Kallid lugejad, teie ees on taas iga kuu kõige oodatum blogi postitus! (vähemalt selle järgi, kuidas te pidevalt küsite neid)
So let there be entertainment.
Hilinenud postituse eest palun võtke need kolm lahedat cosplay pilti oma silmailuks.
Kas te tunnete tegelased ära?
Aprill algas lauamänguõhtuga, kus mängisime 2. aprillil XCOMi koos....Lea ja Martiniga? Ma mäletan sellest õhtust ainult nii paljut, et pärast mängu me veel istusime ja lobisesime pikalt, rääkides...kõigest.
So let there be entertainment.
Hilinenud postituse eest palun võtke need kolm lahedat cosplay pilti oma silmailuks.
Kas te tunnete tegelased ära?
Aprill algas lauamänguõhtuga, kus mängisime 2. aprillil XCOMi koos....Lea ja Martiniga? Ma mäletan sellest õhtust ainult nii paljut, et pärast mängu me veel istusime ja lobisesime pikalt, rääkides...kõigest.
3. aprill sain üle väga pika aja (üle 10 aasta kindlasti) värvida mune. Kadri peres on traditsioon neid värvida ning niisamuti teha kõigist pereliikmetest "portreemunad." Käisime siis Kadri vanemate juures värvimas ning mina sain ka oma käed väriseks teha. Alguses üritasin konkreetseid mustreid ja struktuure luua, kuid värvida vedela iseloomu tõttu sai sellest lõpuks ikkagi võrdlemisi abstraktne kunst.
4. aprill leidis aset üks teine Kadri peretraditsioon. Nad otsivad nemad iga aasta munadepühal ühe suure kivilahmaka, ronivad selle otsa ning peavad seal pikniku. Minu jaoks oli see taaskord uut tüüpi elamus. Mitte ronimine, vaid ülestõusmispüha tähistamine ise. Ilm oli suhteliselt niiske, kuid vihma ei sadanud ja temperatuur oli ka ok. Inimestel paistis olevat mõningaid raskusi valitud kivi otsa ronimisega, kuid vapper Mari proovis siiski üles saada. Teised jäid ootama köite toomist autost. Proovisin ka oma kätt kivi otsa ronimisel ning see osutus....üllatavalt lihtsaks. Ronimine on alati mulle meeldinud, mis tuleb ilmselt varajasest lapsepõlvest, kus me muudkui turnisime mööda puid ja ronisime ohtlikesse kohtadesse kuhu ei tohtinud (kooli laohoone katused jne).
Sain siis üles ja vaatasin, et äkki saaks veel kellegi. Pärast mõningast tirimist ja pätika tegemist oli nööriga saabuva Uko ajaks enamus perest juba kivi otsas. Minu jaoks oli mõnevõrra üllatav see kui palju ärevust või stressi paistis Kadri kivi otsas kogevat. Talle tõesti vist ei meeldi kohe üldse kõrged kohad. Samuti on tal sügav paranoia sellega, et mina ronin igale poole, olugi, et ma olen võrdlemisi hea ronija. Ma mõistan tema muret ja ma tean, et ma peaks enda riskisoove kontrollima, sest nagu mu ema alati öelnud on, siis mulle kohe väga meeldib ennast ohtu teele panna.
Pean tunnistama, et tõesti meeldib. Võib - olla peitub selle taga (ningi kõigi minu hullumeelsuste taga) mingi lapselik soov inimestele muljet avaldada sellega kui "julge ja osav" ma olen. Paraku asjad, mis võivad muljet avaldada teismelistele tüdrukutele, ei avalda kindlasti muljet täiskasvanud naistele.
Pidasime kivi otsas piknikku, koksisime mune ja jõime sooja teed.
10. aprill kutsuti mind AniMatsuri esindajana JAFFi avamisele. Mul on siiralt kahju, et sellel aastal ei olnud Solarise infolauda. See oli alati selline äge nädal, mis oli täidetud sõpradega Solarises passimisega ning erinevate anime üritustega. Infolaud oli ühtlasi üks väheseid asju, mis ühendas eesti ja vene animefänne, sest venelased käisid sageli infolauas hängimas ning Stepmaniat tantsimas. Muidu seda kommunikatsiooni lihtsalt ei eksisteeri kahe rahvuse vahel. Mulle tuleb siiani meelde üleelmine aasta kus mina, Riho, Maka, Tanel, Piiu ja Tiiu sattusime mingile eriti metsikule vene cosplay people õhtul ja see oli tõeliselt vägev elamus. Venelased kuidagi oskavad pidutseda lihtsalt ja mind hämmastas kui sõbralikud ja emotsionaalsed nad olid. Õige venelane on südamlik ja viisakas.
Kuidagi väga kõrvale kaldusin nüüd mälestusteradadega...
JAFFi avamine oli selline nagu nad ikka on olnud - sushi, vein, õlu ja mingi lühiprogramm. Enamus anime inimesi ei ole JAFFi korraldamisega seotud, seega ei olnud seal ka eriti meie seltskonda, kui välja arvata asjapulgad Piiu ja Tanel ning tõlkijad Robin, Marion ja Valdar. Samuti oli tore juttu ajada jälle härra Ato'ga, kellega on alati tore sellistel jaapaniga seotud üritustel juttu ajada.
Pean tunnistama, et enamasti jätavad JAFFi lühifilmid mind suhteliselt jahedaks, kuid selle aasta omad olid üllatavalt head. Mõned neist olid lausa tõeliselt head, nagu emotsionaalne lühifilm vanamehest merel ning irooniaga võetud lühifilm sellest, milleni droonid sõjanduses viia võivad. Mõlemad olid suurepärased meistriteosed. Animatsiooni kvaliteet oli samuti üldiselt kõrge ning tehnilisest küljest meeldis mulle enim üks eriti verine ja gorega ning folkloori ja mütoloogia maiguga lugu "Ganbo."
Mul oli hea meel ka selle üle, et üritus ja lühifilmid paistisid Kadrile meeldivat.
12. aprill lendas Kadri ära Jaapanisse komandeeringusse nädalaks. Sellel samal õhtul pärast Kadri ära saatmist toimus "Kodu Hotellis" Miyako uue hooaja anime vaatamise õhtu. Korteri suurimasse tuppa, kus hiljuti elas veel Riho, elab nüüd Alo. Riho ise kolis Makaga kokku elama ning nende uus korter on väga lahe.
Alo riputas siis suure valge voodilina kapi külge ning projektoriga kuvati anime lina peale. Animest endast räägin täpsemalt postituse lõpus, kuid õhtu ise oli päris tore. Sõime igasugust nänni, jõime õlut ja veini ning hindasime igat vaadatud animet 10 palli süsteemis ning koostasime igast animest keskmise - nagu alati. Koju hakkasin liikuma ikka üpris hilja öösel ning kõmpisin jala koju ja kuulasin audio raamatut. Polnud juba päris kaua enam saanud üheltki ürituselt niimöödi keset ööd rahulikult koju vantsida, kuulates head lugu.
Järgnenud nädal, ilma Kadrita, möödus mulle omaselt hilja magama minnes. Lugesin ka veidi järgi kõiki neid mangasid, mis on ühel või teisel hetkel pooleli jäänud. Pean mõningase piinlikusega tunnistama ka seda, et päris mõnus on suures voodis meritähte magada.
Kadri ise tundus Skype teel paraku enamasti üpris väsinud ja stressis olevat.
13. aprill sain huvitava küllakutse Riholt. Nimelt polnud neil veel Makaga oma uues korteris internetti ja välja oli tulnud uus Game of Thronesi osa. Sellist asja ei saa ju ometi vaatamata jätta ning nii siirdusingi koolist otse nende juurde. Ühendasime siis minu läpaka teleka järgi ning vaatasime kolmekesi uut osa. Nad andsid mulle isegi süüa ning kalja, mis oli heaks õhtusöögiks.
Mulle kuidagi meeldib koos Riho ja Makaga olla. Enamasti on mul paaridega koos aega veetes üpris ebamugav olla, ühel või teisel põhjusel. Enamasti on tahtmine öelda paaridele "plz, get a room." Mul on ükskord elus olnud ka ebaõnn magada ühes telgis paariga.
Riho ja Maka on aga teismoodi. Nad on mõlemad nagu omad semud.
Nii Kadri minekut, kui tagasitulekut märkis anime üritus. 18. aprill toimus Solarises JAFFi cosplay üritus, kus toimus ka kirbuturg ning mõned muud klassikalised AniMatsuri stiilis üritused ja töötoad. Liitusin Riho, Maka ja Ketlyga nende figuriinimüügi letis ning lõime Rihoga lihtsalt aega surnuks, samal ajal kui kaks cosplays neiut oma nänni maha ärisid. Riho nentis pidevalt, et ta on liiga vana juba selliste ürituste jaoks. Mina isiklikult leian, et selle maailma jaoks ei saa liiga vana olla. Anime fänne on alati olnud väga erinevates vanustes ning suurematel conventionitel on alati täiskasvanuid rohkem, kui alaealisi. Cosplay oli laias laastus AniMatsuri remake, kuigi leidus ka paar uut kostüümi. Tanel ja Piiu vedasid kogu üritust ning vahepeal sai ka nendega helipuldis juttu aetud. Kohtasime ka üle väga pika aja Tiiut, kes tuli tantsuõpetust tegema ning mõned sõnad sai vahetada ka Anette, Stenni ja mõnede Fluffy otakudega. Ühel hetkel läksme lähedal olevasse aasia restorani sööma Riho, Alo, Soitsu ja....ma ei mäleta kes veel olid. Ma ei viibinud seal kaua, sest peagi tuli võtta ette retk lennujaama poole.
https://www.facebook.com/media/set/?set=a.856921251009703.1073741848.243902688978232&type=1
Ja eriti hea kvaliteediga pildid on siin. Soovitan vaadata:
https://www.flickr.com/photos/priitv8/sets/72157651633234209/
24. aprill kutsus Auska meie vana seltskonna liikmed jälle enda juurde. Ta ei ütle mitte kunagi, et ta oma sünnipäeva tähistab, vaid ta lihtsalt juhtumisi kutsub meid nendel kuupäevadel külla :D Auska elab nüüd juba mõnda aega uues kohas, mis juhtub olema ka minu elukohale üpriski lähedal (umbes sama lähedal, kui tema eelmine koht minu ühikale).
Ma olen teda tundnud nüüdseks juba kusagil 6-7 aastat, aga ma nägin esimest korda tema elukaaslast Esterit, nüüd, kui ta temaga koos elab. Neil on kahepeale selline päris kena heledates toonides avar korter. Mulle tundub, et Auska igapäev koosneb jätkuvalt peamiselt erinevate sarjade vaatamisest. Kamraadidest olin kohale jõudnud esimesena ning nii vaatasimegi mingit komöödia sarja kuni Raido ja Taavi ka saabusid. Seejärel läks väike seltskond mehi poodi ja ostis omale õhtusöögi - ehk siis hunniku hot dogi materjali. Kui mehelik.
Tagasi jõudes lobisesime niisama, tegime hot doge, ajasime juttu ja vaatasime...sarju. Sain kuulda sellest mida Taavi ja Raido ka vahepeal teinud on ning kuidas nende eluke veereb. Me ei suhtle enam nii palju, kui varem ning Tallinna ja Tartu distants on ka selline omajagu suur, seega ei ole nii tihedalt enam kõigega kursis. Vähemalt on lootust, et Raido saab äkki pärast mõningaid eksirännakuid ülikoolis juurat õppima. Lobisesime igast tühjast tähjast ning minule ja Raidole omaselt pidime ka korralikult vaidlema erinevatel tühistel teemadel, sest....vaidlemise pärast.
Hiljem lükati käima ka vana Soul Calibur III, kuid selleks ajaks oli juba väsimus peale tulnud (ja natukene igavus ka, tuleb tõdeda) ning läksin ära koju.
28. aprill kiirustas Kadri muudkui oma kleidiga ning nii läksime ühel hommikul taaskord kangapoodi ekstra materjali otsima. Pärast poes käikku leidsime aga, et miks mitte teha ka üks väike peatus Tenkešis, kui me juba lähedal viibime. See on jätkuvalt "meie koht" ning mõlemad sõime taas kõhu head paremat täis. Mõnus päev oli.
Aprill lõppes loomulikult Volbriööga, mille käigus kogunes Miyako tuumikseltskond ja mõned veel klubiliikme Madise juurde. See oli selline üpris kiiresti kokku pandud asi, ainult paar päeva etteteatamisega ning selle pärast ei olnud meid ka teab mis palju. Madise aed oli see eest aga mõnus koht ning kõik olid kaasa toonud ka enam, kui küllalt grillitavad materjali. Õigupoolest, kui Valdars seda suurtes kogustes juurde tõi siis ei jaksanud keegi enam grill liha süüagi ning minu vorstid jäid ka üle.
Olin veel sellel samal päeval kätte saanud oma Assassin's Creed Unity plusa ning seda oli väga mõnus õhtusel kogunemisel kanda. Vähemalt nii kaua kuni kell muutus hilisemaks ning väljas muutus üpris külmaks. Külma ilma tõttu otsustas asjast kõrvale jääda ka Kadri.
Miyako seltskond, nagu alati rääkis kõigest alustades animega ning lõpetades tsikklitega. Külma peletamiseks tehti puuokste hunnikust ka suurem lõke, mille taha rahvas pärast söömist kogunes. Riho ja Maka olid esimesed ära minema ning lõpuks otsustasin ka ise koju minna. Peamiselt selle pärast, et ilm osutus natukene liiga külmaks minu riietuse jaoks.
Ja saidki aprilli kuu tegemised kokku võetud.
Küll aga sai läbi mängida ka paar uut mängu.
Dragon Age Inquisition sai omale esimese expansioni, mille nimi on Jaws of Hakkon. Ma olin alguses skeptiline, kartes, et story koha pealt ei tule õieti midagi. Tuli aga välja, et me saime täiesti uue ja huvitava questide ahela ja loo, mida saatis täiesti uus map, mis nägi devide kiituseks suurepärane välja. Võib-olla kõige paremini valmistatud Inquisitioni map üldse.
Inquisitioni probleem on jätkuvalt see, et mäng koosneb peamiselt "fetch and read" questidest, mis kipuvad muutuma tüütuks. Suurepäraselt tehtud maailm ning avastamise rõõm tegid selle aga laias laastus tasa. Lisaks mulle meeldis lugu eelmisest Inquisitorist ja tema armastusest.
Jaws of Hakkan ajas mul paraku ainult hamba rohkem verele Dragon Age järgi. Teades, et DAII'l on terve hunnik expansioneid, mida ma veel mängid pole otsustasin teise osa taas ette võtta. Ma olin alguses äärmiselt skeptiline, sest mul polnud just kõige paremaid mälestusi Dragon Age II mängimisest, aga see osutus üüratult positiivseks kogemuseks. Jah, DAII on mehaaniliselt...halb. Aga selle questid ja lugu olid nii palju huvitavamad Inquisitioni omast. Hawke lugu ei ole küll nii eepiline, kui Inquisitori lugu, aga see on palju personaalsem ja sisaldab rohkem tegelasi ja nende tunded.
Mängisin siis mängu otsast peale läbi (taaskord duelist-assassin roguena) ning võtsin ette ka kaks suuremat expansioni + pisemad contenti täiendused nagu Sebastiani lugu. Ma lootsin, et Felicia Dayl põhinev assassin Tallis saab olema permanent companion, kuid ta tegutses ainult oma questi raames ja lahkus peale seda. Tuleb siiski tunnistada, et Mark of the Assassin oli võrdlemisi huvitav.
Teiseks mängisin läbi Legacy, mis peaks olema siis ühendav lüli Dragon Age II ja Inquisitioni vahel, sest seal ilmub välja Corypheus. Ka see oli päris soliidselt tehtud ja tubli mitu tundi mängimist. Tore oli just see, et sai Hawke õe jälle kampa võtta.
DAII lõpetades jäi aga mind vaieldamatult kummitama mõte, et see tundus mulle parema kogemusena, kui Inquisition. Seda puhtalt questide pärast. Inquisitioni questides ei ole õieti kunagi tegelasi kellega suhelda ja videosid ja valikuid jne. Enamasti on need lihtsalt jookse punktist A punkti B, loe midagi või korja midagi. Nagu MMO peaaegu.
Ma siiralt loodan, et järgmine Dragon Age võtab selles osas sammu tagasi varasemate mängude poole.
Aprillis tuli välja ka selline mäng nimega Pillars of Eternity. Nimelt eksisteerib terve generatsioon vanema põlvkonna mängureid, kes fännavad selliseid RPG klassikuid nagu Baldur's Gate, Planescape Torment jne. Pillars of Eternity üritas kinni haarata sellest vanast nostalgiast ning luua midagi sarnast, ainult uuemas kuues.
Arvestades, et tegu oli puhtalt läbi crowdfundingu loodud mänguga, tegi Obsidian entertainment suurepärast tööd. Mängu story oli tugev ning gameplay nauditav. Mängu vaatenurk oli ilmselt nostalgia pärast vanade RPGde stiilis ülevalt vaade, kuid see ei häirinud väga. Pigem häiris see, et kui nad tahtsid eeskuju võtta vanadelt klassikutelt, siis miks nad nii lühikese mängu tegid? Kas eelarve oli probleemiks? Vanad RPGd on teadupärast väga pikad, kuid POE sai üpris kiiresti läbi ning mängumaailm ei olnud ka kuigi suur. Nojah, ma ei saa vist seda ette heita, arvestades nende eelarvet.
Mängisin rogue classi ning leidsin peagi, et rogue on pika puuga kõige nõrgem class mängus ja seda kirjutati ka interneti foorumites. Tema stealth ei töötanud õieti kunagi efektiivselt ning hoolimata sellest, et rogue on "light armored" ja väheste eludega kiire ja agile class, siis puudus tal võime hästi põigelda. Nii möödusid enamus mängu encounteritest nii, et rogue suri kohe alguses maha ja siis teised jätkasid võitlemist.
Pean tunnistama, et ma ei ole kunagi "vana kooli" RPG'de fänn olnud, kuid Pillars of Eternity oleks võinud olla päris hea suurema eelarve juures. Suurem map, pikem story, rohkem queste ning balanced classid. Mängu suurim tugevus peitus minu meelest aga nendes kohtades, kus "DM jutustas" mis saab ja kus absoluutselt iga skill võis kasuks tulla.
Soovitan RPG fännidele.
Raamatutest lugesin (kuulasin) läbi Red Queen's War sarja esimese raamatu "Prince of Fools". Tegu on täiesti uue sarjaga ning ainult üks raamat ongi väljas. Mulle ei meeldinud alguses üldse see, et ma ei saanud aru kas tegu on fantaasia maailmaga või mingi pseudo-meie maailmaga. Tundub nagu autor oleks olnud liiga laisk, et tegeleda world buildinguga ning võtnud lihtsalt aluseks meie maailma ja seda natukene muutnud. Settinguteks paistsid olevat Itaalia keskaegsed linnriigid, eriti Vatikan ning Põhja-Euroopa.
Ma oleks ilmselt selle raamatu droppinud, kui story ja tegelased poleks nii huvitavaks muutunud. Raamatu lõpuks ma lausa fännasin peategelast, kelleks oli ära hellitatud, egoistlik, ükskõikne ja rumal prints, kelle ainsaks tugevuseks oli naiste voodisse saamine. Teda ei huvitanud mitte kellegi heaolu peale enda, kuid ta sattus olukorda kus ta oli sunnitud teistega arvestama. Jõle huvitav oli alati lugeda sellest, kuidas ta üritas sellest välja vingerdada, kuid pidi lõpuks ikka koostööd tegema ning sai täiesti kogematta peaaegu kangelasekski. Raamat on ka meeldivalt vägivaldne, õõvastav ning täis poliitilist intriigi ning vana head kirve ja mõõga tööd.
Ühtlasi, kui raamatus on ebasurnud beebide golemid haudadest välja ronimas, siis on tõenäoliselt tegu hea asjaga.
Nagu alati, võib loota, et järgmine postitus tuleb kiiremini.
Ühtlasi, kui raamatus on ebasurnud beebide golemid haudadest välja ronimas, siis on tõenäoliselt tegu hea asjaga.
Nagu alati, võib loota, et järgmine postitus tuleb kiiremini.
No comments:
Post a Comment