6. veebruaril sai siis lõppude lõpuks Zelori DnD, Linn kampaania taas ette võtetud. Selle kampaaniaga kipub nii olema, et kui paus sisse tuleb, siis venib see ikka päris pikaks. Viimase arci finaal oli päris eepiline (türannosaurused, lendavad lahinglaevad ja tuumapommid) ning seoses Mirju Jaapanisse minekuga jäi uue "hooaja" tulek toppama.
Kaua oodatud uus arc ei tahtnud aga kuidagi omale tuure sisse võtta. Tegelastel ei olnud justkui midagi teha ning mäng hakkas hirmsasti venima. Noh, vähemalt tegime Karli eest vedamisel koos Zeloriga päris head pasta rooga veini kastmes. Mäng ise jäi aga pigem DMi poolseks narratiivi kirjelduseks, mida peamiselt sai ainult kuulata.
8. veebruar leidis Martin, et seoses Mirju Jaapanis viibimisega (ta võtab Skype teel meie mängudest osa) võiks korraldada Valkyrie kampaania mängu Mirju ajavööndi järgi ning nii tuli meil väga varajane äratus, sest mängu algusajaks sai kell 9 hommikul. Martinile endale selline mõte muidugi sobis, sest ta on täiesti hommiku inimene aga mina.... Kadri pidi natukene vaeva nägema, et mind maast lahti saada. Ma ei olnud vaimustuses.
Õnneks sai Martini juures kohvi ja süüa ning kusagil pärast tundi aega kõige hullem ei olnudki. Martini harjumus korraldada mänge varajastel kellaaegadel aga jätkus, sest talle paistis see meeldima hakkavat.
10. veeburar läksime Hanna (ja Kadri) eestvedamisel Tapperisse Amaranthet kuulama. See bänd on juba aastaid minu lemmikbändide hulka kuulunud, kuid pean tunnistama, et ilma teisteta poleks ma küll viitsinud minna. Ma pole ilmselt kuigi aktiivne kontserditel käija. Meie seltskond sai olema aga Hanna, Kadri, Zelor ja Irve ning seltsis ikka segasem. Soojendusbänd oli väga mõttetu ning me kolisime hoopis baari tagumisse otsa istuma. Seal liitus meiega mõne aja pärast Auska koos oma sõbraga ning seda selli polnud juba terve igaviku näinud (natukene alla aasta). Ta viis mind oma eluga kurssi, sest tuli välja, et ma polnud sellega üldse kursis olnud. Vahepeal õnnestus mul ka oma mantel nii ära panna, et ei saanud garderoobi numbrit. See muutis natukene ärevaks.
Kontsert ise oli üks parimaid kontserti kogemusi, mis mul olnud on ja seda just audio mõttes. Eanamsti on Eesti rock kontsertid rõvedalt valjud ja muusika müristab täiega laulja häälest üle. Ma ei saa selles suhtes aru, mis helimeestel viga on? Kas nad on oma töö käigus pool kurdiks jäänud või midagi? Amaranthe heli oli aga saali jaoks täpselt sobiv ning see ei hakkanud liigselt kõrvadele. Samuti oli heli sobivaks saateks laulja häälele. Irve, pullimees nagu ta on hakkas täiega huumorit rebima ning vahepeal kontserdil ma lihtsalt irvitasin Irvet kuulates ja vaadates. Ta hakkas vahepeal mingit ära eksinud Rootsi turisti mängima ning küsis inimestelt mingisuguseid random küsimusi.
Kõik paremad lood sai ära kuulatud ning kogu seltskond jäi asjaga rahule ka. Kadri, kes pole kohe üldse rock kontserdite inimene sai omale uue ja omapärase kogemuse. Koju tagasi minek oli samuti lõbus sest bussis sai Zelori ja Irvega lolli juttu lõõpida ning rõvedaid nalju teha.
Kohe järgmine päev, 11. veebruar läksime Kadriga uuesti kontserdile, mis oli seekord palju temalikum üritus. Toimus viisakas Estonias ja sisaldas toolide peal istumist. Esinejaks oli aga, oh üllatust, Terminaator, kes sattus, nagu mina, esimest korda sinna teatrisse. Jaagup tegi akustilise kontserdi oma lemmiklugudega ning oli kampa võtnud ka oma sõbrad Eda Ines Etti ja Kristijan Kasearu. Inese ilmumisel oli muidugi väga spetsiifiline põhjus: tema televersioon Tormist osutus väga populaarseks ja hakkas isegi vanameistrile Jaagupile endale südame peale.
Ma isiklikult eelistan kõiki termika lugusid rocki peal, kuid akustiline oli meeldiv vaheldus ja kindlasti võis sellise elamusega rahule jääda. Muidugi tundus, et ka Jaagup ise polnud harjunud nii "viisakas" kohas esinema (ja mitte jooma viskit ja õlut laval) ning ma mingis mõttes jagasin tema tundeid, sest tema kontserditele omane "power" oli puudu. Jaagup on enamasti nagu Duracelli jänku, kes kargab mööda lava ringi.
Aga päris lahe oli Estonias olla. Mulle, kui kultuurikaugele "peasantile" oli see esimene kord ja noh, eks Kadri haribki mind oma teatri hobidega.
12. veebruar leidsime, et võiks midagi veel lahedat teha ning nii läksime koos vanalinna uisutama. Kadri kui uisutamise austaja ei olnud see talv veel jääle saanud ning see probleem vajas lahendamist. Ilm oli veidi lörtsine, kuid jääväli oli ideaalses korras ning vähe inimesi oli peal ka, mis andis palju vaba ruumi. Ma ise pole kunagi suuremasi uisutamise austaja olnud, kuid samas pole mul kohe kindlasti ka midagi selle vastu, eriti kui Kadrile meeldib. Mis veel parem - peale uisutamist läksime Americanasse, mis on (minu hinnangul) parim pitsakoht Eestis (ning ei, ma pole seda legendaarset Pärnu pitsat proovinud). Americana pitsa on rahuldavalt paks ja kõike on PALJU. Me jõudsime vaevu väikse pitsa ära süüa. Enamus Eesti pitsasid kipuvad paraku olema õhukesed ja vähese kattega. Suurepärane õhtu oli.
13. veebruar sõitsin Põltsamaale ning Kadri pidi minuga hiljem pärast töötubasid liituma. Hakkasin siis hommikul sõitma ning bussis helistab pisarates ema. Minu esimene mõte, ilma midagi kuulmata oli: Lenardiga on midagi juhtunud. Seeärel avaldas ta aga, et vanaema suri ära. Surma ajaks määrati 06:30 hommikul. Minu reaktsioon selle peale oli, pean mõningase piinlikusega tunnistama: kergendus. Ta oli juba niigi pikka aega kannatanud ja surma oodanud ning nüüd sai see lõpuks läbi. Otsustasime hiljem Kadriga, et ta igaksjuhuks see nädalavahetus ei tuleks.
Vanaema surm ei olnud see, mis tegi selle nädalavahetuse raskeks. See kui läbi ema omadega oli muutis selle raskeks. Aga eks inimesed vist tunnevadki nii, kui nende ema ära sureb. Huvitav kas mina reageerin ühel päeval sama moodi...
14. veebruar saabusin Tallinna tagasi ning otsustasime Kadriga ära teha viimase Firefly Underworld mängu. Sellele kampaaniale omaselt oli see väga julm ning emotsionaalselt raske kogemus. Just sellist tüüpi mäng mida ma kõige rohkem naudin. Meie peategelane Mihail, kes oli loonud endale vahepeal suure maffia impeeriumi kaotas kõik. Kuritegelikule allmaailma omaselt ta reedeti ning samal ajal, kui Mihail tegeles oma poja jamaga võeti tema narkoimpeerium salaja üle ning valmistati ette tema vägivaldne surm. Mihaili poeg Ian, kellel polnud enam eriti midagi kaotada pärast kohtus süüdi mõistmist, põgenes oma viimaste alluvatega ning röövis Nadišat emotsionaalselt manipuleerides ära Mihaili naise ja tütre. Seejärel valmistas ta ette julma pantvangi mängu, mille käigus tahtis ta hävitada kõik, mida Mihail kunagi elus vähegi armastanud oli. Vahepeal tulid välja ka mitmed mineviku tondid ja see kuidas Ian ta kunagi Nadišat kasutades vangi saatis. Vaest Nadišat oli ta seksuaalset kuritarvitanud ja manipuleerinud juba lapsest saadik.
Ian saigi oma võika pantvangimängu, kuigi ta võib-olla ei arvestanud sellega, et ta saab ise ka selle käigus surma. Mihail peksis ta raevu hoos rusikatega surnuks, pärast seda, kui ta Mihaili tütre oli maha lasknud. Pantvangikriisi käigus hukkus ka Nadiša, kes oli koos Mihaili naisega pommi külge seotud. Täringute õnnel jäi Mihaili naine ellu, kuid paraku kaotas ta oma tütre surma ja emotsionaalse trauma pärast mõistuse ning läks ülejäänud eluks hullumajja.
Mihail, kes oli kaotanud oma elus kõik, naasis oma mõisasse, ainult selleks, et leida eest varitsuse, mille oli seadnud talle tema parem käsi, kes plaanis impeeriumi endale võtta. Mihaili auto pihta avati hoovis tuli ning tema autost pidi saama tema kirst.
Mihailil õnnestus kuidagi minema saada, rammides ennast autoga väravast välja ning põgenemise käigus sõitis ta reeturist autoga üle. Mihaili impeerium kaotas ka oma uue pea ning Sihnoni tänavad langesid taas verisesse anarhiasse, mis kestis veel aastaid, kui erinevad väiksed tegijad kaklesid tema impeeriumi jääkide üle.
Kuna Mihhaili tahtsid nüüdseks juba kõik tappa, siis ei jäänud tal muud üle, kui planeedilt põgeneda. Epiloogiks mõtlesin ma nii palju, et ta läks kusagile kaugele planeedile Blue Suni ning hakkas seal Sherifiks.
Pean tunnistama, et tegu on kõige emotsionaalselt tugevama rollimängukogemusega, mille ma siiani saanud olen (Kadri ei taha seda uskuda millegipärast.) Kadri ise ei jäänud üldse kahjuks asjaga rahule ning mulle tundub, et tema perfektsionism kimbutas teda jälle. Ta tahtis justkui kõike paremini teha, aga ma ei saanud aru mida ta siis veel paremini oleks saanud teha. Aga noh, selline see Kadri meil juba on - alati kõrgemale ja kaugemale ning vähem ei tule kõne alla. See on tema suurim tugevus ja suurim nõrkus.
Ma ootan suure huviga Kadri järgmist kampaaniat, sest ma usun, et ka see võib tulla väga emotsionaalselt tugev kogemus, kuigi ma olen veidi mures selle pärast, et Kadri hakkab ennast jälle piinama sellega, et kõik pole piisavalt hästi ja rohkem mängijaid saadab ta ainult suuremasse stressi.
Nagu paljud kunagi Diablol käinud inimesed räägivad, siis Kadri on täiesti brilliantne DM. Ta lihtsalt ise ei näe seda :)
15. veebruar oli päev täis lauamänge. Hommikul mängisime Kadriga Touch of Evilit, mis on siiani üks mu lemmik lauamänge. Või noh, nüüdseks on ta minu kolmandana lemmik lauamäng, sest vahepeal olen avastanud sellised lahedad asjad nagu XCOM ja Firefly (lauamäng). See võttis meil terve esimese osa päevast, Õhtu poole mängisime taneliga Arkham Horrorit, mis on põhimõtteliselt nagu Touch of Evil ainult 20 saj. alguses (Touch of Evil on mingi 18. saj.). Ma mängisin maagiga, kes osutus alguses nõrgaks, kuid kui ta rohkem loitse sai siis tappis päris kõvasti kolle. Arkham Horroris on väga väike võimalus mängijatel mängu võita, kuid seekord tuli isegi välja.
19. veebruar oli huvitava algusega päev. Nimelt ma tundsin hommikul üles ärgates, et kõhus midagi keerab. Ja see oli kuidagi väga tuttav kõhus keeramine. Ma ütlesin ärgates Kadrile, et "vaata, paari tunni pärast pole ma enam jalul."
Ja nii läkski. Mul õnnestus kõhugrippi jääda ning oksendasin terve päeva ja kui midagi enam oksendada polnud siis köhisin sappi. Üpris rõve oli. Samas õhtul läks paremaks, kuigi oksendamine asendus palavikuga, mis kiskus ennast üle 38.
Mis aga kiirelt tulnud, see kiirelt läinud. Järgmine päev olin juba terve. Kuidagi väga kiiresti möödus.
21. veebruar toimusid vanaema matused ning see osutus samuti väga emotsionaalselt keeruliseks päevaks. Taaskord mitte selle pärast, et ma ise ennast kuidagi väga liimist lahti tunneks, vaid selle pärast, et paljud inimesed olid minu ümber liimist lahti. Ma pole näiteks kunagi näinud oma onusid nutmas. Ema oli rahusteid võtnud ning tema jäi isegi suhteliselt rahulikuks. Matused olid sellised üpris tagasihoidlikud, aga samas kenad. Vanaema sai ära saadetud oma talu õuelt, sest see talu oli tema elu ja tema looming. See oleks see, mida ta tahtnud oleks. Rongkäik läks talust kiriku juurde ja pööras kirikust surnuaiale, kus sai siis kadunu ka mulda sängitatud. Hiljem toimus Torma koolihoones (minu ema kunagine kool) ka matuselaud, kus näidati mõningaid videosid vanaemast. Koju sai alles õhtul.
27 - 28, veebruar läksime taaskord Terminaatori kontserdile. Ma pole vist kunagi elus ühe kuu jooksul nii palju kontserditel käinud. Termikal oli juubelikontsert, mis toimus Facktoris. Kuna tegu oli ühe teise ürituse järgse kontserdiga, siis oli rahvast meeldivalt vähe. Meeldiv ei olnu eriti aga see, et nad tulid lavale alles pärast südaööd ning muusika oli lihtsalt hullumeelselt kõrvulukustav. Isegi Jaagup märkas seda ja kommenteeris rahvale, et "te vist ei kuule mu sõnu eriti." Mis värk on nii ebakompetentsete helimeestega?
Juubeli puhul esitas Terminaator ka mõningaid lugusid, mida nad muidu eriti ei esita. Sain oma pika termika kontserdite ajaloo puhul esimest korda Inetut kuulata, mis kuulub kindlasti minu lemmiklugude hulka. Just see laul muutis selle kontserti väga meeldejäävaks kogemuseks.
Saime hilisöösel koos Liisaga koju.
28, veebruar oli siis see eriline päev, kus meil sai lõpuks aasta täis. Me pidime mõlemad üllatusega tunnistama, et see ei tundunud üldse nagu aasta, vaid palju kauem. Võib-olla oli asi selles, et me kolisime üpris kiiresti kokku elama ja nüüd tundus nagu me oleks juba aastaid koos elanud. Ja seda mitte sugugi halvas mõttes vaid pigem vastupidi. Kui kaks inimest koos elavad, kes klapivad, siis tekib neil mingi aja pärast teatud "harmoonia" kus nad õpivad koos funktsioneerima nagu mingit sorti masinavärk. Kadri on kahtlemata väga keeruline masinavärk, kuid me toimime.
Mingis mõttes on ta peaaegu täiuslik paariline mulle, sest ta on piisavalt "imelik" minu jaoks ja paljud meie hobidest ja eluhoiakutest kattuvad. Meile mõlemale meeldib peaaegu samat sorti kirjandus ja filmid (süngemat sorti fantaasia ja ulme). Samuti kuuluvad tema hobide hulka väga ilusad keskaegsed ja renessansiaegsed aadlikleidid, mis juhtub olema üks minu suurimaid...ehm....huvisid. Samuti ta cosplayb. Mida veel tahta võiks? Meile mõlemale meeldib mõõgavõitlus (Kadrile meeldib idee, et kõik VGd veavad oma lapsed ka trennidesse ning ta ükspäev spekuleeris, et ka meie lapsed võiks hakata VGdeks.) Meile mõlemale meeldib larp ja ma olen Kadri "peaaegu" ka animega ära nakatanud. Samuti on meil mõnevõrra sarnased poliitlised vaated, mis puudutavad konservatiivsemat poliitikat. Ma kahtlustan, et kui meie mõned sotsialistlikumad ja liberaalsemad sõbrad teaks meie poliitilistest vaadetest, siis nad poleks üldse rõõmsad. Aga samas mulle on jumala ükskõik, mida radikaalsemad social justice warriorid arvavad.
Ja kuidagi õnnestus mul ikka teemast kõrvale kalduda.
Läksime siis sellel päeval meie "signatuurkohta," restorani Kapten Tenkeš, õhtust sööma ja vaatasime aastale tagasi. Ikka päris palju värvikaid sündmusi toimus ja ma pean tõdema, et see aasta on minu elu kõige rohkem muutnud. Ma olen muutunud isiksusena, ma olen hakanud nii palju asju nägema hoopis teistsuguse pilguga, ma olen muutunud kohusetundlikumaks ning mis kõige enam: ma olen hakanud mõtlema tulevikule.
Ja saigi veebruari sündmused kronoloogiliselt kokku võetud.
Ära mainimist väärib kindlasti ka see, et Kadri hakkas TTÜs täiesti oma ainet andma, milleks on Digital Image Manipulation (kui ma õigesti mäletan). Liitusin siis sellega vabakuulajana ja nii sai Kadrist minu lektor (las ma arvan: vähemalt meesoost blogi lugejad mõtlesid esimese asjana teacher fantaasiatele.) Kadri sai omale aktiivse ja sõltumatu tagasiside allika, mida õpilastelt enamasti ei saa. Samuti sai ta endale juurde ka ühe väga probleemse õpilase, kes ei saa mitte millegagi hakkama.
Ma olen lihtsalt täiesti kohutav kõiges mis puudutab tehnikat. Ma õpin aeglaselt ja ei saa selgitustest aru, kui need pole väga aeglased ja põhjalikud. Nii juhtus, et Kadri pidi hakkama mulle kodus järeleaitamistunde tegema, sest muidu ma ei saanud loengus midagi tehtud lihtsalt. Piinlik aga tõsi. Humanitaarerialadel pole mul probleeme, aga mis parata - üks paras needus see, et mulle ei ole antud mõistust mitte millegi tehnilise, ega praktilise peale. Nii on mul mõnikord veider lugeda seda, kui Kadri kirjutab oma teaduslikesse artiklitesse seda, et tänapäeva noored lähevad liiga palju "soft" erialasid õppima ning palju rohkem tuleks panustada ITsse ja üldse tehnikasse. Õpilasi tuleks rohkem julgustada õppima reaalained ning näidata neile, et see ei ole üldse nii keeruline, kui kardetakse.
....Ainult, et see on keeruline. Vähemalt minule. Iseenesest on see tõsi, et meil on rohkem vaja panustada tehnoloogiasse. Võib-olla on tõsi ka see, et liiga palju inimesi lähevad "mõttetuid" humanitaarerialasid õppima, millega nad elus midagi ei tee (ma kuulen seda juttu Miyako chatis koguaeg). Aga mida muud nad teha saaks? Ma ei saaks elusees ühtegi tehnilist eriala õppima. Minu keskmine matemaatika hinne keskkolis oli 1, mite 2! Kas ma olin laisk ja ei vaevunud õppima? Jah, kindlasti. Aga matemaatikaga käisin ma lausa eraõpetaja juures ning parim mis me välja venitasime oli 3-. Kui mul oleks olnud vähegi mõistust matemaatikale, siis ma oleks läinud hoopis kõrgemaase sõjakooli, kus läks vaja matemaatika eksamit.
Veebruaris hakkas käima ka jälle Vikings (kolmas hooaeg) ning ma suutsin sellega lõpuks ka Kadri ära nakatada. Viikingite esimene hooaeg oli suhteliselt...okei? Natukene kehva poolne? ning esialgu see temas huvi ei tekitanud.
Kolmas hooaeg jätkab aga teise hooaja head kvaliteeti ning sellest on kasvanud välja nüüd ikka täielik keskaegne intriigikas. Ja see on hea! Reetmine, võim vägivald ja seks on põimitud üheks päris nauditavaks süngeks narratiiviks. Mitmed asjad on vahepeal muutunud, aga mitmed asjad on ka muutumatuks jäänud.
Ragnar on jätkuvalt kuningas, kelle viha peegeldub tema naeratustes. Rolo on jätkuvalt raevu täis jõhkard keda on väga kerge manipuleerida Ragnari vastu ning Foki on vihane, et viikingid võtavad kristlaste kombeid omaks. Ragnari poeg Byörn üritab leida enda kohta sõdalasena ning aretada suhet oma armukesest naisega. Lagatha üritab oma võimu Jarlina hoida, aga tal ei tule see eriti hästi välja (küll aga tuleb tal hästi välja meeste võrgutamine). Vaene Aflestan triivib jätkuvalt hingeliselt viikingite jumalate ja kristliku jumala vahel ning on Ragnari lemmik semmu. Aflestan saab aga muud sortigi tähelepanu osaliseks. Üleüldiselt tundub, et ta on mingi täielik pühamees seal sarjas teiste silmis. Seekord tuleb eraldi plotline ka Ragnari naisega. Üldiselt tuleb aga tõdeda, et võrreldes varasemaga saab keskmisest palju rohkem ekraaniaega Floki. Ta on alati veidi nupust nikastanud olnud, kuid see hooaeg keerab ta üha hullemaks ära, hirmutades pidevalt oma naist. Samas ta on jätkuvalt lahe ja segane manjakk, kes on ehitamisgeenius.
Tegevus toimub (vähemalt hooaja esimesel poolel) jätkuvalt Inglismaal Wessexis, kus Ragnar üritab koostööd teha kohaliku kuningaga. Seal saab ikka parajasti draamat.
Hetkel (aprilli kuus) on Viikingid jõudnud juba sarja teise pooleni ning seal läheb asi ainult veel huvitavamaks, sest meil on uued settingud ja uued tegelased. Ühtlasi tundub sarja eelarve olevat suurem, kui kunagi varem. Soovitan!
Natukene ka raamatutest, mis vahepeal on läbi näritud. Ma kõiki ei viitsi käsitleda, kuid üks osutus eriliselt silmapaistvaks. Southern Reach triloogia võib olla kõige paremini kirjutatud ulme müsteerium, mille otsa ma veel komistanud olen. Rõhk on sõnal müsteerium.
Ma olen alati olnud väga suur S.T.A.L.K.E.R'i fänn, sest mulle meeldivad apokalüptilised settingud, kus on juhtunud midagi veidrat ning seda ümbritseb salapärasuse loor. Seega on sealt pärit "salapärane anomaaliatega tsoon" olnud üks minu lemmikmotiive ulmes. See on õigupoolest isegi minu enda loomingust läbi käinud (Shainora tsoon).
Southern Reach võtab sarnaselt S.T.A.L.K.E.Riga suure maaala, kus on juhtunud mingi õnnetus ning grupp inimesi peavad teada saama mis siis õigupoolest juhtus. Southern Reach annab sellele aga täiesti uue dimensiooni, muutes asja psühholoogiliseks horroriks ning see töötab täiesti võrratult. Terve loo jooksul söödetakse meile kilde kohast, kus kõik ekspeditsioonid kaduma lähevad ning pidevalt leiab lugeja endalt küsimas: "mida kuradit seal juhtus!?"
Kõikvõimalikud infokillud on samal ajal meeletult tavalised ja igapäevased, kuid samas väga kõhedust tekitavad. Jeff Vandermeer on meister olustiku edasi andija ning isegi, kui ta kirjeldab täiesti tavalist loodust, siis sa tajud läbi tema sõnade, et midagi on viltu, midagi on valesti. Aga sa ei saa aru täpselt mis ja samuti ei saa tegelased.
Vandermeeri lugu räägib siis ühest salapärasest rannikust, mis on sõjaväe poolt suletud ning tsooni valvab salapärane valitsuse organisatsioon nimega Southern Reach. Iga mõne aja tagant saadetakse tsooni sisse ekspeditsioone, kuid ükski neist ei naase. Küll aga leitakse missioonidele läinud liikmeid sageli oma kodude lähedalt, väga kaugel tsoonist ilma igasuguste mälestusteta ning poolenisti hulluks läinuna. Samuti surevad nad kõik üpris kiiresti alati terviseprobleemidesse. Esimene raamat käsitleb ühete ekspeditsiooni tsooni, teine raamat käsitleb Southern Reachi baasis toimuvat, mis on tsooni ääres ning kolmas raamat läheb tagasi tsooni.
Millega ma võib-olla rahule ei jäänud oli see, et lõpuks ei saanudki täielikku tõde teada. Autor andis lõpuks teooriaid ja viiteid selle kohta, mis on tsoon ja mis seal juhtuda võis, aga me ei saa iialgi teada, mis tegelikult juhtus. Need vähesed infokillud mis me aga saame on lihtsalt hämmastavad. See on jälle üks neist momentidest, kus ma tunnen, et minust leidub ikka nii palju ääretult kõrgema fantaasialennuga inimesi.
Ma soovitan Southern Reachi kõigile lugejatele kellele meeldib müsteerium, ulme ja psühholoogia. Väga hea lugemine.
Kontsert ise oli üks parimaid kontserti kogemusi, mis mul olnud on ja seda just audio mõttes. Eanamsti on Eesti rock kontsertid rõvedalt valjud ja muusika müristab täiega laulja häälest üle. Ma ei saa selles suhtes aru, mis helimeestel viga on? Kas nad on oma töö käigus pool kurdiks jäänud või midagi? Amaranthe heli oli aga saali jaoks täpselt sobiv ning see ei hakkanud liigselt kõrvadele. Samuti oli heli sobivaks saateks laulja häälele. Irve, pullimees nagu ta on hakkas täiega huumorit rebima ning vahepeal kontserdil ma lihtsalt irvitasin Irvet kuulates ja vaadates. Ta hakkas vahepeal mingit ära eksinud Rootsi turisti mängima ning küsis inimestelt mingisuguseid random küsimusi.
Kõik paremad lood sai ära kuulatud ning kogu seltskond jäi asjaga rahule ka. Kadri, kes pole kohe üldse rock kontserdite inimene sai omale uue ja omapärase kogemuse. Koju tagasi minek oli samuti lõbus sest bussis sai Zelori ja Irvega lolli juttu lõõpida ning rõvedaid nalju teha.
Kohe järgmine päev, 11. veebruar läksime Kadriga uuesti kontserdile, mis oli seekord palju temalikum üritus. Toimus viisakas Estonias ja sisaldas toolide peal istumist. Esinejaks oli aga, oh üllatust, Terminaator, kes sattus, nagu mina, esimest korda sinna teatrisse. Jaagup tegi akustilise kontserdi oma lemmiklugudega ning oli kampa võtnud ka oma sõbrad Eda Ines Etti ja Kristijan Kasearu. Inese ilmumisel oli muidugi väga spetsiifiline põhjus: tema televersioon Tormist osutus väga populaarseks ja hakkas isegi vanameistrile Jaagupile endale südame peale.
Ma isiklikult eelistan kõiki termika lugusid rocki peal, kuid akustiline oli meeldiv vaheldus ja kindlasti võis sellise elamusega rahule jääda. Muidugi tundus, et ka Jaagup ise polnud harjunud nii "viisakas" kohas esinema (ja mitte jooma viskit ja õlut laval) ning ma mingis mõttes jagasin tema tundeid, sest tema kontserditele omane "power" oli puudu. Jaagup on enamasti nagu Duracelli jänku, kes kargab mööda lava ringi.
Aga päris lahe oli Estonias olla. Mulle, kui kultuurikaugele "peasantile" oli see esimene kord ja noh, eks Kadri haribki mind oma teatri hobidega.
12. veebruar leidsime, et võiks midagi veel lahedat teha ning nii läksime koos vanalinna uisutama. Kadri kui uisutamise austaja ei olnud see talv veel jääle saanud ning see probleem vajas lahendamist. Ilm oli veidi lörtsine, kuid jääväli oli ideaalses korras ning vähe inimesi oli peal ka, mis andis palju vaba ruumi. Ma ise pole kunagi suuremasi uisutamise austaja olnud, kuid samas pole mul kohe kindlasti ka midagi selle vastu, eriti kui Kadrile meeldib. Mis veel parem - peale uisutamist läksime Americanasse, mis on (minu hinnangul) parim pitsakoht Eestis (ning ei, ma pole seda legendaarset Pärnu pitsat proovinud). Americana pitsa on rahuldavalt paks ja kõike on PALJU. Me jõudsime vaevu väikse pitsa ära süüa. Enamus Eesti pitsasid kipuvad paraku olema õhukesed ja vähese kattega. Suurepärane õhtu oli.
13. veebruar sõitsin Põltsamaale ning Kadri pidi minuga hiljem pärast töötubasid liituma. Hakkasin siis hommikul sõitma ning bussis helistab pisarates ema. Minu esimene mõte, ilma midagi kuulmata oli: Lenardiga on midagi juhtunud. Seeärel avaldas ta aga, et vanaema suri ära. Surma ajaks määrati 06:30 hommikul. Minu reaktsioon selle peale oli, pean mõningase piinlikusega tunnistama: kergendus. Ta oli juba niigi pikka aega kannatanud ja surma oodanud ning nüüd sai see lõpuks läbi. Otsustasime hiljem Kadriga, et ta igaksjuhuks see nädalavahetus ei tuleks.
Vanaema surm ei olnud see, mis tegi selle nädalavahetuse raskeks. See kui läbi ema omadega oli muutis selle raskeks. Aga eks inimesed vist tunnevadki nii, kui nende ema ära sureb. Huvitav kas mina reageerin ühel päeval sama moodi...
14. veebruar saabusin Tallinna tagasi ning otsustasime Kadriga ära teha viimase Firefly Underworld mängu. Sellele kampaaniale omaselt oli see väga julm ning emotsionaalselt raske kogemus. Just sellist tüüpi mäng mida ma kõige rohkem naudin. Meie peategelane Mihail, kes oli loonud endale vahepeal suure maffia impeeriumi kaotas kõik. Kuritegelikule allmaailma omaselt ta reedeti ning samal ajal, kui Mihail tegeles oma poja jamaga võeti tema narkoimpeerium salaja üle ning valmistati ette tema vägivaldne surm. Mihaili poeg Ian, kellel polnud enam eriti midagi kaotada pärast kohtus süüdi mõistmist, põgenes oma viimaste alluvatega ning röövis Nadišat emotsionaalselt manipuleerides ära Mihaili naise ja tütre. Seejärel valmistas ta ette julma pantvangi mängu, mille käigus tahtis ta hävitada kõik, mida Mihail kunagi elus vähegi armastanud oli. Vahepeal tulid välja ka mitmed mineviku tondid ja see kuidas Ian ta kunagi Nadišat kasutades vangi saatis. Vaest Nadišat oli ta seksuaalset kuritarvitanud ja manipuleerinud juba lapsest saadik.
Ian saigi oma võika pantvangimängu, kuigi ta võib-olla ei arvestanud sellega, et ta saab ise ka selle käigus surma. Mihail peksis ta raevu hoos rusikatega surnuks, pärast seda, kui ta Mihaili tütre oli maha lasknud. Pantvangikriisi käigus hukkus ka Nadiša, kes oli koos Mihaili naisega pommi külge seotud. Täringute õnnel jäi Mihaili naine ellu, kuid paraku kaotas ta oma tütre surma ja emotsionaalse trauma pärast mõistuse ning läks ülejäänud eluks hullumajja.
Mihail, kes oli kaotanud oma elus kõik, naasis oma mõisasse, ainult selleks, et leida eest varitsuse, mille oli seadnud talle tema parem käsi, kes plaanis impeeriumi endale võtta. Mihaili auto pihta avati hoovis tuli ning tema autost pidi saama tema kirst.
Mihailil õnnestus kuidagi minema saada, rammides ennast autoga väravast välja ning põgenemise käigus sõitis ta reeturist autoga üle. Mihaili impeerium kaotas ka oma uue pea ning Sihnoni tänavad langesid taas verisesse anarhiasse, mis kestis veel aastaid, kui erinevad väiksed tegijad kaklesid tema impeeriumi jääkide üle.
Kuna Mihhaili tahtsid nüüdseks juba kõik tappa, siis ei jäänud tal muud üle, kui planeedilt põgeneda. Epiloogiks mõtlesin ma nii palju, et ta läks kusagile kaugele planeedile Blue Suni ning hakkas seal Sherifiks.
Pean tunnistama, et tegu on kõige emotsionaalselt tugevama rollimängukogemusega, mille ma siiani saanud olen (Kadri ei taha seda uskuda millegipärast.) Kadri ise ei jäänud üldse kahjuks asjaga rahule ning mulle tundub, et tema perfektsionism kimbutas teda jälle. Ta tahtis justkui kõike paremini teha, aga ma ei saanud aru mida ta siis veel paremini oleks saanud teha. Aga noh, selline see Kadri meil juba on - alati kõrgemale ja kaugemale ning vähem ei tule kõne alla. See on tema suurim tugevus ja suurim nõrkus.
Ma ootan suure huviga Kadri järgmist kampaaniat, sest ma usun, et ka see võib tulla väga emotsionaalselt tugev kogemus, kuigi ma olen veidi mures selle pärast, et Kadri hakkab ennast jälle piinama sellega, et kõik pole piisavalt hästi ja rohkem mängijaid saadab ta ainult suuremasse stressi.
Nagu paljud kunagi Diablol käinud inimesed räägivad, siis Kadri on täiesti brilliantne DM. Ta lihtsalt ise ei näe seda :)
15. veebruar oli päev täis lauamänge. Hommikul mängisime Kadriga Touch of Evilit, mis on siiani üks mu lemmik lauamänge. Või noh, nüüdseks on ta minu kolmandana lemmik lauamäng, sest vahepeal olen avastanud sellised lahedad asjad nagu XCOM ja Firefly (lauamäng). See võttis meil terve esimese osa päevast, Õhtu poole mängisime taneliga Arkham Horrorit, mis on põhimõtteliselt nagu Touch of Evil ainult 20 saj. alguses (Touch of Evil on mingi 18. saj.). Ma mängisin maagiga, kes osutus alguses nõrgaks, kuid kui ta rohkem loitse sai siis tappis päris kõvasti kolle. Arkham Horroris on väga väike võimalus mängijatel mängu võita, kuid seekord tuli isegi välja.
19. veebruar oli huvitava algusega päev. Nimelt ma tundsin hommikul üles ärgates, et kõhus midagi keerab. Ja see oli kuidagi väga tuttav kõhus keeramine. Ma ütlesin ärgates Kadrile, et "vaata, paari tunni pärast pole ma enam jalul."
Ja nii läkski. Mul õnnestus kõhugrippi jääda ning oksendasin terve päeva ja kui midagi enam oksendada polnud siis köhisin sappi. Üpris rõve oli. Samas õhtul läks paremaks, kuigi oksendamine asendus palavikuga, mis kiskus ennast üle 38.
Mis aga kiirelt tulnud, see kiirelt läinud. Järgmine päev olin juba terve. Kuidagi väga kiiresti möödus.
21. veebruar toimusid vanaema matused ning see osutus samuti väga emotsionaalselt keeruliseks päevaks. Taaskord mitte selle pärast, et ma ise ennast kuidagi väga liimist lahti tunneks, vaid selle pärast, et paljud inimesed olid minu ümber liimist lahti. Ma pole näiteks kunagi näinud oma onusid nutmas. Ema oli rahusteid võtnud ning tema jäi isegi suhteliselt rahulikuks. Matused olid sellised üpris tagasihoidlikud, aga samas kenad. Vanaema sai ära saadetud oma talu õuelt, sest see talu oli tema elu ja tema looming. See oleks see, mida ta tahtnud oleks. Rongkäik läks talust kiriku juurde ja pööras kirikust surnuaiale, kus sai siis kadunu ka mulda sängitatud. Hiljem toimus Torma koolihoones (minu ema kunagine kool) ka matuselaud, kus näidati mõningaid videosid vanaemast. Koju sai alles õhtul.
27 - 28, veebruar läksime taaskord Terminaatori kontserdile. Ma pole vist kunagi elus ühe kuu jooksul nii palju kontserditel käinud. Termikal oli juubelikontsert, mis toimus Facktoris. Kuna tegu oli ühe teise ürituse järgse kontserdiga, siis oli rahvast meeldivalt vähe. Meeldiv ei olnu eriti aga see, et nad tulid lavale alles pärast südaööd ning muusika oli lihtsalt hullumeelselt kõrvulukustav. Isegi Jaagup märkas seda ja kommenteeris rahvale, et "te vist ei kuule mu sõnu eriti." Mis värk on nii ebakompetentsete helimeestega?
Juubeli puhul esitas Terminaator ka mõningaid lugusid, mida nad muidu eriti ei esita. Sain oma pika termika kontserdite ajaloo puhul esimest korda Inetut kuulata, mis kuulub kindlasti minu lemmiklugude hulka. Just see laul muutis selle kontserti väga meeldejäävaks kogemuseks.
Saime hilisöösel koos Liisaga koju.
28, veebruar oli siis see eriline päev, kus meil sai lõpuks aasta täis. Me pidime mõlemad üllatusega tunnistama, et see ei tundunud üldse nagu aasta, vaid palju kauem. Võib-olla oli asi selles, et me kolisime üpris kiiresti kokku elama ja nüüd tundus nagu me oleks juba aastaid koos elanud. Ja seda mitte sugugi halvas mõttes vaid pigem vastupidi. Kui kaks inimest koos elavad, kes klapivad, siis tekib neil mingi aja pärast teatud "harmoonia" kus nad õpivad koos funktsioneerima nagu mingit sorti masinavärk. Kadri on kahtlemata väga keeruline masinavärk, kuid me toimime.
Mingis mõttes on ta peaaegu täiuslik paariline mulle, sest ta on piisavalt "imelik" minu jaoks ja paljud meie hobidest ja eluhoiakutest kattuvad. Meile mõlemale meeldib peaaegu samat sorti kirjandus ja filmid (süngemat sorti fantaasia ja ulme). Samuti kuuluvad tema hobide hulka väga ilusad keskaegsed ja renessansiaegsed aadlikleidid, mis juhtub olema üks minu suurimaid...ehm....huvisid. Samuti ta cosplayb. Mida veel tahta võiks? Meile mõlemale meeldib mõõgavõitlus (Kadrile meeldib idee, et kõik VGd veavad oma lapsed ka trennidesse ning ta ükspäev spekuleeris, et ka meie lapsed võiks hakata VGdeks.) Meile mõlemale meeldib larp ja ma olen Kadri "peaaegu" ka animega ära nakatanud. Samuti on meil mõnevõrra sarnased poliitlised vaated, mis puudutavad konservatiivsemat poliitikat. Ma kahtlustan, et kui meie mõned sotsialistlikumad ja liberaalsemad sõbrad teaks meie poliitilistest vaadetest, siis nad poleks üldse rõõmsad. Aga samas mulle on jumala ükskõik, mida radikaalsemad social justice warriorid arvavad.
Ja kuidagi õnnestus mul ikka teemast kõrvale kalduda.
Läksime siis sellel päeval meie "signatuurkohta," restorani Kapten Tenkeš, õhtust sööma ja vaatasime aastale tagasi. Ikka päris palju värvikaid sündmusi toimus ja ma pean tõdema, et see aasta on minu elu kõige rohkem muutnud. Ma olen muutunud isiksusena, ma olen hakanud nii palju asju nägema hoopis teistsuguse pilguga, ma olen muutunud kohusetundlikumaks ning mis kõige enam: ma olen hakanud mõtlema tulevikule.
Ja saigi veebruari sündmused kronoloogiliselt kokku võetud.
Ära mainimist väärib kindlasti ka see, et Kadri hakkas TTÜs täiesti oma ainet andma, milleks on Digital Image Manipulation (kui ma õigesti mäletan). Liitusin siis sellega vabakuulajana ja nii sai Kadrist minu lektor (las ma arvan: vähemalt meesoost blogi lugejad mõtlesid esimese asjana teacher fantaasiatele.) Kadri sai omale aktiivse ja sõltumatu tagasiside allika, mida õpilastelt enamasti ei saa. Samuti sai ta endale juurde ka ühe väga probleemse õpilase, kes ei saa mitte millegagi hakkama.
Ma olen lihtsalt täiesti kohutav kõiges mis puudutab tehnikat. Ma õpin aeglaselt ja ei saa selgitustest aru, kui need pole väga aeglased ja põhjalikud. Nii juhtus, et Kadri pidi hakkama mulle kodus järeleaitamistunde tegema, sest muidu ma ei saanud loengus midagi tehtud lihtsalt. Piinlik aga tõsi. Humanitaarerialadel pole mul probleeme, aga mis parata - üks paras needus see, et mulle ei ole antud mõistust mitte millegi tehnilise, ega praktilise peale. Nii on mul mõnikord veider lugeda seda, kui Kadri kirjutab oma teaduslikesse artiklitesse seda, et tänapäeva noored lähevad liiga palju "soft" erialasid õppima ning palju rohkem tuleks panustada ITsse ja üldse tehnikasse. Õpilasi tuleks rohkem julgustada õppima reaalained ning näidata neile, et see ei ole üldse nii keeruline, kui kardetakse.
....Ainult, et see on keeruline. Vähemalt minule. Iseenesest on see tõsi, et meil on rohkem vaja panustada tehnoloogiasse. Võib-olla on tõsi ka see, et liiga palju inimesi lähevad "mõttetuid" humanitaarerialasid õppima, millega nad elus midagi ei tee (ma kuulen seda juttu Miyako chatis koguaeg). Aga mida muud nad teha saaks? Ma ei saaks elusees ühtegi tehnilist eriala õppima. Minu keskmine matemaatika hinne keskkolis oli 1, mite 2! Kas ma olin laisk ja ei vaevunud õppima? Jah, kindlasti. Aga matemaatikaga käisin ma lausa eraõpetaja juures ning parim mis me välja venitasime oli 3-. Kui mul oleks olnud vähegi mõistust matemaatikale, siis ma oleks läinud hoopis kõrgemaase sõjakooli, kus läks vaja matemaatika eksamit.
Veebruaris hakkas käima ka jälle Vikings (kolmas hooaeg) ning ma suutsin sellega lõpuks ka Kadri ära nakatada. Viikingite esimene hooaeg oli suhteliselt...okei? Natukene kehva poolne? ning esialgu see temas huvi ei tekitanud.
Kolmas hooaeg jätkab aga teise hooaja head kvaliteeti ning sellest on kasvanud välja nüüd ikka täielik keskaegne intriigikas. Ja see on hea! Reetmine, võim vägivald ja seks on põimitud üheks päris nauditavaks süngeks narratiiviks. Mitmed asjad on vahepeal muutunud, aga mitmed asjad on ka muutumatuks jäänud.
Ragnar on jätkuvalt kuningas, kelle viha peegeldub tema naeratustes. Rolo on jätkuvalt raevu täis jõhkard keda on väga kerge manipuleerida Ragnari vastu ning Foki on vihane, et viikingid võtavad kristlaste kombeid omaks. Ragnari poeg Byörn üritab leida enda kohta sõdalasena ning aretada suhet oma armukesest naisega. Lagatha üritab oma võimu Jarlina hoida, aga tal ei tule see eriti hästi välja (küll aga tuleb tal hästi välja meeste võrgutamine). Vaene Aflestan triivib jätkuvalt hingeliselt viikingite jumalate ja kristliku jumala vahel ning on Ragnari lemmik semmu. Aflestan saab aga muud sortigi tähelepanu osaliseks. Üleüldiselt tundub, et ta on mingi täielik pühamees seal sarjas teiste silmis. Seekord tuleb eraldi plotline ka Ragnari naisega. Üldiselt tuleb aga tõdeda, et võrreldes varasemaga saab keskmisest palju rohkem ekraaniaega Floki. Ta on alati veidi nupust nikastanud olnud, kuid see hooaeg keerab ta üha hullemaks ära, hirmutades pidevalt oma naist. Samas ta on jätkuvalt lahe ja segane manjakk, kes on ehitamisgeenius.
Tegevus toimub (vähemalt hooaja esimesel poolel) jätkuvalt Inglismaal Wessexis, kus Ragnar üritab koostööd teha kohaliku kuningaga. Seal saab ikka parajasti draamat.
Hetkel (aprilli kuus) on Viikingid jõudnud juba sarja teise pooleni ning seal läheb asi ainult veel huvitavamaks, sest meil on uued settingud ja uued tegelased. Ühtlasi tundub sarja eelarve olevat suurem, kui kunagi varem. Soovitan!
Natukene ka raamatutest, mis vahepeal on läbi näritud. Ma kõiki ei viitsi käsitleda, kuid üks osutus eriliselt silmapaistvaks. Southern Reach triloogia võib olla kõige paremini kirjutatud ulme müsteerium, mille otsa ma veel komistanud olen. Rõhk on sõnal müsteerium.
Ma olen alati olnud väga suur S.T.A.L.K.E.R'i fänn, sest mulle meeldivad apokalüptilised settingud, kus on juhtunud midagi veidrat ning seda ümbritseb salapärasuse loor. Seega on sealt pärit "salapärane anomaaliatega tsoon" olnud üks minu lemmikmotiive ulmes. See on õigupoolest isegi minu enda loomingust läbi käinud (Shainora tsoon).
Southern Reach võtab sarnaselt S.T.A.L.K.E.Riga suure maaala, kus on juhtunud mingi õnnetus ning grupp inimesi peavad teada saama mis siis õigupoolest juhtus. Southern Reach annab sellele aga täiesti uue dimensiooni, muutes asja psühholoogiliseks horroriks ning see töötab täiesti võrratult. Terve loo jooksul söödetakse meile kilde kohast, kus kõik ekspeditsioonid kaduma lähevad ning pidevalt leiab lugeja endalt küsimas: "mida kuradit seal juhtus!?"
Kõikvõimalikud infokillud on samal ajal meeletult tavalised ja igapäevased, kuid samas väga kõhedust tekitavad. Jeff Vandermeer on meister olustiku edasi andija ning isegi, kui ta kirjeldab täiesti tavalist loodust, siis sa tajud läbi tema sõnade, et midagi on viltu, midagi on valesti. Aga sa ei saa aru täpselt mis ja samuti ei saa tegelased.
Vandermeeri lugu räägib siis ühest salapärasest rannikust, mis on sõjaväe poolt suletud ning tsooni valvab salapärane valitsuse organisatsioon nimega Southern Reach. Iga mõne aja tagant saadetakse tsooni sisse ekspeditsioone, kuid ükski neist ei naase. Küll aga leitakse missioonidele läinud liikmeid sageli oma kodude lähedalt, väga kaugel tsoonist ilma igasuguste mälestusteta ning poolenisti hulluks läinuna. Samuti surevad nad kõik üpris kiiresti alati terviseprobleemidesse. Esimene raamat käsitleb ühete ekspeditsiooni tsooni, teine raamat käsitleb Southern Reachi baasis toimuvat, mis on tsooni ääres ning kolmas raamat läheb tagasi tsooni.
Millega ma võib-olla rahule ei jäänud oli see, et lõpuks ei saanudki täielikku tõde teada. Autor andis lõpuks teooriaid ja viiteid selle kohta, mis on tsoon ja mis seal juhtuda võis, aga me ei saa iialgi teada, mis tegelikult juhtus. Need vähesed infokillud mis me aga saame on lihtsalt hämmastavad. See on jälle üks neist momentidest, kus ma tunnen, et minust leidub ikka nii palju ääretult kõrgema fantaasialennuga inimesi.
Ma soovitan Southern Reachi kõigile lugejatele kellele meeldib müsteerium, ulme ja psühholoogia. Väga hea lugemine.
Loodetavasti järgneb peagi märtsi kuu postitus. Kui mul nädala sees loengutes piisavalt aega
kirjutada on, siis vb isegi järgmine nädal.
No comments:
Post a Comment