See suvi pole ilmselgelt hästi mõjunud blogi kirjutamisele. Viga mida ma proovin nüüd sügise tulekuga kindlasti parandada.
Tuline ja lõõskav juulikuu algas praktikaga Põltsamaa kohalikus ajalehes Vali Uudised ning just seal töötades möödus ka enamus kuust. Sai kirjutada terve trobikond artikkleid ning nuuskida mööda Põltsamaad uudiste järgi. Nii väikses maakonna lehes pole aga just paljust kirjutada ning seepärast tuli uudiseid sageli tikutulega otsida või kirjutada lihtsalt mingil aktuaalsel teemal ja uurida inimeste arvamusi selles osas.
Üks asi, mis mulle ajakirjanikuna väikses linnas töötades vähe selgelt meelde jäi oli see kuidas inimesed sõna otseses mõttes kartsid ja vältisid mind. See raskendas minu tööd, aga tekitas samas ka sellise omapäraselt naljaka tunde. Sa justkui tunned, et selle elukutsega kaasneb mingi maine ja mingi võim inimeste üle. Sul on võim avaliku arvamuse üle.
See on ilmselt mingi väike linna asi. Kõik inimesed teavad mingit kaudu kõiki teisi inimesi ja siis ei taha keegi ajalehte sattuda, sest see "võib kahjustada nende mainet kohaliku kommuuni ees." Sageli helistasid inimesed toimetusse, kurtsid üht-teist ja tahtsid, et me mingist konkreetsest probleemist loo kirjutaksime. Kui me aga tahtsime seda uurida ja seda inimest ennast küsida, siis tõmbuti kohe eemale ja ei tahetud enam millestki rääkida. Maainimesed kardavad meediat ja meediasse sattumist.
Väike vaheldus tööst ja Põltsamaast saabus 5. juulil, kui toimus larbisarja Ashtanga kolmas mäng. Kadri oli väga suures stsessis mängust ja kartis koguaeg, et tema tegelane saab surma. Mul oli väga raske teda sellisena näha ja ma sain ka mingis mõttes tema murest aru, aga samas sisimas leidsin, et see saab olema täpselt selline mäng, mis mulle sobida võiks. Mäng kus on suur võimalus surma saada, mäng, kus sa pead pidevalt ohu suhtes valvel olema ja alati valmis kiiresti tegutsema, võitlema, tapma.
Mängupäeval oli päris palav ning me alustasime oma retke mängualale hommikul koos Edi ja Getteriga. Sõita väga palju ei olnud ning kusagil tunniga jõudsime kohale. Mängualale jõudes sain veenduda oma pettumuses, et enam pole mängualaks suur varemeid täis maastik, mis mulle nii väga meeldis, vaid hoopis väike talu, mis andis mulle selle klassikalise "maja mängu" mulje, mida ma üldse ei salli. Õnneks polnud asi siiski nii hull, sest meie kasutada oli päris suur ala talu ümber, sealhulgas metsad ja põllud. Talust eemal mäng algaski ning alguses sai päris pikalt mööda metsi ja viljapõlde kõmpida. Mängu esimene pool möödus suhteliselt igavalt minu jaoks, sest midagi justkui ei toimunud. Samas oli huvitav pidevalt töötada selles suunas, et talus elavad radikaalsed kristlased mind endi sekka võtaks ja annaks mulle mu relva tagasi.
Võrreldes esimese mänguga oli minu tegelase olukord kõvasti paranenud, sest tal oli reaalselt liitlasi. Aapo, Aurin ja Jaanus olid nii-öelda minu leeris ning see võimaldas pidevalt igasugu asju plottida. Jaanuse ja Aurini tegelased on geneetiliselt nii tugevalt modifitseeritud, et nad on teiste mängijatega võrreldes väga over powered. Teised muidugi tahtsid Aapo tegelast maha lüüa, mõistetavatel põhjustel. Õhtul muutus mäng huvitavamaks, kui ma lõpuks oma relva tagasi sain ning otsustasin ühe kristlaste leeri tüübil kõri läbi lõigata. Ma pidasin teda NPCks, aga tuli välja, et tegu oli hoopis PC'ga ning ta ei olnud sugugi rõõmus selle üle mida ma tegin. Nojah, mul oli isegi natukene kahju, et ma ta niimoodi kiiresti ja julmalt ära tapsin. Aga samas seda pidi tegema. Tema surm pani aluse ahelreaktsioonile, millest sai alguse veresaun, mis lõppes terve hunniku surnud mängijate ja NPCdega. Aga oh ei, sellega asi üldse ei lõppenud - Iti otsustas kasutada võimalust kaoses, et Aapo tegelane maha lüüa. Ta lasi Aapole kuuli pähe ning Aapo käes olnud granaat pudenes maha, tappes koheselt kusagil 2/3 PC'dest (üle 10 inimese). Mina juhtusin õnneks samal ajal kusagil mujal olema.
Mõstilisel kombel hakkasid kõik surnud aga elusalt tagasi tulema (kloonid?) ning Randiel ilmus välja mingi veidra preestrina, kes kontrollis planeedi energia välja. Kusagil seal hakkas mängu žanr tantsima sc-fi ja fantaasia piiril ning kellelgi polnud enam aimugi, mis toimub.
Aapo tegelase surm pani mind väga halba positsiooni. Jaanus ja Aurin pole minuga koostööst huvitatud ning pärast surnute tagasitulekut on tekkinud terve kamp lääne sõdureid, kes on otsustanud kõik üle võtta ning peavad mind ohuks, mille võiks eemaldada ohtra arvu kuulidega. Esialgu nad mind ei rünnanud, kuid ma kaldun arvama, et järgmine mäng võib see juhtuda või viskavad nad mind grupist välja/väldivad. Kui Randiel korraldab järgmise mängu nii, et ma olen taas ainus Vene-Hiina sõdur siis mul tuleb üpris igav ja võib-olla lühikese eluga mäng. Samas, kes iganes tahab mind maha võtta peab arvestama sellega, et ma plaanin nad endaga kaasa võtta.
Pärast mängu pandi küüni läpakas üles ning vaadati jalgpalli MM'i.
Put that balalaika down, now!
Peale Ashtangat tuli Kadri Põltsamaale ning minu tööpäevad muutusid järgnevaks nädalaks märkimisväärselt meeldivamaks. Sai sageli järves ujumas käidud, kõnniteel rulluisutatud ja tuhat muud asja tehtud.
12. juulil toimus Kamari järve ääres veefestival ning nii läksime ka Kadriga asja üle kaema. Randa oli üles seatud pisike kontsert, maadlusvõistlus, toidukohad ja erinevad veeatraktsioonid. Ilm oli pilvine, kuid suhteliselt soe. Esimeseks atraktsiooniks valisime minu soovil paadi järel sõidu, mille sabas tuli seista tubli tükkaega. Lõpuks saime paadile. Kats ronis paati ning mind pandi köiega paadi taha väiksele kummile koos mingi pisikese poisiga. Paat siis tuhises ühe järve ning mina lendasid kummiga paadile järgi tõustes kohati õhku lausa. See oli päris meeliülendav kogemus. Järgmisena tahtis Kadri vee peal ujuvaid kummipalle proovida, kuid seda pidi ta üksi proovima. Mõne aja pärast liitus meiega ka Kevin ning koos, kolmekesi otsustasime ära proovida atraktsiooni, mis pakkus Kadrile kõige rohkem huvi, suur keset vett ujuv trampoliin. Ka seal tuli järjekorras päris kaua passida ning lõpuks tulema saades võtsime ka ühe pisikese tüdruku kaasa. Meile anti ujumisvestid ning nendega oli väga meeldivalt lihtne trampoliinini ujuda. Kusagil siis otsustas ka päike ennast näidata ning ujumine muutus väga soojaks ja meeldivaks. Pidime kõigepealt veidi trampoliini parandama ning seejärel saime päris lõbusasti seal aega veeta neljakesi üle poole tunni.
Kadril on mingi müstiline võime tõmmata pisikesi tüdrukuid ligi (võib-olla selle pärast, et ta pöörab neile tähelepanu?) ning see väikepreili hakkas tal sabas käima lootes leida endale suurt sõbrannat. Nende teed olid aga määratud lahku minema, sest mina ja Kadri tahtsime koju minna. Võtsime veel jäätised teele kaasa ning kõmpisime küla poole tagasi.
16. juuli sain töölt neli vaba päeva ning sõitsin Kloogarannale. Kadri tegeles peamiselt lugemisega ning mina võtsin ette oma kaks uut mängu: Divinity: Original Sin ning XCOM: Enemy Within. Vahepeal sai ka grillimisega tegeleda. Üleüldiselt oli see siiski väga stressi rohke aeg, sest Kadri oli mitmetel põhjustel (peamiselt remont sõpruse pst korteris) väga liimist lahti.
22. juuli sai minu praktika Vali Uudistes läbi ning ma naasin taaskord, seekord pikemaks ajaks Kloogarannale.
26. juuli toimus Kloogarannal mingi festival ning seal esines terve trobikond erinevaid bände. Nende hulgas ka Terminaator ning minu silmad lõid seda kuuldes kohe särama. Nii läksimegi kolmekesi (tuleb välja, et Kadri ema on ka Terminaatori austaja) Terminaatorit kuulama ning ma suutsin ka Kadri pisikuga ära nakatada, sest järgmised nädalaega kuulas ta muudkui Terminaatorit.
Järgmisel päeval, 27. juuli sõitsime hommikul Tallinna, sest Miyako korraldas taaskordse Lasergame kaitseväe aladel. Kadri polnud asjast kohe üldse vaimustuses alguses (palju võõraid inimesi ja ülipalav ilm) kuid kohale jõudes läks asi huvitavaks (aga siiski hirmus palavaks). Seekordne mäng ei meeldinud mulle nii palju, kui eelmine, peamiselt mänguala tõttu. Polnud suuri varemeid, kus lähikontakti sattuda ning torni, mille otsast snipeda. See ei lasknud sellistel huvitavatel olukordadel eriti tekkida. Ühegi vägiteoga ei saanud ka hakkama, erinevalt eelmisest korrast. Sellest hoolimata nautisin ma siiski mängu väga ning jään ootama järgmist korda.
Pärast mängu läksime veel Männiku karjääri äärde ujuma ning grillima. Vesi oli taevalik vaheldus tulikuumale päevale täis jooksmist ning ujumine ja vees hullamine päikese käes oli väga mõnus.
30. juuli toimus uus Firefly mäng, kus seekord suurt palju eriti ei toimunud. Meeskond oli off-time ning läks kuurorti. Maarja ja Ally olid mõelnud endale mingi ploti välja ning Kadri haakis ennast neile külge ning neil tuli isegi plot ja action. Mina, Mirju ja Aare jäime sellest eemale. Mingil hetkel hakkas aga Kadril vist minust kahju ning ta kaasas mind ka ploti.
Mul on hetkel Fireflys tunne, et Kadri tegelane hoiab enda käes kogu infot, Ally ja Maarja tegelastel on mingi oma plot ning mina, Mirju ja Aare läheme lihtsalt vooluga kaasa ning meil pole aimugi mis tegelikult toimub.
31. juuli algas uue voodimadratsi otsimisega ning kolmekesi, koos Kadri isaga läksime uut voodit ja madratsit otsima. Palankiinvoodi sai lõpuks omale ka madratsi (mida me tassisime autokatusel läbi linna) ning pärast seda tuli kohe kiirustada Kristiine keskusesse, et kohtuda Lea, Martini, Maarja ja Silluga. Sven liitus Skype teel. Tuli välja, et Leal on tekkinud väga sügav probleem vägivalla kujutamisega mängus ning sellega kuidas ma vägivalda rakendan. Ta ei taha enam oma kampaaniat teha ning juunis toimunud esimene mäng jäigi viimaseks. Kahju, mulle meeldis väga oma tegelane seal. Üleüldiselt oli see väga masendav kohtumine ning mul on tunne, et Leal on tekkinud mingi viha minu vastu, sest ta ei talu minu "grimdark" mõttemaailma.
Natukene kunsti vahepeale:
Nüüd aga kahest mängust, millega ma juulis alustasin. Ära lõpetasin ma neist ainult ühe muide (õigemini Kadri lõpetas).
Divinity: Original Sin kogus internetist suurtes hulkades väga positiivseid arvustusi, kõrgeid skoore ja kiidulaule. Mitmel pool kirjutati, et tegu on ühe aastakümne parima RPG'ga.
Jah, tegu oli tõesti väga lõbusa ajaviitega, kuid minu meelest ei olnud ta küll midagi nii erilist. Plot oli natukene igava võitu high-fantasy ning kogu mäng jättis sellise "old school" mulje. Questid olid segadust tekitavad selles suhtes, et nendega võis tekkida paras segadus kui asju teha vales järjekorras. Samas polnud keegi kusagil öelnud mis järjekorras midagi tegema peaks. Nii leidsin end sageli olukordadest kus ma käisin juba kusagil ära kuhu ma oleks pidanud palju hiljem sattuma ja see tekitas quest glitche. Kui te tahate teha hard core queste, kus mängija peab ise välja mõtlema kuhu minna ja mida teha, siis te peate arvestama ka sellega, et mängija võib läheneda neile rohkem kui ühe nurga alt ning eriti järjekordades.
Hard core oli ka Divinity üheks märksõnaks, sest vaenlased olid ülitugevad ning sageli võis iga pisem viga minna väga kalliks maksma. Mõnikord tuli salvestada raskemate võitluste jooksul iga natukese aja tagant, kui mingi käik natukenegi paremini läks. Samuti tuli olla väga ettevaatlik leveldamisega, sest nii tugevate kollidega ei saa endale lubada valesti paigutatud state. Samas selliste asjadega mul probleemi pole.
Mäng ise jäi lõpuks pooleli selle pärast, et kogu kupatus crashis alati, kui ma pidin minema üle ühe kindla silla. Sellest sillast tuleb aga üle minna, et mängu jätkata.
Teine mäng oli natukene vanem (aga mitte vana). XCOM: Enemy Within ei hakanud eriti ploti ega tegelastega ennast vaevama. See polnud isegi eesmärk mitte. Tulnukad ründavad maad ning sina pead majandama nende vastu võitlevad eriüksust ja operatsioonide baasi. Olenemata oma nõrgast storyst osutus mäng üüratult meeltlahutavaks ning eriti meeldis mulle, kui paindlikud olid mängu loojad olnud baasi arendamisega. Sõdureid sai geneetiliselt, mehaaniliselt ja psüühiliselt muundada. Varustust sai igat moodi uuendada ja upgradeda ning ka võitlused olid väga huvitavad. Mõnevõrra minu üllatuseks sattus mängust aga suurde vaimustusse hoopis Kadri, keda huvitasid sõdurid ise. Talle ei meeldinud see, et minu jaoks olid sõdurid "asendatavad" ning ta tahtis alati missioone nii ära teha, et keegi ei saanud surma (enamasti). Tundub, et tal tekkis mingi kiindumus nende suhtes. Sujuvalt võttis ta mängu mängimise minult üle ning lõpuks leidsin ma ennast hoopis pealtvaataja rollis (ja mul polnud midagi selle vastu).
Soovitan XCOMi kõigile kellele meeldivad taktikalised RPGd väga laiade võimalustega.
Selleks korraks kõik. Järgmine postitus tuleb õigel ajal.
Selle kuu cosplay valik:
No comments:
Post a Comment