Valimistsirkus

Valimised on pakkunud mulle mõningast mõtteainet, sest ma olen jõudnud vist täielikku poliitiliste vaadete kriisi. Minu ideed võtavad asju nii paremalt, kui vasakult ja nad ei sobiks näiliselt mitte ühtegi ühtsesse poliitilisesse teooriasse. Kas saab eksisteerida mõõdukalt konservativseid sotsiaaldemokraate? Sotsiaaldemokraadid on ju peaaegu alati liberaalid. 

Ma lihtsalt ei oska ühtegi erakonda valida, mis peegeldaks minu vaateid. Rahvuslus ja konsvervativism + sotsiaaldemokraatia, kas seda üldse eksisteerib? (Ilma äärmuslikuseta). Konservatiivid tunduvad alati olevat kapitalistid ja pooldavad paremate (ja jõukamate) võimu. Mulle see teine osa kohe üldse ei istu, sest minu meelest on kõik inimesed võrdsed. Samas ei meeldi mulle sageli ka sotsiaaldemokraatlike ja üldse vasakpoolsete maailmavaadete liberaalne suhtumine mõningatesse moraaliküsimustesse ja immigratsiooni küsimustesse. Kas ma lähen oma vaadetelt omadega vastuollu? Ma ei tea.

Üks päev koos Kadriga Good Wifet vaadates pidasid seal poliitilist diskussiooni USA Demokraat ja Vabariiklane ning ma leidsin ennast mõtlemas, et kui ma oleks ameeriklane, siis kumbat ma pooldaks? Mul on vaateid mõlemalt poolelt ja mõlemal poolel on asju, mis mulle absoluutselt ei sobi. Nii on minuga ka Eestis. Kelle poolt ma siis hääletama peaks? Sellist erakonda lihtsalt ei eksisteeri, mida ma pooldaks ja ma pole kindel kas üldse sellist maailmavaadetki eksisteerib. Kui keegi teist peaks teadma konservatiivset sotsiaaldemokraatiat siis palun valgustage mind ka!

Pärast mõningast wikis tuhnimist leidsin paar poliitilist suunda või ideed, mis võiks enamvähem minu omadega suhtestuda.

http://en.wikipedia.org/wiki/Tory_socialism

http://en.wikipedia.org/wiki/Right-wing_socialism

Samas ei istu ka need päris hästi minule, sest neis tundub olevat tähtis rõhk sotsiaalsel hierarhial ja mulle ei meeldi hierarhia. Kas tõesti ei ole keegi selle peale tulnud, et konservatiivne võib olla ka ilma hierarhiata?

Nii, poliitilise sonimisega ühel pool.

2. märts korraldasime uue Linna kampaania DnD, mille suhtes paistavad mängijad üha vähem entusiasmi üles ilmutavat. Me oleme taaskord jõudnud sarnasesse ummikseisu, kus me olime kusagil eelmine (või üleeelmine?) aasta, kus party on moraalselt nii lõhestunud, et me ei suuda enam mitte milleski kokku leppida ja mängud lihtsalt ei lähe edasi, sest me ainult vaidleme omavahel. Posiitiivne on aga see, et plot on lõpuks edasi arenenud ja midagi reaalselt toimub. 

3. märts toimus Hanna DnD kampaania, Pääsusaba, mis on hetkel just seda, mida ma viimasel ajal vajanud olen. Selline korralik keskaegne seiklusmäng, kus on korralikult plotti, madistamist, vandenõusid ja kõike muud mida ühelt toredalt fantaasialt oodata võib. See taevas hõljuvatel maatükkidel toimiv maailm on jätkuvalt väga vahva. Ma suhtun võib-olla natukene skeptiliselt ainult oma tegelasesse. Mulle tegelikult väga meeldib tema kontseptsioon, aga ma pole kunagi eriline "professori" tüüpi tegelase mängija olnud. Ma eelistan ikka igasugu sõdalasi ja kõrilõikajaid. Lisaks sellele tundub mulle, et mu maadeavastaja ja arheoloogi tüüpi tegelasel saab  olemaväga raske organiseerida mingisiguseid reaalseid avastusretki, millest ta tegelikult kõige rohkem huvitatud on. Mul tuli hiljem üks palju ägedam tegelase idee, aga noh - loodetavasti saab minu krahvist professor veel igasuguseid müstilisi saladusi avastada.

5. märts oli minu jaoks korraga nii elevust tekitav, kui natukene närviline päev. Nimelt tegin lõpuks Kadrile siis tema Firefly. Kadri lõi kunagi Firefly DnD tegelase Lea kampaaniasse, kuid see jäi pooleli. Tal oli aga kahju, et nii huvitava tegelasega mängida ei saanud ning leidsime siis, et teeme sellele tegelasele tema oma kampaania. 

Ma pean tunnistama, et ma ei valmistunud just kõige paremini ette, sest mul on alati nii palju distractione ja see tuli natukene ootamatult ka (kuigi poleks pidanud tulema). Tegin siis igal juhul mängu valmis ja jäin lootma parimat. 

Esimene mäng läks justkui hästi, aga peagi sai selgeks, et minu kampaania ei sobi absoluutselt Kadrile. Nojah, pean tunnistama, et see on peamiselt minu vähese ettevalmistuse viga. Ma läksin kuidagi Dragon Age Inquisitioni teed ning valmistasin ette enda arust hullult ägeda settingu, kuid ei lisanud selle sisse just eriti palju contenti. Nii pidi ta tegutsema kohas, kus mul ei olnud talle välja mõeldud piisavalt erinevaid asju ja ma jäin kuidagi sellele lootma, et ta hakkab ise lahendusi välja mõtlema ja pakub neid mulle välja ja siis mina saan selle peale käigu pealt reageerida.

See oli väga suur viga. 

Mängu ette valmistamiseks läheb vaja ikka aega ning kogu asi tuleb läbi mõelda. Ma tean seda, aga ometigi ma ei lähtunud sellest teadmisest, sest mul oli vähe aega (ma oleks võinud varem ette valmistada asja, aga kus siis sellega) ja ma tahtsin mängu ära teha, sest Kadri oli juba niigi oodanud. Ehk siis kokkuvõttes tulid kehvad mängud minu enda laiskuse tõttu ning asjade pidevalt edasi lükkamise tõttu. 

Kadri tundis, et ta on samas olukorras kus Linna kampaanias, kus ta lihtsalt ei tea kuhu minna ja mida teha.

7. märtsil teostus üks Piiu väike idee, mille ta juba talvel Ummi sünnipäeval välja käis. Koos Robini ja Taneliga olid nad mõelnud välja korraldada kusagil eemal linnakärast kvaliteetse rummi ja sigari õhtu. Mõeldud, tehtud ning kampa võeti ka mina, Riho, Madis ja Indrek. Ahjaa, kas ma mainsin, et Robin, Tanel ja Piiu on gurmaanid ja neil juhtub olema päris kõrge kuupalk? Minul, Rihol, Madisel ja Indrekul mitte niiväga.

Sihtmärgiks sai võetud siis välja üüritav RMK metsamaja, mis istus ilusa Endla Järve ääres, Endla maastikukaitsealal.

Sõitsime kahe autoga sinna ning kohale jõudes matkaksime mitu kilomeetrit läbi looduskaitse all oleva soo laudteedel, et metsamajani üldse jõuda. Mitmed linnahärrad polnud sellest kuigi vaimustuses, kuid mina lihtsalt nautisin seda, et me saame olla nii kaugel igasugusest tsivilisatsioonist. Isegi mobiililevi ei jõudnud sinna majani. Lahe oli ka see, et maja oli nii vee ääres, et seda ümbritsesid postidega sillad, mille peal sai järvel kõndida. Üks postidel laudtee viis kohe täiesti järvepeale välja.

Seadsime ennast sisse ning avastasime ka veidi ümbrust. Seal lähedal oli üks kõrge vaatetorn, mis oli maha kantud ja sildiga, et sinna peale ei tohi enam ronida. See ei takistanud aga seltskonda kes leidis, et selle struktuur on endiselt üsna tugev. Mõningase kõrgusekartusega ronisime peale ning torni tipust avanes päris vägev vaade üle järve ja maastikukaitseala. 

Peale seda läks aga asjaks ning välja võeti kallid rummid ning kallid sigaretid. Rummid jäid kusagil 30-36 eurot pudeli kanti ning sigarid jäid nii 10-15 eurot sigari kohta. Selliste õhtute korraldamiseks läheb päris korralikku sissetulekut vaja ning nii leidsin, et nii pea sellist üritust uuesti korraldada ei tahaks. Tegelikult ma ei tea kas ma üldse tahaks sellisest alkoholi mekkimise õhtust rohkem osa võtta. Mitte niivõrd raha pärast, kui selle pärast, et minu kõhul on tekkinud vist täielik nulltolerants alkoholi suhtes. Enamasti on nii, et alkohol ei jõua mulle eriti mõjudagi, kui mul hakkab juba kõhus paha. 

Ma läksin sellele üritusele kindla veendumusega, et ma võtan nii vähe, et mul ei hakka paha. Kui klaasidesse valati rummi siis ma lasin alati põhja ainult väikse sortsu panna ning proovisin igat rummi ainult max. 1-2 korda. Päris hästi läks selles suhtes. Nii väikeste lonksudega oli mul terve õhtu üpris hea olla.

Aga IKKAGI hakkas lõpuks paha ning ma vaevlesin enamuse ööst sellega, et oma sisikonda sees hoida. Ma olin täiesti kaine samal ajal, kui mõned teised jäid ikka VÄGA purju ning ometi ei olnud nemad need kellel paha hakkas. Kusagil hommiku poole ööd oksendasin ikka kõik välja. Selline tunne oli nagu oksendaks raha.

Hommikul olid enamus meist parajas pohmakas. Minul keeras lihtsalt hirmsasti kõhus, kuid see läks paari tunniga üle. Pani tõesti mõtlema, et hakka või karsklaseks. Kõht ei taha üldse alkoholi sisse võtta enam. Kusagil poole päeva peal hakkasime uimasena autode poole tagasi matkama ning seejärel tagasi sõitma. Tegime teel tagasi ka burksi peatuse. 

Väga meeldejääv nädalavahetus oli. 

9. märts sai siis esimest korda oma jalg autokooli tõstetud. Pean nentima, et ma olen ikka üpris ärevil autoga sõitma õppimise suhtes, sest Tallinna kesklinna liiklus ja ristmikud näevad enamasti sellised õudusunenäod välja, et ma pole lihtsalt kindel kas ma suudan neist aru saada. Teatavasti ei ole süsteemid ja süsteemides orienteerumine just minu tugevamaid külgi. 

Kooliks sai valitud Viktorija autokool, mida soovitas mulle Maka, sest ka tema käis seal. Ja tõesti, Viktorija osutus väga meeldivaks ja mõistlikuks kohaks ning instruktor tundus ka selline muhe sell olevat (eesti keel küll lonkas kõvasti). Nad üritavad kõike hästi vabalt võtta ning vältida pingeid. Kuidas mul seal ka edasipdi läheb? Saame näha.

14. märts möödus sünnipäevasid tähistades. Õigupoolest kohe kahel sünnipäeval. Päeva esimene pool möödus Kadri noorema õe Mari sünnipäeva tähistades, mis oli selline perekondlik söögilaud, kus aeti juttu ja söödi head paremat. Sealt edasi viisid mu teed Taneli juurde, kuhu kogunes kokku klassikaline animeseltskond. Tanelile kingiti sünnipäevaks Firefly lauamäng, mis tekitas minus omajagu huvi, kuid Tanel ja Piiu olid üldiselt arvamusel, et pidudel peaks inimesed omavahel sotsialiseeruma mitte omaette mänge mängima. Mina aga tundsin vahepeal, et lihtsalt ei viitsi igast tühjast tähjast lobiseda ja just tahaks midagi teha. Minu organism oli eelmise nädalavahetuse alkoholist enamvähem taastunud ning nii võtsin ka paar õllet. Kolmest jõudsin ära juua küll kaks, sest alkohol tundus jätkuvalt vastumeelne ning kohati lausa ebameeldiv. Kolmas õlle jäi Taneli külmkappi ootama järgmist Miyako DnD mängu. 

15. märtsi hommikul läksime Kadriga VG trenni ning üle tüki aja oli tore jälle mõõkadega madistada. Tuleb nentida, et kuna ma olen terve elu harjunud mõõkadega ainult duelle pidama, siis puudub mul igasugune lahinguvälja taju. Ma keskendun ainult vastasele enda ees ning nii juhtub sageli, et keegi teine tuleb ja lööb kusagilt seljatagant minu elud nulli. Lahinguväljal on olulisem grupiga liikumine, manööverdamine ja jooksmine. Ühele vastasele ei tohi keskenduda kunagi rohkem, kui hetkeks, sest olukord muutub pidevalt. 

Lahinguväljal manööverdamises ja strateegias on oma ilu, kuid minu jaoks on jätkuvalt asja suurim võlu relva kasutamise oskuses. Ma tahan kahevõitlusti, mida VG lihtsalt ei tee. Küll aga sai tehtud erinevaid lahingmänge, mis treenisid rohkem grupina tegutsema ning need olid tegelikult päris huvitavad. Mul on jätkuvalt raskusi kõigi inimeste silmas pidamisega ning kiiresti muutuva olukorra hindamisega, aga eks ma õpin vaikselt. Lihtsam oleks ikka ühele vastasele kallale tormata ja madistada temaga kuni üks meist on nullis eludega. 

Ühel hetkel sai Kadri päris tugeva hoobi pähe ning langes hetkeks maha, kuid tõusis peagi jalule tagasi. Toona me veel ei teadnud, et sellel löögil võisid olla pikaajalisemad tagajärjed. 

Pärast trenni läksime Kadriga hetkeideega kaasa minnes Sushimoni sööma ning nosisime üle tüki aja kellegi teise valmistatud sushi kallal (Kadri on meil ise sushi kokaks hakanud ja teeb enamasti ise) ja jõime kalpikat. Läbi sai astutud ka kangapoest, sest Kadril on taaskord vägev kleidiprojekt pooleli, millega talle ennast piinata meeldib. Samas tuleb tulemus ilmselt taas vägev. Mulle meeldib kui ta kleite teeb.

17. märts suutis Liisa tekitada minus ühe korraliku burgeri isu, rääkides sellest kuidas nad Martiniga Dineris käisid. Väike lõuna-osariiklasest redneck murrican minus läks väga näljaseks ja Liisa pakkus välja, et me võiks siis ju Kadriga minna. Kadri isegi nõustus ning nii läksimegi Dinerit otsima. Pärast mõningast bussiga navigeerimist jõudsime kohale (väljas oli juba pime) ning proovisime siis seda ameerika värki. Diner osutus just selliseks kohaks nagu ma arvasin - menüüs leidus burgereid nagu "rünnak südamele" jne. Võtsin siis endale ühe kopsaka siniallitusjuustu burgeri ning Kadri proovis grilljuustu burgerit. 

See oli lihtsalt taevalikult hea. Kahtlemata üks paremaid burgereid, mis ma söönud olen. See oli hiiglaslik, lihane, mahlane ja maitsev. Jõudsin vaevu lõpuni süüa. Kadril päris nii palju ei vedanud, sest tema burger oli natukene liiga rammus oma grilljuustuga ning maitsete varjatsioon ei olnud nii suur. Saime kõhu väga kõvasti täis ning veeresime kodu poole. 

Ülejäänud õhtu möödus Boondock Saints'i vaadates, mida Kadri mulle tutvustas. See on vist ainus komöödia film, mis Kadrile väga meeldib. Päris jaburalt lõbusaks vaatamiseks kujunes.

19. märts tähistas Kadri oma sünnipäeva esimest etappi koos perekonna ja vanade koolikaaslastega. See kujunes rahulikuks ja sõbralikuks õhtusöögiks ning mina nägin lõpuks ära need kooliaegsed sõbrannad, kellest ta nii palju rääkinud on. Paraku ei suuda ma nende nimesid ja nägusid jätkuvalt kokku panna. Nad on pea kõik noored emad igal juhul.

Kas ma mainisin, et see õhtusöök oli rahulik?

Heh, oh ei. Õhtusöök oli rahulik ja "tavaline" nii kaua kuni ma leidsin ennast väga häiriva deja vu keskelt. Nimelt otsustas meie sünnipäevapreili ühel hetkel pildi tasku visata. Mingil hetkel vajus ta lihtsalt mulle otsa ning seejärel vastu telekat. Püüdsin ta kinni ning asetasime ta...Kristeliga? Kristeniga? Kerstiniga? põrandale. Neiu võttis peagi pildi ette tagasi ja ei saanud üldse aru miks kuradima päralt on ta pikali maas ja mis üldse toimub. 

Lasime siis Kadril puhata ja rahvas läks mõne aja pärast laiali. Problemaatiliseks ostus aga see, et imelik enesetunne ei kadunud ära. Perearsti infotelefonis soovitati EMOsse pöörduda ning nii läksimegi siis vastu ööd vastuvõttu. Kadri viidi suletud uste taha ära ning mina ja Uko (Kadri isa) jäime eesruumi ootama. 

Passisime seal tubli mitu tundi ning kusagil kella kahe ringis otsustas Uko lõpuks koju magama minna. Ma jäin sinna ning ta palus helistada kui on vaja järgi tulla.

Ja sealt algas minu pikk öö.

Pean tunnistama, et selle 6 tunni jooksul, mis ma EMO vastuvõtus passisin, nägin ikka korralikku haigla öötöö köögipoolt. Vahepeal oli seal üks noor naine, kes oli väga mures oma abikaasa pärast, et kas viimane jääb ellu või sureb. Nimelt oli tema abikaasa üritanud sooritada enesetappu ning omal veenid läbi lõiganud. Arst kinnitas talle, et jääb elama. 

Vahepeal tuli haiglasse politsei, et eskortida mingit eriti purjus ja lõbusas meeleolus paarikest minema. Naine oli kusagil oma jala välja väänanud või midagi.

Seejärel toodi sisse mingi kriitilises seisundis kiirendussõitja, kes oli kusagil räigelt matsu pannud.

Hommiku poole ööd tuli haiglasse aga üks slaavi päritolu noorem naine. Tema juures torkas kohe silma see, et ta kandis kasukat otse oma öösärgi peal. Ta puhkes vastuvõtus nutma ning rääkis, et põgenes kodust kuna mees peksab nii hirmsasti. Arstid vaatasid talle nõutult otsa ja küsisid, et mida nemad siis teha saavad? Lõpuks tegid nad talle mingid uuringud ja soovitasid tal naiste varjupaika pöörduda.

Kui need pealt kuuldud juhtumid välja arvata, siis oli üpris igav. Kusagil kella kolmeni sain ma internetti lugeda, kuid pärast seda sai telefoni aku tühjaks. Jalutasin niisama ringi ning vaatasin igatseva pilguga kohvi automaati. Ühel hetkel lugesin kõik oma sendid taskutes kokku ja leidsin, et saaks ühe tassi kohvi küll. Paraku sõi automaat mu sendid ära ja ei andnud mitte midagi. Ma ilmselt vajutasin vale nuppu, mis cancelis tellimuse vms. 

Kadri lasti kusagil kella 5 ringis vabaks pärast põhjalikke uuringuid. Arstid ei osanud mitte midagi leida, kuid alles järgmisel päeval mõtlesime, et asi võib seotud olla pähe saadud löögiga VG viimases lahingtrennis. Imelik surve peas andis Kadril veel tunda mõnda aega. 

21. märts toimus Kadri sünnipäeva teine raund, seekord tavaliste sõpradega. Ma olin koguaeg valvel ja valmis teda kinni püüdma, juhuks, kui pilt eest läheb jälle. Seda õnneks aga ei juhtunud. Sõime head paremat ning mängisime peamiselt lauamänge. Tundub, et meie lauamängude kollektsioon on jälle kõvasti laienenud. Pean tunnistama, et selles asjas on käsi ka minul sees, sest kinkisin talle XCOMi lauamängu. 

Mitmed inimesed (nt Mirju) nägid Kadri tuba uuel kujul (pärast remonti) esimest korda. Samuti sai Kadri omale Jaapanist terve paki matcha KitKati. See oli vaid prelüüdiks igasugustel huvitavale Jaapani nännile, mida Kadri aprillis importis.

Üldiselt oli väga mõnus päev ning kamraadidega sai tühjast tähjast lobiseda. 

24. märts mängsime taas Linna kampaania DnD'd, kus mäng takerdus jälle ühte suurde moraalsesse ummikusse, millest oli lõpuks kõigil täiega kopp ees. Tundub, et meie party on täiesti võimetu ühiselt tegutsema, sest alignment erinevused löövad nii teravalt välja. Tulevikus tuleb meeles pidada, et partys ei tohiks korraga koos olla evil ja good aligned tegelased. Linna mängudel hiina kiirtoidu söömine on jätkuvalt üks mängu parimaid osasid.

25. märts mängisime Miyako kambaga Ummi kampaania 5e DnD'd. Seal ei toimu jätkuvalt eriti mitte midagi. 

28 ja 29. märtsi veetsime Kadriga Põltsamaal. Mu ema, nagu ikka, nuumas Kadrit suurte toidukogustega, sest ta on harjunud toitma Lenardit, Maiti ja isa, kelle õhus on ilmselgelt mustad augud. Mängisime päris palju XCOMi ning saime selle mängu isegi üpris käppa omale. Proovisime erinevaid tsenaariume, rolle ja raskusastmeid. Tuleb nentida, et mulle üpris meeldib sideohvitseri roll. 

Ja selline see märts oligi. Tuleb nentida, et tahtmine sooja ilma ja päikese järgi on juba päris suureks muutunud. Tahaks suve ja tahaks seda, et üks aasta kooli jälle läbi oleks, et see jama kunagi ära ka lõppeks. 

Raamatutest oli mul päris hea meel ette võtta Joe Abercrombie uus teos "Half a World" mis on järjeks eelmisel suvel ilmunud raamatule "Half a King". Ma pean tunnistama, et see sari ei ole kindlasti "The First Law" tasemel, kuid sellest hoolimata on tegu  väga nauditava lugemisega (kuulamisega). Saaga viikingi teemalises fantaasia maailmas jätkub, kuid seekord uute tegelastega. Ma olin mõnevõrra üllatunud, et eelmise raamatu peategelane Jarvi oli nüüd muutunud hoopis kõrvaltegelaseks, sest see lugu justkui käis tema ümber. Mõnes mõttes on tegu klassikalise fantaasia seiklusega, kus mingi seltskond läheb seiklema ja maailma avastama. Abercrombie muudab selle lihtsalt meeldivalt süngeks ja veriseks koos poliitika, intriigide ja kõige muuga. 

Suvel tuleb triloogia kolmas raamat "Half a War" ning sellega peaks see lugu ka läbi saama. Abercrombie on rääkinud, et pärast seda plaanib ta "The First Law" maailma juurde tagasi pöörduda. See uudis teeb mind ainult väga rõõmsaks. 

Teine raamat, millele oma digitaalsed näpud taha ajasin oli Hiina ulme autori Liu Cixin'i inglise keelde tõlgitud superhitt "The Three-Body Problem." Ma suhtusin sellesse raamatusse alguses paraja skeptilisusega, kartes, et terve raamat nõrgub poliitilisest propagandast või punasest maailmavaatest. Üllatuseks ei olnud see aga sugugi nii ning Cixin oli pigem võimu suhtes kriitiline, mis pani mind mõtlema, et kuidas ta selle üldse avaldada sai ja kuidas see Hiinas nii populaarne on. 

Kahtlemata on "The Three-Body Problem" üks kõige omapärasemad ja "teist moodi" kirjutatud raamatuid, mida ma lugenud olen. Autoril paistavad olevat üüratud teadmised astrofüüsikast, insenäriteadustest ja arvutitest, sest see mida ma seal raamatus kohtasin suutis minu fantaasia taseme igal juhul kõvasti ületada. Nagu ühes IO9 reviews kirjutati siis pärast selle raamatu lugemist saad sa täiesti uue arusaama arvutitest ja füüsikast. Autor on loonud äärmiselt keeruka planetaarsete kehade süsteemi ning proovib terve raamatu vältel leida erinevaid meetmeid kuidas inimkond võiks sellist süsteemi lugeda ja ennustada, et vältida katastroofi, millega lõppeb iga simulatsioon. 

Minu üks lemmik kontseptsioone selles raamatus oli 30 miljonist keskaegsest inimesest koosnev inimarvuti, mille iga liige kannab musta ja valget lippu, mida ta mingis rütmis tõstma peab. 

Ma soovitan seda raamatut väga tugevalt kõigile ulme austajatele ja neile, kes soovivad ise ulmet kirjutada. See lihtsalt avardab teie maailmapilti.

Aprillis hakkasime vaatama ka sarja "Borgiad," mis kuulub Kadri meelissarjade hulka ning ta leidis, et ehk võib midagi sellist ka minule huvi pakkuda. Tal oli selles osas täiesti õigus, sest seal sarjas on kolm asja, mis mulle lugude juures meeldivad: brutaalne vägivald, seks ja hea plot - nagu Game of Thrones.

Tegevus toimub 15. sajandi Roomas, kus perekond Borgiad on saanud oma küüned paavsti tooli taha ning sari räägib suures osas sellest, kuidas nad üritavad oma võimu kindlustada ja hoida. Meil on sõjad, poliitilised abielud, reetmised ja mõrvad. Eelarve ei tundu ka sugugi paha olevat. Huvitav on vaadata kui ajuvabalt mõnikord keskaegne kirik töötas ning kuidas katoliiklik usk oli nii kahepalgeline ja patroniseeriv, et pani imestama, kuidas keegi üldse jumalat uskus. Paavistil ja enamustel kardinalidel olid armukesed, keda nad avalikult Vaticanis üleval pidasid ja religioosset maailma täitis luksus, peod ja ülejäänud rahva petmine. Kogu sari on meeldivalt moraalselt mustvalge ja üleüldiselt tunduvad kõik tegelased ühed parajad tõprad olevat. Kiidan heaks!

Kuni järgmise korrani! Loodetavasti on ilm siis ilusam ja soojem.