt mitte midagi teha. Vahepeal toodi mõned redelid välja, kuid VG tugevamad mehed tõmbasid need lihtsalt üles xD Seejärel üritasid nad meid vallutada ühe suure kaldsillaga, mida nad otsustasid rambina kasutada. Paar tüüpi said teha oma hüpped VG massi nagu kontserdil bändimehed, kuid see oli lühike elu neile. Teised ei saanud enam hüppeid teha, sest me tegime silla ette ühe paraja odade siili. Neid kogunes sinna sillale troppi üha rohkem ja rohkem ning ühel hetkel andis sild nende raskuse all järgi ning varises raginal kokku. Siis tuli game stop, sest paar inimest said viga.
Pärast seda möödus piiramine väga rahulikult. Nemad passisid kindluse ees ja meie kindluse müüridel kuni aeg läbi sai. Väravatest nad ka läbi ei saanud sest, seal oli VG lihtsalt kõik kohad oma kõige suuremaid kilpe täis toppinud ja nende taga seisid kõige suuremad ja raskemad mehed.
Ja nii see Jüriöö läkski. Ma nagu ei saanudki eriti palju võidelda. See kõik oli....liiga lihtne. Hiljem läks seal üheks väga suureks joomaks ja massiläbuks. Väike osa seltskonnast jäi siiski kaineks ning see väike seltskond veetis laternavalgel laua ääres aega, kuulates Allani pajatusi. Öösel asusime ka tagasiteele ning Karliga üksteise üleval hoidmine polnud sugugi lihtne ettevõtmine.
Siin ka mõningad pildid ja videod Jüriööst:
Mängukohale jõudes käis igalpool suur sagimine ja ettevalmistamne, sest kõik väed pidid seadma oma laagrid ja väed valmis. VGl oli nagu alati eriti palju varustust ning üks kõva tassimine käis. Mulle tundub jätkuvalt, et VG laagrite üles panek ja kokku panek on füüsiliselt kõige raskemad osad nende üritustest :D
Inimesi oli veidi üle 300 (väidetavalt).
Kogu see üritus tekitas minus üpris erinevaid emotsioone. Esimene stsenaarium, kus tuli teha palju vaenlase otsimist ja oma lipu kaitsmist oli väga huvitav. Seal luges väga palju strateegia ning teadmine sellest, kus on vaenlaste positsioonid ja mida nad teevad. Luure roll oli päris suur ning laiali tuli saata mitmeid väiksemaid missioone. Stsenaarium lõppes sellega, et vastased olid ennast kindlusse sulgenud ning VG ja Viikingid vallutasid selle suhteliselt kerge vaevaga ära.
Teine stsenaarium oli samuti üpris huvitav. Tegu oli avamaalahinguga, kus pidid kohtuma kaks armeed. Ühel pool oli VG ja Viikingid ning teisel pool olid....kõik ülejäänud. Minu jaoks oli see esimene massilahing ning ma teadsin, et see tuleb, aga see hetk, kui kaks armeed laksatavad täie jõuga kokku ja ma seisin esireas, siis see oli ikka väga huvitav ja vägev tunne. Meeletu mass mis lükkab lihtsalt tagasi.
Aga ma pettusin ühes asjas. Mis järgnes sellele esimesele tugevale kontaktile? VG lahingrivi hakkas edasi liikuma, kilpidest moodustatud ühtses reas. Mida me siis tegime - me varjusime oma kilpide taha ning üritasime nende tagant vastaseid mõõkadega lüüa. Üpris suvaliselt peaks mainima. Minu jaoks puudus selles kaoses võitluselement. Selles ei olnud mitte mingisugust võitlusoskuse näitamist. Selles puudus tehnika.
Jah, selline viis lahingut pidada on igati efektiivne ning ma leian, et seda ei peaks muutma. Lihtsalt ma pole lahinguvälja võitleja. See pole minu jaoks nii huvitav, kui duell, kus kaks võitlejat panevad üksteise vastu oma tehnika ja oskused proovile. Aga huvitav oli sellegi poolest. Eriti siis, kui mina ja Nele sattusime ülejäänud armeest eraldi ning pidime lahingväljal kahekesi toime tulema, külg külje kõrval, kilp kilbi kõrval. Siis tekkis minu jaoks lõpuks ka see võitluselement ning ma täiesti nautisin seda. Kahekesi hakkida ennast läbi vaenlaste.
Mõlemad lahingud lõppesid ülekaaluka võiduga VG jaoks ning me sõitsime lihtsalt vastastest nagu rong üle.
Kolmas stsenaarium oli siis kuulus kindluse vallutamine. See osutus üldiselt väga rahulikuks protsessiks. VG ja Viikingid kaitsid kindlust ja keegi ei saanud lihtsalt mitte midagi teha. Vahepeal toodi mõned redelid välja, kuid VG tugevamad mehed tõmbasid need lihtsalt üles xD Seejärel üritasid nad meid vallutada ühe suure kaldsillaga, mida nad otsustasid rambina kasutada. Paar tüüpi said teha oma hüpped VG massi nagu kontserdil bändimehed, kuid see oli lühike elu neile. Teised ei saanud enam hüppeid teha, sest me tegime silla ette ühe paraja odade siili. Neid kogunes sinna sillale troppi üha rohkem ja rohkem ning ühel hetkel andis sild nende raskuse all järgi ning varises raginal kokku. Siis tuli game stop, sest paar inimest said viga.
Pärast seda möödus piiramine väga rahulikult. Nemad passisid kindluse ees ja meie kindluse müüridel kuni aeg läbi sai. Väravatest nad ka läbi ei saanud sest, seal oli VG lihtsalt kõik kohad oma kõige suuremaid kilpe täis toppinud ja nende taga seisid kõige suuremad ja raskemad mehed.
Ja nii see Jüriöö läkski. Ma nagu ei saanudki eriti palju võidelda. See kõik oli....liiga lihtne. Hiljem läks seal üheks väga suureks joomaks ja massiläbuks. Väike osa seltskonnast jäi siiski kaineks ning see väike seltskond veetis laternavalgel laua ääres aega, kuulates Allani pajatusi. Öösel asusime ka tagasiteele ning Karliga üksteise üleval hoidmine polnud sugugi lihtne ettevõtmine.
Siin ka mõningad pildid ja videod Jüriööst:
24. aprill korraldasime taaskord treeningu Kadrioru pargis. Enne aga läksime Kadriga linnapeale nerf relvi otsima tulevaks Ashtaganga larbiks. Leidsime oma valikud Järvekeskuse Jukust, kus Kadri sai omale laheda ammu ning mina assault rifle välimusega asjanduse. Soetasime ka suuremas koguses laskemoona ning võtsime pähe ka relvad ära värvida (need deafult värvid on suhteliselt kehvad).
Parki jõudsime kõige esimesena ning nii saime kohe oma relvad ka puude peal proovile panna. Nagu ma kahtlustasin, siis on nerfid väga ebatäpsed, sest vähimgi tuulehoog puhub need trajektoorilt kõrvale lihtsalt.
Mõne aja pärast saabusid ka Karl, Zelor ja Mirju. Nii minu kui Kadri peas tekkisid kohe mõningad teooriad seda saabumist nähes.
Väga mõnus õhtu oli ning ma hakkasin vaikselt tundma, et roostet on saanud ka juba veidi maha kraapida.
25. aprill otsustas Auska üle väga pika aja korraldada enda juures Black Pegasuse kohtumise. Neli viiest liikmest tulid kokku ning ma olin suhteliselt kindel, et Taavi ei tule. Ei tulnudki. Ta on vist pühendanud ennast täielikult perekonnaelule.
Midagi märkimisväärselt huvitavat me ei teinud. Istusime niisama, libistasime jooki, tegime süüa ja tegelesime peamiselt oma asjadega arvutis. Mingil hetkel sai nostalgia mõttes ka Soul Calibur V läbi proovida. Kaua ma seal just viibida ei viitsinud ning õhtul sai veel Kadri juurde minna, kus algas ka lõpuks meie relvade värvimine.
26. aprill mööduski peamiselt nerf relvi värvides koos Kadriga. Vahepeal sai ka Auska juures käidud, kuid seal toimus vaikne mängimine.
27. aprill läksime koos Kadri ja tema vanematega nende suvilasse (ühte neist). Taimed vajasid kastmist ning Kadri tahtis ka grillida. Meil Kadriga oli ka üks teine missioon. Nimelt oli ajakiri Forbes valinud ta 30 Eesti kõige edukama alla 30 aasta inimese sekka ning artikli jaoks tuli ajakirjale pilt saata. Niisiis võtsime fotoka ja läksime metsa ilusate fotode jahile. Ma sain kohaliku maastiku ja koobastega tuttavaks ning Kadri jutustas mulle ka loo kuidas seal said alguse Diablo sarja larbid.
Iga kord, kui ma kuulen larparite seltskonnas neid igivanu lugusid, siis ma ikka mõtlen, kui uus ma tegelikult nende maailmas olen ning minu ajalugu nendega on veel suhteliselt lühike. Aga ma olen jõudnud kaugele ma usun.
Pärast tagasitulekut sai veel niisama grillida ja istuda. Ilm oli ka päikseline ning suhteliselt soe. Täitsa tore päev oli.
28.aprill hakkas juba tunduma, et meie relvatreeningud saavad traditsiooniks, sest taaskord leidiski aset uus kohtumine. Sellel korral lisandusid seltskonda ka Maarja ja Raigo ning meid oli juba 7 tükki. See hakkas juba suurema trenni moodi välja nägema. Karl tõi ka vahelduseks pikemaid mõõku ning ma sain üle pika aja jälle kasutada jaapani mõõga stiili kahe käega. Kuigi peab tõdema, et ma olin juba vaikselt harjumas relva ühes käes hoidma. Mulle on hakanud üha enam meeldima ka jälle kahe mõõgaga korraga võitlemine, sest see on eriti kasulik siis, kui mul on mitu vastast. Vahepeal tegime isegi 4 vs 1. Kaks mõõka pakuvad märkimisväärselt rohkem kaitset, kui sa tead mida teha nendega.
Mulle kohe täitsa meeldivad need võitlusõhtud meil.
29. aprill leidis Kadri, et ta võiks oma õele rohkem privaatsust anda sünnipäevaõhtuks ning nii läksime koos välja. Istusime koos maha Reval Cafese ning lobisesime päris pikalt igasugustest asjadest. Väga mõnus ajaviide ja jutust meil kunagi puudust ei tule.
Sellel samal päeval jamasin ma ka elueest ettekandega, mis tuli järgmiseks päevaks ära teha. Teemaks oli 4chan ja hoolimata sellest, et ma jätsin selle viimasele hetkele (nagu kõik muud asjad mida ma teen) tuli see üllatavalt hästi välja. See on ilmselt minu üks suurimaid vigasid: Ma jätan alati asjad viimasele minutile ning mul pole motivatsiooni neid enne teha lihtsalt. Nii lõppevad enamus minu kooliprojekte alati viimasel hetkel paaniliselt asju kokku klopsides. Samas mulle tundub, et nii olen ma ka kõige efektiivsem. Ma olen parim, kui ma olen nurka surutud ja hävingu äärel.
Ja saigi see aprill kuidagi kokku võetud. See kuu tundus mulle kuidagi nii pikana. Enamasti veerevad kuud kiiresti mööda, kuid aprill...see kestis nagu kaks kuud. Võib-olla selle pärast, et ma ei vaadanud nii palju animet, kui muidu.
Taaskord kasutan ma võimalust linkimast midagi algajatele kirjanikele. Olen ju isegi üks ning soovin jagada näpunäiteid ka kaashuvilistega.
http://io9.com/10-science-fiction-and-fantasy-stories-that-editors-are-1566121756
Mõned inimesed on küsinud minult, et miks ma vaatan animet. Miks mitte näiteks sarju (ma tegelt vaatan osasid). Vastata sellele küsimusele pole sugugi lihtne ja see on pikem jutt, kui ma hetkel seletada viitsin. Küll aga, kui ma peaks vastama väga väga lühidalt, siis oleks minu vastus see:
http://animation.io9.com/are-western-movies-asking-questions-already-answered-by-1564762225/+charliejane
Aprillis tuli lõpuks välja ka Bioshock Infinite: Burial at Sea Episode 2. Nagu mõned teist võib-olla teavad, siis ma olen väga suur Bioshocki austaja ning ma ootasin seda DLC'd juba mõnda aega. Lõpuks sai siis mängida Elizabethina ja mitmed olulised ploti osad sidusid ennast kokku. Kirjutamine oli taaskord suurepärane, kuid nagu DLC'dele omane, siis polnud see midagi võrreldes Infinite enda looga, mis on kõigist Bioshockidest siiani pika puuga parim. Mind tegi natukene kurvaks ka see, et Elizabethilt võeti ära tema võimed mõjutada multiversumi.
Kokkuvõttes võib öelda, et ilus lõpp ilusale loole ning kahju, et seda enam juurde ei tule.
Ära sai vaadata ka kaua oodatud Mahou Shoujo Madoka Magica III: Rebellion. Selle täispika animefilmi hype oli jõudnud vahepeal juba astronoomilistesse kõrgustesse. SHAFT, rikas animestuudio nagu ta on nüüd (oma peremehe Akiyuki Shinboga) oli pannud oma kuldmune muneva hane uusimale kuldsele munale ikka päris vägeva animatsiooni peale. Isegi CG nägi ilus välja, vahelduseks.
Aga lugu ise? Misasja sa teed Shibo? Kas sa üritad olla Hideaki Anno? Mul tekkis täpselt selline tunne nagu Evangelioni vaadates. Mitte millestki ei saanud aru, mitte miski polnud loogiline ja see ei pidanudki olema loogiline. Vahepeal tundus, et kokku on klopsitud terve hunnik asju, mida fännid näha tahaks. Nt Homura vs Mami.
Angsti polnud küll nii palju, kui originaalses sarjas, kuid selle võrra oli kõvasti rohkem mindfucki. Plot, hoolimata oma veidrast absurdsusest, oli keerukas, mitmekihiline ja põhjalikult üles ehitatud. Kokku võib anda 8/10.
Ja selle kuu cosplay:
...ning AMV'd
Iga kord, kui ma kuulen larparite seltskonnas neid igivanu lugusid, siis ma ikka mõtlen, kui uus ma tegelikult nende maailmas olen ning minu ajalugu nendega on veel suhteliselt lühike. Aga ma olen jõudnud kaugele ma usun.
Pärast tagasitulekut sai veel niisama grillida ja istuda. Ilm oli ka päikseline ning suhteliselt soe. Täitsa tore päev oli.
28.aprill hakkas juba tunduma, et meie relvatreeningud saavad traditsiooniks, sest taaskord leidiski aset uus kohtumine. Sellel korral lisandusid seltskonda ka Maarja ja Raigo ning meid oli juba 7 tükki. See hakkas juba suurema trenni moodi välja nägema. Karl tõi ka vahelduseks pikemaid mõõku ning ma sain üle pika aja jälle kasutada jaapani mõõga stiili kahe käega. Kuigi peab tõdema, et ma olin juba vaikselt harjumas relva ühes käes hoidma. Mulle on hakanud üha enam meeldima ka jälle kahe mõõgaga korraga võitlemine, sest see on eriti kasulik siis, kui mul on mitu vastast. Vahepeal tegime isegi 4 vs 1. Kaks mõõka pakuvad märkimisväärselt rohkem kaitset, kui sa tead mida teha nendega.
Mulle kohe täitsa meeldivad need võitlusõhtud meil.
29. aprill leidis Kadri, et ta võiks oma õele rohkem privaatsust anda sünnipäevaõhtuks ning nii läksime koos välja. Istusime koos maha Reval Cafese ning lobisesime päris pikalt igasugustest asjadest. Väga mõnus ajaviide ja jutust meil kunagi puudust ei tule.
Sellel samal päeval jamasin ma ka elueest ettekandega, mis tuli järgmiseks päevaks ära teha. Teemaks oli 4chan ja hoolimata sellest, et ma jätsin selle viimasele hetkele (nagu kõik muud asjad mida ma teen) tuli see üllatavalt hästi välja. See on ilmselt minu üks suurimaid vigasid: Ma jätan alati asjad viimasele minutile ning mul pole motivatsiooni neid enne teha lihtsalt. Nii lõppevad enamus minu kooliprojekte alati viimasel hetkel paaniliselt asju kokku klopsides. Samas mulle tundub, et nii olen ma ka kõige efektiivsem. Ma olen parim, kui ma olen nurka surutud ja hävingu äärel.
Ja saigi see aprill kuidagi kokku võetud. See kuu tundus mulle kuidagi nii pikana. Enamasti veerevad kuud kiiresti mööda, kuid aprill...see kestis nagu kaks kuud. Võib-olla selle pärast, et ma ei vaadanud nii palju animet, kui muidu.
Taaskord kasutan ma võimalust linkimast midagi algajatele kirjanikele. Olen ju isegi üks ning soovin jagada näpunäiteid ka kaashuvilistega.
http://io9.com/10-science-fiction-and-fantasy-stories-that-editors-are-1566121756
Mõned inimesed on küsinud minult, et miks ma vaatan animet. Miks mitte näiteks sarju (ma tegelt vaatan osasid). Vastata sellele küsimusele pole sugugi lihtne ja see on pikem jutt, kui ma hetkel seletada viitsin. Küll aga, kui ma peaks vastama väga väga lühidalt, siis oleks minu vastus see:
http://animation.io9.com/are-western-movies-asking-questions-already-answered-by-1564762225/+charliejane
Aprillis tuli lõpuks välja ka Bioshock Infinite: Burial at Sea Episode 2. Nagu mõned teist võib-olla teavad, siis ma olen väga suur Bioshocki austaja ning ma ootasin seda DLC'd juba mõnda aega. Lõpuks sai siis mängida Elizabethina ja mitmed olulised ploti osad sidusid ennast kokku. Kirjutamine oli taaskord suurepärane, kuid nagu DLC'dele omane, siis polnud see midagi võrreldes Infinite enda looga, mis on kõigist Bioshockidest siiani pika puuga parim. Mind tegi natukene kurvaks ka see, et Elizabethilt võeti ära tema võimed mõjutada multiversumi.
Kokkuvõttes võib öelda, et ilus lõpp ilusale loole ning kahju, et seda enam juurde ei tule.
Ära sai vaadata ka kaua oodatud Mahou Shoujo Madoka Magica III: Rebellion. Selle täispika animefilmi hype oli jõudnud vahepeal juba astronoomilistesse kõrgustesse. SHAFT, rikas animestuudio nagu ta on nüüd (oma peremehe Akiyuki Shinboga) oli pannud oma kuldmune muneva hane uusimale kuldsele munale ikka päris vägeva animatsiooni peale. Isegi CG nägi ilus välja, vahelduseks.
Aga lugu ise? Misasja sa teed Shibo? Kas sa üritad olla Hideaki Anno? Mul tekkis täpselt selline tunne nagu Evangelioni vaadates. Mitte millestki ei saanud aru, mitte miski polnud loogiline ja see ei pidanudki olema loogiline. Vahepeal tundus, et kokku on klopsitud terve hunnik asju, mida fännid näha tahaks. Nt Homura vs Mami.
Angsti polnud küll nii palju, kui originaalses sarjas, kuid selle võrra oli kõvasti rohkem mindfucki. Plot, hoolimata oma veidrast absurdsusest, oli keerukas, mitmekihiline ja põhjalikult üles ehitatud. Kokku võib anda 8/10.
Ja selle kuu cosplay:
...ning AMV'd
No comments:
Post a Comment