Huvitavat lugemist aasta 2014 värvikamatest tehnoloogiasaavutustest:
Aasta lõppes minu jaoks Riho juures, kuhu tuli kokku tavaline animega seonduv seltskond. Miyako inimesed + sõbrad ja isegi mõned tartlased olid kohal. Mekiti alkoholi, lasti jutul joosta ning mõned inimesed sisustasid aega ka üksteist Guilty Gearis tagudes. Mõne mehe jaoks jälle oli aasta lõpp keeruline olnud ning pärast neiult korvi saamist viinaga ei hellitatud.
Üleüldiselt "läbu" ei paista meie vanusega seltskonnas enam eriti palju juhtuvat. Võeti ikka suht rahulikult seda asja. Enne südaööd läksime viaduktile ning Imotil oli ka veidi enda ilutulestikku kaasas. Üldiselt oli päris hea sealt igale poole taevasse näha, sest sild asus kõrgel. Kõige meeldejäävam juhtum oli ilmselt see, kui me Riho ja Makaga läksime teistest veidi eemale, et paremini näha ning üks veidi vanem abielupaar tuli meiega niisama juttu ajama. Me saime ikka korraliku kõhutäie naerda sellest, et nad pidasid meid noorpereks ja mind Riho ja Maka pojaks. Mõtlesime, et Riho saaks ilmselt tõesti endast isa mulje jätta, kuid Makat on ikka päris raske emaks pidada. Pärast seda hakkasid Riho ja Maka nalja tegema, et mind võiks adopteerida.
Ei tea kas peaks hakkama Rihot nüüd vanameheks kutsuma.
2. Jaanuaril sai Kadri isa eestvedamisel jälle midagi huvitavat ette võtta. Mulle nii meeldib kuidas nende perekonnal on kombeks lihtsalt vahetevahel loodusesse müttama minna. Jaanuari alguses juhtus aga olema üks natukene tugevamat sorti torm ning nii otsustatigi rannikule merd vaatama minna. Ma nüüd täpselt ei mäleta mis selle koha nimi oli kuhu me sõitsime, aga see ei olnud vist väga kaugel Haapsalust ning seal oli üks torn mere ääres. Tuul oli nii tohutult tugev, et selle peale võis peaaegu toetuda ning lained olid samuti üpris marus. Vahepeal pidasime autos väikest pikniku, et kõhud liiga tühjaks ei läheks ning siis rändasime veel mööda rannikuäärt metsades. Kadri isa, vana militaarfänn näitas meile ka vana nõukogude radariplatvormi asukohta. Hiljem, pimedas läksime ka ühest teisest kohast mere äärde. Üldiselt läks aga terve päev tormiga mere ääres seiklemisele ning õhtul sõime Kadriga veel tellitud Hiina toitu ka. Päris lahe päev oli.
11. jaanuar vaatasime filmi Letters from Iwo Ijma, mis käsitleb ühte kõige raskemat lahkingut Teises Maailmasõjas USA ning Jaapani vägede vahel. See kuidas me selle filmini jõudsime algas nii, et mul tuli mingi eriti suur soov sõjafilme vaadata (üks minu lemmik žanre) ning siis ma otsisin lihtsalt Imdb sõjafilmide topi ning torrentisin sealt igasugu filme, mis paistsid huvitavad. Enamus neist ootavad siiani vaatamist.
Film ise oli läbi jaapanlaste vaatevinkli, mis oli loomulkult väga huvitav vaatamine minu jaoks, sest enamasti kujutatakse jaapanlasi vastaspoolena. Ma usun, et see film andis päris hästi edasi seda kuidas toimis Jaapani Impeeriumi armee ning milline oli selle sõdurite mentaliteet. Samuti oli väga meeldiv see, et jaapanlasi ei kujutatud lihtsalt kurjade pahalastena (nagu enamasti) vaid näidati seda, et sageli olid ka jaapanlased ise oma riigikorra ohvrid ning elasid pideva hüper-rahvusluse ning massimeedia ja propaganda meelevallas. Jaapani sõdurid tegid Teises Maailmasõjas väga hirmsaid ja koledaid asju, võib-olla kõige koledamaid asju üldse inimkonna ajaloos, (jah, ma räägin tõsiselt) kuid harva vaadledakse seda, mis on selle taga. Samuti ei olnud see film "GO USA, USA IS THE BEST. DEMOCRACY AND FREEDOM!" vaid näitas ka seda, et USA sõdurid võivad sooritada erinevaid inimsuse vastaseid kuritegusid (mis oli meeldivaks üllatuseks näiteks filmis Fury).
Kokkuvõttes soovitan seda filmi igale sõjafilmi fännile ning ka neile kes otsivad head ajaloolist draamat ning natukene mõtteainet.
17. jaanuar tähistas Ummi oma sünnipäeva. See oli võrdlemisi väike istumine tema väikses korteris, aga meeldiv ajaviide meeldivate inimestega. Sai jälle semudega hääd paremat rüübata ning juttu puhuda, kuid näha sai ka mõningaid inimesi, keda juba mõnda aega polnudki kohanud. Näiteks Henrik ja Gerli ja Janek. Alo rääkis valimiskampaaniast sotside poolel ning poliitikaekspert Henrik pakkus sellele samuti värvikat oma vaatenurka. Piiu valgustas meid natukene Vabaerakonna osas, millega tema isa seotud on. Väga kauaks siiski ei jäänud ning enne südaööd olin kodus.
22. jaanuar oli mul seekord isegi enda sünnipäev meeles. Selle eest kandis hoolt juba Kadri, kelle jaoks on sünnipäevad (ja üldse kõik tähtpäevad) väga olulised sündmused, mida tuleb korralikult tähistada. Me võtsime siiski päeva päris rahulikult, sest Kadril oli üpris halb olla ning mina olin tema isiklik buttler (uskuge või mitte, aga mulle meeldib see). Otsustasime siis selle kasuks, et võtame ette järgmise filmi minu heade sõjafilmide nimekirjast ning valituks osutus The Wind that Shakes the Barley. Kadri on juba mind ammu valgustanud Iirima väga verise ja õnnetu ajaloo osas ning tekitanud seeläbi minus huvi selle kultuuri vastu (nii nagu mina olen tekitanud temas huvi Jaapani vastu). See film just rääkiski Iirimaa iseseisvussõjast ning näitas meile, millised tõprad olid inglased, leides aset Collinsi sündmuste ajal, kuid keskendus rohkem suvalistele maanoormeestele. Sõda ennast tegelikult filmis ei olnudki nii palju ja see keskendus rohkem sõja mõjudele ning inimeste vahelisele draamale ja sellest tulenevale traagikale. Nad kasutasid klassiklalist võtet "paneme vennad eri pooltele ja üksteise vastu" ning ma ei laidada seda sugugi maha. See on huvitav motiiv mida kasutada ja lubab tekitada moraalselt keerulisi dilemmasid. Päris tore film oli.
Hiljem õhtul saabusid ka Liisa ja Martin ning tõid torti ja šampust. Ühtlasi otsustati, et tordi peale tuleb küünlaid panna. Seega sain küünlaid puhuda esimest korda üle.....hmm....20 aasta?
23. jaanuar sõitsime Põltsamaale, sest laupäevaks oli vaja ettevalmistusi teha. Mul oli pidevalt paranoia sellega, et kas ma kutsusin liiga vähe inimesi või liiga palju inimesi? Mu ema oli mulle pidevalt pähe pannud, et nii palju inimesi ei mahu ära ja nii palju inimesi ei saa piisavalt süüa. Samas mulle tundub, et enamusi mu sõpru küll sellised pisiasjad nagu ruum ja toit ei takista. Ummi toppis ka oma korteri paksult inimesi täis ja kellelgi polnud mingit probleemi. Samuti olin ma mures Kadri pärast, et kas ta ikka saab magada, kui inimesed ööläbi pidutsevad ning ega ta ennast peol äkki üksildasena ei tunne, sest ta ei ole just suurte seltskondade inimene.
Jäin siis mõningase ärevusega ootama kuidas laupäev kulgeb.
24. jaanuar saigi siis üle 4 aasta üks pidu tehtud. Kõik kutsututest kohale ei saanud tulla, kuid meid oli kusagil (minu mäletamist mööda) 17 ringis...vist.... Karl ja Zelor said anime rahva seltskonda sulandumisega päris hästi hakkama ning ma arvasin, et ka Kadri, kuigi hiljem selgus, et ta tundis ennast ikka väga elemendist väljas. Enri, kes oli selle rahvaga juba üpris tuttav ilmutas ennast samuti ja oli valmistanud sellise eriti vinge asja nagu "Piirisõnastik." Ma ei ürita isegi siin blogis selgitada, mida see endast kujutas. Enne südaööd tuli ka Taavi oma elukukaaslasega. Raido ja Auska jäid aga tulemata. Alguses lobisesid kõik niisama elutoas ja vahtisid telekast ALO TV'd, mis on jätkuvalt kohati jaburalt naljakas. Hiljem jagunes seltskond aga laias laastus kaheks: ühed kes mängisid minu toas lauamänge ning teised, kes hängisid niisama elutoas. Nagu sageli juhtub, siis ma leidsin ennast palju juttu ajamas Rihoga. Mida hilisemaks kellaaeg venis seda vähemaks lauamängijaid jäi ja enamus ajasid niisama juttu ja rüüpasid keelekastet. Ma olin muretsenud ka selle üle, et kuidas ma küll kõik kuhugi magama paigutan, aga ei, inimeste vanused olid tõusnud, nii nagu ka minu enda oma ning enamus rahvast sõitsid autodega koju oma voodisse magama. Ööseks jäid ainult Zelor ja Karl (ning muidugi Kadri). Muide Zelori ja Karli kingitus oli samuti üks meeldejäävamaid, mida ma saanud olen. Nad kinkisid mulle lihtsalt prügikastitäie komme, väga suures variatsioonis. Me saime Kadri ja Liisaga neid süüa veel terve kuu. Karl võttis kaasa ka markerid ning minu keha otsustati kasutada sodimiskanvasena. Markerile sai ohverdatud ka üks õnnetu valge T-särk sest naha pealt kangasse imbunud tekst ei tulnud enam pesus välja. Oh well, sünnipäevapeo auks võib ühe särgi ohverdada küll. Kaia näitas üle tüki aja oma masseerimisoskusi jälle inimeste peal, pannes nad oigama oma terasest sõrmedega. Aga peale neid massaaže on alati selline kergem ja lõdvestunum tunne. Naljakas oli muidugi näha Zelori reaktsiooni sellele, kui keegi pakkus talle massaaži.
Enamus rahvast oli kuagil kaheks laiali läinud ning Karli ja Zeloriga passisime üleval kusagil kolmeni ning siis ma ronisin ka põhku ära.
Järgmine päev oli hommikul mõnevõrra paha olla, sest vägijooke sai manustatud ikka omajagu, kuid mitte nii paha, et mul süda läigiks või midagi sellist. Sõitsime koos Karli, Zelori ja Kadriga tagasi Tallinna ning autos oli ka suhteliselt okei olla. Paha hakkas aga hoopis sootuks teises kohas. Jõudnud Tallinna, avastasime, et jõuaksime veel VG lahingtrenni ning võtsime suuna Kadriorgu. Rahvast ei olnud kohal palju, kuid sai veidi mõõkadega möllata. Grupilahingu ajal jooksmine oli aga öösel alkoholiga lähedaselt läbikäinud kõhule natukene liiast ning siis hakkas küll keerama. Läksin istusin maha ja proovisin mitte öökida. Karlil ei läinud grupilahingus minust sugugi paremini (õigupoolest palju hullemini), sest ta oli juba enne haige ning jäi nüüd veel haigemaks, saades põskkoopapõletiku.
Aga kogu see nädalavahetus oli ikka päris meeldejääv elamus.
27. jaanuar viis Lea läbi ühe oma larbieksperimentidest, mida ta tahab kasutada oma lõptöö raames. Ta korraldas lühilarbi sotsiaalselt kriitilistel teemadel ning meie väike seltskond lavastas ühe väga kummalise küla elu, kus kehtisid väga huvitavad tavad. Rollimänguga hiilgas, nagu sageli, kõige enam Kadri, kellel on taju draama tegemisele (ning võimukusele). See on iseenesest väga huvitav, kuidas päris elus väga tagasihoidlik inimene mängib nii hästi võimukaid rolle ja sellised rollid kipuvad sageli olema ka tema typecastid. Ka Hanna typecastis mingis mõttes väga endale omast rolli, ehk siis mässumeelset õigluse eest võitlejat, kes räägib tõde. Mind millegipärast typecastitakse viimasel ajal sageli vaeste noormeeste rolli.
Jaanuaris jõudsin ette võtta ka Kadri kingitud Assassin's Creed Unity. Väga suurte tehniliste probleemidega startinud vastuoluliste arvustustega mäng oli selleks ajaks, kui mina selleni jõudsin juba ülletavalt bugide vaba.Õigupoolest ainsad kohad kus ma bugidega kohtusin oli värskelt välja lastud Dead Kings expansion, mis väljastati vabanduseks fännidele ja oli tasuta.
Ka minus tekitas Unity vastuolulisi arvamusi. Mäng nägi välja absoluutselt võrratu ja ilus ning ületas settingu detailsuse ja immersiooni osas pika puuga kõik oma eelkäijad. Revolutsiooni aja Pariis oli tõesti elama pandud oma kaoses tänavate, rahvakogunemiste ja mässudega. Liikumine oli muutunud realistlikumaks ja parkourilikumas ning üleüldse oli gameplay väga sujuv (vähemalt selleks ajaks). Mängu suurim nõrkus oli aga story. Mul oli kohati reaalselt ikka üpris igav, sest story ei suutnud pakkuda ei pinget, ega ootamatusi. Serverite scannid oli päris hea ja huvitav kontseptsioon ning ajas rändamine samuti, kuid ülejäänud story oli lihtsalt pidevalt ühte valemit mööda: "otsi üles selle tüübi boss ja tapa ta ära, aga siis selgub, et sellel tüübil oli veel mingi kõrgem boss ja siis tuleb tema ära tappa jne." Lõppkulminatsioon jäi ka väga tagasihoidlikuks ning klassikaline "gf must die in the end" pani ka veidi pead raputama. Seda oleks saanud nii palju paremini teha.
Kokkuvõttes peab tõdema, et Unity on võib-olla kõige ilusama linnamaastikuga mäng, mida ma üldse kohanud olen. Küll aga siiralt loodan, et järgmine Assassin's Creed (mis leiab aset Victoriaanlikus Londonis) paneb rohkem rõhku storyle ja mitte ainult ilusa linna ehitamisele.
Üks päev postitas Hanna Facebooki, et Guild Wars 2 on massiivse soodukuaga müügil ning saadaval ainult 10 euroga. Ma olin juba aastaid mõelnud GW 2 mängimisest (meil oli isegi oma kamp seal) kuid polnud selleni kunagi päris jõudnud, sest ma mõtlesin alati, et ma maksan omajagu raha selle eest ning siis ei mängi seda. Nüüd ma võisin ta vähemalt südamerahus ära osta, mõeldes, et isegi, kui ma väga palju ei mängi seda, siis ei ole raha kaotus ka eriti suur.
Hanna pani kokku ka Facebooki kommuuni erinevate tuttavatega, kes GW2'te mängivad ja minu üllatuseks kuulusid nende hulka näiteks Zelor, Ilmar ja Sillu. Soodukat kasutas ära ka Ghost ning me arenesime üpris tasavägiselt, vähemalt levelite osas.
Ma pean tunnistama, et ma olen ikkagi natukene pettunud Guild Wars 2 osas, kuigi see on väidetavalt kõige parem MMO hetkel saadaval. See on muidugi subjektiivne, kuid tehnilist keerukust vaadates võib seda küll väita. Dünaamilised evendid olid küll vinged, aga ma leidsin ennast enamuse ajast lihtsalt üksinda ringi jooksmast ning kolle tapmast. Mul oli sageli lihtsalt igav.
Ma mäletan oma suurepäraseid kogemusi Final Fantasy XIV'ga (mis on siiani minu lemmik MMO) ja seal ei tundnud ma kunagi, et ma tapan lihtsalt igavusest kolle. FFXIV pakkus mulle kaasahaaravat storyt, huvitavaid NPC'sid, kes ilmusid aegajalt välja, cinematic videosid jne. Ma tundsin, et ma uurin asju ning ma olen osa mingist loost ja mul olid NPC'd keda ma teadsin ja tundsin. Mul ei ole seda tunnet Guild Wars 2's. Jah, seal on personal story, kuid see ilmutab ennast nii harva ning see on kudagi nii....mage. Need questid on kuidagi nii igavad olnud siiani. FFXIV pani mind mõistatusi ja müsteeriume uurima, GW2 paneb pind välja valitud kangelase rolli, kes läheb lööb hunniku kolle maha ja päästab päeva.
Ma ei ole veel GW2's nii kõrgeks leveliks saanud, et osaleda raidides ja ilmselt on mul suuremad ja vingemad evendid ka veel nägematta, seega ma jätkaen aegajalt mängimist. Mul on lihtsalt sageli tunne, et mul ei ole mitte midagi teha peale kollide tapmise..
Kui rääkida natukene selle talve animehooajast, siis tuleb nentida, et ega väga palju rääkida ei olegi. Heade animete valik (vähemalt minu meelest) on ikka üpris tagasihoidlik, mis kipub talvehooaegade puhul ka reegliks olema. Ära väärib kindlasti märkimist aga Durarara teine hooaeg, mida fännid on juba aastaid oodanud. 2006 ilmunud Baccano oli täielik meistriteos, olugi, et see ei saanud Jaapanis üldse populaarseks. Aga noh, Jaapani üldine maitse anime osas on täiesti kohutav ka. 2011 ilmus uus lugu, mis toimus Baccanoga samas maailmas, osutudes samuti absoluutselt suurepäraseks. Autori Narita Ryohgo suurimaks tugevuseks on tema tegelased, kelle puhul, nagu ta ise öelnud on, ei oma ta üldse kontrolli. Tema tegelased on täiesti hullumeelsed, napakad ja isikupärased. Sageli on nad veel ka mõrvarid, psühhopaadid ja sadistid. Nii Baccano, kui Durarara lood tiirlevad väga imelike, aga samas väga värvikate ja karismaatiliste tegelaste ümber, kelle teed ristusid erinevat moodi. Ja selline on ka Durarara - seal ei ole mingit läbivat storyt. Seal on lühikese story arcid, mis keerlevad selle ümber, kuidas erinevate Narita tegelaste vahel tekivad jälle uued olukorrad. Nii on Durarara väga isikupärane, napakas, kavalalt kirjutatud ja väga meelt lahutav vaatamine. Esimene hooaeg sai minult 10/10 ja seda skoori jagan ma välja ikka üliharva.
Eks saab näega kuidas teisel hooajal läheb, kuid hetkel on ta päris hea.
Ka Death Parade ostus päris omapäraseks vaatamiseks, kuigi ma olin selle suhtes alguses ikka päris skeptiline, hoolimata andekast meeskonnast ja stuudio Madhousest. Minu meelest on Madhouse alati selline wild card olnud, kes võib teha midagi uskumatult head, aga ka midagi kohutavalt halba. Mulle tegelikult üldse ei meeldi need "game" žanri animed, kus tegelased peavad alati oma elu eest lahendama mingisuguseid mõistatusi ja mängima mänge. Samas on need hullult populaarsed Jaapanis. Death Parade võlus mind ära aga hoopis oma tegelaste taustadega, mis olid enamasti väga vingelt sünged ja realistlikud. Samuti meeldib mulle see, et nende mängude hindajad ei ole üldse täiuslikud, vaid teevad samuti eksimusi ja panevad sageli ikka suht lampi. Hetkel on selle skoor tubli 7/10 ja ma täitsa soovitan. Kadrile hakkas ka meeldima.
Ära väärib mainimast ehk ka Junketsu no Maria. Ma droppisin selle ilma eriliste südamepiinadeta kohe peale esimest osa ja ei mõelnud isegi sellele rohkem. See tundus olevat täpselt üks neist fan service animetest, mille ülesandeks on ainult fetišite toitmine. Ma isegi ei pööranud tähelepanu sellele, et anime taga oli Production I.G (minu lemmik anime stuudio) ning projekti taga see sama Taniguchi Goro, kes on teinud sellise pisiasja nagu Code Geass. Internetis hakati Junketsu no Mariat aga kiiresti kiitma ning ma andsin asjale teise võimaluse.
Jah, see on fetiš anime, aga ta on pigem fetišite osas kriitiline anime. See pilkab fetišit ja see pilkab kogu keskaegset seksuaalsust. Selgus, et Junketsu no Marial on üllatavalt kõrge production value, hea animatsioon ja üpris realistlik story keskaegse Euroopa sõjakoledustest, preestrite perverssustest ning seksuaalsuse topeltstandartidest. See julgeb käsitleda mõningaid teemasid, mida anime enamasti ei puuduta - näiteks vaimulike homoseksuaalsus. Samuti kiitsin heaks selle, et animetel on enamasti väga vale arusaam keskaegsest sõjapidamisest (nagu eurooplastel endilgi). Kujutatakse vapraid rüütleid hobustel ning kõiki mehi täis-plaatturvises või üldse ilma turviseta (rääkimata bikini armorist). Junketsu no Marias on hämmastav detail keskaegse Inglisma ja Prantsusmaa sõdurite varustusel ning sellel, kuidas suvalistele talunikele pisteti mingi varustus pihku ja kästi kaasa tulla.
Jah, ta teeb endiselt tobedat komöödiat, kuid tal on üllatavalt tugevaid külgi, mida sellisest animest muidu ei ootakski. 6/10.
Tokyo Ghouli teine hooaeg on samuti täiesti adekvaatne vaatamine neile, kes suudavad sealse emomisega toime tulla. Esimene hooaeg ärritas mind oma nõrga luuserist peategelasega, kuid teises hooajas on ta üpris halastamu ja julm badass ning mulle meeldib see. Samuti on Tokyo Ghoul ühe shouneni kohta üpris moraalselt hallil territooriumil ja näitab mõlemat konflikti poolt inimlikus valguses. Ghoulid, kes üritavad kuidagi ära elada, kuid samas osad neist on väga räiged terroristid ning mõrvarid. Teiselt poolt on meil Ghoulide vastane valitsuse agentuur, kes üritab Ghoulidest terroriste jahtida ja maha võtta, kuid tapab selle käigus ka süütuid Ghoule, kes tahavad vaid rahulikult elada. Nii on meil tegelasi, kes kannatavad sellest sõjast mõlemal poolel ja see loob sellise surnud kättemaksu ahela. Ühtlasi seal pole kooli!!!!! 7/10.
Oeh, ja siis on Aldnoah Zero, millel on tõeline love-hate suhe oma fännidega. See anime on totter, absurdne, ajuvaba ja loodab fännidelt odavalt reaktsioone välja pigistada, ilma julgemata oma lubadusi läbi viia. See on anime, mida vaadates tahad sa oma pead vastu seina peksta, aga vaatad seda ikkagi sest seal juhtub huvitavaid asju. Täielik guilty pleasure anime. Üks peategelastest, Inaho on lihtsalt täiuslik emotsioonitu terminaator, kes on kõiges täiuslik. JA kõik naised tahavad teda. Ta on täielik ülevõlli vastand ühele tüüpilisele luuserist anime peategelasele ja mõjub seeläbi nii ebainimlikult, kui üldse saab. Ta on robot ja ta isegi mõtleb nagu robot.
Teiselt poolt on meil Slayne, kes otsustas Lelouchiks hakata ning kukutada Marsi valitsus ja võtta ise kogu võim endale - üle laipade, valede ja repressioonide. Tema storyline on reaalselt huvitav.
Kallis Urobuchi, miks sa paned animetele oma nime, kui sa pakud neile välja ainult kontseptsiooni ning siis jätad asja sinna paika, lastes käpardid asja kallale. Nii sünnivad täiesti absurdsed storylined, millel on nii palju potentsiaali.
See ongi Aldnoah Zero - uskumatult. suure potentsiaaliga halb lugu. 4/10.
Hoolimata sellest, et talve hooaeg on kehva, lubab kevad päris äge tulla.
http://static.neregate.com/2015/01/neregate.com-Spring-2015-Anime-Chart-v1.jpg
Oodake järgmist postitust peatselt!
(haha just kidding)
Film ise oli läbi jaapanlaste vaatevinkli, mis oli loomulkult väga huvitav vaatamine minu jaoks, sest enamasti kujutatakse jaapanlasi vastaspoolena. Ma usun, et see film andis päris hästi edasi seda kuidas toimis Jaapani Impeeriumi armee ning milline oli selle sõdurite mentaliteet. Samuti oli väga meeldiv see, et jaapanlasi ei kujutatud lihtsalt kurjade pahalastena (nagu enamasti) vaid näidati seda, et sageli olid ka jaapanlased ise oma riigikorra ohvrid ning elasid pideva hüper-rahvusluse ning massimeedia ja propaganda meelevallas. Jaapani sõdurid tegid Teises Maailmasõjas väga hirmsaid ja koledaid asju, võib-olla kõige koledamaid asju üldse inimkonna ajaloos, (jah, ma räägin tõsiselt) kuid harva vaadledakse seda, mis on selle taga. Samuti ei olnud see film "GO USA, USA IS THE BEST. DEMOCRACY AND FREEDOM!" vaid näitas ka seda, et USA sõdurid võivad sooritada erinevaid inimsuse vastaseid kuritegusid (mis oli meeldivaks üllatuseks näiteks filmis Fury).
Kokkuvõttes soovitan seda filmi igale sõjafilmi fännile ning ka neile kes otsivad head ajaloolist draamat ning natukene mõtteainet.
17. jaanuar tähistas Ummi oma sünnipäeva. See oli võrdlemisi väike istumine tema väikses korteris, aga meeldiv ajaviide meeldivate inimestega. Sai jälle semudega hääd paremat rüübata ning juttu puhuda, kuid näha sai ka mõningaid inimesi, keda juba mõnda aega polnudki kohanud. Näiteks Henrik ja Gerli ja Janek. Alo rääkis valimiskampaaniast sotside poolel ning poliitikaekspert Henrik pakkus sellele samuti värvikat oma vaatenurka. Piiu valgustas meid natukene Vabaerakonna osas, millega tema isa seotud on. Väga kauaks siiski ei jäänud ning enne südaööd olin kodus.
22. jaanuar oli mul seekord isegi enda sünnipäev meeles. Selle eest kandis hoolt juba Kadri, kelle jaoks on sünnipäevad (ja üldse kõik tähtpäevad) väga olulised sündmused, mida tuleb korralikult tähistada. Me võtsime siiski päeva päris rahulikult, sest Kadril oli üpris halb olla ning mina olin tema isiklik buttler (uskuge või mitte, aga mulle meeldib see). Otsustasime siis selle kasuks, et võtame ette järgmise filmi minu heade sõjafilmide nimekirjast ning valituks osutus The Wind that Shakes the Barley. Kadri on juba mind ammu valgustanud Iirima väga verise ja õnnetu ajaloo osas ning tekitanud seeläbi minus huvi selle kultuuri vastu (nii nagu mina olen tekitanud temas huvi Jaapani vastu). See film just rääkiski Iirimaa iseseisvussõjast ning näitas meile, millised tõprad olid inglased, leides aset Collinsi sündmuste ajal, kuid keskendus rohkem suvalistele maanoormeestele. Sõda ennast tegelikult filmis ei olnudki nii palju ja see keskendus rohkem sõja mõjudele ning inimeste vahelisele draamale ja sellest tulenevale traagikale. Nad kasutasid klassiklalist võtet "paneme vennad eri pooltele ja üksteise vastu" ning ma ei laidada seda sugugi maha. See on huvitav motiiv mida kasutada ja lubab tekitada moraalselt keerulisi dilemmasid. Päris tore film oli.
Hiljem õhtul saabusid ka Liisa ja Martin ning tõid torti ja šampust. Ühtlasi otsustati, et tordi peale tuleb küünlaid panna. Seega sain küünlaid puhuda esimest korda üle.....hmm....20 aasta?
23. jaanuar sõitsime Põltsamaale, sest laupäevaks oli vaja ettevalmistusi teha. Mul oli pidevalt paranoia sellega, et kas ma kutsusin liiga vähe inimesi või liiga palju inimesi? Mu ema oli mulle pidevalt pähe pannud, et nii palju inimesi ei mahu ära ja nii palju inimesi ei saa piisavalt süüa. Samas mulle tundub, et enamusi mu sõpru küll sellised pisiasjad nagu ruum ja toit ei takista. Ummi toppis ka oma korteri paksult inimesi täis ja kellelgi polnud mingit probleemi. Samuti olin ma mures Kadri pärast, et kas ta ikka saab magada, kui inimesed ööläbi pidutsevad ning ega ta ennast peol äkki üksildasena ei tunne, sest ta ei ole just suurte seltskondade inimene.
Jäin siis mõningase ärevusega ootama kuidas laupäev kulgeb.
24. jaanuar saigi siis üle 4 aasta üks pidu tehtud. Kõik kutsututest kohale ei saanud tulla, kuid meid oli kusagil (minu mäletamist mööda) 17 ringis...vist.... Karl ja Zelor said anime rahva seltskonda sulandumisega päris hästi hakkama ning ma arvasin, et ka Kadri, kuigi hiljem selgus, et ta tundis ennast ikka väga elemendist väljas. Enri, kes oli selle rahvaga juba üpris tuttav ilmutas ennast samuti ja oli valmistanud sellise eriti vinge asja nagu "Piirisõnastik." Ma ei ürita isegi siin blogis selgitada, mida see endast kujutas. Enne südaööd tuli ka Taavi oma elukukaaslasega. Raido ja Auska jäid aga tulemata. Alguses lobisesid kõik niisama elutoas ja vahtisid telekast ALO TV'd, mis on jätkuvalt kohati jaburalt naljakas. Hiljem jagunes seltskond aga laias laastus kaheks: ühed kes mängisid minu toas lauamänge ning teised, kes hängisid niisama elutoas. Nagu sageli juhtub, siis ma leidsin ennast palju juttu ajamas Rihoga. Mida hilisemaks kellaaeg venis seda vähemaks lauamängijaid jäi ja enamus ajasid niisama juttu ja rüüpasid keelekastet. Ma olin muretsenud ka selle üle, et kuidas ma küll kõik kuhugi magama paigutan, aga ei, inimeste vanused olid tõusnud, nii nagu ka minu enda oma ning enamus rahvast sõitsid autodega koju oma voodisse magama. Ööseks jäid ainult Zelor ja Karl (ning muidugi Kadri). Muide Zelori ja Karli kingitus oli samuti üks meeldejäävamaid, mida ma saanud olen. Nad kinkisid mulle lihtsalt prügikastitäie komme, väga suures variatsioonis. Me saime Kadri ja Liisaga neid süüa veel terve kuu. Karl võttis kaasa ka markerid ning minu keha otsustati kasutada sodimiskanvasena. Markerile sai ohverdatud ka üks õnnetu valge T-särk sest naha pealt kangasse imbunud tekst ei tulnud enam pesus välja. Oh well, sünnipäevapeo auks võib ühe särgi ohverdada küll. Kaia näitas üle tüki aja oma masseerimisoskusi jälle inimeste peal, pannes nad oigama oma terasest sõrmedega. Aga peale neid massaaže on alati selline kergem ja lõdvestunum tunne. Naljakas oli muidugi näha Zelori reaktsiooni sellele, kui keegi pakkus talle massaaži.
Enamus rahvast oli kuagil kaheks laiali läinud ning Karli ja Zeloriga passisime üleval kusagil kolmeni ning siis ma ronisin ka põhku ära.
Järgmine päev oli hommikul mõnevõrra paha olla, sest vägijooke sai manustatud ikka omajagu, kuid mitte nii paha, et mul süda läigiks või midagi sellist. Sõitsime koos Karli, Zelori ja Kadriga tagasi Tallinna ning autos oli ka suhteliselt okei olla. Paha hakkas aga hoopis sootuks teises kohas. Jõudnud Tallinna, avastasime, et jõuaksime veel VG lahingtrenni ning võtsime suuna Kadriorgu. Rahvast ei olnud kohal palju, kuid sai veidi mõõkadega möllata. Grupilahingu ajal jooksmine oli aga öösel alkoholiga lähedaselt läbikäinud kõhule natukene liiast ning siis hakkas küll keerama. Läksin istusin maha ja proovisin mitte öökida. Karlil ei läinud grupilahingus minust sugugi paremini (õigupoolest palju hullemini), sest ta oli juba enne haige ning jäi nüüd veel haigemaks, saades põskkoopapõletiku.
Aga kogu see nädalavahetus oli ikka päris meeldejääv elamus.
27. jaanuar viis Lea läbi ühe oma larbieksperimentidest, mida ta tahab kasutada oma lõptöö raames. Ta korraldas lühilarbi sotsiaalselt kriitilistel teemadel ning meie väike seltskond lavastas ühe väga kummalise küla elu, kus kehtisid väga huvitavad tavad. Rollimänguga hiilgas, nagu sageli, kõige enam Kadri, kellel on taju draama tegemisele (ning võimukusele). See on iseenesest väga huvitav, kuidas päris elus väga tagasihoidlik inimene mängib nii hästi võimukaid rolle ja sellised rollid kipuvad sageli olema ka tema typecastid. Ka Hanna typecastis mingis mõttes väga endale omast rolli, ehk siis mässumeelset õigluse eest võitlejat, kes räägib tõde. Mind millegipärast typecastitakse viimasel ajal sageli vaeste noormeeste rolli.
Jaanuaris jõudsin ette võtta ka Kadri kingitud Assassin's Creed Unity. Väga suurte tehniliste probleemidega startinud vastuoluliste arvustustega mäng oli selleks ajaks, kui mina selleni jõudsin juba ülletavalt bugide vaba.Õigupoolest ainsad kohad kus ma bugidega kohtusin oli värskelt välja lastud Dead Kings expansion, mis väljastati vabanduseks fännidele ja oli tasuta.
Ka minus tekitas Unity vastuolulisi arvamusi. Mäng nägi välja absoluutselt võrratu ja ilus ning ületas settingu detailsuse ja immersiooni osas pika puuga kõik oma eelkäijad. Revolutsiooni aja Pariis oli tõesti elama pandud oma kaoses tänavate, rahvakogunemiste ja mässudega. Liikumine oli muutunud realistlikumaks ja parkourilikumas ning üleüldse oli gameplay väga sujuv (vähemalt selleks ajaks). Mängu suurim nõrkus oli aga story. Mul oli kohati reaalselt ikka üpris igav, sest story ei suutnud pakkuda ei pinget, ega ootamatusi. Serverite scannid oli päris hea ja huvitav kontseptsioon ning ajas rändamine samuti, kuid ülejäänud story oli lihtsalt pidevalt ühte valemit mööda: "otsi üles selle tüübi boss ja tapa ta ära, aga siis selgub, et sellel tüübil oli veel mingi kõrgem boss ja siis tuleb tema ära tappa jne." Lõppkulminatsioon jäi ka väga tagasihoidlikuks ning klassikaline "gf must die in the end" pani ka veidi pead raputama. Seda oleks saanud nii palju paremini teha.
Kokkuvõttes peab tõdema, et Unity on võib-olla kõige ilusama linnamaastikuga mäng, mida ma üldse kohanud olen. Küll aga siiralt loodan, et järgmine Assassin's Creed (mis leiab aset Victoriaanlikus Londonis) paneb rohkem rõhku storyle ja mitte ainult ilusa linna ehitamisele.
Üks päev postitas Hanna Facebooki, et Guild Wars 2 on massiivse soodukuaga müügil ning saadaval ainult 10 euroga. Ma olin juba aastaid mõelnud GW 2 mängimisest (meil oli isegi oma kamp seal) kuid polnud selleni kunagi päris jõudnud, sest ma mõtlesin alati, et ma maksan omajagu raha selle eest ning siis ei mängi seda. Nüüd ma võisin ta vähemalt südamerahus ära osta, mõeldes, et isegi, kui ma väga palju ei mängi seda, siis ei ole raha kaotus ka eriti suur.
Hanna pani kokku ka Facebooki kommuuni erinevate tuttavatega, kes GW2'te mängivad ja minu üllatuseks kuulusid nende hulka näiteks Zelor, Ilmar ja Sillu. Soodukat kasutas ära ka Ghost ning me arenesime üpris tasavägiselt, vähemalt levelite osas.
Ma pean tunnistama, et ma olen ikkagi natukene pettunud Guild Wars 2 osas, kuigi see on väidetavalt kõige parem MMO hetkel saadaval. See on muidugi subjektiivne, kuid tehnilist keerukust vaadates võib seda küll väita. Dünaamilised evendid olid küll vinged, aga ma leidsin ennast enamuse ajast lihtsalt üksinda ringi jooksmast ning kolle tapmast. Mul oli sageli lihtsalt igav.
Ma mäletan oma suurepäraseid kogemusi Final Fantasy XIV'ga (mis on siiani minu lemmik MMO) ja seal ei tundnud ma kunagi, et ma tapan lihtsalt igavusest kolle. FFXIV pakkus mulle kaasahaaravat storyt, huvitavaid NPC'sid, kes ilmusid aegajalt välja, cinematic videosid jne. Ma tundsin, et ma uurin asju ning ma olen osa mingist loost ja mul olid NPC'd keda ma teadsin ja tundsin. Mul ei ole seda tunnet Guild Wars 2's. Jah, seal on personal story, kuid see ilmutab ennast nii harva ning see on kudagi nii....mage. Need questid on kuidagi nii igavad olnud siiani. FFXIV pani mind mõistatusi ja müsteeriume uurima, GW2 paneb pind välja valitud kangelase rolli, kes läheb lööb hunniku kolle maha ja päästab päeva.
Ma ei ole veel GW2's nii kõrgeks leveliks saanud, et osaleda raidides ja ilmselt on mul suuremad ja vingemad evendid ka veel nägematta, seega ma jätkaen aegajalt mängimist. Mul on lihtsalt sageli tunne, et mul ei ole mitte midagi teha peale kollide tapmise..
Kui rääkida natukene selle talve animehooajast, siis tuleb nentida, et ega väga palju rääkida ei olegi. Heade animete valik (vähemalt minu meelest) on ikka üpris tagasihoidlik, mis kipub talvehooaegade puhul ka reegliks olema. Ära väärib kindlasti märkimist aga Durarara teine hooaeg, mida fännid on juba aastaid oodanud. 2006 ilmunud Baccano oli täielik meistriteos, olugi, et see ei saanud Jaapanis üldse populaarseks. Aga noh, Jaapani üldine maitse anime osas on täiesti kohutav ka. 2011 ilmus uus lugu, mis toimus Baccanoga samas maailmas, osutudes samuti absoluutselt suurepäraseks. Autori Narita Ryohgo suurimaks tugevuseks on tema tegelased, kelle puhul, nagu ta ise öelnud on, ei oma ta üldse kontrolli. Tema tegelased on täiesti hullumeelsed, napakad ja isikupärased. Sageli on nad veel ka mõrvarid, psühhopaadid ja sadistid. Nii Baccano, kui Durarara lood tiirlevad väga imelike, aga samas väga värvikate ja karismaatiliste tegelaste ümber, kelle teed ristusid erinevat moodi. Ja selline on ka Durarara - seal ei ole mingit läbivat storyt. Seal on lühikese story arcid, mis keerlevad selle ümber, kuidas erinevate Narita tegelaste vahel tekivad jälle uued olukorrad. Nii on Durarara väga isikupärane, napakas, kavalalt kirjutatud ja väga meelt lahutav vaatamine. Esimene hooaeg sai minult 10/10 ja seda skoori jagan ma välja ikka üliharva.
Eks saab näega kuidas teisel hooajal läheb, kuid hetkel on ta päris hea.
Ka Death Parade ostus päris omapäraseks vaatamiseks, kuigi ma olin selle suhtes alguses ikka päris skeptiline, hoolimata andekast meeskonnast ja stuudio Madhousest. Minu meelest on Madhouse alati selline wild card olnud, kes võib teha midagi uskumatult head, aga ka midagi kohutavalt halba. Mulle tegelikult üldse ei meeldi need "game" žanri animed, kus tegelased peavad alati oma elu eest lahendama mingisuguseid mõistatusi ja mängima mänge. Samas on need hullult populaarsed Jaapanis. Death Parade võlus mind ära aga hoopis oma tegelaste taustadega, mis olid enamasti väga vingelt sünged ja realistlikud. Samuti meeldib mulle see, et nende mängude hindajad ei ole üldse täiuslikud, vaid teevad samuti eksimusi ja panevad sageli ikka suht lampi. Hetkel on selle skoor tubli 7/10 ja ma täitsa soovitan. Kadrile hakkas ka meeldima.
Ära väärib mainimast ehk ka Junketsu no Maria. Ma droppisin selle ilma eriliste südamepiinadeta kohe peale esimest osa ja ei mõelnud isegi sellele rohkem. See tundus olevat täpselt üks neist fan service animetest, mille ülesandeks on ainult fetišite toitmine. Ma isegi ei pööranud tähelepanu sellele, et anime taga oli Production I.G (minu lemmik anime stuudio) ning projekti taga see sama Taniguchi Goro, kes on teinud sellise pisiasja nagu Code Geass. Internetis hakati Junketsu no Mariat aga kiiresti kiitma ning ma andsin asjale teise võimaluse.
Jah, see on fetiš anime, aga ta on pigem fetišite osas kriitiline anime. See pilkab fetišit ja see pilkab kogu keskaegset seksuaalsust. Selgus, et Junketsu no Marial on üllatavalt kõrge production value, hea animatsioon ja üpris realistlik story keskaegse Euroopa sõjakoledustest, preestrite perverssustest ning seksuaalsuse topeltstandartidest. See julgeb käsitleda mõningaid teemasid, mida anime enamasti ei puuduta - näiteks vaimulike homoseksuaalsus. Samuti kiitsin heaks selle, et animetel on enamasti väga vale arusaam keskaegsest sõjapidamisest (nagu eurooplastel endilgi). Kujutatakse vapraid rüütleid hobustel ning kõiki mehi täis-plaatturvises või üldse ilma turviseta (rääkimata bikini armorist). Junketsu no Marias on hämmastav detail keskaegse Inglisma ja Prantsusmaa sõdurite varustusel ning sellel, kuidas suvalistele talunikele pisteti mingi varustus pihku ja kästi kaasa tulla.
Jah, ta teeb endiselt tobedat komöödiat, kuid tal on üllatavalt tugevaid külgi, mida sellisest animest muidu ei ootakski. 6/10.
Tokyo Ghouli teine hooaeg on samuti täiesti adekvaatne vaatamine neile, kes suudavad sealse emomisega toime tulla. Esimene hooaeg ärritas mind oma nõrga luuserist peategelasega, kuid teises hooajas on ta üpris halastamu ja julm badass ning mulle meeldib see. Samuti on Tokyo Ghoul ühe shouneni kohta üpris moraalselt hallil territooriumil ja näitab mõlemat konflikti poolt inimlikus valguses. Ghoulid, kes üritavad kuidagi ära elada, kuid samas osad neist on väga räiged terroristid ning mõrvarid. Teiselt poolt on meil Ghoulide vastane valitsuse agentuur, kes üritab Ghoulidest terroriste jahtida ja maha võtta, kuid tapab selle käigus ka süütuid Ghoule, kes tahavad vaid rahulikult elada. Nii on meil tegelasi, kes kannatavad sellest sõjast mõlemal poolel ja see loob sellise surnud kättemaksu ahela. Ühtlasi seal pole kooli!!!!! 7/10.
Oeh, ja siis on Aldnoah Zero, millel on tõeline love-hate suhe oma fännidega. See anime on totter, absurdne, ajuvaba ja loodab fännidelt odavalt reaktsioone välja pigistada, ilma julgemata oma lubadusi läbi viia. See on anime, mida vaadates tahad sa oma pead vastu seina peksta, aga vaatad seda ikkagi sest seal juhtub huvitavaid asju. Täielik guilty pleasure anime. Üks peategelastest, Inaho on lihtsalt täiuslik emotsioonitu terminaator, kes on kõiges täiuslik. JA kõik naised tahavad teda. Ta on täielik ülevõlli vastand ühele tüüpilisele luuserist anime peategelasele ja mõjub seeläbi nii ebainimlikult, kui üldse saab. Ta on robot ja ta isegi mõtleb nagu robot.
Teiselt poolt on meil Slayne, kes otsustas Lelouchiks hakata ning kukutada Marsi valitsus ja võtta ise kogu võim endale - üle laipade, valede ja repressioonide. Tema storyline on reaalselt huvitav.
Kallis Urobuchi, miks sa paned animetele oma nime, kui sa pakud neile välja ainult kontseptsiooni ning siis jätad asja sinna paika, lastes käpardid asja kallale. Nii sünnivad täiesti absurdsed storylined, millel on nii palju potentsiaali.
See ongi Aldnoah Zero - uskumatult. suure potentsiaaliga halb lugu. 4/10.
Hoolimata sellest, et talve hooaeg on kehva, lubab kevad päris äge tulla.
http://static.neregate.com/2015/01/neregate.com-Spring-2015-Anime-Chart-v1.jpg
Oodake järgmist postitust peatselt!
(haha just kidding)
No comments:
Post a Comment