Tere sügist teile ka ja üks kena pilt sügisest:
Veel? Palun.
Pean tunnistama, et mul ei ole mitte mingit motivatsiooni olnud blogi kirjutada. Raske öelda kas asi on laiskuses, aja vähesuses või stressis. Tõenäoliselt kõike kolme. Alati on kas midagi muud huvitavat teha või pole lihtsalt üldse tuju blogi kirjutada.
September möödus laias laasutas AniMatsuri tähe all (nagu nad kõik). Küll aga mitte sugugi nii nagu enamus septembreid. AniMatsuri osas oli ikka päris suur närv sees, sest peakorraldajate hulka kuulumine ning programmijuht olemine mõjus sageli üpris närvesöövalt. Mida lähemale ürituse kuupäev tiksus seda suuremaks stress kasvas ning seda rohkem oli koguaeg tunne, et millele ma veel mõelnud pole, mida ma veel tegema peaks, keda juurde otsida ning kes järgmisena alt ära hüppab.
Enne, kui kogu asi aga pihta hakkas leidis aset AniMatsuri maskiball, mida oli väga raske nautida, sest mõtted olid pidevalt homse ürituse peal (ja kas kõik ikka on korras). Ööbisime Kadriga tema sõbranna Anu juures (tal oli väga meeldiv ja kena väike korter). Just sealt startisime õhtul ka ballile ning kohale jõudes olid uued kingad mu kannad ka juba veriseks hõõrunud (ma nägin seda tulemas). Kadri nägi absoluutselt rabav välja oma suure laia kleidi ning kübaraga ning endalgi oli päris hea tunne kostüümis. Sai väheste kohale tulnud sõpradega juttu puhuda ning niisama ringi vaadata. See võib kõlada veidralt, kuid minu meelest oli esimene maskiball parem. Ma täpselt ei teagi, mis puudu jäi, aga eelmine ball oli justkui.....rohkem ballilik. Õukonnatantse oli rohkem ning klassikalist muusikat samuti. Kohati läks nagu diskoks kätte ära. Fakt, et mulle eelmine ball rohkem meeldis on mõnes mõttes naljakas, sest eelmine ball oli selline väga eksperimentaalne ning paistis justkui alguses läbi kukkuvat. Seevastu tantsisin ma sellel ballil märkimisväärselt rohkem.
Enda mõningaseks üllatuseks (ausalt!) sain ka ballikuninga tiitli. Sain hea pastaka ja kruusi võrra rikkamaks.
https://www.facebook.com/media/set/?set=a.948128945217157.1073741870.126061144090612&type=1
Järgmise päeva hommikuks jõudis lõpuks kätte ka AniMatsuri ning see kujunes üpris selliseks nagu ma ootasin. Leidus terve hunnik asju, millele ma polnud mõelnudki ning enne uste avamist tekkis hunnik uusi töid ja ülesandeid, millest mul polnud aimugi, et ma tegema pean. Aga eks nii vist selliste töödega olegi: tuleb olla valmis igasugusteks ootamatusteks. Laias laastus aga midagi väga metsa ei läinudki ning kõik justkui enamvähem sujus. Ma jooksin enamuse ajast ringi nagu hull, söömata, joomata ning üleüldisest melust osa saamata. Peakorraldaja rõõmud. Olin vähemalt uskumatult tänulik, kui Kadri oli oma sushi töötoa sushi mulle jätnud. Õhtul enne AMV võistlust sai käia ka Kadri, Maarja ning Raigoga pannkooke söömas. Taaskord, väga väärtuslik küte, et vastu peaks. Õhtul pidi järgnema ka afterparty, nagu alati, kuid ma olin selleks ajaks täiesti sooda. Ainult Kadri utsitamisel, et ma peaks rohkem aega oma sõpradega veetma lohistasin ma ennast kohale sinna ning ei jäänud ka siis kauaks.
Irisviel von Einzbern
Pühapäev läks lihtsamalt. Peamiselt selle tõttu, et mul oli asi juba natukene rohkem käpas ning ma taipasin, et rohkem asju võiks vabatahtlikele delegeerida. Samuti olin ma muutnud ennast kurnatuse ja pohhuismi kilbiga immuunseks kriitikale ja etteheidetele, mis minu suunas tulid. Sõin natukene rohkem ning üleüldiselt läks päev lihtsamini õhtusse. Vähemalt seda kuni selgus, et HTG tahab meid õhtul suhteliselt kiiresti välja visata ning siis tuli lõpetamisega maniakaalselt kiirustada.
Ehk siis hästi läks, ma arvan. Tagasi sõitsime Riho ja Makaga ning lobisesime terve tee.
Väsinud korraldaja kandmas Neuroweari
Animatsuri pilte leiab siit:
https://www.facebook.com/media/set/?set=a.947258995304152.1073741868.126061144090612&type=1
https://www.facebook.com/media/set/?set=a.947296388633746.1073741869.126061144090612&type=1
Mõned videod ka:
https://www.facebook.com/media/set/?set=a.947258995304152.1073741868.126061144090612&type=1
https://www.facebook.com/media/set/?set=a.947296388633746.1073741869.126061144090612&type=1
Mõned videod ka:
Kas midagi peale AniMatsuri toimus ka? Natukene ikka.
1. septembril läksime taas Kadriga Sushimoni ning seekord liitusid meiega ka tema õde Liisa ning tema mees Martin. Sain taas inimestele mõnuga kultuurišokke tekitada Jaapanist rääkides ning ka anime mängis taustaks - Nodame Cantabile siis. Ma isegi kaalusin selle vaatamist, sest seda kiidetakse ühe parima draama animena üldse, kuid viimasel ajal on tunne, et ma ei graviteeru draama animetega enam. Tavalise igapäevaelu kujutamine ei suuda lihtsalt piisavalt elevust tekitada enam, mis on iseenesest veider, sest vanemaks saades peaks just sellised asjad rohkem peale hakkama. Või siis on pigem asi selles, et kunagi vaatasin ma sisuliselt ükskõik millist animet, niikaua kuni see äärmiselt kohutav ja silmi veristav polnud. Nüüd on justkui spetsiifilisemad maitsed tekkinud.
Ahjaa, Sushimon. Sushi oli hea, seltskond ka. Ostsime pärast Sushimonis käiku omale ümmarguse laualambi.
6. september leidis aset larp "Armastuse Pärand," mis pidi olema ühe neiu kooliprojekt ning paroodia klassikalisele Lõuna-Ameerika seebikale. Mina pidin veel enna mängu algust ka AniMatsuri koosolekule tormama, mille käigus sattusin vanalinna käsitöölaadale. Ühe leti juures hakkasid silma erinevad nimedega kruusid ning ning nii sai Kadri omale Kadri nimelise kruusi.
AniMatsuri koosolek ei kestnud kuigi kaua ning jõudsin mängule isegi enne mängu algust. Väike seltskond ootas väljas ning mina olin lihtsalt rahul, et ei pidanud hilinema. Ma kahtlustan, et mul oleks väga raske olnud mängu sisse sulanduda.
Minu rolliks oli mängida ühte levinumat seebika klišeed: vaest, kuid seksikat basseinipoissi, kellesse peretütar oli ära armunud.
Minu rolliks oli mängida ühte levinumat seebika klišeed: vaest, kuid seksikat basseinipoissi, kellesse peretütar oli ära armunud.
You can come to my pool any time baby.
Parim hinnang sellele larbile minu meelest oleks: meh. Tegu ei olnud kindlasti halva mänguga ning lõpu poole oli lausa lõbus, kui actionit sai, aga muidu oli küll veidi igava võitu ning üle võlli draamat polnud ka eriti. Mis veel: mulle tundus, et ma hakkan haigeks jääma. Mis mulle aga meeldis larbil oli see, et mul õnnestus terve mängu varjata relva ning isegi lõpus toimunud politsei läbiotsimise käigus (pärast seda, kui mind kaks korda läbi otsiti!) ei leidnud keegi relva. Ning ei, ma ei peitnud seda kuhugi oma keha õõnsustesse - see oli lihtsalt minu taskus. Lõpp oligi tegelikult mängu kõige parem osa, sest siis tuli puänt advokaadiga, kes otsustas testamenti võltsida ning luges selle stoilise rahuga kõigile ette. Ma olen üllatunud, et ta plaanis pärast sellist ettelugemist sealt eluga pääseda. Üks esimene asi mida talle tehti oli raske esemega pähe virutamine. See oli päris lõbus.
I don't know her, I swear! And most certainly I haven't slept with her...
Shit is about to go down tonight and I'm ready to gun down some bitches.
Ühtlasi õnnestuski mul peale mängu haigeks jääda.
Pildid mängust leiab siit:
13. septembril korraldas Mirju taaskord oma äralahkumise peo. Nimelt otsustas ta teist korda Jaapanisse naasta vahetusüliõpilasena, seekord ainult pooleks aastaks. Mirju juures on alati lahe käia, sest tal on suur elutuba ja hoov ning enamasti saab midagi head süüa ka. Kõik Mirju paremad sõbrad tulid kokku ning koos sai peamiselt lauamänge mängitud. Mängisin üle ma ei tea, kui tüki aja Aliast jälle ning see tuli üpris kehvasti välja. See omakorda teenis mulle hunniku miinuspunkte Kadri silmis, sest talle meeldib alati võita. Sai üle tüki aja ka seda maid-haarem kaardimängu mängida. Kõigil on seal mingid hullud oma taktikad ja ideed ning isegi mul tekkis üks, kuigi see oli suhteliselt lihtne idee, aga töötas. Jäin napilt teiseks.
Sai üle tüki aja proovida ka taas seda head teed, mida ma kunagi Mirjule kinkisin. Väga tore, et ta seda hoolikalt alles hoiab ning veel toredam on seda aegajalt taas proovida.
23-26. september veetsime Kadriga Põltsamaal. Sai ikka päris üle tüki aja koju minna ning ma olin Kadriga elades (meil on suht sarnased söömisharjumused) vahepeal juba peaaegu ära unustanud, kui palju süüa mu ema võib teha. Samas ma olen alati oma perekonnas kõige vähem sööv inimene olnud. Igal juhul oli mul taas jälle väga hea meel näha kuidas mu ema üritas Kadrit igat moodi ületoita ning isa küttis toad nii kuumaks, et isegi minu toas sai vaevu magada. Ka minu Hatsune Miku sai üle pika aja taas Kadri tähelepanu, kes eemaldas tema kitarri ning asendas selle taas mõõgaga.
Mõnikord mulle tundub, et Kadri pole tegelikult üldse vaimustuses sellest, et ma ta Põltsamaale viin, kuid samas tundub ta alati peale Põltsamaal käiku nii palju puhanum ja see on hea.
Toimus ka hunnik Firefly mänge, kuid neid on üldse nüüd juba nii palju, et ma ei suuda neid enam adekvaatselt dokumenteerida.
Ja nii see september laias laastus mööduski. Ma pean tõdema, et mõnevõrra tegevusvaesemalt, kui enamus mu septembreid, aga see on ilmselt selle pärast, et ka animeklubi suikus oma suveunes kauem. Kadri (meie) tuba leidis lõpuks ka omale sisustuse ning ainult elutuba jäi veel remontida.
Natukene ka värskest anime sügishooajast. Mul on hea meel näha, et üleüldise saasta massi keskel on tekkinud mõned huvitavad trendid. Esiteks paistab "grimdark" žanr üha populaarsemaks muutuvat, sest nüüdseks on juba igas hooajas üks või rohkem animet, mis keskenduvad grotesksele vägivaldsusele. Ärge muidugi saage minust valesti aru: gore ja veri ei tee üksinda animet heaks (Terra Formars on hea näide sellest) kuid laiem valik tumedaid temaatikat moe moe kawaii keskel on lihtsalt meeletu värskendus (+ minu enda isiklik huvi süngete teemade vastu). Parim näide sellest on värske Parasyte, mis on tehtud juba ühe päris vana seinen žanri manga põhjal. Mul on omad kahtlused Madhouse stuudio suhtes (pärast seda kui kogu nende talent otsustas jalga lasta ning stuudio MAPPA astuada), kuid siiani näeb kõik välja üpris hea. Ma isiklikult loodan, et see paneb aluse seinen animete boomile ning me näeme sünget animet nüüdsest palju sagedamini.
Rääkides stuudiost MAPPA siis need väiksed tegijad on lagedal see hooaeg tervelt kahe uue animega. Nende hiljutine Terror of Resonance jäi sellise mehe nagu Watanabe Shinichiro kohta liiga nõrgaks. Nüüd on nende kaks uusimat teost Shingeki no Bahamut: Genesis ja Garo: Honoo no Kokuin. Bahamuti osas muutis mind kohe alguses skeptiliseks fakt, et see on tehtud kaardimängu järgi. Kaadrimängu animetest ei tule MITTE KUNAGI midagi head. Sageli ei ole nad midagi enamat, kui reklaamid. MAPPA ei ole aga saasta tegija (vähemalt mitte veel. Hint: Trigger) ning Bahamut on siiani päris hea fantaasia. Animatsioon on suurepärane, tegelased on moraalselt mitmekülgsed ja hoolimata mõningatest Jaapani fantaasia klišeedest on ka plot suutnud mind kinni hoida. See necromanceri osa jättis päris hea mulje. Garo tegi samuti väga tugeva alguse, tuues meieni päris sünge keskaegse maailma (palju süngema kui Bahamut muide), mida täitis karm nõiajaht, inimeste elusalt põletamine, inkvisitsioon ning sünge maagia. Kui veidi lastelik animatsiooni stiil välja arvata julgeks ma esimest osa peaaegu Berserkiga võrrelda atmosfääri osas. Asi läks aga natukene shounenilikumaks pärast seda, kui nad hakkasid transformeeruma maagiliste turvistega superhuman rüütliteks ja see mõnevõrra rikkus selle Berserkiliku atmosfääri minu jaoks ära. Soovitan ära proovida igal juhul mõlemad.
Sügishooaeg peitis endas mitmeid väga meeldivaid üllatusi. Kaks suurepärast järjelugu on Psycho Pass 2 ja uus Mushishi. Ootasin neid kahte kõige rohkem (juba väga pikalt muide) ning ei pidanud oma ootustes pettuma. Psycho Pass 2 ja Mushishi on pika puuga sügishooaja kõige paremad animed. Psycho Pass hiilgab taas oma tegelaste arengu, worldbuildingu ja väga võigaste kriminaalsete politseilugudega. Taaskord: moraalselt ülimalt mustvalge maailm ning kohati võiks justkui nimetada seda mingisuguseks cyberpunk noriks. Psycho Pass lihtsalt naudib geniaalsete sotsiopaatide ja psühhopaatide mõttemaailma lahkamisega ning see on minu meelest ka nende kõige tugevam külg. Psycho Passi kurjategiad on alati ülimalt intelligentsed, võimekad, ülimalt andekad ning äärmiselt sadistlikud. Samuti on neil alati üllatavalt hea moraalne õigustus oma tegudele, mida toob ainult rohkem välja see, et süsteem, mille heaks Akane töötab on tegelikult parimal juhul moraalselt äärmiselt hall. Ühiskond on süsteemi poolt ülimalt alla surutud ja rangelt kontrollitud ning just selle süsteemi tõttu tekivad sageli sellised tüübid kellega nad tegemist peavad tegema.
Ja siis on Mushishi...oh Mushishi... Mingis mõttes on see anime klass omaette. Nad teevad lihtsalt midagi nii teistsugust ja nad teevad seda nii hästi. Mushishi on üks väga väheseid animeid, mis on suutnud läbi hooaegade (ja väga pika aja) hoida ühtlaselt kõrget kvaliteeti, ilma üldse muutumata. Mõni võib ehk vaielda, et see on halb ja Mushishi vajab muutust. Ei, Mushishi suudab tegelikult peaaegu iga osaga meeldivalt üllatada. Mind isegi mingis mõttes hämmastab, et nad suudavad nii palju iseenda poolt üle ja üle kasutatud temaatikat jätkuvalt värskena hoida. Peaaegu iga Mushishi osa on väga puudutav, sügavamõtteline ja haarav. Mushishi ehk kõige tugevam külg on see kuidas ta kujutab looduse ja inimese suhet. Selles maailmas on loodus midagi, mida inimene ei ole võimeline domineerima. Inimene suudab loodusega parimal juhul tasakaalus elada ning sageli tuleb looduse pärast kannatada. Loodus on midagi salapärast, müstilist, hirmutavat, aga samas ka midagi lummavalt ilusat ja hämmastavat. Mushishi toob meieni looduse ilu ja rahu ning selle hirmutava salapärasuse ja võimsuse. See sarnaneb väga tugevalt Jaapani varajase Shinto folklooriga, mille järgi oli samuti loodus väga salapärane ja müstiline koht, täidetud tuhandete hingede ja jumalustega (kamid), kellega tuli hästi läbi saada ning mõni kord ei piisanud ka sellest. Peategelane Ginko mõistab seda loodust ning ka Mushide maailma, kuid sõnum on selge: Ginkol ei ole lahendusi kõigile inimeste probleemidele Mushidega ning mõnikord on episoodidel väga kurvad või mõtlema panevad lõpud. Midagi lihtsalt juhtub ja sinna ei saa midagi parata. Mushishi on väga ilus ja mõtlema panev.
Üpris tore vaatamine on ka uus Fate/Stay Night: Unlimited Bladeworks. Võib-olla tuleks öelda, et ta on tore vaatamine just peamiselt stuudio Ufotable pärast. 2006 aasta sari oli lihtsalt puhas käkerdis, mis nägi hirmus välja ning 2010 aasta Unlimited Bladeworks ei olnud kuigi palju parem planeerimise osas. Loost kiirustati lihtsalt jubedalt läbi, ilma, et vaataja midagi arugi saaks. Seekord on aga asja taha rohkem mõtet ning raha pandud. Samuti meeldib mulle see, et nad rõhutavad pidevalt oma sidet Fate Zeroga, sest Zero oli lihtsalt niivõrd hea ning nad teavad seda. Ühes asjas saan ma kindel olla: UBW ei saa mitte kunagi nii hea olla, kui Fate Zero, aga nad saavad vähemalt selle poole püüelda. Siiani tuleb päris hästi välja ning animatsioon on ka Ufotable stuudiole omaselt hea (olen ma maininud, et Ufotable on üks mu lemmik stuudioid?). Ma saan mingis mõttes aru, miks nad valisid Unlimited Bladeworks route animeerimiseks, aga samas hindaks mina seda rohkem, kui see sari käsitleks Heaven's Feeli. Just viimasest on täispikk film tulemas ning ma kardan, et seda ootab sama saatus mida esialgset UBW filmi. Kokkuvõtteks ütleks, et tänu Fate Zerole on saanud kogu Fate žanr uue hingamise ning kõik läheb päris hästi.
Uutest animetest väärivad ka ära mainimist Shirobako (white box) ja Akatsuki no Yona, mille kohta ma ei osanud tõesti midagi oodata, kuid suutsid meeldivalt üllatada. Yona võib olla üle tüki aja reaalselt hea shoujo anime ning Shirobako pakub meile üllatavalt realistliku ülevaate sellest kuidas käib anime valmistamine.
Phew, ja ongi selleks korraks kõik. Mulle tundub, et iga kord, kui ma animest hakkan kirjutama, siis see tuleb kiiresti ja jutti ning pärast seda sõrmed valutavad. Kuni järgmise korrani!
Sai üle tüki aja proovida ka taas seda head teed, mida ma kunagi Mirjule kinkisin. Väga tore, et ta seda hoolikalt alles hoiab ning veel toredam on seda aegajalt taas proovida.
23-26. september veetsime Kadriga Põltsamaal. Sai ikka päris üle tüki aja koju minna ning ma olin Kadriga elades (meil on suht sarnased söömisharjumused) vahepeal juba peaaegu ära unustanud, kui palju süüa mu ema võib teha. Samas ma olen alati oma perekonnas kõige vähem sööv inimene olnud. Igal juhul oli mul taas jälle väga hea meel näha kuidas mu ema üritas Kadrit igat moodi ületoita ning isa küttis toad nii kuumaks, et isegi minu toas sai vaevu magada. Ka minu Hatsune Miku sai üle pika aja taas Kadri tähelepanu, kes eemaldas tema kitarri ning asendas selle taas mõõgaga.
Mõnikord mulle tundub, et Kadri pole tegelikult üldse vaimustuses sellest, et ma ta Põltsamaale viin, kuid samas tundub ta alati peale Põltsamaal käiku nii palju puhanum ja see on hea.
Toimus ka hunnik Firefly mänge, kuid neid on üldse nüüd juba nii palju, et ma ei suuda neid enam adekvaatselt dokumenteerida.
Ja nii see september laias laastus mööduski. Ma pean tõdema, et mõnevõrra tegevusvaesemalt, kui enamus mu septembreid, aga see on ilmselt selle pärast, et ka animeklubi suikus oma suveunes kauem. Kadri (meie) tuba leidis lõpuks ka omale sisustuse ning ainult elutuba jäi veel remontida.
Natukene ka värskest anime sügishooajast. Mul on hea meel näha, et üleüldise saasta massi keskel on tekkinud mõned huvitavad trendid. Esiteks paistab "grimdark" žanr üha populaarsemaks muutuvat, sest nüüdseks on juba igas hooajas üks või rohkem animet, mis keskenduvad grotesksele vägivaldsusele. Ärge muidugi saage minust valesti aru: gore ja veri ei tee üksinda animet heaks (Terra Formars on hea näide sellest) kuid laiem valik tumedaid temaatikat moe moe kawaii keskel on lihtsalt meeletu värskendus (+ minu enda isiklik huvi süngete teemade vastu). Parim näide sellest on värske Parasyte, mis on tehtud juba ühe päris vana seinen žanri manga põhjal. Mul on omad kahtlused Madhouse stuudio suhtes (pärast seda kui kogu nende talent otsustas jalga lasta ning stuudio MAPPA astuada), kuid siiani näeb kõik välja üpris hea. Ma isiklikult loodan, et see paneb aluse seinen animete boomile ning me näeme sünget animet nüüdsest palju sagedamini.
Rääkides stuudiost MAPPA siis need väiksed tegijad on lagedal see hooaeg tervelt kahe uue animega. Nende hiljutine Terror of Resonance jäi sellise mehe nagu Watanabe Shinichiro kohta liiga nõrgaks. Nüüd on nende kaks uusimat teost Shingeki no Bahamut: Genesis ja Garo: Honoo no Kokuin. Bahamuti osas muutis mind kohe alguses skeptiliseks fakt, et see on tehtud kaardimängu järgi. Kaadrimängu animetest ei tule MITTE KUNAGI midagi head. Sageli ei ole nad midagi enamat, kui reklaamid. MAPPA ei ole aga saasta tegija (vähemalt mitte veel. Hint: Trigger) ning Bahamut on siiani päris hea fantaasia. Animatsioon on suurepärane, tegelased on moraalselt mitmekülgsed ja hoolimata mõningatest Jaapani fantaasia klišeedest on ka plot suutnud mind kinni hoida. See necromanceri osa jättis päris hea mulje. Garo tegi samuti väga tugeva alguse, tuues meieni päris sünge keskaegse maailma (palju süngema kui Bahamut muide), mida täitis karm nõiajaht, inimeste elusalt põletamine, inkvisitsioon ning sünge maagia. Kui veidi lastelik animatsiooni stiil välja arvata julgeks ma esimest osa peaaegu Berserkiga võrrelda atmosfääri osas. Asi läks aga natukene shounenilikumaks pärast seda, kui nad hakkasid transformeeruma maagiliste turvistega superhuman rüütliteks ja see mõnevõrra rikkus selle Berserkiliku atmosfääri minu jaoks ära. Soovitan ära proovida igal juhul mõlemad.
Sügishooaeg peitis endas mitmeid väga meeldivaid üllatusi. Kaks suurepärast järjelugu on Psycho Pass 2 ja uus Mushishi. Ootasin neid kahte kõige rohkem (juba väga pikalt muide) ning ei pidanud oma ootustes pettuma. Psycho Pass 2 ja Mushishi on pika puuga sügishooaja kõige paremad animed. Psycho Pass hiilgab taas oma tegelaste arengu, worldbuildingu ja väga võigaste kriminaalsete politseilugudega. Taaskord: moraalselt ülimalt mustvalge maailm ning kohati võiks justkui nimetada seda mingisuguseks cyberpunk noriks. Psycho Pass lihtsalt naudib geniaalsete sotsiopaatide ja psühhopaatide mõttemaailma lahkamisega ning see on minu meelest ka nende kõige tugevam külg. Psycho Passi kurjategiad on alati ülimalt intelligentsed, võimekad, ülimalt andekad ning äärmiselt sadistlikud. Samuti on neil alati üllatavalt hea moraalne õigustus oma tegudele, mida toob ainult rohkem välja see, et süsteem, mille heaks Akane töötab on tegelikult parimal juhul moraalselt äärmiselt hall. Ühiskond on süsteemi poolt ülimalt alla surutud ja rangelt kontrollitud ning just selle süsteemi tõttu tekivad sageli sellised tüübid kellega nad tegemist peavad tegema.
Ja siis on Mushishi...oh Mushishi... Mingis mõttes on see anime klass omaette. Nad teevad lihtsalt midagi nii teistsugust ja nad teevad seda nii hästi. Mushishi on üks väga väheseid animeid, mis on suutnud läbi hooaegade (ja väga pika aja) hoida ühtlaselt kõrget kvaliteeti, ilma üldse muutumata. Mõni võib ehk vaielda, et see on halb ja Mushishi vajab muutust. Ei, Mushishi suudab tegelikult peaaegu iga osaga meeldivalt üllatada. Mind isegi mingis mõttes hämmastab, et nad suudavad nii palju iseenda poolt üle ja üle kasutatud temaatikat jätkuvalt värskena hoida. Peaaegu iga Mushishi osa on väga puudutav, sügavamõtteline ja haarav. Mushishi ehk kõige tugevam külg on see kuidas ta kujutab looduse ja inimese suhet. Selles maailmas on loodus midagi, mida inimene ei ole võimeline domineerima. Inimene suudab loodusega parimal juhul tasakaalus elada ning sageli tuleb looduse pärast kannatada. Loodus on midagi salapärast, müstilist, hirmutavat, aga samas ka midagi lummavalt ilusat ja hämmastavat. Mushishi toob meieni looduse ilu ja rahu ning selle hirmutava salapärasuse ja võimsuse. See sarnaneb väga tugevalt Jaapani varajase Shinto folklooriga, mille järgi oli samuti loodus väga salapärane ja müstiline koht, täidetud tuhandete hingede ja jumalustega (kamid), kellega tuli hästi läbi saada ning mõni kord ei piisanud ka sellest. Peategelane Ginko mõistab seda loodust ning ka Mushide maailma, kuid sõnum on selge: Ginkol ei ole lahendusi kõigile inimeste probleemidele Mushidega ning mõnikord on episoodidel väga kurvad või mõtlema panevad lõpud. Midagi lihtsalt juhtub ja sinna ei saa midagi parata. Mushishi on väga ilus ja mõtlema panev.
Üpris tore vaatamine on ka uus Fate/Stay Night: Unlimited Bladeworks. Võib-olla tuleks öelda, et ta on tore vaatamine just peamiselt stuudio Ufotable pärast. 2006 aasta sari oli lihtsalt puhas käkerdis, mis nägi hirmus välja ning 2010 aasta Unlimited Bladeworks ei olnud kuigi palju parem planeerimise osas. Loost kiirustati lihtsalt jubedalt läbi, ilma, et vaataja midagi arugi saaks. Seekord on aga asja taha rohkem mõtet ning raha pandud. Samuti meeldib mulle see, et nad rõhutavad pidevalt oma sidet Fate Zeroga, sest Zero oli lihtsalt niivõrd hea ning nad teavad seda. Ühes asjas saan ma kindel olla: UBW ei saa mitte kunagi nii hea olla, kui Fate Zero, aga nad saavad vähemalt selle poole püüelda. Siiani tuleb päris hästi välja ning animatsioon on ka Ufotable stuudiole omaselt hea (olen ma maininud, et Ufotable on üks mu lemmik stuudioid?). Ma saan mingis mõttes aru, miks nad valisid Unlimited Bladeworks route animeerimiseks, aga samas hindaks mina seda rohkem, kui see sari käsitleks Heaven's Feeli. Just viimasest on täispikk film tulemas ning ma kardan, et seda ootab sama saatus mida esialgset UBW filmi. Kokkuvõtteks ütleks, et tänu Fate Zerole on saanud kogu Fate žanr uue hingamise ning kõik läheb päris hästi.
Uutest animetest väärivad ka ära mainimist Shirobako (white box) ja Akatsuki no Yona, mille kohta ma ei osanud tõesti midagi oodata, kuid suutsid meeldivalt üllatada. Yona võib olla üle tüki aja reaalselt hea shoujo anime ning Shirobako pakub meile üllatavalt realistliku ülevaate sellest kuidas käib anime valmistamine.
Phew, ja ongi selleks korraks kõik. Mulle tundub, et iga kord, kui ma animest hakkan kirjutama, siis see tuleb kiiresti ja jutti ning pärast seda sõrmed valutavad. Kuni järgmise korrani!
No comments:
Post a Comment