Just my every day life with two women who are at their hearts still girls.
Ehk siis minu elu sisaldab väga palju kaisuloomi ja mänguasju.
Blogi kirjutamine muutub justkui iga mööduva kuuga üha tüütumaks kohustuseks. Selle üle juurdledes olen jõudnud järeldusele, et asi pole sugugi ainult blogis. Ma ei loe enam eriti mangat, vaatan vähem animet (ja ei vaata enam terveid sarju jutti lõpuni) ning ei mängi arvutimänge ühe jutiga lõpuni. Ehk siis teisisõnu on minu kodusesse ellu tekkinud muudki peale nolifemise (shocking revelation!). Kusagil kõige selle käigus on lihtsalt jäänud ka blogi kirjutamine tahaplaanile.
Proovin selles blogis võtta korraga kokku nii novembri, kui detsembri.
Novembrist minu märkmetes just väga palju jälgi ei ole (õnnis laiskus), kuid see möödus laias laastus PÖFFi tähe all. See oli muide minu esimene PÖFF, sest siiani parem pole justkui asja olnud ning Kadri, tulihingelise fännina viis mind erinevatele filmidele kaasa. Minu jaoks oli lihtsalt uskumatult tore näha vahelduseks filme, mis ei olnud mõeldud koguperele või võimalikult laiale publikule nagu enamus praegusel ajal kinodes jooksvaid filme kipuvad olema. PÖFFi võib-olla kõige eredam mälestus oli Poola film nimega Warsaw 44, mis rääkis 1944 aasta poolakate ülestõusust natside võimu vastu. Tegu oli siis sõjadraamaga, mis lähenes sõjakoledustele kõige jubedama realistlikusega, kuid suutis kõige selle koleduse keskel tuua välja selle inimlikkuse, lootusetuse ja lootuse, mida ma niiväga armastan näha. Kui sageli keskenduvad sõjafilmid just sõduritele, siis see film keskendus tsiviilisikutele, kes otsustasid vastu hakata. See pakub meeldivalt teistsugust perspektiivi, sest nii lihtne on mitte märgata/ignoreerida seda mis sõjas tavaliste inimestega juhtub. Just tsiviilisikud on need kelle peal pannakse toime kõige koledamaid asju ning tsiviilelanikonna vastupanu kujutamine on seega tõeline "emotional rollercoaster." Warsaw 44 oli tõeliselt südant lõhestav, isegi mulle ning seda kõige paremas mõttes. Selles koledas filmis pole ilusat lõppu mitte kellelegi ning genotsiid on täielikult õõvastav, kuid just kõige raskematel aegadel, kõige süngematel hetkedel võivad inimeste vahelised suhted olla kõige ehedamad ja ilusamad.
Promomiseks trailer ka: https://www.youtube.com/watch?v=XahCE2bNz2M
Teine meelde jääv kogemus (hea pole võib-olla päris õige sõna) oli Kadrile vaimse trauma tekitanud The World of Kanako. See oli paljudele Jaapani filmidele omaselt täielik absurdikas, mis nõretas gorest ja vägivallast. Kanako suutis selle aga täielikult üle võlli keerata, luues eriti sadistlikult värdija loo, mille peategelane oli hullumeelde joodikust pereisa ja vägistaja. Üritati justkui teha mingi Jaapani versioon Tarantino filmidest. Hullumeelsuse ja sadismi kõrvale jättes hakkas mulle hoopis kusagil filmi lõpu poole silma, kui meisterlikult olid tegelikult erinevad plot liinid kokku põimitud. Filmi kõige tugevamaks osaks kujuneks kahtlemata Kanako tegelane ise (peategelase tütar), keda võib-olla Jaapani popkultuuri termineid kasutades võiks pidada Yandereks (ainult ilma obsessiivsuseta). Suur osa tegelastest olid väga osavalt punutud psühhopaatidest manjakid ning mingis mõttes andis kogu film edasi võimendatud versiooni tänapäeva Jaapani linnanoorte reaalsusest. Probleemid vanematega, probleemid koolis ning siis see jaapanlastele omaselt jube noorte sotsiaalelu. Kohati muigasin ma filmi ajal humoorika (humoorikalt sadistliku?) actioni peale ja just võib-olla see jättis mulle sellise Tarantinoliku tunde. Kokkuvõttes pean vist ikkagi nentima, et tegu oli hea filmiga, olugi, et see omapärane ploti punumine ja tegelaste looming on peidetud soolikate, vägistamise ja sadismi paksu punase kihi alla. Ühtlasi meenutas The World of Kanako mulle ka minu lemmik visual noveli Kara no Shoujot, just noore femme fatale tüüpi neiu ning võigaste mõrvade pärast.
Trailer: https://www.youtube.com/watch?v=sYQD4w4Wh90
Heade filmidena väärivad ära mainimist ka 71 (action-draama Põhja-Iirimaa olukorrast 1971), The Salvation (Taani western, sounds weird I know) ja Calvary (mis on selline mõtlema panev, kibe draama, kuid natukene veider kohati.)
1. november toimus Miyako Halloweenipidu, mis leidis üle pika aja aset Kadrioru peoruumides, kus me suhteliselt harva käime, sest see maksab omajagu. Osad olid cosplays või mõnes muus kostüümis, aga enamus olid tavalistes riietes. Seltskonda oli kõvasti vähem, kui eelmine aasta (meil oli tõeline populaarsuse boost eelmine aasta) kuid põhiseltskond oli kohal ja muud rahvast pealegi veel. Palju meid kokku oli, täpselt ei mäletagi. Midagi 20 ringis vist. Ei toiminud metsikut tantsimist, ega hullu moodi joomist nagu eelmisel Kadrioru ruumide peol (ega eelmisel Halloweeni peol), kuid seda ilmselt selle pärast, et inimesed on laisemaks ja vanemaks muutunud. Kõigiga muljetada ja juttu ajada oli ikkagi väga tore.
Pärast seda veetsime mitu nädalavahetust Kadriga Põltsamaal ning ka Kadri Firefly kampaania läks täie hooga käima. Oh ja milliseks see kampaania kujunenud on. Esiteks tasuks ära mainida, et ühte fiktsionaalset lugu võib väga laias laastus kahte moodi üles ehitada. Üks on loo ümber keerlev mudel ning teine on tegelaste ümber keerlev mudel. Loo ümber keerlev mudel paneb rõhu sündmustele ning mingitele kindlatele juhtumitele (plot) ning tegelased siis viivad seda edasi või viiakse nad selle poolt kaasa. Heaks näiteks sellisest loojutustamisviisist on Song of Ice and Fire, kus kõik tegelased on peamiselt mutriteks suures ploti aparaadis. Teine vorm, tegelase keskne jutustamisviis keskendub just tegelaste üles ehitamisele ja arendamisele ning lugu keerleb nende ümber. Hea näitana saab siin tuua Patrick Rothfussi King Killer Chronicle.
DnD mängud, puhtalt oma ülesehituselt kalduvad ploti ümber keerlemisele. Väga raske on teha tegelaste ümber keerlevat lugu, kui sul on grupp mängijaid ning nende käitumine on sageli ettearvamatu. Nii palju lihtsam on luua plot, mida tegelased lahendada saavad ning nende isiklik areng ja nende isiklik taust käivad sellega kaasas.
Siinkohal on Kadri omanäoliseks erandiks, sest tema eesmärgiks on just luua tegelaste keskseid mänge. Kuna mängijaid on 1, siis saan mina veel kogu tähelepanu endale ka. Karmikäelise perfektsionistina ei lepi ta vähema, kui täiuslikuga ning nii on kõik mängud (ja kogu lugu) olnud siiani ülimalt põhjalikult läbi mõeldud. Enne, kui ma loost endast aga räägin käsitlen veel mõningaid uuenduslikke mängumehaanikaid, mida Kadri rakendab, lootuses, et ehk saavad mõned DMid minu postitust lugedes endalegi inspiratsiooni.
Nimelt meeldib Kadrile kasutada omapärast (vähemalt minule siiani omapärast, sest ma pole sellisega enne kokku puutunud) juhuste ja tõenäosuste süsteemi, mis on laias laastus üks suur matemaatika. Enamus DMe plaanivad erinevad sündmused kindlalt ära (kuni mängijad midagi ootamatut teevad). Näide: DM teab, et ühes kohas ilmub välja see tegelane ja ütleb või teeb mingit kindlat asja, eeldusel, et mängijad sinna jõuavad ja temaga kohtuvad. Kadri lisab sellele veel ühe tahu. Ta viskab pidevalt tõenäosusi asjade suhtes, mis juhtuda VÕIVAD. Mingis mõttes meenutab see mulle arvutimängu, kus mingisugused suvalised evendid võivad triggerida iseennast. Näide, täiustades eelmist näidet: Mängijad jõuavad NPCni, kes peaks midagi ütlema või tegema, et ploti ühes või teises suunas kallutada. Kui tavaline DM laseb tal öelda või teha, mida iganes DM plaanis, siis Kadri viskab tõenäosust selles suhtes, mida see tegelane võib LISAKS öelda ja teha. Ta viskab tõenäosust isegi sellistele asjadele kas see NPC kohale ilmub. Ükskord ühte majja sisse hiilides kohtus minu assault meeskond koristajat. Mitte selle pärast, et ta oli plaanitud tulema, vaid selle pärast, et Kadri viskas tõenäosust kas ta tuleb. Sarnast süsteemi mööda töötasid seal samas majas mingil määral ka valvurite liikumised. Kadri viskas pidevalt tõenäosusi, mida üks või teine valvur teha võib. Seega mingi asi võis juhtuda, aga võis ka mitte juhtuda ning iga asja juhtumise tõenäosusel on oma protsent. Teeb DMi enda elu ka huvitavamaks.
Lisaks tegelase kesksele loo punumisele on just tema tõenäosuste süsteem minu meelest väga huvitav asi, mida tabletop süsteemis rakendada. Ma tean, et enamus DMe ei viitsiks võib-olla sellise asjaga jamada, aga Kadri perfektsionism ja enesekriitika lükkavad teda tagant selliseid asju tegema (ja mõnikord hoopis peatab teda, mõjudes takistusena.) Üks asi on aga kindel: Kui ma peaks kunagi ise mõne tabletop kampaania läbi viima, siis proovin tema tõenäosuste süsteemist eeskuju võtta.
Lugu ise keskendub Sihnoni maffiale ja allmaailmailmale. Firefly universumiga võib-olla rohkem kursis olevad inimesed teavad, et tegu on ühe White Suni (kõige arenenum süsteem) core planeediga, mis on sisuliselt üks väga suur Hong-Kong. Mihail Krauze on vanaldane ex-maffia boss, kes pärast vangi minekut tänu oma poja reetlikusele üritab uuelt valgelt lehelt alustada. Mihail, saanud vangis ja sellele järgnenud sõjas (vangide üksused sõjas, tuntud ka kui cannon fodder) osaks mõningasele eneseavastusele, on leidnud, et see mis ta minevikus tegi oli väga kole ning nüüd tasuks elada vaikse ja seadusekuuleka kodanikuna. Endine kurikuulus maffia-boss ning allmaailma kõrilõikaja töötab nüüd erus väikses teepoes, kuni tema mineviku varjud ta taas jälle pimedusse kisuvad. Nii on Firefly Underworld lugu mehest, kelle kurikuulus nimi ja must minevik viivad ta tagasi Sihnoni allmaailma süngetesse ja veristesse arvete õiendamistesse. Mihail, reformitud mehena näeb seda kõike nüüd aga hoopis teise pilguga ning nii peab ta silmitsi seisma oma mineviku deemonite ning lunastamata pattudega. Ta kannab pikka varju enda järel ning surmav mäng, mis tema ümber algab, ei tõota head mitte kellelegi.
Firefly Underworldi võiks võrrelda noir stiilis trilleriga, kuid sarnaselt Telltale stuudio mängudega pannakse peategelane pidevalt ülimalt raskete moraalsete valikute ette, kus sageli tuleb valida halva ja veel halvema vahel. Siinkohal on lugu suutnud mind rabada mitu korda jalust, eriti ühe mänguga, mis toimetas eriti halastamatu emotsionaalse löögi ühe noore neiu enesetapu näol, kelle vanemad oli Mihail lasknud kunagi mõrvata. See toimetati minuni kõige karmimal moel (otse hauakivide ees) ning just see sünge realism, mis iseloomustab maffia halastamatut ja julma maailma muudab selle kampaania kahtlemata üheks parimaks, millest ma veel osa olen saanud. Ka Mirju poolt mängitud NPC mõrvamine oma kätega oli päris karm valik.
Brutaalsus, seksuaalne vägivald, inimkaubitsemine, narkootikumid ning nende käes vaevlevad sõltlased, tapmised, räpased võmmid ja süütud inimesed, kes kistakse jamadesse annavad edasi realistliku pildi allmaailmast, kus see mäng toimub. Loomulikult ei puudu asjast ka müstilised vandenõud, sepitsused ning intriig.
Brutaalsus, seksuaalne vägivald, inimkaubitsemine, narkootikumid ning nende käes vaevlevad sõltlased, tapmised, räpased võmmid ja süütud inimesed, kes kistakse jamadesse annavad edasi realistliku pildi allmaailmast, kus see mäng toimub. Loomulikult ei puudu asjast ka müstilised vandenõud, sepitsused ning intriig.
Joe Abercrombielikult ei halasta Firefly Underworld mitte ühelegi hingele, kes saab seotuks selle sünge ja verise allmaailmaintriigiga, kus maksab ainult raha, veri ja püssirohi.
Ühtlasi tuleb iga kuradima kord selle kampaaniaga meelde see laul :D
November oli ka NaNoWriMo kuu, mis Kadri puhul tähendas suurtes kogustes loomingulist stressi ja enese piitsutamist ning mulle....mida? Ma võtsin osa, kuid avastasin peagi, et ma ei suuda elu sees toota iga päev üle 1600 sõna. Ma kirjutan lihtsalt liiga aeglaselt selleks ja ma tahan läbi mõelda, mida ma kirjutan. Lisaks sellele võtsid palju aega ära ka erinevad koolitööd.
NaNoWriMo eesmärk ei ole kirjutada läbimõeldult. Selle eesmärgiks on kirjutada ühe kuu jooksul nii palju sõnu, kui võimalik. See on algajate kirjanike motiveerimiseks, et nad saaks midagi reaalselt valmis, aga minule tundub see kuidagi mõttetuna. Kui ma kiirustan 50 000 sõna täis ja see kõik on läbimõtlemata siis mis edasi? NaNoWriMo ütleks, et siis tuleb hakata seda järgnevatel kuudel tuunima ja timmima. Täiesti valiidne idee, kuid ma ei viitsiks elusees kiiresti kiiresti maha saadud novelli trimmima hakata. See oleks lihtsalt tüütu. Ma tean, et kirjanikud peavad mitu korda oma raamatuid ümber kirjutama enne, kui need printi lähevad, aga ma hea meelega teeks seda nii vähe, kui võimalik.
Samas ei ole ma ka mingis positsioonis NaNoWriMo üle kurta, sest minu Xiola on veninud juba aastaid ja aastaid ning venib jätkuvalt. Mul ei ole lihtsalt kirjanikuna piisavalt kohusetunnet, et motiveerida ennast sellega iga päev aktiivselt tegelema. Sageli ma isegi ei taha Xiolat kirjutada, sest peas on nii palju huvitavamaid lugude ideesid. Küll aga olen ma Xiolaga juba nii kaugele jõudnud ja ma ei jäta seda pooleli. Siiski lükkavad minu hobid, anime, mängud jpt. asjad selle lõpetamist üha edasi ja edasi ning sõnade arv, mida ma ühes kuus kirja saan on väge väike. Xiolaga on muidki probleeme. Puhtalt kirjutamise põhine probleem on see, et ma ei tea kuhu ma erinevate plot liinidega jõuda tahan. Eriti tuleb seda tõdeda Willise, Nia ja Evangeline liiniga. Ma tean, mis peaks selle idee olema ja kuhu see lõppkokkuvõttes jõudma peaks, aga nii palju nende tegevusest tundub mulle puhta fillerina. Õnneks pole esimene raamat enam lõpust kaugel. Mul oleks vaja kusagil 3-4 peatükki veel valmis kirjutada. Kui ma vaid suudaks nad kiiresti ära lõpetada...
Esimest korda sattusin ka NaNoWriMo kohtumistele, kus osavõtjad arutasid oma lugusid ning tegid kirjutamisharjutusi. Ma olin alati neil väikestel kohtumistel ainus mees seltskonnas ja see pani mind mõtlema, et kui paljud mehed meil üldse teevad Nanot? Peale enda tean ma ainult Ghosti. Noh 2 on parem, kui 1 vähemalt. Igal juhul toimusid nad enamasti elutoa kohvikus ja neil müüakse lihtsalt täiesti taevalikke sinihallitusjuustu võileibu ning sokolaadi kohvi vahukoorega. Ma ei saanud küll üldse aru, mis oli nende kirjutamisharjutuste mõte, mis nad seal tegid, aga ju siis pidid need kuidagi mõtte jooksma panema. Mina, üritades kirjutatu alati läbi mõelda ei saanud enamasti just eriti palju kirja.
Novembri keskel tuli välja ka kaua oodatud Dragon Age: Inquisition. EA oli osanud ta kuidagi nii kokku klopsida, et seda ei saa crackida lihtsalt. Ma alguses suutsin veidi cracki oodata, kuid peagi sai selgeks, et seda ei pruugigi tulla. Arvestades, et ma pole vist ühtegi mängu nii palju oodanud, siis otsustasin selle päeva hommikul, kui mäng Euroopas välja tuli kiiresti Euronicsisse minna ning mäng endale soetada. Igipõlise ja paadunud piraadina oli see vist esimene mäng üldse, mille ma ostsin. Kui piraatlus tekitaks karmat, siis oli just karma süüdi selles, mis edasi sai. Ma ei oleks kunagi uskunud, et mängu ametliku koopia installeerimine võib olla keerulisem, kui piraaditud mängu peale panek. Origin süsteem ei olnud eriti kliendisõbralik ega koostöö aldis ning ta ei tahtnud isegi plaatidelt installeerida ning ma pidin Origini mitu korda maha laskma ning uuesti installeerima kuni ta lõpuks hakkas plaatidelt installima. See oli pika googeldamise tulemus, mis oli täidetud kasutajate vihaste ja pettunud etteheidetega. Kas selline ongi mängu maailm, mille eest inimesed raha maksavad? Üks tehniline probleem teise järel?
Originiga sai kaua ja kõvasti jamatud, kuid mäng sai õhtuks peale ning ma sain kergendatult välja hingata. Lõpuks saab mängima hakata. Mitu ootused ja lootused purunesid kiiresti, kui mäng ei laadinud loading screenigi ära. Sealt algas üks googeldamist täis frustratsiooni ahel, mis viis mind väga paljudesse foorumitesse. Nimelt oli tegu mingisuguse "black screen" bugiga, mis kimbutas peamiselt dual core arvuteid ning ka osasid quad core arvuteid. Inimesed olid pahased, et nende arvutid vastasid nõuetele, kuid mängida ikka ei saanud. Siis postitas mingi EA tech support tüüp EA foorumitesse, et Inquisition ei toetagi ühtegi core setupi alla quad core, olgu miinimum näitajad olemas või mitte. Sellel hetkel leidsin ma ennast pooldamas piraatlust tulihingelisemalt, kui kunagi varem. Miks maksta katkiste asjade eest? Internetis liigub juba ammu ringi artikleid, et uue generatsiooni mängud on täiesti katkised ning paisatakse vigastena müüki. Nii saab ostjaid kasutada põhimõtteliselt testijatena ning hiljem siis teha hunnikute viisi patche, mis vigu parandavad.
Ma olin kogu asjast igal juhul natukene löödud ning üle nädala kammisin ma iga päev foorumeid, proovides leida meetodeid kuidas black screen bugist mööda pääseda, kuid mitte midagi ei paistnud töötavat. Lõpuks ei jäänud mul muud üle, kui nentida, et see mäng jääb mängimata.
Seda kuni ühel reede õhtul koolist koju tulles. Juhtus olema 28 (minu ja Kadri kuupäev) ning ma läksin otsin poest lilli ja hunniku head süüa. Lootsin koju tulles üllatada. Üllatuse osaliseks langesin aga hoopis ise, sest ma ei oleks suutnud ette kujutada, mida Kadri teeb. Ma ei tea kas ma jätsin tõesti endast nii kurva mulje terve selle nädala, aga Kadri oli igal juhul salaja uue arvuti soetanud, mis on üks kuradima võimas pill. Ma tundsin alguses piinlikust lausa, sest tal ei olnud tegelikult vajadust uue arvuti järgi (eriti nii võimsa arvuti järgi) ning ta tegi seda vist minu pärast. Ta oli sellel ajal kui ma koolis istusin isegi mängu peale installeerinud ja koju jõudes ootas mind ilus, maksimum graafikal jooksev peamenüü. Ma olin sõnatu lihtsalt.
Pärast seda algas minu eepiline seiklus Thedades. Esimest korda mängsin ma mitte rogue klassi ning otsustasin minna hoopis maagi teed pidi. Esiteks selle pärast, et maagid mängivad väga olulist rolli seal maailmas ja nad on väga erilised inimesed ning teiseks ahvatles mind üks maagi sub-class nimega knight-enchanter. Mul on alati olnud mingi teema RPGdes maagia ja melee hübriidclassidga ning knight-enchanter andis mulle just seda, mida ma otsisin. Dragon Age Inquisition ise kujunes vägagi omapäraseks elamuseks. Mul on raske öelda, kas ta on parim Dragon Age mäng siiani või mitte. Ta on kindlasti parem, kui Dragon Age 2, kuid Oroginsiga võrreldes pole ma täiesti kindel. Inquisitioni ambitsioonikuses ei saa kahelda. Maailm on üüratult suur ning võimalusi erinevaid asju teha on rohkemgi veel. Maastikud on hingematvalt ilusad ning ma arvan, et companionid on eelnevast kahest mängust kahtlemata parimad. Minu lemmikuteks kujunesid Dorian ja Iron Bull keda ma vedasin lõpuks peaaegu koguaeg kaasas. Tundub, et Iron Bull on üleüldse kogu interneti lemmik. Võrreldes Originsiga jäi aga story võib-olla nõrgaks minu meelest. Mind üllatas, kui vähe oli "main story" queste ning enamuse ajast veetsin ma side-queste tehes, mis kippusid olema igava võitu. Sageli ei sisaldanud nad palju enamat, kui ühest kohast teise jooksmist, mingit kirjade lugemist või mingite asjade kogumist, mis hakkas vaikselt MMOsid meenutama. Kui viimane missioon kätte jõudis oli minu reaktsioon "juba!?" Kas +100 tundi gameplayd koosneb mööda maailma pisikeste questide täitmisest siis?
AGA...isegi kui DAI story ei küündi päris Originsi tasemele story osas ületab ta oma eelkäijat päris mitmes muus asjas, mis seostuvad just kirjutamisega.
Esiteks tuleb ära mainida siis rõhk on pandud väga tugevalt just tegelastele ja companyonitele. Ma pole veel üheski mängus nii palju tundnud seda, et ma viibin reaalsete inimeste ja isikute keskel. Bioware on tõisiselt sellega vaeva näinud, et tegelased oleks huvitavad, meeldejäävad ning mängijal tekiks väga tugev emotsionaalne side nendega. Companyonitele oli andud palju erinevaid vestlusi ja stseene ning peaaegu iga kord oli endega midagi uut ja huvitavat rääkida ning nende mured ja hirmud, lootused ja unistused mõjusid väga realistlikult ja liigutavalt. Pärast kõiki neid koos veedetud aegu ja stseene tundsin ma tõesti, et nad on minu sõbrad ning ma ei taha neist lahti lasta. Just kõige suurema huviga tegingi companyonide personal story queste. Mis veel, Hawke ilmus välja! See sama Hawke kellega ma mängsin teises osas! Tegelaste vallas ei saa Inquisitioni geniaalsuses kahelda.
Romance osas olin ma enne mängu välja tulekut pettunud, sest ükski naistegelastest ei paistnud mulle huvi pakkuvad (kõik lahedad olid mehed) ning meessoost romance optione oli üleüldiselt kõvasti rohkem. Kahtlustasin, et jätan Inquisitionis romance üldse kõrvale, kuid nii see siiski ei läinud. Nimelt hakkas mulle kiiresti huvi pakkuma Josephine, kes on selline süütu ja veidi häbelik aadlipreili, kes on veidi kohmetu armastust puudutavates asjades. Ühesõnaga just minu maitse. Josephine oli kohati lausa naljakas, sest ta oli nii anime stiilis shy girl ja kuudere/tsundere. Mis veel vingem, tema viimases personal side questis sai tema armastuse nimel duelli pidada mehega kellele ta oli naiseks lubatud oma vanemate poolt! How cool is that.
Üleüldiselt võingi kõige eredamalt selle välja tuua, et Dragon Age Inquisition mängis tugevalt emotsioonidele ning oskas hästi eepikat teha. Jäädes Originsile alla story (ja questide) vallas ületas ta seda kindlasti tegelaste ja eepilisusega.
Miracle of Sound tegi ka väga ilusa laulu Dragon Age Inquisitionist.
Mõned pildid minu Inquisitorist, kes oli elven knight enchanter:
1. detsember sai imelisel kombel Zelori jälle mängu tegema ning üle tüki aja toimus jälle Linna kampaania mäng. Jõudsin kõvasti varem kohale ning avastasin, et Karl oli juba veel varem tulnud ning nad olid Zeloriga poest igasugu asju toonud, sest Karl tahtis näidata oma kokanduse alaseid oskusi. Nii saigi alguse üks väga mehine toidu tegemine, sest köögis askeldasid koos mina, Zel ja Karl ning Sillu vaatas pealt. Valikuks sai siis makaroniroog punase suitsetatud kalaga ning valge veini kastmega. Päris fancy värk ja ma ei teadnudki, et Karl selliseid asju teha oskab.
Mäng ise oli rohkem selline intro maiguga asi, mis juhatas sisse uue arci. Väga palju just ei toimunud ning enamus mängust seadis justkui meeleolu sisse. Ma sain oma uue fancy mõõga kätte, milleks oli elven longblade/ gunblade, kuid asjaolude tõttu ei ole ma siiani selle relva statte ja võimeid kätte saanud. Nüüd tuleb ainult loota, et järgmine mäng ei jää liiga kaugesse tulevikku.
2. detsember kujunes väga omapäraseks elamuseks, sest ma sain vaatama minna laste jõuluetendust (kus ühte osa mängis Contra). Kadri tegeleb juba teist aastat laste heategevusprojektiga Mia ning eelmine aasta tuli välja samanimeline lasteraamat, millele Kadri tegi illustratsioonid. See aasta tehti jõuluetendus ning lastele mõeldud mäng (mille illustratsioonid tegi ka Kadri). Nii sai ta ka tasuta piletid esietendusele Nordea kontserdimajas ja mina nägin oma esimest lastele mõeldud jõuluetendust. Mind isiklikult üllatus, et laste jõuluetenduses oli selliseid tüüpilisi fantaasia elemente nagu haldjad, draakonid ja võlurid. Isiklikult kiidan selle heaks. Meie ühiskonda ongi vaja rohkem noori fantaasia austajaid.
Lõpumärkusena pean tõdema, et ma ei saa enam näha krüptilisi asju rääkivaid mustades keepides kapuutsiga tegelasi ilma mõtlemata Ghostile.
6. detsembril tähistasime Euphorias Miyako sünnipäeva. Kohale tuli meid kusagil 20 ringis vist. Mulle pakkus nalja see, et Kadri ei tahtnud alguses viktoriinist osa võtta, arvates, et ta ei tea neist anime maailma asjadest midagi. Kui viktoriin aga algas võttis ta enda meeskonnas (kus olid ka Riho ja Maka) initsiatiivi, sest minu mõjud ei olnud päris mööda külgi maha jooksnud. Naljakas oli vahepeal kuulda ka kohalike Euphoria külastajaid välja ilmumas, lootusesl et äkki näidatakse animet. Meil on vist väike maine seal tekkinud juba. Paraku sellel korral animet ei näidatud.
Euphorias veedetud aeg piirdus aga paari tunniga, sest kõik kibelesid kangesti (mina ka) St. Patricku minema, kus enamus Euphoira pidusid ka lõppevad. Polnud enam ammu saanud proovida St. Patricku erikokteili.
10. detsember viis Kadri mind järgmisele kontserdile Saku suurhalli, milleks oli Smokey ja Thomas Andersi ühistuur. Mul ei olnud kogemusi mitte kumbagiga, kuid siiski tundsin mõlemalt paar lugu ära. Smokey oli kamp vana kooli rokimehi, kes tegid sellist pehmemat kantri maiguga rocki ning Thomas Anders laulis 80ndate poplaule armastusest ja seksist. Talle paistis see temaatika kohe nii väga meeldivat, et vahepeal meenutas ta mulle peaaegu Güntherit. Kuigi see kontsert polnud väga minu teema saan ma nüüd uhkusega öelda, et olen kuulnud laulu "have you ever seen the rain" lives ja originaalesitajalt. See on päris hea laul. Õigupoolest seda lauset kirjutades hakkas see laul mind nüüd kummitama. Päris vahva õhtu oli. Ühtlasi ma olin esimest korda Saku Suurhallis.
11. detsember sai minna Kadri perekonna ja VG inimestega (Allan, Nele, Jaanus, Jakob ja osad veel) vaatama filmi Hobbit III, mis osutus täpselt selliseks nagu ma ootasin. Parim väljend selle kirjeldamiseks on vast: "lõhnab raha järgi." Teisisõnu miinimum story ja maksimum action. Cheap entertainment massidele. Huvitav mida Tolkien sellest arvaks.
13. detsember küpsetasin elus esimest korda piparkooke (I know right) ning neid sai päris paras kogus tehtud. Siin on meie tulemus:
14. detsember leidis aset väga omapärane DnD mäng. Nimelt tegi Martin sellise mängu, kus me olime kõik kohtus tribunali all ning pidime ennast kaitsma sõnade võitluses. See oli kõige ehtsam Ameerika courtroom draama episood ning väga nauditav ja uudne kogemus. Kadriga aegajalt Good Wifet vaadates olen näinud ühtteist realistliku advokaaditöö ja sõnade väänamise kohta ning selles mängus sai kõik need teadmised mängu panna. Üks paras musta valgeks rääkimine käis ning me kõik valetasime vande all niiet suu suitses.
Järgmisel päeval, 15. detsembril viis Kadri mind veel ühte kontserti kuulama, milleks oli Gregorian Nordea kontserdimajas. Seda kontserti ootasin isegi üpris suure huviga, sest Gregorian on mulle alati sümpaatsena tundunud, olgugi, et ma olen väga vähe nende muusikat reaalselt kuulanud. Mulle isiklikult meeldis nende lava-show, sest ma ei ole veel vist ühtegi bändi näinud nii palju valgusega mängimas. Kes iganes tegeleb neil lava kujunduse ja tehnikaga on päris kreatiivne sell. Suitsu, lasereid ja prožektoreid kasutati kõiki, et luuga võimalikult maagilised stseenid laval. Üldse tundusid väga muhedad sellid olevat ning vahepeal käisid nad ka saali keskel, publiku seas laulmas. Hiljem, pärast kontserti jagasid nad ka autogramme ning väike fangirl Kadri sai omale nende kõigi omad.
Jõuludeks sõitsin ma koju ning veetsin pea nädalaega Põltsamaal vahtides animet. Novembris tekkinud hiiglaslik animevõlg kadus nelja päevaga. Vahepeal saime ka Enriga kokku ning tegime aega parajaks.
Peab tõdema, et selle aasta jõulud olid minu jaoks mingis mõttes samad nagu kõik teised, aga mingis mõttes ka hoopis teistmoodi. Sarnane oli minu jõululaupäev, mis oli nagu kõik varasemad: arvuti taga animet vaadates. Mis oli aga teistmoodi... kingitraditsioonid.
Ma ei ole ausaltöeldes kunagi jõulude ajal inimestele kinke teinud. Asashio peol tehti ühe korra loosiga jõulupakke ning algklassides ka, kuid see on ka kõik. Ühtlasi pole meie perekonnas lapsed kunagi vanematele midagi kinkinud (ütleb nii mõndagi laste kohta). Kadri traditsionaalsema hõnguga perekonnas on aga väga levinud, et kõik teevad üksteisele kinke ning nii oli detsember minulegi esimest korda kingiralli, leidmaks kõigile midagi. Lõppkokkuvõttes olin ikka idioot ja ei arvestanud Mariga. Mul oli sellest nii kahju, sest tema tegi mulle kingituse.
Teistele sain aga kõigile kingitused tehtud (ka oma vanematele), kuigi ma ei tea, kui head need olid ja mida nad neist arvasid. Mul on siiani kahtlusi selles osas, et kas Kadrile ikka meeldis minu kingitus. Mul on tunne, et minu kingitud teelaud võttis toast rohkem ruumi ära, kui ta soovinuks.
27. detsember kujunes seikluslikuks päevaks, sest Kadri isa otsustas minna metsadesse matkama ja meid võeti ka kaasa (mulle meeldivad nende pere koos aega veetmised, sest meil sellist asja eriti polnud). Kõigepealt sõitsime Siniallikatele ja sumpasime ilusas lumises metsas, et näha allikaid. Kadri poolt mõned jäädvustused:
Kes animest natukenegi rohkem teab, sellele ei tule see nimi number ühe taga tõenäoliselt erilise üllatusena. Jah, ma ei ole üldse originaalne selles osas, sest ka mina olen lootusetu Musishi fänn. Mulle valmistab alati nalja see, et Musishi on sisuliselt fantaasia teos, mille tegevus toimub peaaegu täielikult talupoegade ümber, mitte ei samuraide, lordide, kaupmeeste jms juures. Lihtsate taluinimeste kokkupuuted üleloomulike jõududega on selle episoodiliste lugude kogumi tuumikuks ning üks härrasmees Gingko, kes aitab inimestel neid probleeme lahendada. Kas nendeks üleloomulikeks jõududeks on deemonid, vaimud ja Youkaid kellega Ginko peab eepilisi lahinguid? Sugugi mitte. Need üleloomulikud jõud on Mushid ja neid võib pidada pigem loodusjõududeks, kui millekski reaalselt elavaks. Mushid on spirituaalsed olendid (mis meenutavad viirusi või taimi sageli), mis tekivad planeedi elujõust endast. Võib-olla võiks neid kutsuda ka lihtsalt kamideks. Ginko ise on rohkem arst, kes tegeleb Mushide poolt tekitatud probleemidega.
Musishi võlu peitub selles, kui liigutavad on probleemid, mida jutustatakse ning see kuidas kujutatakse loodust. Loodus on midagi müstilist ja suurt, inimesele arusaamatut, millega tuleb elada harmoonias, sest muidu võib see sind hävitada. Mushishi on vaikne, rahulik, müstiline ja mõtlema panev. 9/10.
Ja ongi november ja detsember laias laastus kokku võetud. Ma soovin teile head uut aastat!
10. detsember viis Kadri mind järgmisele kontserdile Saku suurhalli, milleks oli Smokey ja Thomas Andersi ühistuur. Mul ei olnud kogemusi mitte kumbagiga, kuid siiski tundsin mõlemalt paar lugu ära. Smokey oli kamp vana kooli rokimehi, kes tegid sellist pehmemat kantri maiguga rocki ning Thomas Anders laulis 80ndate poplaule armastusest ja seksist. Talle paistis see temaatika kohe nii väga meeldivat, et vahepeal meenutas ta mulle peaaegu Güntherit. Kuigi see kontsert polnud väga minu teema saan ma nüüd uhkusega öelda, et olen kuulnud laulu "have you ever seen the rain" lives ja originaalesitajalt. See on päris hea laul. Õigupoolest seda lauset kirjutades hakkas see laul mind nüüd kummitama. Päris vahva õhtu oli. Ühtlasi ma olin esimest korda Saku Suurhallis.
11. detsember sai minna Kadri perekonna ja VG inimestega (Allan, Nele, Jaanus, Jakob ja osad veel) vaatama filmi Hobbit III, mis osutus täpselt selliseks nagu ma ootasin. Parim väljend selle kirjeldamiseks on vast: "lõhnab raha järgi." Teisisõnu miinimum story ja maksimum action. Cheap entertainment massidele. Huvitav mida Tolkien sellest arvaks.
13. detsember küpsetasin elus esimest korda piparkooke (I know right) ning neid sai päris paras kogus tehtud. Siin on meie tulemus:
14. detsember leidis aset väga omapärane DnD mäng. Nimelt tegi Martin sellise mängu, kus me olime kõik kohtus tribunali all ning pidime ennast kaitsma sõnade võitluses. See oli kõige ehtsam Ameerika courtroom draama episood ning väga nauditav ja uudne kogemus. Kadriga aegajalt Good Wifet vaadates olen näinud ühtteist realistliku advokaaditöö ja sõnade väänamise kohta ning selles mängus sai kõik need teadmised mängu panna. Üks paras musta valgeks rääkimine käis ning me kõik valetasime vande all niiet suu suitses.
Järgmisel päeval, 15. detsembril viis Kadri mind veel ühte kontserti kuulama, milleks oli Gregorian Nordea kontserdimajas. Seda kontserti ootasin isegi üpris suure huviga, sest Gregorian on mulle alati sümpaatsena tundunud, olgugi, et ma olen väga vähe nende muusikat reaalselt kuulanud. Mulle isiklikult meeldis nende lava-show, sest ma ei ole veel vist ühtegi bändi näinud nii palju valgusega mängimas. Kes iganes tegeleb neil lava kujunduse ja tehnikaga on päris kreatiivne sell. Suitsu, lasereid ja prožektoreid kasutati kõiki, et luuga võimalikult maagilised stseenid laval. Üldse tundusid väga muhedad sellid olevat ning vahepeal käisid nad ka saali keskel, publiku seas laulmas. Hiljem, pärast kontserti jagasid nad ka autogramme ning väike fangirl Kadri sai omale nende kõigi omad.
Jõuludeks sõitsin ma koju ning veetsin pea nädalaega Põltsamaal vahtides animet. Novembris tekkinud hiiglaslik animevõlg kadus nelja päevaga. Vahepeal saime ka Enriga kokku ning tegime aega parajaks.
Peab tõdema, et selle aasta jõulud olid minu jaoks mingis mõttes samad nagu kõik teised, aga mingis mõttes ka hoopis teistmoodi. Sarnane oli minu jõululaupäev, mis oli nagu kõik varasemad: arvuti taga animet vaadates. Mis oli aga teistmoodi... kingitraditsioonid.
Ma ei ole ausaltöeldes kunagi jõulude ajal inimestele kinke teinud. Asashio peol tehti ühe korra loosiga jõulupakke ning algklassides ka, kuid see on ka kõik. Ühtlasi pole meie perekonnas lapsed kunagi vanematele midagi kinkinud (ütleb nii mõndagi laste kohta). Kadri traditsionaalsema hõnguga perekonnas on aga väga levinud, et kõik teevad üksteisele kinke ning nii oli detsember minulegi esimest korda kingiralli, leidmaks kõigile midagi. Lõppkokkuvõttes olin ikka idioot ja ei arvestanud Mariga. Mul oli sellest nii kahju, sest tema tegi mulle kingituse.
Teistele sain aga kõigile kingitused tehtud (ka oma vanematele), kuigi ma ei tea, kui head need olid ja mida nad neist arvasid. Mul on siiani kahtlusi selles osas, et kas Kadrile ikka meeldis minu kingitus. Mul on tunne, et minu kingitud teelaud võttis toast rohkem ruumi ära, kui ta soovinuks.
27. detsember kujunes seikluslikuks päevaks, sest Kadri isa otsustas minna metsadesse matkama ja meid võeti ka kaasa (mulle meeldivad nende pere koos aega veetmised, sest meil sellist asja eriti polnud). Kõigepealt sõitsime Siniallikatele ja sumpasime ilusas lumises metsas, et näha allikaid. Kadri poolt mõned jäädvustused:
Pärast seda sõitsime veel mingisugust koobast otsima, (Eesti kõige pikimat loodusliku koobast) kuid paraku oli selle sissekäik kokku varisenud osaliselt ning läbi ei mahtunud ronima : /
Pärast veel pikka lumes sumpamist sõitsime viikingite külla ja jõime sooja teed. Minu jaoks oli see esimene käik viikingikülla, mis meenutas mulle stiliseeritud turismitalu. Ma ei tea miks, aga ma olin lootnud sellest midagi...autentsemat? Isegi serveeritavad söögid olid sellised, mida saaks suht igast teisest kohvikust.
Pärast Tallinnasse tagasi saabumist otsime Kadriga poest vajalikud materjalid ning tegime sushit. See on viimaselajal meil päris populaarseks toiduartikliks muutunud. Ei saa just kurta. Pärast seda korraldas Kadri oma uue Firefly mängu, mis oli kirsiks tordile väga hea päeva puhul.
Detsembris leidis aset veel midagi huvitavat, mille realiseerumises ma ausaltöeldes juba ammu kahtlesin. Nimelt alustas Hanna lõpuks oma DnD kampaaniat, mida sai oodata tervelt 4 aastat :D Kuidas aeg ikka lendab. Aga kohale see jõudis ning mind jätkuvalt lummab see maailm, mis on ehitatud hõljuvatele saartele taevas ja täidetud lugematute iidsete müsteeriumite ja maagiliste katastroofidega. Mis veel parem, Hanna on saanud selle loomisel palju inspiratsiooni Scott Lynchi Locke Lamora maailmast, kus inimesed elavad elder glassist varemetes ning maagia on midagi väga haruldast ja midagi mida ei mõisteta hästi. Maailm ise töötab paljuski artificingut ja alkeemiat kasutavate tsivilisatsioonidega ning see miks need saared õhus püsivad on üllatavalt hästi loogiliselt (ja füüsikaliselt) üles ehitatud. Minu tegelane on selline tüüpiline 20 sajandi alguse briti härrasmehest maadeavastaja stiilis tegelane, kes on tuntud arheoloog, maadeavastaja ja aadlik. Ta on tuntud oma reisipäevikute poolest, mis on oma kodumaal best sellerid ning tal on täielik obsessioon mineviku saladuste ja maagia uurimisega. Meie laevameeskonnas täidab ta navigaatori rolli.
Mängu süsteem ise (d6 süsteem?) on mängijatele hetkel veidi harjumatu, kuid me veel otsustame, mis sellest saab.
Aastalõpu postitustele omaselt koostasin ka enda 2014 aasta animete top 10 nimekirja. Peab tõdema, et seda nimekirja polnud sugugi lihtne kokku panna, sest ma ei tea kas minu maitse on muutunud või tehakse lihtsalt vähem head animet. Ühtlasi pole see aasta ühtegi 10 punkti välja jagada...
Ma poleks kunagi suutnud uskuda, et ma võiks selle nime lisada oma aasta top 10 hulka. SAO esimene hooaeg algas tugevalt, kuid muutus kiiresti täielikuks train wreckiks loogika ignoreerimise ning peategelase Mary Sueks muutmiseks. Asja muutis ainult veel hullemaks Fairy Dance arc, kus kõik naised muud ei tahtnudki, kui täiuslikku Kiritot.
Teine hooaeg ei alanud kuigi palju paremini, sest Shinoni psühholoogiliste probleemidega käidi väga kehvasti ümber ja seda oleks saanud niiivõrd palju paremini teha. Kritost oli saanud politsei superagent, kes püüdis mängudes pätte ning põikles light saberiga kuulide eest. Seega miks on SAO 2 minu aasta top 10 animete seas? Üks põhjus on kindlasti see, et midagi paremat pole lisada (SAOga konkureeris Mekaku City Actors) ning teine, peamine põhjus on viimane arc. Viimased 4 episoodi suutsid mind siiralt üllatada mõnede ideede ja kontseptsioonidega. See käsitles mõningaid teemasid, millega ma isegi MMO maailmas kokku olen puutunud (mängija surm haigusesse) ning kuidas see võib mõjutada tema kaasmängijaid. Samuti meeldis mulle see, kuidas autor oli välja mõelnud uusi, meditsiinilisi lahendusi NerveGeari kasutamisele.
Algselt plaanisin hooajale 5 või 6 anda (vähemalt polnud imouto love storyt), kuid puhtalt viimase arci eest 7 punkti.
Veel üks anime, mida ma ei oodanud sellest nimekirjast leida. Ausalt öelda ma nii ootasin, et nad teeks Heaven's Feeli. Kui Heaven's Feel kuulutati lõpuks täispika filmina ning UBW sarjana siis valdasid mind kahte pidi tunded: rõõm selle pärast, et vähemalt nad teevad midagi seoses Heaven's Feeliga ning kurbus selle pärast, et nad otsustasid UBW ette võtta, mis on vähemalt minu jaoks täiesti arusaamatu otsus. Kõik Type Mooni fännid olid üpris pettunud ja ka väga mures, sest 2010 välja tulnud UBW täispikk film oli täielik katastroof ploti üles ehitamise koha pealt. Shiro ja Rin on väga kehvad peategelased (võrreldes Fate Zero tegelastega), kuid Ufotable on siiski kogu asja üllatavalt hästi valmis küpsetanud. Animatsioon on väga kena, eriti võitlustseenides ning nad on seekord vaevaks võtnud mitte kiirustada, nagu animed nii väga teha armastavad. Kohati võiks peaaegu isegi öelda, et nad venitavad, kuid ma arvan, et nad üritavad lihtsalt võimalikult visual novelile truuks jääda. Mis mulle alguses kohe silma hakkas oli ka see, et nad otsustasid selle siduda Fate Zeroga, tuues pidevalt viiteid ning sidudes mõningaid sündmusi. Laias laastus pean tõdema, et siiani teevad nad UBWga päris head tööd. 7/10.
Legendaarsete Watanabe Shinichiro ja Yoko Kanno uusima lapsukese hype oli meeletu. Vanad animefännid rõõmustasid, sest Shinichiro, muusika fännid rõõmustasid sest Kanno ning teised rõõmustasid, sest tõotati pakuda ilusasti animeeritud animet, mis käsitleb terrorismi. Esimene osa algas suurepäraselt ning animatsioon pakkus lihtsalt silmale siirast rõõmu. Ma mäletan oma skoori 9/10 pärast kolmandat osa isegi veel. Pärast seda hakkas asi aga ära vajuma ning isegi kõige tulihingelisemad Shinichiro fännid küsisid, et mida vanameister selle looga taotleb? Kas tal tekkis ideede kriis poole pealt? Või tuleb ploti ja tegelaste probleemid script writer Kumagi Juni kaela panna hoopis? Terrorism osutus natukene...terrorivabaks ning loo ainus naispeategelase roll oli...mis? Olla nupp, mida peategelaste vastu ära kasutada. Mulle alguses nii meeldis selle tüdruku maniakaalse ema teema, kuid see unustati ära lihtsalt. Mida enam lõpu poole läks seda enam kõik allamäge veeres. Viimane osa suutis ennast siiski mingil määral maksma panna ning toimetas meieni traagilise maiguga lõpu. Kokkuvõttes veab siiski 8/10 ära.
See anime peaks esimesel kohal olema! See on ju Psycho Pass, see sama Urobuchi uber grim dark cyberpunk, mis käsitleb inimese psüühika kõige tumedamaid külgi ning düstoopseid riiki valitsevaid AI süsteeme! See sama 2013 aasta parim anime koos Shinsekai Yoriga!
Ainult, et see ei ole seda. Kohe mitte üldse. Ta on vaid hale vari oma eelkäijast, kui mitte öelda paroodia. Miks? Sest see polnud enam Urobuchi töö. See mees on liiga kuulsaks saanud ning laseb teistel oma töö ära teha nüüdsest. Scripti kirjutas hoopis....Kumagi Jun. See sama sell, kes tegi Terror of Resonance scripti. Ma vaatasin mida ta veel teinud on ning kõik sai selgeks: Hamatora, Valvrave, Persona 4. Oeh, kes lasi selle tüübi scripti kallale. Ta on vist mingi noor hot shot, kellel on palju tutvusi.
Psycho Passi teine hooaeg algab paljulubavalt, just eriti tegelaste osas, sest Akane areng on olnud lihtsalt võrratu ning castis on ka mitu uut tegelast, kellest üks tekitab kohese huvi väga kahtlase sellina. Isegi uus pahapoiss keda püüda on üllatavalt huvitav, kuid peagi ilmnevad probleemid. Loogika hüljatakse ploti edasi viimise kasuks ning inimeste Psycho Pass hakkab täiesti arusaamatutel põhjustel muutuma, iga väiksemagi stressifaktori peale. Akane partner on täielik retard, mis tõstatab küsimuse, et kuidas määrati nii töö jaoks mittesobiv inimene Sybili poolt ametisse. Seejärel hakatakse kasutama häkkimist väga mugava ettekäändena plotti edasi viia (sest häkkides saab kõike teha) ning lõpuks tuleb välja, et peategelane on hive-mind Frankenstein, kellel on lampi maagiline võime inimeste Psycho Passi alandada. Animatsiooni kvaliteet on ka kõvasti langenud.
Olgu...ma olen ilmselt liiga kriitiline, sest minu pettumus võrreldes esimese hooajaga on liiga kibe. Mitmed tegelased on üpris huvitavad ning viimastes osades tekkiv moraalne dilemma ning filosoofiline paradoks, mis sunnib Sybilit iseennast muutma on väga huvitav idee. 8/10.
GitS Arise ei ole kindlasti päris see, mis GitS kunagi oli, kuid kasutatavad kontseptsioonid on endiselt väga huvitavad ning esimest korda näeme me rohkem rõhku tegelastel endil, mida ei esinenud põhimõtteliselt üldse vanas sarjas. Mälestuste võltsimine, armastus küborgite vahel ning võrdlemisi hea action ja animatsioon peaks kindlasti pakkuma head vaatamist kõigile cyberpunk fännidele. 8/10.
Ma olen Monogataritest minevikus nii palju kirjutanud, et minu anime fännidest sõbrad teavad ilmselt oksendamiseni seda, mida ma sellest arvan. Nad teevad taas oma asja, seega otseselt midagi lisada ei oleks ka. Selle asemel ütlen ma aga hoopis midagi muud: Kaiki Deishu on üks minu kõige lemmikumaid anime tegelasi, kellele annab hääle üks minu lemmik voice actoreid. 8/10.
4) Kill la Kill
Maksimaalselt üle võlli animed ei ole kohe üldse minu teema, ning mulle ei meeldi ei absurdikomöödia ega absurdi action. KUID, sellele reeglile on üks erand. Selle erandi nimi on Imaishi Hiroyuki ja tema stuudio Trigger. Gurrenn Lagann anyone? Kill la Kill ei ole kindlasti Gurrenn Laganni tasemel, kuid Imaishi ei ole oma meisterlikkust kaotanud. Tema loodud ilusasti animeeritud action ja tegelased on lihtsalt niivõrd hullumeelsed, niivõrd napakad ja niivõrd....kõige kõige, et seda on lust vaadata. Triggeri inimesed on lihtsalt meistrid vaatajatele selle "power up" feelingu andmises ning nende loodud tegelased lihtsalt leegitsevad endast välja isikupärasust ja iseloomu. Nad suudavad teha loogika täiesti aknast välja viskamise nauditavaks, sest nad ei üritagi loogilised olla. Nad tahavad maksimaalset emotsiooni, maksimaalset iseloomu ja maksimaalset powerit. 8/10.
Kas teil on kõrini oma animes koolist, koolielust ja teismeliste draamast? Kas teil on kõrini piinlikest momentidest, crushidest, cliche kooli naljadest ja "oma unistuste poole püüdlemisest"? Silver Spoon on koolist, koolielust, teismeliste draamast, piinlikest momentidest, crushidest, cliche kooli naljadest ja oma unistuste poole püüdlemisest.
Ja ma soovitan seda teil vaadata.
Silver Spoon suudab reaalselt kõik need asjad töötama panna ning on justkui ideaalversioon ühest kooli animest. Kõik kooli animed võiks selle poole püüelda. Tegu on eheda maaelu draamaga, mis räägib maal ja farmides üles kasvanud noorte eludest ja probleemidest. Ahjaa, kas ma mainisin, et selle autor on Hiromu Arakawa - see sama daam, kes lõi Fullmetal Alchemisti? Kui te vaatate animet ja te vähegi hindate draama žanri, siis on see täiesti kindla peale minek. 9/10.
Hard sci-fi....animes!? Kas teile meeldib Battlestar Galactica? Lisage BSGle veel realistlikum tehnoloogiline element, rohkem verd ja goret ning robotite asemel hiiglaslikud lihast ja luust tulukad ning te saate Knights of Sidonia. Ma isegi ei tea täpselt kust alustada kõigi huvitavate kontseptsioonidega, mida see anime endale ette võtab, kuid tegu on kindlasti mitme aasta ühe parima ulme animega, mis suudab enam-vähem konkureerida selliste nimedega nagu Psycho Pass ja Shinsekai Yori. Muidugi ulme žanr on ka ainus asi, mis neid ühendab, sest Sidonia on täielik space opera. Mis veel, ma arvan, et ma ei suuda meenutada ühtegi space opera tüüpi animet, mis suudaks Sidoniat ületada (ei ma ei ole vaadanud Legend of the Galactic Heroes'i!).
Tegelased ei ole just Sidonia tugevaim külg, sest see koosneb peamiselt veidi pehmo Tanikazest ja tema quasi-haaremist, kuid see ei osutunud sugugi suureks takistuseks, sest neile ei panda üldse palju rõhku. Rõhk on peaaegu alati story peal.
Knights of Sidonia hard-sci fi uhkuseks võin nimetada stseeni, kus laev pidi oma kursil tegema natukene järsema pöörde ja sellele järgnenud G jõudude muutuses sai surma tuhandeid inimesi! See on selline sci-fi mida ma armastan! Ühtlasi ei saa ma ära märkimata jätta, et selle anime opening on üks kõige nakatavamaid ja parimaid anime laule, mida ma viimase paari aasta jooksul kuulnud olen. 9/10.
1) Musishi 2
Kes animest natukenegi rohkem teab, sellele ei tule see nimi number ühe taga tõenäoliselt erilise üllatusena. Jah, ma ei ole üldse originaalne selles osas, sest ka mina olen lootusetu Musishi fänn. Mulle valmistab alati nalja see, et Musishi on sisuliselt fantaasia teos, mille tegevus toimub peaaegu täielikult talupoegade ümber, mitte ei samuraide, lordide, kaupmeeste jms juures. Lihtsate taluinimeste kokkupuuted üleloomulike jõududega on selle episoodiliste lugude kogumi tuumikuks ning üks härrasmees Gingko, kes aitab inimestel neid probleeme lahendada. Kas nendeks üleloomulikeks jõududeks on deemonid, vaimud ja Youkaid kellega Ginko peab eepilisi lahinguid? Sugugi mitte. Need üleloomulikud jõud on Mushid ja neid võib pidada pigem loodusjõududeks, kui millekski reaalselt elavaks. Mushid on spirituaalsed olendid (mis meenutavad viirusi või taimi sageli), mis tekivad planeedi elujõust endast. Võib-olla võiks neid kutsuda ka lihtsalt kamideks. Ginko ise on rohkem arst, kes tegeleb Mushide poolt tekitatud probleemidega.
Musishi võlu peitub selles, kui liigutavad on probleemid, mida jutustatakse ning see kuidas kujutatakse loodust. Loodus on midagi müstilist ja suurt, inimesele arusaamatut, millega tuleb elada harmoonias, sest muidu võib see sind hävitada. Mushishi on vaikne, rahulik, müstiline ja mõtlema panev. 9/10.
Ja ongi november ja detsember laias laastus kokku võetud. Ma soovin teile head uut aastat!
No comments:
Post a Comment