AniMatsuri võtab küll viimasel ajal lõviosa minu ajast, kuid proovin siiski postitusega enamvähem õigel ajal valmis saada. Küll aga võib selle kuu postitus lühem tulla.
August algas Sushimoni külastusega, sest olime juba Kadriga ammu kokku leppinud, et võiks millalgi minna ning nii saigi retk ette võetud. Kadril on jätkuvalt väga vastakad suhted sushiga. Ta väidab, et talle meeldib sushi, kuid seda natukenegi rohkem süües viskab see tal väga üle. Huvitav tõesti.
Meid teenindas Karoliine, kellega polnud juba mõnda aega näost näkku lobiseda saanud. Kaotasin tema näol hea assistendi AniMatsuril, sest ta peab välismaale õppima minema.
Kadri paistis igal juhul meie retkega üpris rahul olevat.
7. augustil läksin oma esimesele Põhjala Pööripäevale. Blogi lugejad kes sellest ei tea, siis tegu on Eesti suurima lahinglarbiga, mis koosneb erinevatest stsenaariumitest ja käib mitu päeva.
Ma ei olnud selle tulekust kohe üldse vaimustuses päris mitmel põhjusel. Neist peamine oli logistika, sest ma pidin Kloogarannalt sinna saama ning sealt veel Tartusse. Kadri abiga sai see logistika küll paika pandud, aga see tundus ikkagi jõle tülika ettevõtmisena. Kas ma hakkan vanaks jääma? Kadri ise ei saanud oma tervise pärast tulle ning mul oli selle üle isegi hea meel. Ma millegipärast ei taha, et ta mind VGs näeks. See on väga veider asi mida mõelda tegelikult, kuid see puudutab kuidagi minu uhkust. Justkui ei tahaks ma ennast näidata kusagil hierarhias madalal astmel. VG on üpris sõjaväeline organisatsioon ning nii on seal ka sõjaväelised auastmed. Mina, kui ainult külaline VG ridades olen ka tavaline reamees. VGs koheldakse mind, kui ei keegit (hoolimata minu võitlusoskustest) ning mul on lihtsam olla ei keegi, kui tema seda ei näe.
Teine asi, mis mind moriendas oli tõsiasi, et sinna ei tulnud mitte ühtegi minu sõpra. Seega mõtlesin, et pean veetma terve nädalavahetuse võõraste seas. Küll, aga minu suureks üllatuseks (või isegi hämminguks) ilmus sinna kohale Taavi koos oma elukaaslase Liisiga.
Taavi??? Larbil??? Taavi VGs????
Tuli välja, et Liisi vend on Tartu VG haru liige ning ostis ka neile piletid. See muutis minu väljavaated Pööripäevale kohe palju meeldivamaks, sest me olime Taaviga ka ühes jaos.
Pööripäevast endast võib nii palju öelda, et päris lõbus oli tegelikult. Päevased stsenaariumid olid sellised keskmiselt lõbusad, kuid koosnesid siiski peamiselt marssimisest. Madinad oli natukene vähem, kui ma arvasin. Samas kahe torni vallutamine oli tragikoomiliselt naljakas. Vaesed viikingid.
Minu jaoks olid kõige huvitavamad osad Pööripäevast hoopis öösiti. Kõigile anti "dismissed" ööseks ning jaod saadeti laiali. Ainult kõrgemad ohvitserid, lipuvalvurid ja need kes tahtsid jäid üles. Erinevalt enamustest larpidest, kus ma käinud olen oli Allanil reaalselt terve mets ploti täis peidetud ning jõle huvitav oli Taavi ja väikse seltskonnaga mööda öiseid metsi ringi kondada ning Allani ploti lahendada. Kohe selline täiesti rollmängulise larbi tunne oli ning pidevalt oli ka pinge õhus sest metsas liikus igast hirmsaid asju (ja teisi mängijate gruppe) mille otsa komistada. See muutis ploti lahendamise ainult selle võrra huvitavamaks. Zombiede püüdmine öises metsas jääb ilmselt üheks minu kõige meeldejäävamaks larbikogemuseks üldse.
Öösiti ringi seiklemine tähendas muidugi seda, et ma sain öösiti ainult paar tundi magada ning päeval tuli stsenaariume teha. See mõjus päris kurnavalt.
Pööripäevalt Tartusse minek möödus juba poolenisti une laadses seisundis ning Tartusse jõudes oli igasugune jõud ja jaks otsas. Tallinnasse tagasisõit möödus magades ning õhtul oli jõle hea taas kodus olla.
https://plus.google.com/photos/108459153829609186115/albums/6046698281897032913?authkey=CNb75-e7gqD5swE
13. augustil otsustati lõplikult meie Läti Steampunk larbi saatus. Mul oli juba pigemat aega olnud väga raske vaadata, kui palju stressi tekitas Kadrile Läti larbiks valmistumine ning meie seltskonna selleks organiseerimine. Kadri paha tuju ja stress tekitasid ka minus negatiivsed tunded selle larbi vastu ning nii leidsin ennast pidevalt soovimas, et äkki me siiski ei lähe sinna. Siis lõppeks see õudus. Kuuldes, et tulemas on koosolek, kus teeme lõplikult selgeks mida me sellega teeme, võtsin endale kindlaks sihiks lõpetada see kohtumine sellega, et minek jääks ära. See kõik ei olnud lihtsalt seda närvide kulu väärt. Kogunesime kogu seltskonnaga vihmase ilmaga ühte Kadrioru kohvikusse ning rääkisime päris pikalt. Lõpuks jätsimegi Lätti minemata ning ma tundsin ainult suurt kergendust. See võib kõlada ilmselt julmalt (ma võingi julm olla), kuid mind absoluutselt ei huvita, kui raske GMidel on või mida teised sellest arvavad, et me ei tule, nii kaua kuni see Kadri masendust ja närve säästab. See säästab omakorda lihtsalt minu närve.
14. august toimus taas Martini Firefly mäng. Mul ei ole sellest mängust märkmeid, seega ma ei mäleta, mis seal toimus.
23. august tassisin Kadri Kloogarannalt jälle Tallinna, sest Jaapani-Inglise keeltekool korraldas anime teemalise ürituse koos animeklubi Evaga. Miyako liikmeid oli kohal väga vähe ning peale Riho ja Maka ja Valdari polnudki kellegi teisega eriti suhelda, sest kõik teised olid vene animefännid keda me ei tunne. Üritustest toimusid peamiselt lauamängud, Stepmania, träni müük ning niisama sotsialiseerumine. Riho ja Maka ei jäänud eriti kauaks ning nii lahkusime peagi ka mina ja Kadri. Ostsin endale enne siiski kaks märki.
Pärast seda saime Solarises kokku Kadri õe, Liisaga ning külastasime minu endise jaapani keele õpetaja Yumi uut jaapanitoidu restorani "Tokumaru." Kadri ja Liisa jäid söögiga väga rahule, kuid mind jättis kuidagi külmaks. Ma ei ütle, et see halb oli aga tsiteerides Riho hinnangut: "meh." Sellest hoolimata usun, et tuleme kindlasti sinna kunagi tagasi. Kadri ja Liisa tahaks ilmselt veel.
Õhtul vaatasime ära ühe Kadri kõige lemmikuma filmi "Lawrence of Arabia" ning minu ajaloolised teadmised leidsid jälle täiendust. Tundub, et meil on Kadriga üks sarnane joon filmide ja raamatute suhtes: meile meeldivad sõjalood. Võib-olla küll mitte täiesti samadel põhjustel, kuid siiski. Jäin filmiga üleüldiselt väga rahule ning meie õhtu kujunes väga meeldivaks.
25. augustil läksime Maarja soovil kinno vaatama filmi Guardians of the Galaxy. Ma ei oodanud mitte midagi sellest, kuid läksin siiski kaasa hea seltskonna pärast. Mulle tundub, et ma käin üldse enamasti kinos seltskonna pärast, kui mõelda kõigile viimastele kinos käikudele (Hobbiti filmid). Hmm, viimane film mida mulle vist kinos reaalselt vaadata meeldis oli Tarantino tehtud Django Unchained ning isegi see polnud nüüd midagi hämmastavalt head.
Kuhu on jäänud kõik väärtfilmid kinodest?
Guardians of the Galaxy osutus just selliseks nagu ma arvasin. Väga vägevad visuaalsed efektid, kuid ülimalt nõrk plot ja tegelased. Teisisõnu keskmine Hollywoodi kogupere action-komöödia.
Viimasel ajal on meediast käinud päris palju artikleid läbi, et Hollywoodil läheb hetkel halvemini, kui kunagi varem. Selle põhjused muutuvad samuti üha selgemaks. IO9 kirjutas mõni aeg tagasi, et massidele mõeldud lihtne meelelahutus lihtsalt ei müü enam.
26. august mängisime üle pika aja jälle Maarja juures BSG'd ning see mõjus üpris värskendavalt. Mul oli vahepeal sellest väga ära tüütanud, aga nüüd võib täiesti mängida jälle. Mäng oli üpris intensiivne ning lõppes cylonite VÄGA napi võiduga. Mulle hakkas üpriski meeldima see tegelane mida ma mängisin, sest tema blind jumpi võime on väga kasulik ja see teeb temast väga kompetentse military leader tüüpi tegelase. Samuti on tema tugevuseks see, et ta tõmbab väga palju tactics kaarte ning saab lihtsalt vaenlasi hukata. Usun, et jään huviga järgmist BSG mängu ootama.
28. august läks Kadri jälle kangapoodi seiklema ning loomulikult ta võttis ka mind kaasa. Ma arvan, et ma ei ole kunagi oma elus nii palju kanga poodides kokku käinud, kui pärast kooselu alustamist Kadriga. See on tegelikult nii vägev, et nii Kadri, kui Liisa on suurepärased õmblejad. Keegi pole mulle kunagi midagi otseselt õmmelnud ja see on kuidagi nii ilus žest, et Kadri seda teeb. Ma olen väga tänulik.
Pärast õmbluspoodides kolamist läksime sööma restorani Tenkeš, sest kuupäev oli 28 ning tundub, et sellest on saanud meie traditsioon, et iga paari kuu tagant tuleb 28ndal kuupäeval seal käia.
Toit on seal igal juhul taevalikult hea.
30. august sain kogeda taaskord midagi uut ja huvitavat. Nimelt leidis Läänemere kallastel aset Muinastulede öö, mis tähendas seda, et üle kogu rannajoonte süüdati erinevad lõkked ja tuled. Läksime siis seda kahekesi Kloogarannal vaatama ning terve pikk rannik pimeduses helendas erinevate tulekolletega ning õhus hõljusid paberlaternad. Ka mere enda peal hulpisid ujuvad küünlad. See oli kuidagi lummav vaatepilt.
30. august sain kogeda taaskord midagi uut ja huvitavat. Nimelt leidis Läänemere kallastel aset Muinastulede öö, mis tähendas seda, et üle kogu rannajoonte süüdati erinevad lõkked ja tuled. Läksime siis seda kahekesi Kloogarannal vaatama ning terve pikk rannik pimeduses helendas erinevate tulekolletega ning õhus hõljusid paberlaternad. Ka mere enda peal hulpisid ujuvad küünlad. See oli kuidagi lummav vaatepilt.
See võtabki üleüldiselt augusti kokku. Muidugi sai argipäevadel muidki asju teha.
Kloogarannal sai ühel hetkel meie aktiivseks ajaviitseks Civilization V mängimine (koos kõigi expansionitega). Mul tuli lihtsalt ühel hetkel tahtmine seda mängida, nähes kuidas Lea ja Martin tegid kahekesi oma kampaaniat. Kadrile hakkas Civilization kiiresti väga meeldima ning nii veetsime vahel terveid päevi seda koos mängides.
Kadri pole ilmselt väga vaimustuses mõttest terve päeva mängida, kuid minu meelest oli see väga lõbus ajaveetmise meetod.
Mina, kui vana MMOde veteran polnud juba väga kaua ühtegi proovinud, kuid augustis algas internetis palju hypetud ArcheAge closed beta ning loomulikult, paadunud beta testerina võtsin ka mina sellest osa. Tõttöelda ei saanud ma alguses üldse aru miks seda mängu hetkel igal pool ette ja taha kiidetakse. See tundus mulle täpselt nii nagu iga teine Aasia MMO. "Mine tapa 10 seda asja" ja "mine korja 10 seda lille" jne. Ehk siis ma olin alguses mõnevõrra pettunud. Küll aga hakkas asi vaikselt ilmet võtma, sest story on üpris hästi üles ehitatud, koos videode ja kõige muu vilede ja tuledega. Ehk siis mind hakkas siiralt huvitama, mis seal maailmas toimub.
Samuti, nagu lubatud on ArcheAge täielik Sandbox. Sa võid olla laevaomanik, piraat, kinnisvara pidaja, talumees, käsitööline, kolonist jne jne. Mind muidugi sellised asjad absoluutselt ei huvita, aga võimalus on olemas vähemalt ja see ilmselt tõmbab palju inimesi ligi. Samuti on classide süsteem üpris paindlik, sest tehniliselt mängid sa segu kolmest erinevast classist, mida saab omavahel miksida.
Minu jaoks impneerivad hetkel kõige rohkem kaks klassi, mille vahel on mul väga raske valida. Üks on Darkrunner (koosneb classidest shadowplay, battlerage ja auramancy) ning Daggerspell (sorcery, witchcraft, shadowplay). Rassiks loomulikult, nagu peaaegu alati, mängin ma haldjat.
Saab näha kas ma tõesti selle MMO juurde ka jään, sest minu minevik on hea näide sellest, et ma ei suuda mitte ühtegi mängu eriti kaua mängida. Ma lihtsalt tüdinen liiga kiiresti. Kaldun arvama, et ka ArcheAge jääb pigem selliseks mänguks, kus ma olen vahetevahel külaline, kui sedagi.
Story cinematic: https://www.youtube.com/watch?v=hRd4e2-CayM
Gameplay: https://www.youtube.com/watch?v=vAHWNpH9lpI
Animest pole ma samuti juba mõnda aega kirjutanud. Mul olid alguses suvehooaja suhtes üpris head lootused, kuid need vedasid kokkuvõttes alt. Suve kaks kõige lubavamat tiitlit: Aldnoah. Zero ning Zankyoku no Terror osutusid üpris tagasihoidlikeks ning Aldnoahi võib lausa pettumuseks nimetada. Urobuchi on jälle nii teinud nagu Suisei no Gargantiaga. Paneb korraks näpu külge, kleebib oma nime animele alla ning siis laseb kõik asjad teistel inimestel teha. Kallis Urobuchi, kui sa ise aktiivselt asja ei tee, siis ei tule sellest ka tõenäoliselt head animet. Mul on tunne, et Urobuchi on lihtsalt liiga kuusaks saanud ja see muudab teda veidi laisemaks. Samas on nüüd sügishooajal tulemas Psycho Passi teine hooaeg ning sealt ma loodan siiralt, et saab näha jälle pesuehtsat Urobuchit ehk "Butcher Gen'i".
Aldnoah. Zero on mecha anime, selle žanri kõige clichemas mõistes ning midagi uut ja värskendavat sealt küll ei leia. Urobuchile omane moraalne mustvalgus on täiesti puudu ning peategelased on keskkooli lapsed, kes võitlevad suurte mechadega. Plot on lihtsakoeline ja etteaimatav ning kukub laias laastus täiesti läbi. Peategelasel on peaaegu sama palju iseloomu, kui kartulil, aga jääb natukene puudu.
Jah Urobuchi, sa oled jätkuvalt minu lemmik anime kirjanik, kuid lõpeta see saasta tegemine. Raha nimel ei pea kõike ka tegema.
Ka Tokyo Ghoul jättis alguses üpris lubava mulje, üritades luua sellist üpris "grimdark" lugu, kuid kukkus sellega peatselt läbi. Peamiselt selle pärast, et taaskord oli peategelane üks pehmo tolvan, kes ei saa mitte millegagi hakkama. Mitte mingit iseloomu pole ning anime on juba eelviimase osa juures ning ta pole veel ainsatki võitlust võitnud. Kontseptsioon on tegelikult päris hea ning ma näen, et nad üritavad tõsist ja traagilist asja teha. Paraku on siiski Tokyo Ghouli suhteliselt raske tõsiselt võtta. Asjale ei aita sugugi kaasa ka see, et nad on paljud manga stseenid raskelt ära tseneerinud.
Animelegendi Watanabe Shinichiro tehtud Zankyoku no Terror on natukene teine juhtum ühtekokku. Animatsioon on absoluutselt suurepärane. Režissööri töö on suurepärane. Kuulsa Yoko Kanno tehtud muusika on samuti suurepärane. Põhimõtteliselt on veteranide "all stars" meeskond teinud ära absoluutselt suurepärase töö.
Aga...
Teos on suhteliselt igav. Ükskõik, kui hästi anime ka tehtud ei ole, siis igav plot rikub kõik ära. Mul on sügav austus selles suhtes, et väga kaua anime maailmast eemal olnud Shinichiro võtab Yoko Kanno ja stuudio MAPPA (pmst endine stuudio Madhouse eliit, kes tegi oma stuudio) kampa ning võtab ette väga kõrge kvaliteediga ning tõisiselt võetava teose. Teie teostus on suurepärane, kuid anime on lihtsalt igava võitu. See on kurb, sest see töö ja vaev seal taga on nii suur.
Ja ongi selleks korraks kõik. Ma suutsin postituse isegi enne AniMatsurit valmis teha. Ausaltöeldes on see olnud väga raske, kuid sellest räägin ma järgmises postituses. Ma tunnen ennast kuidagi...väga kurnatult.
Igal juhul tulge kõik AniMatsurile!
No comments:
Post a Comment