Early summer shenanigans

Mida kõike Tallinnas näha ei või.

Jah mu sõbrad, see on Madoka itasha.

Mitte ükski kooliaasta pole veel vist nii edukalt lõppenud kui see (ja minu mõistes edukalt tähendab siiski mitte hästi). School - the source of suffering and anguish since 1997.

Noh, nii kaua kuni vähemalt välja ei kuku on korras.

Kas ma peaks nüüd 3 korda üle õla sülitama?

Mai algas Firefly mänguga, mille mina nimetasin Operation Junglestormiks, sest meie party ründas vaenlase baasi jungli planeedil ning Lan sai olla predator puude latvades (tal on isegi heat vision). Toimus suur vaenlase positsioonide märgistamine ja luure ning lõpuks pommitati kogu koht pilbasteks.

2. mai sai tähistatud Liisa sünnipäeva Kadri vanemate juures. Mõlemad neiud tõid oma noormehed kohale ning nii leidsin ennast minagi sealt.

3. mai toimus kauaoodatud postapokalüptiline sci-fi larp Ashtanga 1.5, kus grupp ellujäänuid proovivad ellu jääda vaenulikul planeedil, mille kolooniad on salapärastel asjaoludel hävinud. Mulle üüratult meeldib selle mängu plot ja maailma idee, mis on täis müsteeriume ja poliitilist intriigi (ning ma olen juba ammu tahtnud midagi postapokalüptilist mängida). Paraku polnud mängu läbiviimine kuigi hea, sest mulle tundus, et terve mäng koosnes peamiselt niisama ringi lonkimisest ning DMide poolset ploti eriti palju ei olnud. Samas nagu ma aru sain, siis oli DMidel probleeme kaitseväega, kes viis suure osa nende plotist minema.

Mäng algas mulle iseenesest huvitavalt, sest minu tegelane oli jäänud üksinda vaenulikule territooriumile ning ma ei tundnud mitte kedagi. Nii käisin ma kõik suuremad landmarkid juba enne mängijate põhigruppe läbi ja luurasin mingite OG kaitseväelaste järgi, sest keegi ei teadnud, et nad OG on. Õnneks nad mind vist ei märganud. Vahepeal, ühtedes varemetes ringi hiilides tulid sinna mingid suvalised pildistajad või turistid  ja ma varitsesin neid oma nerf automaadiga ning siis nad said ühe paraja ehmatuse osaliseks. Mõni aeg hiljem (pärast väga palju võsas müttamist, et teedelt kõrvale hoida) leidsin üles ka mängijate põhigrupid kes pidasid omavahel liitumisläbirääkimisi.

Ma olin suhteliselt kindel, et nad nägid mind, sest vahepeal ma lausa tegin ennast nähtavaks üle tee kõndides, kuid hiljem sain Kadri käest teada, et keegi ei näinudki. Hiilisin siis kahe grupi vahelise kohtumise (laevalt ellu jäänud + mingid kohalikud kristlased) juurde ning viibisin kogu rahvast kusagil 10 meetri kaugusel, üle kraavi kõrkjate vahel ning kuulasin mida nad rääkisid. Kui grupp ühines ja edasi liikus järgnesin neile mööda metsi ja heinamaid ning vaatasin neid vahepeal kõrgemate angaaride pealt. Paraku muutus see kiiresti mitte just eriti huvitavaks ning nii otsustasin ma ennast üha nähtavamaks ja nähtavamaks teha kuni nad isegi lõpuks nägid mind (tee pealt oli kommentaare kuulda). See lõppes mõningate läbirääkimistega Iti tegelasega ning mind lisati (Lääne sõdurite ebameeldivaks üllatuseks, sest ma olin Nõukogude sõdur) põhigruppi ja nii liitusin minagi ellujäänutega. Mind häiris (aga samal ajal ka tekitas meeldivat elevust) fakt, et ma olin ainus Nõukogude sõdur kogu grupis ning seega oli mind potentsiaalselt suhteliselt lihtne tappa ja minu positsioon oli üpris habras. Olin pidevalt valmis selleks, et Lääne sõdurite laeva kapten üritab minust vabaneda.

Ida vs Lääs, faceoff

Sealt edasi oli mäng üks suur kõmpimine ning mitte midagi eriti ei toimunud. Keegi ei paistnud ka minu juttu uskuvat sellest, et mingid psühhidest kristlased lasid Lääne laeva alla. Samas minu tegelast eriti ei huvitanudki see, sest kapitalistid tegelegu ise oma asjadega. Minu tegelase vaatepunktist, kes on Spetsnaz erivägede ohvitser (ja natukene enamatki) liikus kogu see grupp nagu peata kanad ilma igasuguse korra ega ettevaatuseta ning see märkis tema silmis lääne sõjaväe nõrkust. Igav lonkimine kulmineerus konfliktiga lõpuks välja ilmunud Aapo grupiga ning mul oli hea meel näha teisi Nõukogude sõdureid. Mulle ei meeldinud (õigemini mu tegelasele ei meeldinud) ainult fakt, et Aapo omas minust veel kõrgemat auastet ja see tegi mind sisuliselt tema alluvaks. Mitte just kõige parem mõte, arvestades fakti, et Aapo oli huvitatud kogu kampa tapmisest lõhkeainetega, saades seejärel ise surma.

Kuhu oleks see mind jätnud? Moraalne kohus oleks olnud võidelda Aapo kõrval surmani, aga samas oleks see kuidagi nii rumal surm olnud, sest Lääne vägede osakaal oli ilmselgelt nii palju suurem, et seal poleks olnud lihtsalt erilist võiduvõimalust. Või noh, tegelikult oleks võib-olla isegi tegelikult olnud, kui ma oleks kiiresti varjunud varemetesse ning avanud tule muruplatsil olijate pihta, pakkudes mulle katet kuulide eest. Küll aga lõpetati just enne konflikti puhkemist mäng ära, mis jättis mängijad mõningasse hämmingusse. Võib-olla polnud DMid lihtsalt huvitatud sellest, et kõik hakkavad äkki üksteist massiliselt mõrvama.

Just make that wrong move...

Hetkel valitsevad mind Ashtanga suhtes vastuolulised tunded. Mulle meeldis niiväga see postapokalüptiline õhkkond, aga samas häiris suur ploti puudus. Teisest küljest: järgmine mäng tõotab tulla ploti rohkem, kuid samas mingis talus? See võtab ära kogu postapokalüptilise survival elemendi. Tundub nagu üht või teist moodi ei suudeta ära kasutada selle mängu täit potentsiaali. Aga samas, kes olen mina, et selle üle kurta.

Varemetes luurel

Veel pilte mängust:

http://www.dragon.ee/gallery/main.php/v/larp/ashtanga/A15/?g2_page=3

https://plus.google.com/photos/102707055275795114828/albums/6009557024702010929

https://www.dropbox.com/sh/jj65payhhrd7zd8/nFWUNrFeSn

8. mai leidis aset üle pika aja BSG mängimine, mida polnud juba mõnda aega teha saanud. Ühel hetkel talvel tüdinesin ma BSGst ikka üpris põhjalikult ära, kuid nüüd mõjus see taas värskendavalt.

9. mai toimus uus Firefly, mis oli seekord kõrbe seiklus ning samal ajal, kui ülejäänud meeskond üritas endale vaenlase laeva kaaperdada (mulle meeldis Kadri idee lasta laev vaakumisse ning teha augud skafandritesse enne, kui need kasutusele võetakse) ning Lan pani aluse pruunkuubede liikumisele mingis kolkalinnas, kus ta kukutas kohaliku sherifi. Väga lühike mäng oli.

11. mai mängisime Kadriga kahekesi juba mitmendat korda Touch of Evilit. See hakkab meil mingiks traditsiooniks saama, sest teised Touch of Evilist eriti huvitatud ei ole. Võtame mõlemad 2 tegelast ja sisustame meeldivalt õhtu ära.

14. mai toimus Alo kampaania dnd ning viimast korda 5e süsteemis (content sai otsa). Edaspidi läheme 4e peale. Saime lõpuks kurjast raamatust välja, kuid selle käigus avasime portaali pärismaailma ka kõigele muule kurjusele, mis raamatus pesitses ning nüüd on alanud suur deemonite ja ebasurnute invasioon, kes marsivad armeedena raamatust tekkinud portaalist välja ning hävitavad kõik oma teel. Nendega otsustas liituda ka meie undead rogue Valdar, kellest tehti hoopiski Death Knight. Leroro sai omale väga vinge vibu, kuid süsteemi vahetusega läheb see kaduma.

15. mai läksime Kadriga Kadriorgu (muig), lootuses näha kohalikus jaapani aias sakuraid. Saime ka neid näha, kuid sakuraid oli vähe ning kogu see aed on kuidagi väga nõrk võrreldes "õigete" jaapani aedadega. Hiljem jalutasime veel mere ääres ning läksime koos Pagaripoistesse sööma. Kadri sai oma vajaliku suhkru laksu kätte ning õhtu võis jätkuda taaskord Touch of Evili mängimisega.

18. mai otsustasime Kadriga matkama minna. Ilm oli ilus ning toas passimine oleks selle raiskamine olnud. Lisaks ei tee natukene ekstra füüsilist liikumist  kunagi paha. Sellest sai üks parajalt huvitav ettevõtmine ning meie retk algas Kadri suvilast, kust me kõmpisime kõrge panga äärde ja hakkasime mööda panga äärt liikuma, nautides ilusaid vaateid. Kadri polnud muidugi eriti vaimustatud mõttest, et ma tahtsin üle ääre vaadata.

Mõne aja pärast liikusime ühest panga laugemast kohast alla mere äärde ning jätkasime edasi liikumist mööda rannaäärt liival, kuni pöörasime ühest kohast üles, metsa tagasi. Metsas sattusime päris ägeda väikse oja/jõe otsa ning peatusime isegi  vaate nautimiseks ning piltide tegemiseks.

Sealt edasi läks meie tee juba paksemasse metsa, kus sai mööda künkaid ronitud, kuni sattusime suurema Keila jõe äärde, kust avanes samuti väga maaliline vaade. Naljatlesime, et mängisime justkui Tokkaidot. Jätkasime oma teekonda mööda jõeäärt ja mõtisklesime selle üle kas ägedam oleks elada järve/jõe ääres või mere ääres. Igal juhul tundub, et meile mõlemale meeldib vesi.

Meie teekond viis meid lõpuks ühe vana mõisa hoone juurde ning selleks ajaks oli juba selja taga ka mõningane arv kilomeetreid, mida me küll kahjuks ei taibanud mõõta, sest hiljem oleks huvitav teada olnud. Kadri oli igal juhul üpris väsinud juba. Küll aga olime jõudnud Keila-Joa mõisaparki ning hüdroelektrijaamani. Seal tegime lõpuks ka puhkepausi ning nautisime vaadet. Suurepärane päeva sisustus ning plaan on ka juba olemas järgmiseks matkaks.

Järgmisel päeval, 19. mai toimus Zelori linna kampaania "interlüüd" kahe suurema arci vahel. Kogunesime vanalinna kohvikusse Must Puudel ning palava päeva tõttu kujunes kõige tellitumaks asjaks loomulikult jäätisekokteil. Rääkisime põhiliselt, mis kahe arci vahelisel ajal toimub ning Zelor tegi meile veidi debriefingut ja briefingut. Renzole tuli meeldiva üllatusena võimalus saada uus mõõk, mis on loodetavasti pooltki sama hea, kui eelmine (mis otsustas seiklema minna). Kadri väsis väga ära, kuid üleüldiselt paistis kõigil tore õhtu olevat. 

23. mai toimus Nõmme kultuurikeskuses kunstinäitus, kuhu välja olid pandud ka Kadri tööd. Sai siis ka kohale vaatama mindud (ning enne vaadatud mingisuguseid trikkirattureid ja Birgit Õigemeelt laulmas, kuna jõudsin kusagil pool tundi enne avamist ja proovisin aega sisustada). Päev oli hirmus palav. Näituse avamisel olin võrdlemisi elemendist väljas, sest kõik inimesed paistsid üksteist tundvat ning nii olin justkui mingi võõrkeha. Aga see eest leidus mitmeid ilusaid joonistusi. 

Sealt edasi liikusime Lea ja Martini juurde, kus sai lauamänge mängitud. Bang kujunes kõige popimaks valikuks ning pean tõdema, et see kuulub vaieldamatult nüüdseks minu lemmiklauamängude hulka. Võib-olla on asi lihtsalt selles, et mulle istuvad igasugused tegevused ja mängud, kus inimesed tegutsevad üksteise vastu (või poolt). Lisab kohe pinget juurde. 

24. mai tähistasid Hanna ja Ilmar oma soolaleiba, olles kolinud taas Tallinna. Kogu meie tüüpiline larbiseltskond tuli kokku + Austraaliast naasnud Mona ning aega sisustati peamiselt, jah, te arvasite ära - lauamängudega. Avaloni mängimine mulle eriti ei meeldinud (tundub et Zelorile ka mitte), sest ma siiralt ei viitsi nii palju korraga mõelda nagu mõned mängijatest seal eeldavad. Ja kui ei mõtle piisavalt kaasa, siis mõistetakse see hukka. Asi taandub kokkuvõttes matemaatikaks (nagu Maarja näidanud on) ning ma ei taha midagi matemaatikast kuuldagi. 

Tore oli üle pika aja jälle Magic the Gatheringuga tutvust teha, sest selle peal polnud saanud oma kätt proovida juba aastaid. 

Samamoodi meeldis mulle Netrunneri duell Martiniga, kui teised mängisid elutoas Tokkaidot või Avaloni. Netrunneri kontseptsioon on ülimalt huvitav ning seda mängu võiks tulevikuski veel mängida. Samuti on seal see duelli aspekt, mis mind väga köidab.

Õhtu kulmineerus D&Dl põhineva lauamänguga, kus party liikmete ülesandeks on teised party liikmed kõrtsis lauaalla juua või rahast kuivaks teha. Tegu oli absoluutselt võrratu lauamänguga ning ma sattusin kiiresti hasarti sellest. Taaskord, tegu on võistleva mäguga, kus mängijad tegutsevad üksteise vastu. Samuti meeldis mulle idee sellest, et erinevatel classidel on erinevad joomisega (ja joomist vältimisega) seonduvad oskused. 

28. mai leidis Kadri (pärast mõningast segadust kuupäevadega,) et võiks tähistada 3 kuu möödumist meie suhte algusest. Läksime siis koos välja sööma Kadri lemmikrestorani Tenkeš, mis nägi oma asukoha tõttu (Pärnu maantee) üpris hüljatud välja. Teepeal nägime ka Sillut. 

Sõime head paremat (mulle meeldis enda eelmine kord tellitud toit natukene rohkem, kui see mida ma seekord otsustasin proovida) ning lobisesime õhtu maha. Kui te kunagi Tenkeši sattute, siis proovige kindlasti Kloostrikana! See on taevalikult hea. 

Vaatasime ära ka sellise filmi nagu Snowpiercer, mis oli netis saanud üleüldiselt väga positiivset kriitikat. Meie sellest nii positiivsel arvamusel polnud. Minu puhul on ilmselt asi selles, et ma olen hard sci-fi fänn ning see film oli lihtsalt väga jabur ja (tõenäoliselt meelega) väga "over the top," looga, meenutades kohati vägagi Qentin Tarantino absurdi-actioni käekirja. Eriti karjus selle järgi stseen õpetaja ja laste klassiruumiga, mis pani mind üpriski muigama. Peategelane ei meeldinud alguses (ja isegi keskel) kohe üldse mitte, sest tegu oli klassikalise lawful-good "pean kõigi elu paremaks tegema" kangelasega. Küll aga lisas tema karakterile kõvasti mitmekülgsust ja dimensiooni hiljem välja tulnud fakt näljaperioodi ajal toimunu kohta. See teadmine pani mind täiesti positiivselt ohoo mõtlema. 

Kokkuvõtvalt võiks öelda, et Snowpiercer ei ole midagi erilist ja ega ka midagi eriti originaalset (rääkimata loogilisusest), kuid see suudab võluda mõningate tegelaste ja napaka actioniga. Kui teile meeldivad Tarantino filmid ning sellised veidi napakamad lood, siis võib täiesti vaadata

Niisamuti sai koos ära vaadatud kuulus Sakasama no Patema, mille nägemist ma juba ammu ootasin. Patemat sai näha ka JAFFil, kuid larbi tõttu jäi Miyako ühisvaatamisele minemata. Patema osutus just nii heaks animeks, kui ma arvasin ning kogu täispikk film pakkus suurepärase elamuse, mis pani pidevalt ja pidevalt uuesti kahtlema, mis on tegelikult "üleval" ja mis on "all." Ma pole veel kunagi nii head gravitatsiooniga mängimist näinud. millele oli ka kogu linateos üles ehitatud. Tegelased jäid natukene kehvaks ja ühekülgseks, kuid maailma ehitus ja loo edasi andmine tegid selle miinuse pika puuga tasa. Sakasama no Patema pöörab sõna otseses mõttes pidevalt vaataja arusaamu 180 kraadi ringi (isegi selles suhtes kes on kes ja miks). Filmil on küll veidi "lastekas" maik kohati küljes, eriti tegelaste tõttu, kuid see ei osutunud üleüldises plaanis eriliseks probleemiks. Animatsioon on samuti väga hea ning kokkuvõttes on tegu suurepärase täispika animega. Soovitan kõgile 9/10

Mängudest sai ennast läbi vedada sellisest asjast nagu Bound by Flame. Esialgu tundus tegu olevat millegiga, mis tahtnuks olla segu Dragon Agest ja Witcherist. Mõlema puhul on tegu mängudega, mis mulle väga väga meeldivad. Paraku jäi Bound by Flame oma loo jutustamisel ning tegelaste edasi andmisega väga nõrgaks. Gameplay oli väga meeldiv (selline üpris sujuv ja kiire action based combat) ning ka maailmal polnud sugugi viga, kuid mul hakkas lõpuks lihtsalt igav ühtede ja samade kollitüüpide üle ja üle ja üle tapmisest erinevates variatsioonides. Samuti häiris mind pinnapealne suhtlemine oma party liikmetega ning väga nigel romance. Bound by Flame üritas teha Biowaret tegelaste suhtlemise, suhete arendamsie ja loo mõjutamise  osas, kuid see ei tahtnud lihtsalt kuidagi välja tulla. Ei, tegelikult see on natukene liiga karm, sest kokkuvõttes oli tegu piisavalt nauditava asjaga, et sellega lõpuni minna. Ehk oleks õigem öelda, et tegu on "veega lahjendatud" versiooniga Dragon Agest, kus on kõik sarnased mehaanikad olemas, kuid mitte nii heal kujul.

Mis mulle aga Bound by Flame juures kõige rohkem meeldis oli pidev noateral balansseerimine inimlikkuse ja deemonlikkuse vahel. Kui palju endast annad sa oma sees olevale deemonile, et vastutasuks saada jõudu? See seadis mind pidevalt keeruliste valikute ette. Deemon sosistamas minu kõrva, pakkudes väge mingite vaenlaste vastu, kuid iga kord seda väge vastu võttes transformeerus tegelane rohkem deemoni laadseks. See aspekt loost meenutas veidi Enri lugu. 

Hinnang: mängitav, kuid ei midagi märkimisväärset.

Audioraamatutest sai läbi söödud Brandon Sandersoni Stormlight Archive teisest raamatust Words of Radiance. Üleüldiselt mulle ei meeldi Sandersoni stiil ning see kuidas ta oma lugusid ja tegelasi teeb. Sandersoni maailmad on sageli naiivselt head, moraalselt mustvalged ning tegelased on lausa masendavalt lawful good (enamasti). Headus võidutseb alati kurjuse üle.

Samas leidub Sandersoni stiilis ka asju, mis mulle meeldivad. Sanderson on suurepärane maailmade ehitaja ning tema keerukad maailmad pikkade ajalugudega on mind alati paelunud. Seda eriti Stormlight Archive maailma juures, kus maailma ja ajaloo taga peituvast mõistatusest on saanud omamoodi müsteerium. 

"Mis tegelikult minevikus juhtus?" on küsimus mida seda sarja lugedes sageli küsida saab. 

Nii tekitas ka Words of Radiance minus mõnevõrra vastakaid tundeid. Ma nautisin lugu, maailma ning selle ümber keerlevat müsteeriumi. Ma nautisin ka eepilisi võitlusi ning vägevaid duelle (Kaladin vs Szeth oli suurepärane). Paraku ma ei nautinud tegelasi ja ma ei saa välja tuua mitte kedagi, kes mulle tegelasena meeldinud oleks. Ma lihtsalt ei suuda nii naiivset maailma realistlikuna näha.

Järgmine sihtmärk: Vorkosigan saga!

Taaskord, selleks kuuks kõik. Nautige väga vahelduvat ja muutliku ilma!