Estonia's number 1 blog

Kallid lugejad, teie ees on taas iga kuu kõige oodatum blogi postitus! (vähemalt selle järgi, kuidas te pidevalt küsite neid)

So let there be entertainment.

Hilinenud postituse eest palun võtke need kolm lahedat cosplay pilti oma silmailuks.
Kas te tunnete tegelased ära?

Aprill algas lauamänguõhtuga, kus mängisime 2. aprillil XCOMi koos....Lea ja Martiniga? Ma mäletan sellest õhtust ainult nii paljut, et pärast mängu me veel istusime ja lobisesime pikalt, rääkides...kõigest.

3. aprill sain üle väga pika aja (üle 10 aasta kindlasti) värvida mune. Kadri peres on traditsioon neid värvida ning niisamuti teha kõigist pereliikmetest "portreemunad." Käisime siis Kadri vanemate juures värvimas ning mina sain ka oma käed väriseks teha. Alguses üritasin konkreetseid mustreid ja struktuure luua, kuid värvida vedela iseloomu tõttu sai sellest lõpuks ikkagi võrdlemisi abstraktne kunst.

4. aprill leidis aset üks teine Kadri peretraditsioon. Nad otsivad nemad iga aasta munadepühal ühe suure kivilahmaka, ronivad selle otsa ning peavad seal pikniku. Minu jaoks oli see taaskord uut tüüpi elamus. Mitte ronimine, vaid ülestõusmispüha tähistamine ise. Ilm oli suhteliselt niiske, kuid vihma ei sadanud ja temperatuur oli ka ok. Inimestel paistis olevat mõningaid raskusi valitud kivi otsa ronimisega, kuid vapper Mari proovis siiski üles saada. Teised jäid ootama köite toomist autost. Proovisin ka oma kätt kivi otsa ronimisel ning see osutus....üllatavalt lihtsaks. Ronimine on alati mulle meeldinud, mis tuleb ilmselt varajasest lapsepõlvest, kus me muudkui turnisime mööda puid ja ronisime ohtlikesse kohtadesse kuhu ei tohtinud (kooli laohoone katused jne).

Sain siis üles ja vaatasin, et äkki saaks veel kellegi. Pärast mõningast tirimist ja pätika tegemist oli nööriga saabuva Uko ajaks enamus perest juba kivi otsas. Minu jaoks oli mõnevõrra üllatav see kui palju ärevust või stressi paistis Kadri kivi otsas kogevat. Talle tõesti vist ei meeldi kohe üldse kõrged kohad. Samuti on tal sügav paranoia sellega, et mina ronin igale poole, olugi, et ma olen võrdlemisi hea ronija. Ma mõistan tema muret ja ma tean, et ma peaks enda riskisoove kontrollima, sest nagu mu ema alati öelnud on, siis mulle kohe väga meeldib ennast ohtu teele panna.

Pean tunnistama, et tõesti meeldib. Võib - olla peitub selle taga (ningi kõigi minu hullumeelsuste taga) mingi lapselik soov inimestele muljet avaldada sellega kui "julge ja osav" ma olen. Paraku asjad, mis võivad muljet avaldada teismelistele tüdrukutele, ei avalda kindlasti muljet täiskasvanud naistele.

Pidasime kivi otsas piknikku, koksisime mune ja jõime sooja teed.

10. aprill kutsuti mind AniMatsuri esindajana JAFFi avamisele. Mul on siiralt kahju, et sellel aastal ei olnud Solarise infolauda. See oli alati selline äge nädal, mis oli täidetud sõpradega Solarises passimisega ning erinevate anime üritustega. Infolaud oli ühtlasi üks väheseid asju, mis ühendas eesti ja vene animefänne, sest venelased käisid sageli infolauas hängimas ning Stepmaniat tantsimas. Muidu seda kommunikatsiooni lihtsalt ei eksisteeri kahe rahvuse vahel.  Mulle tuleb siiani meelde üleelmine aasta kus mina, Riho, Maka, Tanel, Piiu ja Tiiu sattusime mingile eriti metsikule vene cosplay people õhtul ja see oli tõeliselt vägev elamus. Venelased kuidagi oskavad pidutseda lihtsalt ja mind hämmastas kui sõbralikud ja emotsionaalsed nad olid. Õige venelane on südamlik ja viisakas.

Kuidagi väga kõrvale kaldusin nüüd mälestusteradadega...

JAFFi avamine oli selline nagu nad ikka on olnud - sushi, vein, õlu ja mingi lühiprogramm. Enamus anime inimesi ei ole JAFFi korraldamisega seotud, seega ei olnud seal ka eriti meie seltskonda, kui välja arvata asjapulgad Piiu ja Tanel ning tõlkijad Robin, Marion ja Valdar.  Samuti oli tore juttu ajada jälle härra Ato'ga, kellega on alati tore sellistel jaapaniga seotud üritustel juttu ajada.

Pean tunnistama, et enamasti jätavad JAFFi lühifilmid mind suhteliselt jahedaks, kuid selle aasta omad olid üllatavalt head. Mõned neist olid lausa tõeliselt head, nagu emotsionaalne lühifilm vanamehest merel ning irooniaga võetud lühifilm sellest, milleni droonid sõjanduses viia võivad. Mõlemad olid suurepärased meistriteosed. Animatsiooni kvaliteet oli samuti üldiselt kõrge ning tehnilisest küljest meeldis mulle enim üks eriti verine ja gorega ning folkloori ja mütoloogia maiguga lugu "Ganbo."

Mul oli hea meel ka selle üle, et üritus ja lühifilmid paistisid Kadrile meeldivat.

12. aprill lendas Kadri ära Jaapanisse komandeeringusse nädalaks. Sellel samal õhtul pärast Kadri ära saatmist toimus "Kodu Hotellis" Miyako uue hooaja anime vaatamise õhtu. Korteri suurimasse tuppa, kus hiljuti elas veel Riho, elab nüüd Alo. Riho ise kolis Makaga kokku elama ning nende uus korter on väga lahe.

Alo riputas siis suure valge voodilina kapi külge ning projektoriga kuvati anime lina peale. Animest endast räägin täpsemalt postituse lõpus, kuid õhtu ise oli päris tore. Sõime igasugust nänni, jõime õlut ja veini ning hindasime igat vaadatud animet 10 palli süsteemis ning koostasime igast animest keskmise - nagu alati. Koju hakkasin liikuma ikka üpris hilja öösel ning kõmpisin jala koju ja kuulasin audio raamatut. Polnud juba päris kaua enam saanud üheltki ürituselt niimöödi keset ööd rahulikult koju vantsida, kuulates head lugu.

Järgnenud nädal, ilma Kadrita, möödus mulle omaselt hilja magama minnes. Lugesin ka veidi järgi kõiki neid mangasid, mis on ühel või teisel hetkel pooleli jäänud. Pean mõningase piinlikusega tunnistama ka seda, et päris mõnus on suures voodis meritähte magada. 

Kadri ise tundus Skype teel paraku enamasti üpris väsinud ja stressis olevat.

13. aprill sain huvitava küllakutse Riholt. Nimelt polnud neil veel Makaga oma uues korteris internetti ja välja oli tulnud uus Game of Thronesi osa. Sellist asja ei saa ju ometi vaatamata jätta ning nii siirdusingi koolist otse nende juurde.  Ühendasime siis minu läpaka teleka järgi ning vaatasime kolmekesi uut osa. Nad andsid mulle isegi süüa ning kalja, mis oli heaks õhtusöögiks.

Mulle kuidagi meeldib koos Riho ja Makaga olla. Enamasti on mul paaridega koos aega veetes üpris ebamugav olla, ühel või teisel põhjusel. Enamasti on tahtmine öelda paaridele "plz, get a room." Mul on ükskord elus olnud ka ebaõnn magada ühes telgis paariga.

Riho ja Maka on aga teismoodi. Nad on mõlemad nagu omad semud.

Nii Kadri minekut, kui tagasitulekut märkis anime üritus. 18. aprill toimus Solarises JAFFi cosplay üritus, kus toimus ka kirbuturg ning mõned muud klassikalised AniMatsuri stiilis üritused ja töötoad. Liitusin Riho, Maka ja Ketlyga nende figuriinimüügi letis ning lõime Rihoga lihtsalt aega surnuks, samal ajal kui kaks cosplays neiut oma nänni maha ärisid. Riho nentis pidevalt, et ta on liiga vana juba selliste ürituste jaoks. Mina isiklikult leian, et selle maailma jaoks ei saa liiga vana olla. Anime fänne on alati olnud väga erinevates vanustes ning suurematel conventionitel on alati täiskasvanuid rohkem, kui alaealisi. Cosplay oli laias laastus AniMatsuri remake, kuigi leidus ka paar uut kostüümi. Tanel ja Piiu vedasid kogu üritust ning vahepeal sai ka nendega helipuldis juttu aetud. Kohtasime ka üle väga pika aja Tiiut, kes tuli tantsuõpetust tegema  ning mõned sõnad sai vahetada ka Anette, Stenni ja mõnede Fluffy otakudega. Ühel hetkel läksme lähedal olevasse aasia restorani sööma Riho, Alo, Soitsu ja....ma ei mäleta kes veel olid. Ma ei viibinud seal kaua, sest peagi tuli võtta ette retk lennujaama poole.

 Pilte võib leida veel siit :
https://www.facebook.com/media/set/?set=a.856921251009703.1073741848.243902688978232&type=1

Ja eriti hea kvaliteediga pildid on siin. Soovitan vaadata:
https://www.flickr.com/photos/priitv8/sets/72157651633234209/

Kadri tõi Jaapanist igast vinget nänni, kuid selle krooniks oli kahtlemata Saber Bride figuriin Akihabarast, mis istub nüüd meie riiulil, olles osaks meie kasvavast figuriinide kogust.

24. aprill kutsus Auska meie vana seltskonna liikmed jälle enda juurde. Ta ei ütle mitte kunagi, et ta oma sünnipäeva tähistab, vaid ta lihtsalt juhtumisi kutsub meid nendel kuupäevadel külla :D Auska elab nüüd juba mõnda aega uues kohas, mis juhtub olema ka  minu elukohale üpriski lähedal (umbes sama lähedal, kui tema eelmine koht minu ühikale). 

Ma olen teda tundnud nüüdseks juba kusagil 6-7 aastat, aga ma nägin esimest korda tema elukaaslast Esterit, nüüd, kui ta temaga koos elab. Neil on kahepeale selline päris kena heledates toonides avar korter. Mulle tundub, et Auska igapäev koosneb jätkuvalt peamiselt erinevate sarjade vaatamisest. Kamraadidest olin kohale jõudnud esimesena ning nii vaatasimegi mingit komöödia sarja kuni Raido ja Taavi ka saabusid. Seejärel läks väike seltskond mehi poodi ja ostis omale õhtusöögi - ehk siis hunniku hot dogi materjali. Kui mehelik. 

Tagasi jõudes lobisesime niisama, tegime hot doge, ajasime juttu ja vaatasime...sarju. Sain kuulda sellest mida Taavi ja Raido ka vahepeal teinud on ning kuidas nende eluke veereb. Me ei suhtle enam nii palju, kui varem ning Tallinna ja Tartu distants on ka selline omajagu suur, seega ei ole nii tihedalt enam kõigega kursis. Vähemalt on lootust, et Raido saab äkki pärast mõningaid eksirännakuid ülikoolis juurat õppima. Lobisesime igast tühjast tähjast ning minule ja Raidole omaselt pidime ka korralikult vaidlema erinevatel tühistel teemadel, sest....vaidlemise pärast. 

Hiljem lükati käima ka vana Soul Calibur III, kuid selleks ajaks oli juba väsimus peale tulnud (ja natukene igavus ka, tuleb tõdeda) ning läksin ära koju. 

28. aprill kiirustas Kadri muudkui oma kleidiga ning nii läksime ühel hommikul taaskord kangapoodi ekstra materjali otsima. Pärast poes käikku leidsime aga, et miks mitte teha ka üks väike peatus Tenkešis, kui me juba lähedal viibime. See on jätkuvalt "meie koht" ning mõlemad sõime taas kõhu head paremat täis. Mõnus päev oli.

Aprill lõppes loomulikult Volbriööga, mille käigus kogunes Miyako tuumikseltskond ja mõned veel klubiliikme Madise juurde. See oli selline üpris kiiresti kokku pandud asi, ainult paar päeva etteteatamisega ning selle pärast ei olnud meid ka teab mis palju. Madise aed oli see eest aga mõnus koht ning kõik olid kaasa toonud ka enam, kui küllalt grillitavad materjali. Õigupoolest, kui Valdars seda suurtes kogustes juurde tõi siis ei jaksanud keegi enam grill liha süüagi ning minu vorstid jäid ka üle. 

Olin veel sellel samal päeval kätte saanud oma Assassin's Creed Unity plusa ning seda oli väga mõnus õhtusel kogunemisel kanda. Vähemalt nii kaua kuni kell muutus hilisemaks ning väljas muutus üpris külmaks. Külma ilma tõttu otsustas asjast kõrvale jääda ka Kadri. 

Miyako seltskond, nagu alati rääkis kõigest alustades animega ning lõpetades tsikklitega. Külma peletamiseks tehti puuokste hunnikust ka suurem lõke, mille taha rahvas pärast söömist kogunes. Riho ja Maka olid esimesed ära minema ning lõpuks otsustasin ka ise koju minna. Peamiselt selle pärast, et ilm osutus natukene liiga külmaks minu riietuse jaoks. 

Ja saidki aprilli kuu tegemised kokku võetud. 

Küll aga sai läbi mängida ka paar uut mängu. 

Dragon Age Inquisition sai omale esimese expansioni, mille nimi on Jaws of Hakkon. Ma olin alguses skeptiline, kartes, et story koha pealt ei tule õieti midagi. Tuli aga välja, et me saime täiesti uue ja huvitava questide ahela ja loo, mida saatis täiesti uus map, mis nägi devide kiituseks suurepärane välja. Võib-olla kõige paremini valmistatud Inquisitioni map üldse. 

Inquisitioni probleem on jätkuvalt see, et mäng koosneb peamiselt "fetch and read" questidest, mis kipuvad muutuma tüütuks. Suurepäraselt tehtud maailm ning avastamise rõõm tegid selle aga laias laastus tasa. Lisaks mulle meeldis lugu eelmisest Inquisitorist ja tema armastusest. 

Jaws of Hakkan ajas mul paraku ainult hamba rohkem verele Dragon Age järgi. Teades, et DAII'l on terve hunnik expansioneid, mida ma veel mängid pole otsustasin teise osa taas ette võtta. Ma olin alguses äärmiselt skeptiline, sest mul polnud just kõige paremaid mälestusi Dragon Age II mängimisest, aga see osutus üüratult positiivseks kogemuseks. Jah, DAII on mehaaniliselt...halb. Aga selle questid ja lugu olid nii palju huvitavamad Inquisitioni omast. Hawke lugu ei ole küll nii eepiline, kui Inquisitori lugu, aga see on palju personaalsem ja sisaldab rohkem tegelasi ja nende tunded. 

Mängisin siis mängu otsast peale läbi (taaskord duelist-assassin roguena) ning võtsin ette ka kaks suuremat expansioni + pisemad contenti täiendused nagu Sebastiani lugu. Ma lootsin, et Felicia Dayl põhinev assassin Tallis saab olema permanent companion, kuid ta tegutses ainult oma questi raames ja lahkus peale seda. Tuleb siiski tunnistada, et Mark of the Assassin oli võrdlemisi huvitav. 

Teiseks mängisin läbi Legacy, mis peaks olema siis ühendav lüli Dragon Age II ja Inquisitioni vahel, sest seal ilmub välja Corypheus. Ka see oli päris soliidselt tehtud ja tubli mitu tundi mängimist. Tore oli just see, et sai Hawke õe jälle kampa võtta. 

DAII lõpetades jäi aga mind vaieldamatult kummitama mõte, et see tundus mulle parema kogemusena, kui Inquisition. Seda puhtalt questide pärast. Inquisitioni questides ei ole õieti kunagi tegelasi kellega suhelda ja videosid ja valikuid jne. Enamasti on need lihtsalt jookse punktist A punkti B, loe midagi või korja midagi. Nagu MMO peaaegu. 

Ma siiralt loodan, et järgmine Dragon Age võtab selles osas sammu tagasi varasemate mängude poole. 

Aprillis tuli välja ka selline mäng nimega Pillars of Eternity. Nimelt eksisteerib terve generatsioon vanema põlvkonna mängureid, kes fännavad selliseid RPG klassikuid nagu Baldur's Gate, Planescape Torment jne. Pillars of Eternity üritas kinni haarata sellest vanast nostalgiast ning luua midagi sarnast, ainult uuemas kuues. 

Arvestades, et tegu oli puhtalt läbi crowdfundingu loodud mänguga, tegi Obsidian entertainment suurepärast tööd. Mängu story oli tugev ning gameplay nauditav. Mängu vaatenurk oli ilmselt nostalgia pärast vanade RPGde stiilis ülevalt vaade, kuid see ei häirinud väga. Pigem häiris see, et kui nad tahtsid eeskuju võtta vanadelt klassikutelt, siis miks nad nii lühikese mängu tegid? Kas eelarve oli probleemiks? Vanad RPGd on teadupärast väga pikad, kuid POE sai üpris kiiresti läbi ning mängumaailm ei olnud ka kuigi suur. Nojah, ma ei saa vist seda ette heita, arvestades nende eelarvet. 

Mängisin rogue classi ning leidsin peagi, et rogue on pika puuga kõige nõrgem class mängus ja seda kirjutati ka interneti foorumites. Tema stealth ei töötanud õieti kunagi efektiivselt ning hoolimata sellest, et rogue on "light armored" ja väheste eludega kiire ja agile class, siis puudus tal võime hästi põigelda. Nii möödusid enamus mängu encounteritest nii, et rogue suri kohe alguses maha ja siis teised jätkasid võitlemist. 

Pean tunnistama, et ma ei ole kunagi "vana kooli" RPG'de fänn olnud, kuid Pillars of Eternity oleks võinud olla päris hea suurema eelarve juures. Suurem map, pikem story, rohkem queste ning balanced classid. Mängu suurim tugevus peitus minu meelest aga nendes kohtades, kus "DM jutustas" mis saab ja kus absoluutselt iga skill võis kasuks tulla.

Soovitan RPG fännidele.

Raamatutest lugesin (kuulasin) läbi Red Queen's War sarja esimese raamatu "Prince of Fools". Tegu on täiesti uue sarjaga ning ainult üks raamat ongi väljas. Mulle ei meeldinud alguses üldse see, et ma ei saanud aru kas tegu on fantaasia maailmaga või mingi pseudo-meie maailmaga. Tundub nagu autor oleks olnud liiga laisk, et tegeleda world buildinguga ning võtnud lihtsalt aluseks meie maailma ja seda natukene muutnud. Settinguteks paistsid olevat Itaalia keskaegsed linnriigid, eriti Vatikan ning Põhja-Euroopa. 

Ma oleks ilmselt selle raamatu droppinud, kui story ja tegelased poleks nii huvitavaks muutunud. Raamatu lõpuks ma lausa fännasin peategelast, kelleks oli ära hellitatud, egoistlik, ükskõikne ja rumal prints, kelle ainsaks tugevuseks oli naiste voodisse saamine. Teda ei huvitanud mitte kellegi heaolu peale enda, kuid ta sattus olukorda kus ta oli sunnitud teistega arvestama. Jõle huvitav oli alati lugeda sellest, kuidas ta üritas sellest välja vingerdada, kuid pidi lõpuks ikka koostööd tegema ning sai täiesti kogematta peaaegu kangelasekski. Raamat on ka meeldivalt vägivaldne, õõvastav ning täis poliitilist intriigi ning vana head kirve ja mõõga tööd.
Ühtlasi, kui raamatus on ebasurnud beebide golemid haudadest välja ronimas, siis on tõenäoliselt tegu hea asjaga.

Nagu alati, võib loota, et järgmine postitus tuleb kiiremini.

Valimistsirkus

Valimised on pakkunud mulle mõningast mõtteainet, sest ma olen jõudnud vist täielikku poliitiliste vaadete kriisi. Minu ideed võtavad asju nii paremalt, kui vasakult ja nad ei sobiks näiliselt mitte ühtegi ühtsesse poliitilisesse teooriasse. Kas saab eksisteerida mõõdukalt konservativseid sotsiaaldemokraate? Sotsiaaldemokraadid on ju peaaegu alati liberaalid. 

Ma lihtsalt ei oska ühtegi erakonda valida, mis peegeldaks minu vaateid. Rahvuslus ja konsvervativism + sotsiaaldemokraatia, kas seda üldse eksisteerib? (Ilma äärmuslikuseta). Konservatiivid tunduvad alati olevat kapitalistid ja pooldavad paremate (ja jõukamate) võimu. Mulle see teine osa kohe üldse ei istu, sest minu meelest on kõik inimesed võrdsed. Samas ei meeldi mulle sageli ka sotsiaaldemokraatlike ja üldse vasakpoolsete maailmavaadete liberaalne suhtumine mõningatesse moraaliküsimustesse ja immigratsiooni küsimustesse. Kas ma lähen oma vaadetelt omadega vastuollu? Ma ei tea.

Üks päev koos Kadriga Good Wifet vaadates pidasid seal poliitilist diskussiooni USA Demokraat ja Vabariiklane ning ma leidsin ennast mõtlemas, et kui ma oleks ameeriklane, siis kumbat ma pooldaks? Mul on vaateid mõlemalt poolelt ja mõlemal poolel on asju, mis mulle absoluutselt ei sobi. Nii on minuga ka Eestis. Kelle poolt ma siis hääletama peaks? Sellist erakonda lihtsalt ei eksisteeri, mida ma pooldaks ja ma pole kindel kas üldse sellist maailmavaadetki eksisteerib. Kui keegi teist peaks teadma konservatiivset sotsiaaldemokraatiat siis palun valgustage mind ka!

Pärast mõningast wikis tuhnimist leidsin paar poliitilist suunda või ideed, mis võiks enamvähem minu omadega suhtestuda.

http://en.wikipedia.org/wiki/Tory_socialism

http://en.wikipedia.org/wiki/Right-wing_socialism

Samas ei istu ka need päris hästi minule, sest neis tundub olevat tähtis rõhk sotsiaalsel hierarhial ja mulle ei meeldi hierarhia. Kas tõesti ei ole keegi selle peale tulnud, et konservatiivne võib olla ka ilma hierarhiata?

Nii, poliitilise sonimisega ühel pool.

2. märts korraldasime uue Linna kampaania DnD, mille suhtes paistavad mängijad üha vähem entusiasmi üles ilmutavat. Me oleme taaskord jõudnud sarnasesse ummikseisu, kus me olime kusagil eelmine (või üleeelmine?) aasta, kus party on moraalselt nii lõhestunud, et me ei suuda enam mitte milleski kokku leppida ja mängud lihtsalt ei lähe edasi, sest me ainult vaidleme omavahel. Posiitiivne on aga see, et plot on lõpuks edasi arenenud ja midagi reaalselt toimub. 

3. märts toimus Hanna DnD kampaania, Pääsusaba, mis on hetkel just seda, mida ma viimasel ajal vajanud olen. Selline korralik keskaegne seiklusmäng, kus on korralikult plotti, madistamist, vandenõusid ja kõike muud mida ühelt toredalt fantaasialt oodata võib. See taevas hõljuvatel maatükkidel toimiv maailm on jätkuvalt väga vahva. Ma suhtun võib-olla natukene skeptiliselt ainult oma tegelasesse. Mulle tegelikult väga meeldib tema kontseptsioon, aga ma pole kunagi eriline "professori" tüüpi tegelase mängija olnud. Ma eelistan ikka igasugu sõdalasi ja kõrilõikajaid. Lisaks sellele tundub mulle, et mu maadeavastaja ja arheoloogi tüüpi tegelasel saab  olemaväga raske organiseerida mingisiguseid reaalseid avastusretki, millest ta tegelikult kõige rohkem huvitatud on. Mul tuli hiljem üks palju ägedam tegelase idee, aga noh - loodetavasti saab minu krahvist professor veel igasuguseid müstilisi saladusi avastada.

5. märts oli minu jaoks korraga nii elevust tekitav, kui natukene närviline päev. Nimelt tegin lõpuks Kadrile siis tema Firefly. Kadri lõi kunagi Firefly DnD tegelase Lea kampaaniasse, kuid see jäi pooleli. Tal oli aga kahju, et nii huvitava tegelasega mängida ei saanud ning leidsime siis, et teeme sellele tegelasele tema oma kampaania. 

Ma pean tunnistama, et ma ei valmistunud just kõige paremini ette, sest mul on alati nii palju distractione ja see tuli natukene ootamatult ka (kuigi poleks pidanud tulema). Tegin siis igal juhul mängu valmis ja jäin lootma parimat. 

Esimene mäng läks justkui hästi, aga peagi sai selgeks, et minu kampaania ei sobi absoluutselt Kadrile. Nojah, pean tunnistama, et see on peamiselt minu vähese ettevalmistuse viga. Ma läksin kuidagi Dragon Age Inquisitioni teed ning valmistasin ette enda arust hullult ägeda settingu, kuid ei lisanud selle sisse just eriti palju contenti. Nii pidi ta tegutsema kohas, kus mul ei olnud talle välja mõeldud piisavalt erinevaid asju ja ma jäin kuidagi sellele lootma, et ta hakkab ise lahendusi välja mõtlema ja pakub neid mulle välja ja siis mina saan selle peale käigu pealt reageerida.

See oli väga suur viga. 

Mängu ette valmistamiseks läheb vaja ikka aega ning kogu asi tuleb läbi mõelda. Ma tean seda, aga ometigi ma ei lähtunud sellest teadmisest, sest mul oli vähe aega (ma oleks võinud varem ette valmistada asja, aga kus siis sellega) ja ma tahtsin mängu ära teha, sest Kadri oli juba niigi oodanud. Ehk siis kokkuvõttes tulid kehvad mängud minu enda laiskuse tõttu ning asjade pidevalt edasi lükkamise tõttu. 

Kadri tundis, et ta on samas olukorras kus Linna kampaanias, kus ta lihtsalt ei tea kuhu minna ja mida teha.

7. märtsil teostus üks Piiu väike idee, mille ta juba talvel Ummi sünnipäeval välja käis. Koos Robini ja Taneliga olid nad mõelnud välja korraldada kusagil eemal linnakärast kvaliteetse rummi ja sigari õhtu. Mõeldud, tehtud ning kampa võeti ka mina, Riho, Madis ja Indrek. Ahjaa, kas ma mainsin, et Robin, Tanel ja Piiu on gurmaanid ja neil juhtub olema päris kõrge kuupalk? Minul, Rihol, Madisel ja Indrekul mitte niiväga.

Sihtmärgiks sai võetud siis välja üüritav RMK metsamaja, mis istus ilusa Endla Järve ääres, Endla maastikukaitsealal.

Sõitsime kahe autoga sinna ning kohale jõudes matkaksime mitu kilomeetrit läbi looduskaitse all oleva soo laudteedel, et metsamajani üldse jõuda. Mitmed linnahärrad polnud sellest kuigi vaimustuses, kuid mina lihtsalt nautisin seda, et me saame olla nii kaugel igasugusest tsivilisatsioonist. Isegi mobiililevi ei jõudnud sinna majani. Lahe oli ka see, et maja oli nii vee ääres, et seda ümbritsesid postidega sillad, mille peal sai järvel kõndida. Üks postidel laudtee viis kohe täiesti järvepeale välja.

Seadsime ennast sisse ning avastasime ka veidi ümbrust. Seal lähedal oli üks kõrge vaatetorn, mis oli maha kantud ja sildiga, et sinna peale ei tohi enam ronida. See ei takistanud aga seltskonda kes leidis, et selle struktuur on endiselt üsna tugev. Mõningase kõrgusekartusega ronisime peale ning torni tipust avanes päris vägev vaade üle järve ja maastikukaitseala. 

Peale seda läks aga asjaks ning välja võeti kallid rummid ning kallid sigaretid. Rummid jäid kusagil 30-36 eurot pudeli kanti ning sigarid jäid nii 10-15 eurot sigari kohta. Selliste õhtute korraldamiseks läheb päris korralikku sissetulekut vaja ning nii leidsin, et nii pea sellist üritust uuesti korraldada ei tahaks. Tegelikult ma ei tea kas ma üldse tahaks sellisest alkoholi mekkimise õhtust rohkem osa võtta. Mitte niivõrd raha pärast, kui selle pärast, et minu kõhul on tekkinud vist täielik nulltolerants alkoholi suhtes. Enamasti on nii, et alkohol ei jõua mulle eriti mõjudagi, kui mul hakkab juba kõhus paha. 

Ma läksin sellele üritusele kindla veendumusega, et ma võtan nii vähe, et mul ei hakka paha. Kui klaasidesse valati rummi siis ma lasin alati põhja ainult väikse sortsu panna ning proovisin igat rummi ainult max. 1-2 korda. Päris hästi läks selles suhtes. Nii väikeste lonksudega oli mul terve õhtu üpris hea olla.

Aga IKKAGI hakkas lõpuks paha ning ma vaevlesin enamuse ööst sellega, et oma sisikonda sees hoida. Ma olin täiesti kaine samal ajal, kui mõned teised jäid ikka VÄGA purju ning ometi ei olnud nemad need kellel paha hakkas. Kusagil hommiku poole ööd oksendasin ikka kõik välja. Selline tunne oli nagu oksendaks raha.

Hommikul olid enamus meist parajas pohmakas. Minul keeras lihtsalt hirmsasti kõhus, kuid see läks paari tunniga üle. Pani tõesti mõtlema, et hakka või karsklaseks. Kõht ei taha üldse alkoholi sisse võtta enam. Kusagil poole päeva peal hakkasime uimasena autode poole tagasi matkama ning seejärel tagasi sõitma. Tegime teel tagasi ka burksi peatuse. 

Väga meeldejääv nädalavahetus oli. 

9. märts sai siis esimest korda oma jalg autokooli tõstetud. Pean nentima, et ma olen ikka üpris ärevil autoga sõitma õppimise suhtes, sest Tallinna kesklinna liiklus ja ristmikud näevad enamasti sellised õudusunenäod välja, et ma pole lihtsalt kindel kas ma suudan neist aru saada. Teatavasti ei ole süsteemid ja süsteemides orienteerumine just minu tugevamaid külgi. 

Kooliks sai valitud Viktorija autokool, mida soovitas mulle Maka, sest ka tema käis seal. Ja tõesti, Viktorija osutus väga meeldivaks ja mõistlikuks kohaks ning instruktor tundus ka selline muhe sell olevat (eesti keel küll lonkas kõvasti). Nad üritavad kõike hästi vabalt võtta ning vältida pingeid. Kuidas mul seal ka edasipdi läheb? Saame näha.

14. märts möödus sünnipäevasid tähistades. Õigupoolest kohe kahel sünnipäeval. Päeva esimene pool möödus Kadri noorema õe Mari sünnipäeva tähistades, mis oli selline perekondlik söögilaud, kus aeti juttu ja söödi head paremat. Sealt edasi viisid mu teed Taneli juurde, kuhu kogunes kokku klassikaline animeseltskond. Tanelile kingiti sünnipäevaks Firefly lauamäng, mis tekitas minus omajagu huvi, kuid Tanel ja Piiu olid üldiselt arvamusel, et pidudel peaks inimesed omavahel sotsialiseeruma mitte omaette mänge mängima. Mina aga tundsin vahepeal, et lihtsalt ei viitsi igast tühjast tähjast lobiseda ja just tahaks midagi teha. Minu organism oli eelmise nädalavahetuse alkoholist enamvähem taastunud ning nii võtsin ka paar õllet. Kolmest jõudsin ära juua küll kaks, sest alkohol tundus jätkuvalt vastumeelne ning kohati lausa ebameeldiv. Kolmas õlle jäi Taneli külmkappi ootama järgmist Miyako DnD mängu. 

15. märtsi hommikul läksime Kadriga VG trenni ning üle tüki aja oli tore jälle mõõkadega madistada. Tuleb nentida, et kuna ma olen terve elu harjunud mõõkadega ainult duelle pidama, siis puudub mul igasugune lahinguvälja taju. Ma keskendun ainult vastasele enda ees ning nii juhtub sageli, et keegi teine tuleb ja lööb kusagilt seljatagant minu elud nulli. Lahinguväljal on olulisem grupiga liikumine, manööverdamine ja jooksmine. Ühele vastasele ei tohi keskenduda kunagi rohkem, kui hetkeks, sest olukord muutub pidevalt. 

Lahinguväljal manööverdamises ja strateegias on oma ilu, kuid minu jaoks on jätkuvalt asja suurim võlu relva kasutamise oskuses. Ma tahan kahevõitlusti, mida VG lihtsalt ei tee. Küll aga sai tehtud erinevaid lahingmänge, mis treenisid rohkem grupina tegutsema ning need olid tegelikult päris huvitavad. Mul on jätkuvalt raskusi kõigi inimeste silmas pidamisega ning kiiresti muutuva olukorra hindamisega, aga eks ma õpin vaikselt. Lihtsam oleks ikka ühele vastasele kallale tormata ja madistada temaga kuni üks meist on nullis eludega. 

Ühel hetkel sai Kadri päris tugeva hoobi pähe ning langes hetkeks maha, kuid tõusis peagi jalule tagasi. Toona me veel ei teadnud, et sellel löögil võisid olla pikaajalisemad tagajärjed. 

Pärast trenni läksime Kadriga hetkeideega kaasa minnes Sushimoni sööma ning nosisime üle tüki aja kellegi teise valmistatud sushi kallal (Kadri on meil ise sushi kokaks hakanud ja teeb enamasti ise) ja jõime kalpikat. Läbi sai astutud ka kangapoest, sest Kadril on taaskord vägev kleidiprojekt pooleli, millega talle ennast piinata meeldib. Samas tuleb tulemus ilmselt taas vägev. Mulle meeldib kui ta kleite teeb.

17. märts suutis Liisa tekitada minus ühe korraliku burgeri isu, rääkides sellest kuidas nad Martiniga Dineris käisid. Väike lõuna-osariiklasest redneck murrican minus läks väga näljaseks ja Liisa pakkus välja, et me võiks siis ju Kadriga minna. Kadri isegi nõustus ning nii läksimegi Dinerit otsima. Pärast mõningast bussiga navigeerimist jõudsime kohale (väljas oli juba pime) ning proovisime siis seda ameerika värki. Diner osutus just selliseks kohaks nagu ma arvasin - menüüs leidus burgereid nagu "rünnak südamele" jne. Võtsin siis endale ühe kopsaka siniallitusjuustu burgeri ning Kadri proovis grilljuustu burgerit. 

See oli lihtsalt taevalikult hea. Kahtlemata üks paremaid burgereid, mis ma söönud olen. See oli hiiglaslik, lihane, mahlane ja maitsev. Jõudsin vaevu lõpuni süüa. Kadril päris nii palju ei vedanud, sest tema burger oli natukene liiga rammus oma grilljuustuga ning maitsete varjatsioon ei olnud nii suur. Saime kõhu väga kõvasti täis ning veeresime kodu poole. 

Ülejäänud õhtu möödus Boondock Saints'i vaadates, mida Kadri mulle tutvustas. See on vist ainus komöödia film, mis Kadrile väga meeldib. Päris jaburalt lõbusaks vaatamiseks kujunes.

19. märts tähistas Kadri oma sünnipäeva esimest etappi koos perekonna ja vanade koolikaaslastega. See kujunes rahulikuks ja sõbralikuks õhtusöögiks ning mina nägin lõpuks ära need kooliaegsed sõbrannad, kellest ta nii palju rääkinud on. Paraku ei suuda ma nende nimesid ja nägusid jätkuvalt kokku panna. Nad on pea kõik noored emad igal juhul.

Kas ma mainisin, et see õhtusöök oli rahulik?

Heh, oh ei. Õhtusöök oli rahulik ja "tavaline" nii kaua kuni ma leidsin ennast väga häiriva deja vu keskelt. Nimelt otsustas meie sünnipäevapreili ühel hetkel pildi tasku visata. Mingil hetkel vajus ta lihtsalt mulle otsa ning seejärel vastu telekat. Püüdsin ta kinni ning asetasime ta...Kristeliga? Kristeniga? Kerstiniga? põrandale. Neiu võttis peagi pildi ette tagasi ja ei saanud üldse aru miks kuradima päralt on ta pikali maas ja mis üldse toimub. 

Lasime siis Kadril puhata ja rahvas läks mõne aja pärast laiali. Problemaatiliseks ostus aga see, et imelik enesetunne ei kadunud ära. Perearsti infotelefonis soovitati EMOsse pöörduda ning nii läksimegi siis vastu ööd vastuvõttu. Kadri viidi suletud uste taha ära ning mina ja Uko (Kadri isa) jäime eesruumi ootama. 

Passisime seal tubli mitu tundi ning kusagil kella kahe ringis otsustas Uko lõpuks koju magama minna. Ma jäin sinna ning ta palus helistada kui on vaja järgi tulla.

Ja sealt algas minu pikk öö.

Pean tunnistama, et selle 6 tunni jooksul, mis ma EMO vastuvõtus passisin, nägin ikka korralikku haigla öötöö köögipoolt. Vahepeal oli seal üks noor naine, kes oli väga mures oma abikaasa pärast, et kas viimane jääb ellu või sureb. Nimelt oli tema abikaasa üritanud sooritada enesetappu ning omal veenid läbi lõiganud. Arst kinnitas talle, et jääb elama. 

Vahepeal tuli haiglasse politsei, et eskortida mingit eriti purjus ja lõbusas meeleolus paarikest minema. Naine oli kusagil oma jala välja väänanud või midagi.

Seejärel toodi sisse mingi kriitilises seisundis kiirendussõitja, kes oli kusagil räigelt matsu pannud.

Hommiku poole ööd tuli haiglasse aga üks slaavi päritolu noorem naine. Tema juures torkas kohe silma see, et ta kandis kasukat otse oma öösärgi peal. Ta puhkes vastuvõtus nutma ning rääkis, et põgenes kodust kuna mees peksab nii hirmsasti. Arstid vaatasid talle nõutult otsa ja küsisid, et mida nemad siis teha saavad? Lõpuks tegid nad talle mingid uuringud ja soovitasid tal naiste varjupaika pöörduda.

Kui need pealt kuuldud juhtumid välja arvata, siis oli üpris igav. Kusagil kella kolmeni sain ma internetti lugeda, kuid pärast seda sai telefoni aku tühjaks. Jalutasin niisama ringi ning vaatasin igatseva pilguga kohvi automaati. Ühel hetkel lugesin kõik oma sendid taskutes kokku ja leidsin, et saaks ühe tassi kohvi küll. Paraku sõi automaat mu sendid ära ja ei andnud mitte midagi. Ma ilmselt vajutasin vale nuppu, mis cancelis tellimuse vms. 

Kadri lasti kusagil kella 5 ringis vabaks pärast põhjalikke uuringuid. Arstid ei osanud mitte midagi leida, kuid alles järgmisel päeval mõtlesime, et asi võib seotud olla pähe saadud löögiga VG viimases lahingtrennis. Imelik surve peas andis Kadril veel tunda mõnda aega. 

21. märts toimus Kadri sünnipäeva teine raund, seekord tavaliste sõpradega. Ma olin koguaeg valvel ja valmis teda kinni püüdma, juhuks, kui pilt eest läheb jälle. Seda õnneks aga ei juhtunud. Sõime head paremat ning mängisime peamiselt lauamänge. Tundub, et meie lauamängude kollektsioon on jälle kõvasti laienenud. Pean tunnistama, et selles asjas on käsi ka minul sees, sest kinkisin talle XCOMi lauamängu. 

Mitmed inimesed (nt Mirju) nägid Kadri tuba uuel kujul (pärast remonti) esimest korda. Samuti sai Kadri omale Jaapanist terve paki matcha KitKati. See oli vaid prelüüdiks igasugustel huvitavale Jaapani nännile, mida Kadri aprillis importis.

Üldiselt oli väga mõnus päev ning kamraadidega sai tühjast tähjast lobiseda. 

24. märts mängsime taas Linna kampaania DnD'd, kus mäng takerdus jälle ühte suurde moraalsesse ummikusse, millest oli lõpuks kõigil täiega kopp ees. Tundub, et meie party on täiesti võimetu ühiselt tegutsema, sest alignment erinevused löövad nii teravalt välja. Tulevikus tuleb meeles pidada, et partys ei tohiks korraga koos olla evil ja good aligned tegelased. Linna mängudel hiina kiirtoidu söömine on jätkuvalt üks mängu parimaid osasid.

25. märts mängisime Miyako kambaga Ummi kampaania 5e DnD'd. Seal ei toimu jätkuvalt eriti mitte midagi. 

28 ja 29. märtsi veetsime Kadriga Põltsamaal. Mu ema, nagu ikka, nuumas Kadrit suurte toidukogustega, sest ta on harjunud toitma Lenardit, Maiti ja isa, kelle õhus on ilmselgelt mustad augud. Mängisime päris palju XCOMi ning saime selle mängu isegi üpris käppa omale. Proovisime erinevaid tsenaariume, rolle ja raskusastmeid. Tuleb nentida, et mulle üpris meeldib sideohvitseri roll. 

Ja selline see märts oligi. Tuleb nentida, et tahtmine sooja ilma ja päikese järgi on juba päris suureks muutunud. Tahaks suve ja tahaks seda, et üks aasta kooli jälle läbi oleks, et see jama kunagi ära ka lõppeks. 

Raamatutest oli mul päris hea meel ette võtta Joe Abercrombie uus teos "Half a World" mis on järjeks eelmisel suvel ilmunud raamatule "Half a King". Ma pean tunnistama, et see sari ei ole kindlasti "The First Law" tasemel, kuid sellest hoolimata on tegu  väga nauditava lugemisega (kuulamisega). Saaga viikingi teemalises fantaasia maailmas jätkub, kuid seekord uute tegelastega. Ma olin mõnevõrra üllatunud, et eelmise raamatu peategelane Jarvi oli nüüd muutunud hoopis kõrvaltegelaseks, sest see lugu justkui käis tema ümber. Mõnes mõttes on tegu klassikalise fantaasia seiklusega, kus mingi seltskond läheb seiklema ja maailma avastama. Abercrombie muudab selle lihtsalt meeldivalt süngeks ja veriseks koos poliitika, intriigide ja kõige muuga. 

Suvel tuleb triloogia kolmas raamat "Half a War" ning sellega peaks see lugu ka läbi saama. Abercrombie on rääkinud, et pärast seda plaanib ta "The First Law" maailma juurde tagasi pöörduda. See uudis teeb mind ainult väga rõõmsaks. 

Teine raamat, millele oma digitaalsed näpud taha ajasin oli Hiina ulme autori Liu Cixin'i inglise keelde tõlgitud superhitt "The Three-Body Problem." Ma suhtusin sellesse raamatusse alguses paraja skeptilisusega, kartes, et terve raamat nõrgub poliitilisest propagandast või punasest maailmavaatest. Üllatuseks ei olnud see aga sugugi nii ning Cixin oli pigem võimu suhtes kriitiline, mis pani mind mõtlema, et kuidas ta selle üldse avaldada sai ja kuidas see Hiinas nii populaarne on. 

Kahtlemata on "The Three-Body Problem" üks kõige omapärasemad ja "teist moodi" kirjutatud raamatuid, mida ma lugenud olen. Autoril paistavad olevat üüratud teadmised astrofüüsikast, insenäriteadustest ja arvutitest, sest see mida ma seal raamatus kohtasin suutis minu fantaasia taseme igal juhul kõvasti ületada. Nagu ühes IO9 reviews kirjutati siis pärast selle raamatu lugemist saad sa täiesti uue arusaama arvutitest ja füüsikast. Autor on loonud äärmiselt keeruka planetaarsete kehade süsteemi ning proovib terve raamatu vältel leida erinevaid meetmeid kuidas inimkond võiks sellist süsteemi lugeda ja ennustada, et vältida katastroofi, millega lõppeb iga simulatsioon. 

Minu üks lemmik kontseptsioone selles raamatus oli 30 miljonist keskaegsest inimesest koosnev inimarvuti, mille iga liige kannab musta ja valget lippu, mida ta mingis rütmis tõstma peab. 

Ma soovitan seda raamatut väga tugevalt kõigile ulme austajatele ja neile, kes soovivad ise ulmet kirjutada. See lihtsalt avardab teie maailmapilti.

Aprillis hakkasime vaatama ka sarja "Borgiad," mis kuulub Kadri meelissarjade hulka ning ta leidis, et ehk võib midagi sellist ka minule huvi pakkuda. Tal oli selles osas täiesti õigus, sest seal sarjas on kolm asja, mis mulle lugude juures meeldivad: brutaalne vägivald, seks ja hea plot - nagu Game of Thrones.

Tegevus toimub 15. sajandi Roomas, kus perekond Borgiad on saanud oma küüned paavsti tooli taha ning sari räägib suures osas sellest, kuidas nad üritavad oma võimu kindlustada ja hoida. Meil on sõjad, poliitilised abielud, reetmised ja mõrvad. Eelarve ei tundu ka sugugi paha olevat. Huvitav on vaadata kui ajuvabalt mõnikord keskaegne kirik töötas ning kuidas katoliiklik usk oli nii kahepalgeline ja patroniseeriv, et pani imestama, kuidas keegi üldse jumalat uskus. Paavistil ja enamustel kardinalidel olid armukesed, keda nad avalikult Vaticanis üleval pidasid ja religioosset maailma täitis luksus, peod ja ülejäänud rahva petmine. Kogu sari on meeldivalt moraalselt mustvalge ja üleüldiselt tunduvad kõik tegelased ühed parajad tõprad olevat. Kiidan heaks!

Kuni järgmise korrani! Loodetavasti on ilm siis ilusam ja soojem.

AA: Arms & Armor

6. veebruaril sai siis lõppude lõpuks Zelori DnD, Linn kampaania taas ette võtetud. Selle kampaaniaga kipub nii olema, et kui paus sisse tuleb, siis venib see ikka päris pikaks. Viimase arci finaal oli päris eepiline (türannosaurused, lendavad lahinglaevad ja tuumapommid) ning seoses Mirju Jaapanisse minekuga jäi uue "hooaja" tulek toppama. 

Kaua oodatud uus arc ei tahtnud aga kuidagi omale tuure sisse võtta. Tegelastel ei olnud justkui midagi teha ning mäng hakkas hirmsasti venima. Noh, vähemalt tegime Karli eest vedamisel koos Zeloriga päris head pasta rooga veini kastmes. Mäng ise jäi aga pigem DMi poolseks narratiivi kirjelduseks, mida peamiselt sai ainult kuulata. 

8. veebruar leidis Martin, et seoses Mirju Jaapanis viibimisega (ta võtab Skype teel meie mängudest osa) võiks korraldada Valkyrie kampaania mängu Mirju ajavööndi järgi ning nii tuli meil väga varajane äratus, sest mängu algusajaks sai kell 9 hommikul. Martinile endale selline mõte muidugi sobis, sest ta on täiesti hommiku inimene aga mina.... Kadri pidi natukene vaeva nägema, et mind maast lahti saada. Ma ei olnud vaimustuses. 

Õnneks sai Martini juures kohvi ja süüa ning kusagil pärast tundi aega kõige hullem ei olnudki. Martini harjumus korraldada mänge varajastel kellaaegadel aga jätkus, sest talle paistis see meeldima hakkavat.

10. veeburar läksime Hanna (ja Kadri) eestvedamisel Tapperisse Amaranthet kuulama. See bänd on juba aastaid minu lemmikbändide hulka kuulunud, kuid pean tunnistama, et ilma teisteta poleks ma küll viitsinud minna. Ma pole ilmselt kuigi aktiivne kontserditel käija. Meie seltskond sai olema aga Hanna, Kadri, Zelor ja Irve ning seltsis ikka segasem. Soojendusbänd oli väga mõttetu ning me kolisime hoopis baari tagumisse otsa istuma. Seal liitus meiega mõne aja pärast Auska koos oma sõbraga ning seda selli polnud juba terve igaviku näinud (natukene alla aasta). Ta viis mind oma eluga kurssi, sest tuli välja, et ma polnud sellega üldse kursis olnud. Vahepeal õnnestus mul ka oma mantel nii ära panna, et ei saanud garderoobi numbrit. See muutis natukene ärevaks.

Kontsert ise oli üks parimaid kontserti kogemusi, mis mul olnud on ja seda just audio mõttes. Eanamsti on Eesti rock kontsertid rõvedalt valjud ja muusika müristab täiega laulja häälest üle. Ma ei saa selles suhtes aru, mis helimeestel viga on? Kas nad on oma töö käigus pool kurdiks jäänud või midagi? Amaranthe heli oli aga saali jaoks täpselt sobiv ning see ei hakkanud liigselt kõrvadele. Samuti oli heli sobivaks saateks laulja häälele. Irve, pullimees nagu ta on hakkas täiega huumorit rebima ning vahepeal kontserdil ma lihtsalt irvitasin Irvet kuulates ja vaadates. Ta hakkas vahepeal mingit ära eksinud Rootsi turisti mängima ning küsis inimestelt mingisuguseid random küsimusi.

Kõik paremad lood sai ära kuulatud ning kogu seltskond jäi asjaga rahule ka. Kadri, kes pole kohe üldse rock kontserdite inimene sai omale uue ja omapärase kogemuse. Koju tagasi minek oli samuti lõbus sest bussis sai Zelori ja Irvega lolli juttu lõõpida ning rõvedaid nalju teha.

Kohe järgmine päev, 11. veebruar läksime Kadriga uuesti kontserdile, mis oli seekord palju temalikum üritus. Toimus viisakas Estonias ja sisaldas toolide peal istumist. Esinejaks oli aga, oh üllatust, Terminaator, kes sattus, nagu mina, esimest korda sinna teatrisse. Jaagup tegi akustilise kontserdi oma lemmiklugudega ning oli kampa võtnud ka oma sõbrad Eda Ines Etti ja Kristijan Kasearu. Inese ilmumisel oli muidugi väga spetsiifiline põhjus: tema televersioon Tormist osutus väga populaarseks ja hakkas isegi vanameistrile Jaagupile endale südame peale.
Ma isiklikult eelistan kõiki termika lugusid rocki peal, kuid akustiline oli meeldiv vaheldus ja kindlasti võis sellise elamusega rahule jääda. Muidugi tundus, et ka Jaagup ise polnud harjunud nii "viisakas" kohas esinema (ja mitte jooma viskit ja õlut laval) ning ma mingis mõttes jagasin tema tundeid, sest tema kontserditele omane "power" oli puudu. Jaagup on enamasti nagu Duracelli jänku, kes kargab mööda lava ringi.
Aga päris lahe oli Estonias olla. Mulle, kui kultuurikaugele "peasantile" oli see esimene kord ja noh, eks Kadri haribki mind oma teatri hobidega.

12. veebruar leidsime, et võiks midagi veel lahedat teha ning nii läksime koos vanalinna uisutama. Kadri kui uisutamise austaja ei olnud see talv veel jääle saanud ning see probleem vajas lahendamist. Ilm oli veidi lörtsine, kuid jääväli oli ideaalses korras ning vähe inimesi oli peal ka, mis andis palju vaba ruumi. Ma ise pole kunagi suuremasi uisutamise austaja olnud, kuid samas pole mul kohe kindlasti ka midagi selle vastu, eriti kui Kadrile meeldib. Mis veel parem - peale uisutamist läksime Americanasse, mis on (minu hinnangul) parim pitsakoht Eestis (ning ei, ma pole seda legendaarset Pärnu pitsat proovinud). Americana pitsa on rahuldavalt paks ja kõike on PALJU. Me jõudsime vaevu väikse pitsa ära süüa. Enamus Eesti pitsasid kipuvad paraku olema õhukesed ja vähese kattega. Suurepärane õhtu oli.

13. veebruar sõitsin Põltsamaale ning Kadri pidi minuga hiljem pärast töötubasid liituma. Hakkasin siis hommikul sõitma ning bussis helistab pisarates ema. Minu esimene mõte, ilma midagi kuulmata oli: Lenardiga on midagi juhtunud. Seeärel avaldas ta aga, et vanaema suri ära. Surma ajaks määrati 06:30 hommikul. Minu reaktsioon selle peale oli, pean mõningase piinlikusega tunnistama: kergendus. Ta oli juba niigi pikka aega kannatanud ja surma oodanud ning nüüd sai see lõpuks läbi. Otsustasime hiljem Kadriga, et ta igaksjuhuks see nädalavahetus ei tuleks.
Vanaema surm ei olnud see, mis tegi selle nädalavahetuse raskeks. See kui läbi ema omadega oli muutis selle raskeks. Aga eks inimesed vist tunnevadki nii, kui nende ema ära sureb. Huvitav kas mina reageerin ühel päeval sama moodi...

14. veebruar saabusin Tallinna tagasi ning otsustasime Kadriga ära teha viimase Firefly Underworld mängu. Sellele kampaaniale omaselt oli see väga julm ning emotsionaalselt raske kogemus. Just sellist tüüpi mäng mida ma kõige rohkem naudin. Meie peategelane Mihail, kes oli loonud endale vahepeal suure maffia impeeriumi kaotas kõik. Kuritegelikule allmaailma omaselt ta reedeti ning samal ajal, kui Mihail tegeles oma poja jamaga võeti tema narkoimpeerium salaja üle ning valmistati ette tema vägivaldne surm. Mihaili poeg Ian, kellel polnud enam eriti midagi kaotada pärast kohtus süüdi mõistmist, põgenes oma viimaste alluvatega ning röövis Nadišat emotsionaalselt manipuleerides ära Mihaili naise ja tütre. Seejärel valmistas ta ette julma pantvangi mängu, mille käigus tahtis ta hävitada kõik, mida Mihail kunagi elus vähegi armastanud oli. Vahepeal tulid välja ka mitmed mineviku tondid ja see kuidas Ian ta kunagi Nadišat kasutades vangi saatis. Vaest Nadišat oli ta seksuaalset kuritarvitanud ja manipuleerinud juba lapsest saadik.
Ian saigi oma võika pantvangimängu, kuigi ta võib-olla ei arvestanud sellega, et ta saab ise ka selle käigus surma. Mihail peksis ta raevu hoos rusikatega surnuks, pärast seda, kui ta Mihaili tütre oli maha lasknud. Pantvangikriisi käigus hukkus ka Nadiša, kes oli koos Mihaili naisega pommi külge seotud. Täringute õnnel jäi Mihaili naine ellu, kuid paraku kaotas ta oma tütre surma ja emotsionaalse trauma pärast mõistuse ning läks ülejäänud eluks hullumajja.
Mihail, kes oli kaotanud oma elus kõik, naasis oma mõisasse, ainult selleks, et leida eest varitsuse, mille oli seadnud talle tema parem käsi, kes plaanis impeeriumi endale võtta. Mihaili auto pihta avati hoovis tuli ning tema autost pidi saama tema kirst.
Mihailil õnnestus kuidagi minema saada, rammides ennast autoga väravast välja ning põgenemise käigus sõitis ta reeturist autoga üle. Mihaili impeerium kaotas ka oma uue pea ning Sihnoni tänavad langesid taas verisesse anarhiasse, mis kestis veel aastaid, kui erinevad väiksed tegijad kaklesid tema impeeriumi jääkide üle.
Kuna Mihhaili tahtsid nüüdseks juba kõik tappa, siis ei jäänud tal muud üle, kui planeedilt põgeneda. Epiloogiks mõtlesin ma nii palju, et ta läks kusagile kaugele planeedile Blue Suni ning hakkas seal Sherifiks.
Pean tunnistama, et tegu on kõige emotsionaalselt tugevama rollimängukogemusega, mille ma siiani saanud olen (Kadri ei taha seda uskuda millegipärast.) Kadri ise ei jäänud üldse kahjuks asjaga rahule ning mulle tundub, et tema perfektsionism kimbutas teda jälle. Ta tahtis justkui kõike paremini teha, aga ma ei saanud aru mida ta siis veel paremini oleks saanud teha. Aga noh, selline see Kadri meil juba on - alati kõrgemale ja kaugemale ning vähem ei tule kõne alla. See on tema suurim tugevus ja suurim nõrkus.
Ma ootan suure huviga Kadri järgmist kampaaniat, sest ma usun, et ka see võib tulla väga emotsionaalselt tugev kogemus, kuigi ma olen veidi mures selle pärast, et Kadri hakkab ennast jälle piinama sellega, et kõik pole piisavalt hästi ja rohkem mängijaid saadab ta ainult suuremasse stressi.

Nagu paljud kunagi Diablol käinud inimesed räägivad, siis Kadri on täiesti brilliantne DM. Ta lihtsalt ise ei näe seda :)

15. veebruar oli päev täis lauamänge. Hommikul mängisime Kadriga Touch of Evilit, mis on siiani üks mu lemmik lauamänge. Või noh, nüüdseks on ta minu kolmandana lemmik lauamäng, sest vahepeal olen avastanud sellised lahedad asjad nagu XCOM ja Firefly (lauamäng). See võttis meil terve esimese osa päevast, Õhtu poole mängisime taneliga Arkham Horrorit, mis on põhimõtteliselt nagu Touch of Evil ainult 20 saj. alguses (Touch of Evil on mingi 18. saj.). Ma mängisin maagiga, kes osutus alguses nõrgaks, kuid kui ta rohkem loitse sai siis tappis päris kõvasti kolle. Arkham Horroris on väga väike võimalus mängijatel mängu võita, kuid seekord tuli isegi välja.

19. veebruar oli huvitava algusega päev. Nimelt ma tundsin hommikul üles ärgates, et kõhus midagi keerab. Ja see oli kuidagi väga tuttav kõhus keeramine. Ma ütlesin ärgates Kadrile, et "vaata, paari tunni pärast pole ma enam jalul."
Ja nii läkski. Mul õnnestus kõhugrippi jääda ning oksendasin terve päeva ja kui midagi enam oksendada polnud siis köhisin sappi. Üpris rõve oli. Samas õhtul läks paremaks, kuigi oksendamine asendus palavikuga, mis kiskus ennast üle 38.
Mis aga kiirelt tulnud, see kiirelt läinud. Järgmine päev olin juba terve. Kuidagi väga kiiresti möödus.

21. veebruar toimusid vanaema matused ning see osutus samuti väga emotsionaalselt keeruliseks päevaks. Taaskord mitte selle pärast, et ma ise ennast kuidagi väga liimist lahti tunneks, vaid selle pärast, et paljud inimesed olid minu ümber liimist lahti. Ma pole näiteks kunagi näinud oma onusid nutmas. Ema oli rahusteid võtnud ning tema jäi isegi suhteliselt rahulikuks. Matused olid sellised üpris tagasihoidlikud, aga samas kenad. Vanaema sai ära saadetud oma talu õuelt, sest see talu oli tema elu ja tema looming. See oleks see, mida ta tahtnud oleks. Rongkäik läks talust kiriku juurde ja pööras kirikust surnuaiale, kus sai siis kadunu ka mulda sängitatud. Hiljem toimus Torma koolihoones (minu ema kunagine kool) ka matuselaud, kus näidati mõningaid videosid vanaemast. Koju sai alles õhtul.

27 - 28, veebruar läksime taaskord Terminaatori kontserdile. Ma pole vist kunagi elus ühe kuu jooksul nii palju kontserditel käinud. Termikal oli juubelikontsert, mis toimus Facktoris. Kuna tegu oli ühe teise ürituse järgse kontserdiga, siis oli rahvast meeldivalt vähe. Meeldiv ei olnu eriti aga see, et nad tulid lavale alles pärast südaööd ning muusika oli lihtsalt hullumeelselt kõrvulukustav. Isegi Jaagup märkas seda  ja kommenteeris rahvale, et "te vist ei kuule mu sõnu eriti." Mis värk on nii ebakompetentsete helimeestega?
Juubeli puhul esitas Terminaator ka mõningaid lugusid, mida nad muidu eriti ei esita. Sain oma pika termika kontserdite ajaloo puhul esimest korda Inetut kuulata, mis kuulub kindlasti minu lemmiklugude hulka. Just see laul muutis selle kontserti väga meeldejäävaks kogemuseks.
Saime hilisöösel koos Liisaga koju.

28, veebruar oli siis see eriline päev, kus meil sai lõpuks aasta täis. Me pidime mõlemad üllatusega tunnistama, et see ei tundunud üldse nagu aasta, vaid palju kauem. Võib-olla oli asi selles, et me kolisime üpris kiiresti kokku elama ja nüüd tundus nagu me oleks juba aastaid koos elanud. Ja seda mitte sugugi halvas mõttes vaid pigem vastupidi. Kui kaks inimest koos elavad, kes klapivad, siis tekib neil mingi aja pärast teatud "harmoonia" kus nad õpivad koos funktsioneerima nagu mingit sorti masinavärk. Kadri on kahtlemata väga keeruline masinavärk, kuid me toimime.
Mingis mõttes on ta peaaegu täiuslik paariline mulle, sest ta on piisavalt "imelik" minu jaoks ja paljud meie hobidest ja eluhoiakutest kattuvad. Meile mõlemale meeldib peaaegu samat sorti kirjandus ja filmid (süngemat sorti fantaasia ja ulme). Samuti kuuluvad tema hobide hulka väga ilusad keskaegsed ja renessansiaegsed aadlikleidid, mis juhtub olema üks minu suurimaid...ehm....huvisid. Samuti ta cosplayb. Mida veel tahta võiks? Meile mõlemale meeldib mõõgavõitlus (Kadrile meeldib idee, et kõik VGd veavad oma lapsed ka trennidesse ning ta ükspäev spekuleeris, et ka meie lapsed võiks hakata VGdeks.) Meile mõlemale meeldib larp ja ma olen Kadri "peaaegu" ka animega ära nakatanud. Samuti on meil mõnevõrra sarnased poliitlised vaated, mis puudutavad konservatiivsemat poliitikat. Ma kahtlustan, et kui meie mõned sotsialistlikumad ja liberaalsemad sõbrad teaks meie poliitilistest vaadetest, siis nad poleks üldse rõõmsad. Aga samas mulle on jumala ükskõik, mida radikaalsemad social justice warriorid arvavad.
Ja kuidagi õnnestus mul ikka teemast kõrvale kalduda.
Läksime siis sellel päeval meie "signatuurkohta," restorani Kapten Tenkeš, õhtust sööma ja vaatasime aastale tagasi.  Ikka päris palju värvikaid sündmusi toimus ja ma pean tõdema, et see aasta on minu elu kõige rohkem muutnud. Ma olen muutunud isiksusena, ma olen hakanud nii palju asju nägema hoopis teistsuguse pilguga, ma olen muutunud kohusetundlikumaks ning mis kõige enam: ma olen hakanud mõtlema tulevikule.

Ja saigi veebruari sündmused kronoloogiliselt kokku võetud.

Ära mainimist väärib kindlasti ka see, et Kadri hakkas TTÜs täiesti oma ainet andma, milleks on Digital Image Manipulation (kui ma õigesti mäletan). Liitusin siis sellega vabakuulajana ja nii sai Kadrist minu lektor (las ma arvan: vähemalt meesoost blogi lugejad mõtlesid esimese asjana teacher fantaasiatele.) Kadri sai omale aktiivse ja sõltumatu tagasiside allika, mida õpilastelt enamasti ei saa. Samuti sai ta endale juurde ka ühe väga probleemse õpilase, kes ei saa mitte millegagi hakkama.
Ma olen lihtsalt täiesti kohutav kõiges mis puudutab tehnikat. Ma õpin aeglaselt ja ei saa selgitustest aru, kui need pole väga aeglased ja põhjalikud. Nii juhtus, et Kadri pidi hakkama mulle kodus järeleaitamistunde tegema, sest muidu ma ei saanud loengus midagi tehtud lihtsalt. Piinlik aga tõsi. Humanitaarerialadel pole mul probleeme, aga mis parata - üks paras needus see, et mulle ei ole antud mõistust mitte millegi tehnilise, ega praktilise peale. Nii on mul mõnikord veider lugeda seda, kui Kadri kirjutab oma teaduslikesse artiklitesse seda, et tänapäeva noored lähevad liiga palju "soft" erialasid õppima ning palju rohkem tuleks panustada  ITsse ja üldse tehnikasse. Õpilasi tuleks rohkem julgustada õppima reaalained ning näidata neile, et see ei ole üldse nii keeruline, kui kardetakse.
....Ainult, et see on keeruline. Vähemalt minule. Iseenesest on see tõsi, et meil on rohkem vaja panustada tehnoloogiasse. Võib-olla on tõsi ka see, et liiga palju inimesi lähevad "mõttetuid" humanitaarerialasid õppima, millega nad elus midagi ei tee (ma kuulen seda juttu Miyako chatis koguaeg). Aga mida muud nad teha saaks? Ma ei saaks elusees ühtegi tehnilist eriala õppima. Minu keskmine matemaatika hinne keskkolis oli 1, mite 2! Kas ma olin laisk ja ei vaevunud õppima? Jah, kindlasti. Aga matemaatikaga käisin ma lausa eraõpetaja juures ning parim mis me välja venitasime oli 3-.  Kui mul oleks olnud vähegi mõistust matemaatikale, siis ma oleks läinud hoopis kõrgemaase sõjakooli, kus läks vaja matemaatika eksamit.

Veebruaris hakkas käima ka jälle Vikings (kolmas hooaeg) ning ma suutsin sellega lõpuks ka Kadri ära nakatada. Viikingite esimene hooaeg oli suhteliselt...okei? Natukene kehva poolne? ning esialgu see temas huvi ei tekitanud.
Kolmas hooaeg jätkab aga teise hooaja head kvaliteeti ning sellest on kasvanud välja nüüd ikka täielik keskaegne intriigikas. Ja see on hea! Reetmine, võim vägivald ja seks on põimitud üheks päris nauditavaks süngeks narratiiviks. Mitmed asjad on vahepeal muutunud, aga mitmed asjad on ka muutumatuks jäänud.
Ragnar on jätkuvalt kuningas, kelle viha peegeldub tema naeratustes. Rolo on jätkuvalt raevu täis jõhkard keda on väga kerge manipuleerida Ragnari vastu ning Foki on vihane, et viikingid võtavad kristlaste kombeid omaks. Ragnari poeg Byörn üritab leida enda kohta sõdalasena ning aretada suhet oma armukesest naisega. Lagatha üritab oma võimu Jarlina hoida, aga tal ei tule see eriti hästi välja (küll aga tuleb tal hästi välja meeste võrgutamine). Vaene Aflestan triivib jätkuvalt hingeliselt viikingite jumalate ja kristliku jumala vahel ning on Ragnari lemmik semmu. Aflestan saab aga muud sortigi tähelepanu osaliseks. Üleüldiselt tundub, et ta on mingi täielik pühamees seal sarjas teiste silmis. Seekord tuleb eraldi plotline ka Ragnari naisega. Üldiselt tuleb aga tõdeda, et võrreldes varasemaga saab keskmisest palju rohkem ekraaniaega Floki. Ta on alati veidi nupust nikastanud olnud, kuid see hooaeg keerab ta üha hullemaks ära, hirmutades pidevalt oma naist. Samas ta on jätkuvalt lahe ja segane manjakk, kes on ehitamisgeenius.
Tegevus toimub (vähemalt hooaja esimesel poolel) jätkuvalt Inglismaal Wessexis, kus Ragnar üritab koostööd teha kohaliku kuningaga. Seal saab ikka parajasti draamat.
Hetkel (aprilli kuus) on Viikingid jõudnud juba sarja teise pooleni ning seal läheb asi ainult veel huvitavamaks, sest meil on uued settingud ja uued tegelased. Ühtlasi tundub sarja eelarve olevat suurem, kui kunagi varem. Soovitan!

Natukene ka raamatutest, mis vahepeal on läbi näritud. Ma kõiki ei viitsi käsitleda, kuid üks osutus eriliselt silmapaistvaks. Southern Reach triloogia võib olla kõige paremini kirjutatud ulme müsteerium, mille otsa ma veel komistanud olen. Rõhk on sõnal müsteerium.
Ma olen alati olnud väga suur S.T.A.L.K.E.R'i fänn, sest mulle meeldivad apokalüptilised settingud, kus on juhtunud midagi veidrat ning seda ümbritseb salapärasuse loor. Seega on sealt pärit "salapärane anomaaliatega tsoon" olnud üks minu lemmikmotiive ulmes. See on õigupoolest isegi minu enda loomingust läbi käinud (Shainora tsoon).
Southern Reach võtab sarnaselt S.T.A.L.K.E.Riga suure maaala, kus on juhtunud mingi õnnetus ning grupp inimesi peavad teada saama mis siis õigupoolest juhtus. Southern Reach annab sellele aga täiesti uue dimensiooni, muutes asja psühholoogiliseks horroriks ning see töötab täiesti võrratult. Terve loo jooksul söödetakse meile kilde kohast, kus kõik ekspeditsioonid kaduma lähevad ning pidevalt leiab lugeja endalt küsimas: "mida kuradit seal juhtus!?"
Kõikvõimalikud infokillud on samal ajal meeletult tavalised ja igapäevased, kuid samas väga kõhedust tekitavad. Jeff Vandermeer on meister olustiku edasi andija ning isegi, kui ta kirjeldab täiesti tavalist loodust, siis sa tajud läbi tema sõnade, et midagi on viltu, midagi on valesti. Aga sa ei saa aru täpselt mis ja samuti ei saa tegelased.
Vandermeeri lugu räägib siis ühest salapärasest rannikust, mis on sõjaväe poolt suletud ning tsooni valvab salapärane valitsuse organisatsioon nimega Southern Reach. Iga mõne aja tagant saadetakse tsooni sisse ekspeditsioone, kuid ükski neist ei naase. Küll aga leitakse missioonidele läinud liikmeid sageli oma kodude lähedalt, väga kaugel tsoonist ilma igasuguste mälestusteta ning poolenisti hulluks läinuna. Samuti surevad nad kõik üpris kiiresti alati terviseprobleemidesse. Esimene raamat käsitleb ühete ekspeditsiooni tsooni, teine raamat käsitleb Southern Reachi baasis toimuvat, mis on tsooni ääres ning kolmas raamat läheb tagasi tsooni.
Millega ma võib-olla rahule ei jäänud oli see, et lõpuks ei saanudki täielikku tõde teada. Autor andis lõpuks teooriaid ja viiteid selle kohta, mis on tsoon ja mis seal juhtuda võis, aga me ei saa iialgi teada, mis tegelikult juhtus. Need vähesed infokillud mis me aga saame on lihtsalt hämmastavad. See on jälle üks neist momentidest, kus ma tunnen, et minust leidub ikka nii palju ääretult kõrgema fantaasialennuga inimesi.
Ma soovitan Southern Reachi kõigile lugejatele kellele meeldib müsteerium, ulme ja psühholoogia. Väga hea lugemine.

Loodetavasti järgneb peagi märtsi kuu postitus. Kui mul nädala sees loengutes piisavalt aega 

kirjutada on, siis vb isegi järgmine nädal.