"The battle between good and evil is a universal theme, not
only for fantasy but for any fiction. But my opinion has always been that the
battle between good an evil is fought within the individual human heart. All of
us have the capacity for good. All of us have the capacity for evil. The same
people have the capacity for doing that on different days. You read about war
heroes who save their whole platoon and are incredibly brave and then they go
home and beat up their wives...how do you reconcile that?" - George R.R Martin
Uus postituse hilinemise rekord!
Süüdistage Divinity: Original Sini
Kevadel varakult tulnud soojus hääbus kiiresti, asenduses sellise keskmise sügisega. Nagu Mari täheldas siis jõulude ja jaanipäeva vahel oli ainult paar kraadi. Seega aga ei morjendanud eriti millegipärast.
Ära mainimist väärib hoopis tõsiasi, et
minu elukoht on taaskord muutunud. Õigupoolest on tegu kohe ühe suuremat sorti
muudatusega, millega ma sugugi veel harjunud pole. Kolisime nimelt Kadriga
kokku elama. Ma pole kunagi kellegiga koos elanud, kui vend välja arvata ning
tema ka mitte niiet see on uudne ja hariv kogemus meile mõlemale.
See tekitas alguses mõningast närvilisust
minus (nagu uute asjadega kombeks on), kuid tundub, et siiani läheb kõik
sujuvalt. Ema nimetab Kadrit juba miniaks.
Veider ja harjumatu on mõelda, et mul on
elukaaslane. Aga samas sellel on päris hea kõla.
7. juunil leidis aset Mirju sünnipäev ning
me jõudsime Kadriga enne tema juurde minekut veel isegi ühe filmi ära vaadata.
Kadri, iiri kultuuri lootusetu fännina (jaapani fännina ma tean mida ta tunneb)
tahtis mulle näidata eluloolist filmi Michael Collinsist, kes oli Iiri
vabadusvõitleja ning üks Iiri vabariigi asutajaid. Filmi kõrvale sai veel
hommikusöögiks ka Iiri hommikusööki tehtud, ehk siis tõeline kultuuri maiguga
hommik.
Meil on Kadriga fiktsiooni osas üks väga
sarnane maitse element: Meile mõlemale meeldivad traagilised lood
revolutsioonidest ja vabadusvõitlustest. Isegi meie mõlema raamatud räägivad
revolutsioonist. Just sellest rääkis ka see film ning seepärast jäin ma vaatamisega
ka igati rahule. Minu teadmised iiri kultuurist avardusid kõvasti ning ühtlasi
sain teada, mis tema raamatut (ja ka larpimist) väga tugevalt mõjutanud on.
Enne Mirju juurde minekut läksime otsisime
talle ka kingituse, milleks sai, nagu eelmine aasta, Chadost ostetud Jaapani
gurmee tee. Seekord ostsin ilusa teekarbi ka juurde.
Bussipeatuses kohtasime ka Allyt ja
Martinit ning neljase seltskonnaga siirdusimegi Mirju juurde. Sünnipäevalaps,
kellel vanust sai 26 oli ette valmistanud üpriski lopsaka söögilaua ning pannud
grilligi hakkama. Nagu sageli taolistel pidudel juhtub (ettevalmistusi tehes)
siis kõik mehed kogunesid grilli ümber lihaga tegelema ning naised askeldasid
toas lauakatmise jms kallal. Grilliga tegelesin alguses peamiselt mina, kuid andsin
grillmeistri järje hiljem üle Karlile, kes omakorda andis selle üle Anna
mehele.
Õhtu edasi veeredes sai peamiselt juttu
ajada, süüa ja lauamänge mängida. Mulle täiesti meeldisid vestlused Monaga
larbist (me kipume sageli Monaga larbist lobisema jääma pidudel) ning Bangi oli
ka tore mängida - üks mäng millest ma vahelduseks ära ei tüdine. Lõpuks võeti
välja isegi see D&D kõrtsimäng, mis Hanna soolaleival nii paljudele
peale läks. Jõudsime Kadriga üpris hilja koju.
8. juuni peeti maha Miyako suvine koosolek,
mis loomulikult pidi toimuma vabas õhus ning looduse keskel. Parki ei saa
nimetada küll päris looduseks, aga ilma Tallinnast välja sõitmata on see kõige
käepärasem varjant. Park oli üllatavalt lähedal kodule (eem, Kadri kodule?)
ning sinna minek oli vaid lühike jalgsi jalutuskäik.
Piiu oli teinud inimestele kooki ning
koosoleku enda osa jäi sisuliselt olematuks üldise grillimise ja menu kõrval.
Tanel andis lihtsalt ülevaate suvistest tegevustest ning grillfest võis
jätkuda. Riho tutvustas mind sellise maagilise kulinaarse leiutisega nagu
ürdivõi baguetid. Hiljem sain Kadri käest teada, et temagi fännab neid ning
sellest päevast saadik lisandusid need meie menüüsse.
9. juuni vihmasel (väga vihmasel)
pärastlõunal kogunesime Läti larbile S.T.E.A.M mineva kambaga ühes Kadrioru
kohvikus, arutamaks meie meeskonna rolle ja kuidas meie tegelased üksteisega
seotud olema saavad. Mulle hakkas päris meeldima oma tegelase kontseptsioon
kohe ning mõte Mirju tegelase isa olemisest kõlas samuti väga hea rollimängulise
elemendina. Tuleb vist kõvasti metamängu, aga mõnikord on selle kasutamine minu
meelest okei (kuigi ma pole päris nii suur metamängu austaja, kui mõned
teised.) Samuti plaanime Kadriga "etendada?" ühe parajalt traagilise
armastusloo, kus mõlemad tegutsevad vastaspoolel ja üksteise vastu. Ehk siis
head minu tegelasele oodata sealt ei ole, kuid see eest saab lõbus olema.
10. juunil tutvustas Martin meile oma uut
lauamängu nimega Space Cadets. Mängu põhimõtteks on siis see, et erinevad
mängijad võtavad erinevad rollid laeva juhtimisel (kapten, communications,
radar, eningeering, weapons jne.) Mõningase testimisega leidsid kõik omale
meelepärased rollid ning minu omaks sai, mitte kuigi üllatuslikult, relvad.
13. juunil korraldas Miyako Euphorias uue
animeõhtu, mis oli omalaadsete projektide seas teine. Ehk siis kõik tõid kaasa
esimese episoodi mingist animest, mida nad teistele näidata tahavad ning siis
loosiga valiti pärast iga vaatamist kaks sedelit ning võeti see, mida üldsus
vähem näinud oli. See pani inimesed keerulisse olukorda - tuli valida midagi
head, aga midagi mida enamus näinud ei olnud. Paraku on häid asju enamus
rahvast aga näinud. Vedasin kaasa ka Kadri, kelle maailmapilti animest sai
taaskord avardatud (nii positiivses kui negatiivses mõttes). Lõpuks oli tal
igal juhul raskusi ärkvel püsimisega.
14. juuni tulime Kadriga mõlemad
Põltsamaale. Kadri sattus kohe vaimustusse minu figuriinidest (eriti Mikust)
ning enda suureks üllatuseks sai ta tuttavaks ka vocaloidide kummalise maailmaga.
Üleüldiselt näitasin talle oma kodukanti, tassisin ta oma lapsepõlveradadele
kodukülla ning näitasin ka järve. Teisisõnu väsitasin ta korralikult ära.
Ühtlasi kuna olime vaadanud filmi Collinsist (Iiri vabadusvõitlusest) siis
tundsin, et kultuurilise üksteise harimise raames võiks talle näidata Jaapani
filmiklassikat, ehk siis Akira Kurosawa 7 Samurai. Ühtlasi vaatasime ära
Frozeni. I can(not) un see.
17. juuni viisid AniMatsuri
peakorraldajate kohustused mind Tartusse. Nimelt avati Tartu spordimuuseumis
pidulikult Baruto näitus (kuhu tuli suur mees ise ka kohale) ning spordimuuesumist tuli kutse meilegi. Sai siis ülikond selga aetud ning nii läksime
Kaiaga Animatsurit esindama ja vaatama mis toimus. Kõik härra Höövelsoni
Jaapanist saadud nänn oli näitusele välja pandud ning meedia valvsa tähelepanu
all pidasid kõne nii Höövelson, kui Jaapani suursaadik ise. Viimane pidas sama
kõne juba mitmendat korda.
Pärast pidulikku avamist kutsuti kõik
külastajad alla korrusele pidulikku lauda, kus sai mekkida head paremat (st.
kõhu täis süüa) ning puhuda mõne sõna juttu ka erinevatate Eesti "Jaapani
inimestega." Härra Höövelsoniga sai samuti tutvust tehtud ning räägitud
mõttest, et ta võiks tulla AniMatsurile oma seiklustest rääkima. See võib isegi
tõeks saada, sõltuvalt tema graafikust. Iga kord, kui see sell minu kätt surub,
siis ma leian ennast mõtlemas, et meie kahe peale saaks öelda "Two and a
half men."
Ka Jaapani suursaadik tuli meiega tutvuma
ning üle tüki aja sai ka jaapani keeles kellegiga vestelda. Tundub, et
hoolimata kanjide hääbumisest minu peas on keel endiselt suus. Selle alalhoiule
panustab suuresti kaasa anime ning pikemalt järgi mõeldes ei midagi muud. Häära
suursaadik oli kuidagi väga lõbusas meeleolus ning ma kahtlustasin, et sellega
võib midagi pistmist olla lauale pandud veinil. Lõpuks vajus suurem osa rahvast
laiali ning ma ei viitsinud enam kellegagi rääkida. Osad siiski lobisesid veel.
Nii istusin ma üksi ühele toolile maha ning minuga liitus juba nüüdseks vana
kamraad, kultuuriatašee härra Takashi Ato kellega me lobisesime igast
tühjast tähjast nagu jalgpall. Mulle tundub, et ma meeldin sellele mehele, sest
Ato tahab minuga üritustel pea alati "hängida." Nojah, miks ka mitte
ju.
Hiljem siirdusimegi Kaia ja Atoga ühte
raekoja platsi restorani ning Ato tahtis meile välja teha seal (jaapanlaste
komme). Mul oli aga paraku juba muuseumi lauast kõht nii täis (kuigi see oleks
olnud hea võimalus veelgi head nänni endale sisse toppida) ning nii võtsin
hoopis ühe kakao omale. See oli kuradima hea, sest seal sees olid mingisugused
vürtsid (cinnamon vms?).
Tagasiteel bussijaama hakkas vihma sadama
ning see muutus minu mõningaseks üllatuseks lumeks. Lumesadu juuni keskel? Näeb
ikka kõike noil päevil.
Snäkilaud
18. juuni leidis aset Miyako lauamängu
õhtu, kuhu tuli kohale ootuspäraselt väga vähe inimesi. Lauamängud lihtsalt ei
kuulu eriti selle seltskonna repertuaari (mõningate eranditega). Kadri sai oma
meeleheaks mängida maksimum arvu mängijatega Resistancet ning minagi leidsin
ennast seda üle tüki aja nautimas, sest mäng oli bluffimine mitte matemaatika.
Ma oskan väga hästi seda esimest, mitte sugugi aga teist. Pärast seda läksime
üle Arkham Horrorile, mis tundus olevat veel suurem, veel pikem ja veel
aeglasem versioon Touch of Evilist. Ehk siis teisisõnu: mulle meeldis see.
Lõpuks väsitas siiski väga ära ning me lõpetasime varem ära.
22. juuli hommikul sõitsime Kadri ja
Liisaga Kloogarannale suvilasse, kus ees ootasid juba Mari ning kolme neiu
vanemad. Ilm oli suhteliselt jahe ja niiske ning pea aasta otsa mitte kasutatud
suvila oli seest väga külm ja rõske ning seda hakati usinalt aktiivse kütmisega
välja peletama. Mõne aja pärast läksime koos Kadri ja Kadri isaga (kelle nimi
hakkab mulle isegi meelde jääma, Uko) nende teise suvilasse vett tooma. Selle
käigus lõi välja Kadri isa militaarkirg ning huvi vanade varemete vastu ning me
läksime tegema veidi urban exploringut, mille peale lõid ka minu silmad särama,
sest viimane kuulub ühtlasi minu huvialade hulka. Sõtsime siis autoga kuhugi
võssi ja läksime uurima mingisugust Peeter I aegset maaalust merekindlust,
mille sees olid sügaval maasees üleujutatud tunnelid. Kadri ei olnud just eriti
vaimustuses pimedates maaalustes varemetes taskulampidega ringi kolamisest,
kuid mina olin küll õhinas. Oleks tahtnud mööda tunneleid (veest välja
ulatuvate kivide peal hüpates) sügavamale ja kaugemalegi minna. Kadri isa oli
samuti õhinas ning jutustas meile nagu giid igast tunnelite ja ruumide ajalugu.
Pärast seda läksime veel mingitesse
raketibaasi varemetesse, kus olid samuti maaaluse kompleksi varemed. Seal oli
üks lahe tunnel kuhu kunagi said vajadusel rongid maa alla sisse sõita ning
ühes peldikus oli auk, millest viisid köied alla, Kadri isa sõnal tsaari
aegsetesse veel vanematesse ja sügavamatesse tunnelitesse. Mul oli hirmus
tahtmine sinna alla ronida, kuid me polnud piisavalt hästi varustatud selleks
ning neiud poleks seda iialgi teha tahtnud.
Hiljem õhtul sai ette võetud Babylon 5,
mis on Kadri lemmik sari ning nii tuli see ka minule ära näidata. Ma ei olnud
alguses sellest sugugi vaimustuses, kuid hiljem läks isegi üpris huvitavaks. Ma
pole siiani kindel kas see on "hard sci-fi" või mitte. Pigem mitte
vist. Mulle meeldisid mitmed mõistatuslikud nähtused seal sarjas, kuid eriti suured ja müstilised kosmose kollid, kellest midagi ei selgitatud.
Ülejäänud rassid pidid nende jaoks putukad olema. Üleüldiselt tundub, et tegu
oleks justkui mingisuguse eelkäijaga Mass Effectile. Võib-olla said nad
Babylonist inspiratsiooni?
23. juuni liikusin juba Kloogarannalt
tagasi Tallinna ning sealt edasi Märjamaale, kus leidis aset järjekordne anime
seltskonna Jaanipäev. Loomulikult tuli sellega kaasa, nagu eelmine aasta, ka
väike improviseeritud minilarp. Larbi teemaks oli seekord sõrmuste isand ning
ehm...kääbikud tuli viia Aisengardi. Mina sain Gandalfi rolli ning selleks, et
mängu natukene "vürtsitada" lähenesin sellele rollile omamoodi (terve
see mäng oli niikuinii üks huumor ja lollitamine) ning meenutades ühte vana
eesti dubleeringuga videot sai minust Gandalf kes on täielik joodik ja parm. Tundub,
et joodikutest vanameeste mängimine tuleb mul väga hästi välja.
Alo oli valmistanud suuremates kogustes ka
suitsukana, koduõlut ja mõdu. Need kolm elementi muudavad tema Jaanipäevad
alati väga toredaks. Üleüldine suurem seltskond oli koos ja melutamine käis ning
taas pidime mõningate inimestega nentima ühte asja: iga aastaga minnakse üha
varem magama, juuakse üha vähem ja käitutakse üha rahulikumalt. Vanadus, meie
seltskond vananeb.
Huvitav millal järelkasvu hakkab
tulema?
Veel sellel samal öösel sõitsime Anette,
Hannese ja Sveniga Tallinna ning ma ööbisin esimest korda üksinda Sõpruse
korteris. Mul on küll võtmed nüüd, aga ma tunnen ennast endiselt
murdvargana.
Ühtlasi peetakse Alo talus jäneseid:
Hommikul sai siis Kloogarannale tagasi
sõidetud. Veel sellel samal päeval otsustasime Kadriga ka grillida ning kogu
suvila oli meie kahe päralt. Käisime jalutamas ning Kadri tutvustas mulle
kohalikku mereäärt ja kohti kus talle meeldib istumas ja ujumas käia. Tal oli
hirmus stress oma Firefly rolli kirjutamisega ning tundus, et ta tõesti
kannatab selle pärast (jah, loomingulised protsessid võivad temas väga suurt
stressi tekitada, sest ta on perfektsionist ja otsib seda ühte õiget olulist
asja igas asjas mida ta teeb. Ehk peaksin natukene õppustki võtma) ning nii
otsustasin teda rolliloomel aidata. Lõpuks sai ka kätte midagi mis tal silmad
särama pani. Läks aega aga asja sai.
Veetsime veel mitu päeva Kloogarannal.
27. juuni algas, oodatust palju varem Ally
uus Firefly kampaania, mis tekitas omajagu elevust. Sai üle tüki aja jälle
Sveni nähtud ning Allyl oli kohe huvitav algus ka välja mõeldud. Ma
millegipärast aimasin, et see midagi sellist tuleb. Sci-fi müsteerium tundub
üks Ally meelistemaatikaid olevat ning minu oma ka. Selles osas meie fiktsioon
sobib üksteisele (kuigi arusaamad moraalist paraku mitte). Kõigil olid üpris
huvitavad tegelased välja mõeldud ja ma nautisin taaskord sellist rohkem
endalikku (ekstraverset?) tegelase mängimist, kuigi minu tegelast defineeriv
element oli puudu, aga see ei olnud eriti suureks takistuseks. Mäng oli
lihtsalt ülivahva ja lõppes ühe paraja cliffhangeriga.
Muidugi ma ei arvanud seda, et ühest minu
mängu sees tehtud otsusest hiljem nii palju meeleähmi tekib GMile. Samas ma
olen vist üleüldiselt väga hea inimestele meeleähmi põhjustamises.
28. juuni algas mulle ja Kadrile väga
uniselt, sest öösel eriti magada ei saanud (mitte sellel põhjusel mida te
mõtlete) ning ärkamine oli varajane. Tuli sättida larbile, sest algas uus
Saatuse Radade mäng. Sõitmist oli palju, sest mäng toimus Otepää kandis ja
vahepeal tegime ka vahepeatuse Põltsamaal, et minu oda võtta.
SR oli selline....seikluslik. Seal ei ole
eriti sügavat plotti, intriigi ega keerukaid tegelasi. Aga samas see pole ka
eesmärk. SR on seiklusmäng, mille peamine ülesanne on madistamine ja maagiliste
mõistatuste lahendamine ning plot itemite varastamine (Kadri oskab seda eriti
hästi).
Mulle meeldib see kuidas minul ja Zeloril
on seal mängul justkui mingi ohtlik aura. Meiega ei julgeta nii naljalt jamada.
Samuti päästis mu tegelase taaskord minu enda isiklik põhimõte, et ära söö ega
joo kunagi midagi mida NPC'd sulle pakuvad. Pääsesin ainsana mürgitamisest.
Aapo oleks võinud tegelikult veidi ohtlikum assassin olla. Ma ei tundnud ennast
mängu jooksul sisuliselt mitte millegi poolt ohustatuna. Sageli ma olen hästi
valvel larpide ajal oma elu pärast, sest erinevalt paljudest teistest
mängijatest ootan ma alati, et surm võib iga hetk külastama tulla ning nii olen
ma valmis alati surmale ka ütlema "mabye another day." SRil mul seda
hirmu polnud. Vaenlased olid üldiselt suhteliselt lihtsasti alistatavad ning
kogu PCde kamba peale oli liikvel üks paras kamp "psühho ravitsejaid"
kes ravitsesid valimatult kõike mis said, sõber või vaenlane. Pärast mängu tuli
mänete inimeste seas ka jutuks, et kas polnud mäng mitte liiga lihtne?
Enamus minu sõpradest kalduvad küll sinna
poole, et larpidel võikski vähene surmaoht olla, kuid vabandust semud, ma
eelistan kõrget surmaohtu. Aga see on kõigest minu arvamus.
Meeldejääv sündmus oli ka sõrmuse ära
peitmine (kahju, et DMid nii tegid, et Ülo npc selle üles leidis) ning krüpti
valvurist mööda hiilimine. Kokkuvõttes võis mänguga täitsa rahule jääda ning
nüüd ootan talvist mängu. SRiga tekib see RPG mängimise effekt, et tahaks
muudkui uusi skillpunkte, et selle eest uusi skille hankida omale.
Teel tagasi Põltsamaale käisime ka minu
juurest läbi (mina jäingi Põltsamaale) ning ema serveeris kõigile kohvi, teed,
kooki ja soojasid võileibu. Ma ei olnud eriti vaimustatud Põltsamaale
jäämisest, sest selline tunne oli nagu ma jääks mingisugusesse eksiili. Kõik
sõbrad on kas Tallinnas või Tartus.
Selle nädalavahetusega algas ka minu
eksiil...ehm st. praktika Põltsamaa ajalehes Vali Uudised.
Team: (Ex) Must Silm
Tüübid kellega sa ei taha SRil jamada
Tõenäoliselt kõige ohtlikum kombinatsioon
Rohkem pilte mängust:
Kusagil juuni kuu jooksul tuli mulle peale
ka minu tüüpiline RPG mängu nälg ning meeleheites midagi otsides mängisin läbi
Shadowruni ja Shadowrun: Dragonfalli. Tegu oli sellise rohkem low-budget indie
mänguga (mulle eriti ei meeldi low budget mängud) kuid Shadowrun suutis isegi
ennast üpris huvitavaks teha mulle oma hästi üles ehitatud plotiga. See oli
minu jaoks esimene kokkupuude Shadowruninga (kes ei tea siis see on ka tabletop
süsteem) ning mitmed maailma üksikasjad jäid mulle tõenäoliselt arusaamatuks,
kuid ma aimasin üpris hästi. Mängisin siis katanaga tänavasamuraid, kes suutis
kasutada oma keha chi energiat ,et lõigata püssimehi ja maage maha. Mitte eriti
üllatav rollivalik mulle, peab tõdema. Kokkuvõttes oli indie mängu kohta tegu
ühe päris soliidse ja nauditava teosega.
Eraldi ära mainimist väärib ka üks film,
mida Kadri mulle näidata otsustas. Nagu arvata võite siis tegu on samuti vabadusvõitluse filmiga, kuid minu meeldivaks üllatuseks näitas see taiwanlaste vabadusvõitlust jaapanlaste ülemvõimu vastu 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses. Warriors of the Rainbow osutus üpriski huvitavaks üle 4 tunniseks vaatamiseks, kuigi mõningad aspektid sellest jätsid veidi soovida. Kuna seda mis mulle meeldis oli palju rohkem, kui seda mis mulle ei meeldinud siis saame vähem meeldiva kiiresti eest ära:
Film oli tehtud ajalooliste sündmuste järgi (mõningate mööndustega), kuid realismi poole oleks võinud püüelda Jaapani imperialistliku sõjaväe kujutamisega. Nad meenutasid mulle natukene Star Warsi storm troopereid, sest isegi lapsed olid võimelised neid suhteliselt hõlpsalt tapma. Neid oli kujutatud väga saamatute ja nõrkadena, mis pani mind küsima, et kuidas nad üldse siis Taiwani ära vallutasid? Muu osas mul kurta ei ole.
Mis mulle aga tõeliselt meeldis olid filmi moraalselt hallid toonid ning ülimalt eepiline traagika. Kohati oli lausa veider mõelda, et midagi sellist tõesti juhtuda võis. Kõige meeldejäävamate stseenide hulka kuulusid kooli klassiruumi stseen, kus kamp kohalikke poisse mõrvasid bambusodadega oma jaapanlastest koolivennad ja kooliõed koos õpetajatega ning see koht, kus kõik naised ja lapsed sooritasid massienesetapu ennast metsa üles puues, et võitlevatele meestele rohkem toitu jääks ning ka see koht, kus jaapanlannaga abielus mees tapab meeleheitest oma naise, beebi ja iseenda.
Ühesõnaga on tegu väga sünge ja mõtlema paneva filmiga, aga samas igati väärt linateos, mis vääriks laiematki tähelepanu. Ma ütleks, et tegu on üle tüki aja parima filmiga mida ma näinud olen.
Animetest väärib
kindlasti kõige enam ära mainimist lõpuks ära subitud Kaze Tachinu (Tuul Tõuseb) mis on "anime isa" härra
Miyazaki ja tema stuudio Ghibli (Totorost olete kuulnud? Aga Spirited Away või
Mononoke?) uusim teos, mis on stuudio Ghibli kohta ülltavalt mitte lastele
orienteeritud. Tegu on õigupoolest kohe suurepärase ning mõtlema paneva
ajaloolise draamaga, millest ei puudu ka traagika. Lugu jutustab meile loo
Jaapani legendaarse (ja kurikuulsa - Peal Harbor anyone?) Teise Maailmasõja
hävituslennuki "Zero" loojast ning on vähemalt osaliselt
biograafiline.
Mis mulle Miyazaki juures
sügavalt meeldib on see, et ta ei karda kriitikat ega seda interneti kogukonda
kes vinguvad pidevalt "poliitilise korrektsuse" kallal. Ta sai
kõvasti kriitikat selle eest, et julges käsitleda nii tundliku teemat nagu Zero
lennuki loomine, imperialistlik Jaapan, Natsid jms ning seda romantilises
valguses, kuid Miyazaki, tuntud oma temperamendi poolest saatis nad kõik
põrgusse. See mees ei lase interneti "arvamusliidritel" omale pähe
astuda.
Las ma jutustan teile
ühe väikse loo, mis annab hästi edasi Miyazaki karakteri: 80'ndatel kui valmis
Miyazaki, Takahata ja Anno esimene pre-Ghibli (sellest animest sai hiljem
Ghibli stuudio alguse) teedrajav legend-teos Nausicaä - The Valley of the Wind siis
loomulikult tahtsid selle pealt raha teenida ka ameeriklased. Loomulikult
otsustati see teha murricanidele võimalikult lihtsaks ja kommertslikuks ning
see hakiti päris julmalt ära. Miyazaki oli väga kuri.
Kõvasti hiljem, kui
aasta oli 97 tahtis kuulus Hollywoodi reižissöör Harvey Weinstein, kellel oli
koostöö leping Dinseyga tuua ameerika mandrile järgmise Miyazaki legendi Mononoke
Hime. Weinsteinil oli juba kurikuulus maine võõramaiste filmide
hakkimisel, et teha need "kohalikele mõistetavamaks." Mida tegi
Miyazaki? Loomulikult ta saatis talle oma uusima teose. Ühtlasi saatis ta
sellega kaasa ka pesuehtsa samurai mõõga, mille juurde oli kirjutatud
hoiatuseks kaks sõna: "no cuts."
Monoke Himet ei
puudutatud ning sellest intsidendist sai omamoodi väike legend.
Just nii peaksid minu
meelest enamus kirjanikke ja lavastajaid oma töödesse suhtuma ning vältima seda
meeletut "poliitiliselt korrektseks" tegemise trendi, mis hakkab
mulle üha enam ja enam internetis nõiajahina tunduma.
Miyazaki kritiseeris
hiljuti ka praegust anime tööstust, leides, et see on peamiselt suunatud
sotsiaalsetele hälvikutele, tehtud sotsiaalsete hälvikute poolt. Neid kes
taotlevad realismi ja kvaliteeti on vähe. Väide millega ma igati nõustun.
Paraku on sageli just need "hard core otakud" animest kõige rohkem
huvitatud ja taolised inimesed soovivadki näha peamiselt väikseid armsaid
tüdrukuid, fetišeid või muid soovunelmaid. Jumala eest, et ei peaks oma animes
seda jubedat ja hirmsat reaalsust nägema. Ja paraku vastab turg nõudlusele.
Aga sellel teemal olen
ma juba küllalt minevikuski heietanud.
Hmm, kas ma pidin Kaze
Tachinust rääkima?
Mõnevõrra sarnasel
teemal: komistasin ka sellise artikli otsa - http://www.dailydot.com/opinion/game-of-thrones-sold-soul-hollywood/
Selle lugemine andis
omajagu mõtteainet ning lõpuks leidsin ennast sellega suurel määral nõustumas.
Ehk siis taaskord käib see moraalselt mustvalgeks muutmine, et vaatajal ikka
lihtsam tegelastele kaasa elada oleks. Kurb lihtsalt. Muud öelda pole.
Audioraamatute koha
pealt nii palju, et hetkel on käsil (väga pikk) Vorkosigan saaga, mis alguses
mulle küll eriti väga peale ei läinud, kuid pärast Milesi peategelaseks saamist
muutus üpriski nauditavaks. Miles on justkui mingi segu Tyrion Lannisterist ja
Locke Lamorast, muutes ta koheselt vägagi minu meele järgi selliks. Mulle
siiralt meeldib Bujoldi stiil, see kuidas ta oma tegelasi kujutab ning siin ja
seal välja lööv hea huumorisoon.
Tehnoloogiline tase,
arvestades, et esimene pool seeriast on kirjutatud 80-90'ndatel on isegi
seeditav. Mul on millegipärast alati probleem retro-ulme lugemisega, sest nad
kujutavad tänapäeva inimese jaoks tulevikku ja selle tehnoloogiat suhteliselt
ebarealistlikult. Paljud suudavad sellest mööda vaadata, mina mitte niiväga.
Vorkosigani saaga puhul ma aga suudan, sest autor on olnud omaaja kohta
üllatavalt ettenägelik ja kaval. Ehk siis minu jaoks vajalik "hard
sci-fi" element on ka enamvähem täidetud. Hetkel olen sarja
kronoloogilises järjekorras (pärast Shards of Honorit) kaheksanda loo juures,
mille nimi on "Labyrinth."
Kõikidest kosmilistest
impeeriumitest meeldib mulle kõige rohkem Cetaganda, sest mul on mingi teema
geneetikaga ja inimeste geneetilise täiustamisega.
Pärast Labyrinthi jätan
ilmselt veidiks ajaks sarja pooleli sest ette saab võtta James S.A Corey uusima
Expanse raamatu "Cybola Burn."
Selleks korraks kõik!
Oodake järgmist postitust juba varsti (heh-heh, lol no).
No comments:
Post a Comment